Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Asjaolud ja hageja nõue 31.07.2007 toimus Tallinnas Sõpruse pst 4 juures kokkupõrge kortermaja sissepääsude esiselt teelt Koskla ja Endla tänavat ühendavale teele vasakpööret sooritanud sõiduki Ford Mondeo registreerimismärgiga xxx xxx, mida juhtis hageja, ja Koskla ning Endla tänavat ühendaval teel liikunud sõiduki Mercedes-Benz 200D registreerimismärgiga xxx xxx, mida juhtis S. T., vahel. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai kannatada hageja auto vasakpoolne esistange ja esilogar. Kohale kutsutud politsei leidis, et sõiduauto Mercedes-Benzi juht põhjustas liiklusõnnetuse. Järgneval päeval pöördus hageja liikluskindlustusse. 22.08.2007 tegi Salva Kindlustuse AS otsuse liiklusõnnetuse kindlustusjuhtumiks mittetunnistamise ja hagejale kahju hüvitamisest keeldumise kohta. Otsuse kohaselt oli liiklusõnnetuse põhjustamise eest täies ulatuses vastutav sõiduki Ford Mondeo juht, kes rikkus liikluseeskirja (LE) § 92 nõudeid. Hageja nimetatud Salva Kindlustuse AS-i otsusega ei nõustunud ja esitas kindlustuse vaidluskomisjonile kaebuse, mille kohaselt palus läbi vaadata Salva Kindlustuse AS-i otsuse nr S 27073044, millega keelduti liikluskahju hüvitamisest. 29.10.2007 tegi kindlustuse vaidluskomisjon otsuse nr 7-1/07/114, millega rahuldas hageja kaebuse ja kohustas hüvitama hagejale tekitatud liikluskahju. AS Salva Kindlustus esitas Harju Maakohtule taotluse kindlustuse vaidluskomisjonile esitatud hageja avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras. Kostja vastuväited Kostja leiab, et 22.08.2007 tehtud kindlustusjuhtumiks mittetunnistamise ja kahju hüvitamisest keeldumise otsus on seaduslik ning põhjendatud. Liiklusõnnetuse põhjustas hageja, kes rikkus LE § 92 nõudeid. Käesoleval juhul ei andnud hageja, juhtides sõidukit Ford Mondeo teega külgnevalt alalt välja sõites teed sõiduteel liikunud sõidukile Mercedes-Benz ning põhjustas sellega liiklusõnnetuse saabumise. Kuivõrd sõiduki Ford Mondeo juht, kelle tsiviilvastutus on kindlustatud AS-is IF Eesti Kindlustus, põhjustas liiklusõnnetuse, rikkudes LE § 92 nõudeid, ei saa Salva Kindlustuse AS käesolevat juhtumit lugeda vastavalt LKindlS § 26 lg 2 vastavaks liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiks ning hüvitada hagejale tekkinud kahju. Kostja ei nõustu vaidluskomisjoni otsusega, et liiklusõnnetuse põhjustas sõiduki MercedezBenz juht S. T. rikkudes LE § 160 reeglit. Kostja on seisukohal, et Koskla ja Endla tänavat ühendav tee, millel liikus Mercedes-Benz, ei ole käsitletav juurdesõiduteena vaid sõiduteena ning hagejal lasus kohustus anda teed eelnimetatud liiklejale. LE § 2 (46) kohaselt mõistetakse sõidutee all vastavalt liiklusseaduse § 4 (3) sõidukite liikluseks ettenähtud teeosa. Koskla ja Endla tänavat ühendav tänav, millel puudub nimi, on eelnimetatud definitsiooni kohaselt sõidutee. Selleks, et käsitleda Endla ja Koskla tänavaid ühendavat nimetut tänavat juurdesõiduteena, peaks mõlemal tänaval liikuvad sõidukid selgelt eristama teega külgnevat ala koos rajatisega, milleni juurdesõidutee viib. Kostja on seisukohal, et nii Endla kui Koskla tänaval liiklejatele ei ole üheselt selge, et nimetu tänav on juurdesõidutee. Sõiduteelt on näha vaid tee ääres asuvad korrusmajad, mille vahele tee keerab. Sellisest infost lähtudes ei ole sõiduteel liikuval juhil alust otsustada, et tegemist on juurdesõiduteega.

