Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

ning selline asjaolu ei mõjutanud kostja kohustuste kehtivust ega ulatust, siis ei saa kostja keelduda kindlustuslepingu täitmise kohustusest ning peab välja maksma kindlustushüvitise. Eeltoodu alusel hageja leiab, et ta ei ole rikkunud kindlustuslepingut. Kindlustuspoliisilt nähtub, et sõiduki hävingu korral on kindlustusvõtja omavastutus 10% kahjust. Kuna sõiduki kindlustusväärust oli 70 000,00 krooni, on hageja omavastutuseks 7000,00 krooni. Seega peab kostja tasuma hagejale kindlustushüvitise summas 63 000,00 krooni. Hageja palub hagi rahuldada ja mõista kostjalt välja hageja kasuks 63 000 krooni ning menetluskulud palub jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Hagejale kindlustushüvitise maksmisest keeldumise ja esitatud nõude mittetunnistamise aluseks on asjaolu, et kostja on sõlminud XXX filiaaliga sõidukikindlustuslepingu ja talle väljastati sõidukikindlustuspoliis nr XXX mahtuniversaal XXX reg. nr XXX kindlustamise kohta ja kindlustusvõtja tasus aasta kindlustusmakse 6040,00 krooni tavakasutuses oleva sõiduki kindlustustariifi järgi, mis on 3020,00 krooni madalam võrreldes rendile antava sõiduki kindlustusmaksega. esitas hageja kindlustuslepingu sõlmimise sooviavalduse, mis on kindlustuslepingu osa, just tavakasutuses oleva sõiduki kindlustamiseks. andis hageja ülalkirjeldatud sõiduki tasu eest (rendile) V R ’i kasutusse sõiduks suusaseltskonnaga XXX Tagasiteel, toimus XXX liiklusõnnetus, mille käigus sõiduk sai suuri vigastusi. Õnnetuse toimumise hetkel juhtis sõidukit suusaseltskonna liige EN. Liiklusõnnetust menetles liiklusõnnetuse toimumise kohal XXX Liitvabariigi politsei. XXX filiaali sõidukikindlustuse tingimuste XXX p 2.2 kohaselt suureneb kindlustusrisk tavakasutuses oleva sõiduki kasutamisega rendisõidukina. Tingimuste p 2.3 tulenevalt oli hageja kohustatud kindlustusriski suurendamisest koheselt teavitama kindlustusandjat, mida aga hageja ei teinud. Kindlustusriski suurenemisest teatamine oleks kindlustusvõtjale toonud kaasa täiendava kindlustusmakse tasumise kohustuse. Kostja asus seisukohale, et hageja pettis kindlustusandjat tegeliku kindlustusriski mitte avaldamise või selle suurenemisest mitteteatamise teel (sõidukikindlustuse tingimuste p. 12.3.6) ja toetub VÕS § 443, 444 ja 445. sätestatule. Tegelikust kindlustusriskist mitteteatamine on tõendatud kindlustusjuhtumi käigus V R ’i, XXX minibussi reg. Nr XXX kasutama volitatud isiku poolt antud seletusega ja OÜ poolt EN’le välja antud volikirjaga mootorsõiduki kasutamiseks. Kindlustusandja poolt kogutud tõendite põhjal on alust väita, et hageja, olles üks kahest osanikust ja juhatuse liige autorendiga tegelevas firmas OÜ , reg. Kood XXX, on loonud süsteemi isiklike sõidukite rentimiseks äriühingu nimel. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. 08.12.2006.a. esitatud kirjaliku arvamuse kohaselt hageja leiab, et on väär kostja väide, et hageja kasutas väidetavalt tavakasutuses olevat sõidukit rendisõidukina, samuti ei oma tähtsust, et hageja on OÜ üks kahest osanikust ja juhatuse liige ning et nimetatud äriühingu tegevusalaks on sõidukite rentimine. Vaidlusaluse sõiduki registrikaardilt nähtuvalt on selle omanikuks hageja, mitte kostja poolt viidatud äriühing. Asjaolu, et hageja oli pr. EN’le välja antud volikirjas märkinud ekslikult sõiduki omanikus OÜ , ei muuda asjaolu, et hageja kui füüsiline isik andis sõiduki kasutamiseks EN’le. Käesoleval juhul ei olnud tegemist OÜ majandustegevusega, vaid hageja kui füüsilise isiku poolt tuttavale sõiduauto kasutada andmisega, mida kinnitab ka asjaolu, et VR tunneb hagejat. Samuti on paljasõnaline kostja seisukoht, et hageja andis vaidlusaluse sõiduki rendiks hr. VR’ile. Lepiti kokku vaid selles, et hageja kannaks vaidlusaluse sõidukiga seotud amortisatsiooni ja õlivahetuse eest ehk sõiduki väärtusega seotud kulud. Hageja leiab, et käesoleval juhul ei ole toimunud kindlustusriski suurenemist ning kostja sõidukikindlustuse tingimuste XXX p 2.2 ei ole kohaldatav. Hageja jääb haginõude juurde ja palub hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda.

24.01.2007.a. esitas