Ka liikluskorraldus nimetul tänaval viitab sellele, et seda käsitletakse kahte tänavat ühendava sõiduteena – nii Koskla kui Endla tänava poolsesse otsa on paigaldatud eesõigusmärgid „anna teed“. Samas on nimetul tänaval liiklejale arusaadav, et korrusmajade trepikodade ees kulgevad teed on juurdesõiduteed talle nähtavate rajatiste juurde ning nendel liikujatel on talle teeandmise kohustus vastavalt LE §-le 92. Ka trepikodade esisel teel liikuvale juhile on selgelt arusaadav, et ta liigub juurdesõiduteel. Kostja leiab, et vaidluskomisjoni otsus ei ole õiguspärane ning sõiduki Ford Mondeo registreerimismärgiga xxx xxx liikluskahju ei kuulu hüvitamisele kostja poolt liikluskindlustuse seaduse alusel. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi. Otsuse kohaselt poolte vahel puudub vaidlus liiklusõnnetuse asjaolude üle. Liiklusõnnetuse osapoolte poolt vormistatud teate kohaselt on vastutavaks liikluskahju põhjustamise eest tunnistanud sõiduki Mercedez Benz 200D registreerimismärgiga xxx xxx juht S. T.. Poolte vahel on vaidlus asjaolu üle, milline liikluskorraldus kehtib Koskla ja Endla tänava vahelisel alal. Hageja hinnangul on nimetatud ala õueala. Kostja leiab, et tegemist on kahte tänavat ühendava sõiduteega. Kostja asub seisukohale, et vaidluskomisjoni otsus ei ole õiguspärane ning liiklusõnnetuse põhjustajaks on hagejapoolne LE § 92 nõude rikkumine. LE § 92 sätestab, et juht peab andma teed järgmiselt 1) parklast, puhkekohast, teega külgnevalt alalt, õuealalt või nende juurdesõiduteelt või pinnasteelt teele sõites – igale teel liiklejale; 2) sõiduteelt ära sõites – jalakäijale ja jalgratturile kõnniteel või teepeenral ning jalgratturile ja mopeedijuhile jalgrattateel või teepeenral. VÕS § 476 lg 1 kohaselt peab kindlustusandja kahjukindlustuse puhul kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Kindlustusandja sõlmitud kindlustuslepingust tuleneva täitmise kohustuse tekkimise eelduseks on kindlustusjuhtumi toimumine. VÕS § 423 lg 1 ja 2 kohaselt on kindlustusjuhtum eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse ja kindlustusrisk on oht, mille vastu kindlustatakse. Antud juhul on VÕS § 476 lg-s 1 ja VÕS § 423 lg-tes 1 ja 2 sätestatud eeldused täidetud, on toimunud kindlustusjuhtum ning tekkinud kahju. Kostja leiab, et tegemist on kahte tänavat ühendava sõiduteega, mistõttu ei olnud tegemist kahjuga, mille hüvitamiskohustus peaks olema Salva Kindlustuse AS-il. Kindlustuse vaidluskomisjoni 29.10.2007 otsuse kohaselt tegemist ei ole õuealaga LS § 4 lg 6 mõistes. Vaadeldav ala ei ole tähistatud vastavate liiklusmärkidega, mistõttu ei kehti seal ka õuealal kehtestatud nõuded. Küll aga tuleb vaidluskomisjoni hinnangul asuda seisukohale, et liiklusõnnetus toimus juurdesõiduteede ristmikul, mis viivad ülalnimetatud tänavate vahelisel alal asuvate hoonete juurde. Tegemist on teega külgneva alaga. LS § 4 lg 2 kohaselt mõistetakse teega külgneva ala all teeäärset piirkonda, kus asuv rajatis on juhile teelt näha ja kuhu võib viia juurdesõidutee. Tõenditest nähtub, et tee, mida mööda liikus sõiduk Mercedes Benz, on nii Koskla kui ka Endla tänavalt lähtuv juurdesõidutee, mis viib ülalnimetatud tänavate vahel asuvate rajatiste juurde, mis on teelt juhile näha. Komisjon asus seisukohale, et asjas ei oma tähtsust, et vaadeldav juurdesõidutee ühendab ka Koskla ja Endla tänavaid. Vaadeldaval alal on tegemist juurdesõiduteede võrgustikuga, kus nende ristumisel tuleb

lähtuda LE § 160 nõuetest. Kostja leiab, et Koskla ja Endla tänavat ühendav tee, millel liikus Mercedes-Benz, ei ole käsitletav juurdesõidutee, vaid sõiduteena ning hagejal lasus kohustus anda teed juurdesõiduteel liiklejale. LE § 2 (46) kohaselt sõidutee all mõistetakse vastavalt liiklusseaduse § 4 lg-le 3 sõidukite liikluseks ettenähtud teeosa. LE § 4 lg 3 sätestab, et sõidutee on sõidukite liikluseks ettenähtud teeosa. Teel võib olla mitu eraldusribadega eraldatud sõiduteed. Samal tasandil ristuvad sõiduteed, mis ei ole põllu- või metsateed, moodustavad sõiduteede ristumisala. Riigikohtu 08.06.2007 otsuses nr 3-2-1-47-07 on tsiviilkolleegium märkinud, et tuleb silmas pidada seda, et sõitmine just juurdesõiduteel, aga mitte ristuval sõiduteel, peab olema kahtlusteta selge nii sõiduteel kui ka eespool nimetatud teega külgnevate alade juurdesõiduteel liiklevatele juhtidele, sest vastasel korral tekiks liikluses ohtlik olukord, kus ei osata kahtlusteta määrata sõidujärjekorda. Selline selgust tagav tingimus on sätestatud LE § 2 lg-s 49, mille järgi teega külgneva ala all mõistetakse vastavalt LS § 4 lg-le 2 teeäärset piirkonda, kus asuv rajatis on juhile teelt näha ja kuhu võib viia juurdesõidutee. Seega on oluline, kas teega külgnev ala on sõiduteel liiklevale juhile teelt selgelt ja kahtlusteta nähtav, millest sõltub see, kas tegemist on sellelt alalt tuleva tee näol juurdesõiduteega. Ainult teega külgneva ala teelt nähtavuse korral saab sõiduteel liikleja olla kindel, et selle ala juurde viival teel (juurdesõiduteel) liikleja annab talle teed. Sellega tagatakse ka ohutu ja sujuv liiklus juurdesõiduteega ristuval sõiduteel ja sealhulgas ka omaette jalgrattateel. Kohus leidis, et kostja käsitlus nagu tee, millel liikus Mercedez Benz 200D, oleks sõidutee, ei ole asjakohane ning sellele ei saa tugineda ühtki esitatud asjaolu silmas pidades. Kostja on märkinud, et liikluskorraldus kõnealusel tänaval viitab sellele, et tegemist on kahte tänavat ühendava sõiduteega, kuivõrd nii Koskla kui Endla tänava poolsesse otsa on paigaldatud eesõigusmärgid „anna teed“ ning nimetul tänaval liiklejale on arusaadav, et ta liigub juurdesõiduteel, on juurdesõiduteel liikujal kohustus anda teed sõiduteel liikujale. Kohus asus seisukohale, et antud asjaolusid arvestades, ei ole põhjendatud eeldus ja ei ole selge, et tee, millel liikus Mercedes-Benz, on sõidutee ja tee, millel liikus Ford Mondeo, on juurdesõidutee. Kohtu hinnangul saab nimetatud teid käsitleda üksnes samaliigiliste teedena ning kohta, kus õnnetusjuhtum toimus, samaliigiliste teede ristumisalana, millest tulenevalt kehtib seal LE §-s 160 sätestatu. Eesõigusmärkide puudumisel sätestab LE § 160 samaliigiliste teede ristmikel nn parema käe reegli, mille järgi peab sõidukijuht andma teed sõidukile, mis läheneb paremalt poolt. Eelnevast järeldub, et LE § 160 järgi peab sõidukijuht teed andma samaliigiliste teede ristmikel kõigile sõidukitele, muu hulgas ka jalgrattale või mootorrattale, mis lähenevad paremalt poolt. Kuna hagi kuulus rahuldamisele, siis jättis kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebus Apellant Salva Kindlustuse AS palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Apellant on seisukohal, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme, mis on kaasa toonud ebaõige kohtuotsuse tegemise. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti liikluseeskirja (LE) sätteid, mis on toonud kaasa ebaõige tsiviilvastutuse määramise liiklusõnnetuses osalenud juhtide suhtes. Apellant on seisukohal, et maakohus on asunud ebaõigele seisukohale, et 31.07.2007 Tallinnas Sõpruse pst 4 juures toimunud liiklusõnnetuse põhjustas sõidukit Mercedes-Benz juhtinud S. T., rikkudes LE § 160 sätteid. S. T. tsiviilvastutus oli liiklusõnnetuse toimumise

hetkel kindlustatud apellandi poolt vastavalt kohustusliku liikluskindlustuse lepingule. Apellant on seisukohal, et toimunud liiklusõnnetusega seoses puudub sõidukit Mercedes-Benz juhtinud isikul tsiviilvastutus. Nimetatud sõidukijuht ei ole rikkunud LE sätteid, mis võiksid olla põhjuseks sõidukite Ford Mondeo ja Mercedes-Benz kokkupõrke toimumisele. Apellandi arvates on toimunud liiklusõnnetuse põhjustamise eest täies ulatuses vastutav sõiduki Ford Mondeo juht, kes rikkus LE § 92 p 1 nõudeid, mille kohaselt peab juht andma teed parklast, puhkekohast, teega külgnevalt alalt, õuealalt või nende juurdesõiduteelt või pinnasteelt teele sõites – igale teel liiklejale. Vastavalt LE § 2 lg-le 49 mõistetakse teega külgneva ala all vastavalt liiklusseaduse § 4 lg-le 2 teeäärset piirkonda, kus asuv rajatis on juhile teelt näha ja kuhu võib viia juurdesõidutee. Liiklusõnnetusega seoses tuleb kõigepealt hinnata, kas sõiduki Mercedes-Benz juhile oli selgelt ja kahtlusteta arusaadav, et pöörates Koskla tänavalt Koskla ja Endla tänavaid ühendavale teele, liigub ta juurdesõiduteel ning seejärel, kas nimetatud teel liikudes oli talle kahtlusteta arusaadav, et paremal asuvate korrusmajade trepikodade eest lähtuvate teede puhul on tegemist juurdesõiduteedega Sõpruse pst 8, 6 ja 4 majade juurde. Eelnimetatud küsimustele vastuse andmisel peab asetama enda keskmise mõistliku liikleja olukorda, kel puudub eelnev info liikluskorralduse ning võimalike sihtkohtade kohta, kuhu vaateväljas asuvad teed võivad viia. Apellant on seisukohal, et nii manöövri ettevalmistamisel kui ka lõpetamisel ei olnud Mercedes-Benzi juhil talle visuaalselt avanevale vaatele tuginedes mingit alust arvata, et ta liigub juurdesõiduteel. Juhil polnud visuaalselt võimalik tuvastada, kuhu suubub või kuhu lõpeb tee, millel ta liikus ning kuhu omakorda viivad sellega ristuvad teed majade vahel. Pigem sai juht eeldada, et tegemist on tänavaga teeseaduse § 6 mõttes, mille kohaselt on tänav linnas, alevis või alevikus paiknev tee, mis on ehitatud või kohandatud sõidukite või jalakäijate liiklemiseks. Vasakpööret Koskla ja Endla tänavat ühendavale teele tehes sai juht lisaks avanevale visuaalsele vaatele hinnata ka liiklusmärkide paigutuse järgi, millisele teele ta suundus. Koskla ja Endla tänavat ühendavalt teelt Koskla tänavale sõitjale kehtib eesõigusmärk 221 „anna teed“, mis oma kuju poolest on äratuntav igast suunast liikujatele. Kui tegemist oleks olnud kõigile liiklejatele selgelt ja kahtlusteta juurdesõiduteega, poleks vajadust seda eesõigusmärgiga 221 reguleerida, kuna sõidueesõigus oleks reguleeritud vastavalt LE § 92 p-le 1. Nähes, et Koskla ja Endla tänavat ühendavalt teelt Koskla tänavale väljasõidul reguleerib liiklust märk „anna teed“, sai juht eeldada, et on ristmikul ning suundumas peateelt kõrvalteele. Eeltoodud asjaolusid hinnates pidi keskmine mõistlik juht jõudma antud olukorras seisukohale, et ta on teostanud manöövri sõiduteele, mitte juurdesõiduteele ning hindama järgmisena, kas antud teega ristuvad teed moodustavad ristmiku LE § 2 lg 42 mõistes, ning kas tal lasub teistele liiklejatele teeandmise kohustus. Liikudes Koskla ja Endla tänavat ühendaval teel jäid juhi vaatevälja paremal asuvad korrusmajad ning nende ees sissepääsudeni kulgevad teed. Liikudes mööda kahest esimesest korrusmajast oli juhile näha, et majade trepikodade ees kulgevad teed viivad maja sissepääsudeni. Seega sai mõistlik juht, liikudes samal trajektooril, mis sõiduki MercedesBenz juhtki, jõuda järeldusele, et paremal teega külgneval alal asuvate korrusmajade juurde viivad juurdesõiduteed, kus liiklejad pidid andma talle teed LE § 92 p-st 1 juhindudes. Maakohus ei pidanud asjakohaseks käsitleda Koskla ja Endla tänavat ühendavat teed sõiduteena. Kohus ei põhjendanud, miks hagiavalduses toodud asjaolusid arvesse võttes ei saa

kõnealust teed käsitleda sõiduteena. Samuti asus kohus seisukohale, et põhjendatud ei ole eeldus ja ei ole selge, et sõiduk Ford Mondeo liikus juurdesõiduteel. Apellant viitab Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-47-07, milles kolleegium rõhutab, et LE § 92 p-st 1 tulenevat tingimatut teeandmiskohustust igale teel liiklejale, mis ei sõltu sellest, millisele liiklemiseks mõeldud teele juurdepääsuteelt sõidetakse. Seejuures peab ka juurdesõiduteel liikuja aru saama, et tal on teeandmiskohustus vastavalt LE § 92 p-le 1. Sõiduki Ford Mondeo juhi vaateväljas oli kõrvalasuv korrusmaja ning tee, millel sõiduk asus, algus ja lõpp. Apellandi hinnangul ei saanud sõiduki Ford Mondeo juhile sellises situatsioonis jääda arusaamatuks, et trepikodade esisel teel liikudes, mis ei vii mingi muu hooneni peale kõrval asuva maja, asub ta hoone Sõpruse pst 4 sissepääsudeni viival juurdesõiduteel, millelt välja sõites lasub tal kõigile teistele liiklejatele teeandmiskohustus. Apellant on seisukohal, et sõiduki Mercedes-Benz juhi käitumises ei esine LE § 160 rikkumist. LE § 160 kohaselt peab reguleerimata samaliigiliste teede ristmikul rööbasteta sõiduki juht, kui eesõigusmärgid ei näita teisiti, andma teed paremalt läheneva rööbasteta sõiduki juhile. Antud LE sätte rikkumise eelduseks on asjaolu, et mõlemad sõidukid asuvad samaliigilistel teedel. Seega peaksid kõnealuse liiklusõnnetuse kontekstis asuma mõlemad sõidukid ka juurdesõiduteel või sõiduteel. Apellandi hinnangul puudub alus käsitleda sõiduteena teed, millel liikus Ford Mondeo, kuna tee viib vaid hoone sissepääsudeni, selle algus ja lõpp on teel asujale näha ning sellel asujal on selge, et tegemist on juurdesõiduteega. Lisaks ei moodusta LE § 2 lg 42 juurdesõidutee teega lõikumise koht ristmikku vaid juurdesõiduteel liiklejal on absoluutne teeandmiskohustus igale teel liiklejale. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja apellatsioonkaebusele vastanud ei ole. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles tutvunud toimiku materjalidega ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist, seda ka liikluseeskirjade kohaldamise osas, ega menetlusõiguse normi rikkumist. Maakohus on otsust põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei pea kolleegium vajalikuks üle korrata otsuses olevaid seisukohti. Maakohus tuvastas, et 31.07.2007 toimus Tallinnas Sõpruse pst 4 kokkupõrge kortermaja sissepääsude esiselt teelt Koskla ja Endla tänavat ühendavale teele vasakpööret sooritanud sõiduki Ford Mondeo registreerimismärgiga xxx xxx, mida juhtis hageja, ja Koskla ning Endla tänavat ühendaval teel liikunud sõiduki Mercedes-Benz 200D registreerimismärgiga xxx xxx, mida juhtis S. T., vahel. Poolte vahel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, milline liikluskorraldus kehtib Koskla ja Endla tänava vahelisel alal. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et teed, millel liikusid sõidukid Mercedes-Benz ja Ford Mondeo on käsitletavad samaliigiliste teedena ning kohta, kus õnnetusjuhtum toimus, samaliigiliste teede ristumisalana, millest tulenevalt kehtib seal LE §-s 160 sätestatu. Eesõigusmärkide puudumisel sätestab LE § 160 samaliigiliste teede

ristmikel nn parema käe reegli, mille järgi peab sõidukijuht andma teed sõidukile, mis läheneb paremalt poolt. Dokumentaalsetest tõenditest ilmneb, et tegemist on juurdepääsuteede võrgustikuga. Antud asjas ei oma tähtsust, et juurdepääsutee ühendab ka Koskla ja Endla tänavat ning et enne Koskla ja Endla tänavat on eesõigusmärk “anna teed“. Maakohus on asunud põhjendatult seisukohale, et liiklusõnnetuses oli süüdi sõiduki Mercedes-Benz 200D registreerimismärgiga xxx xxx juht ning kostja keeldumine kindlustushüvitise maksmisest oli põhjendamatu. Vastuseks apellatsioonkaebuses olevatele väidetele märgib kolleegium, et apellandi seisukoht on ekslik, et liikudes Koskla ja Endla tänavat ühendaval teel saab keskmine mõistlik juht aru, et tegemist on sõiduteega, mitte juurdepääsuteega. LE § 246 kohaselt sõidutee all mõistetakse vastavalt «Liiklusseaduse» § 4 lõikele 3 sõidukite liikluseks ettenähtud teeosa. Teel võib olla mitu eraldusribadega eraldatud sõiduteed. Samal tasandil ristuvad sõiduteed moodustavad sõiduteede ristumisala. Sõiduteeäärt näitab vastav teekattemärgis; kui seda ei ole, siis teepeenra, eraldusriba, haljasala või muu riba äär või rentsli põhi või sõidutee äärekivi. Maakohus tuvastas, et vaidlusalune teelõik ei vasta sõidutee mõistele. Küll on aga tegemist teega LE § 2 lg 48 mõttes. Kindlustuse vaidluskomisjoni toimikus nr 7-1/07/114 olevast teatest liiklusõnnetuse kohta reg. nr 3044 ilmneb, et Mercedes-Benz juht sai aru, et ta rikkus LE § 160, so kokkupõrke kohas toimis parema käe reegel, ning tunnistas end vastutavaks liikluskahju põhjustamise eest. Seega apellandi väited mõistliku juhi arusaamadest on vastuolus liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhtide endi arusaamast. LE § 162 kohaselt, kui reguleerimata ristmikul juht ei tea, mis liiki teel ta on, peab ta arvestama, et asub kõrvalteel. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust selle rahuldamiseks ja maakohtu otsuse tühistamiseks. Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta apellandi kanda.

Mare Merimaa

Reet Allikvere

Imbi Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.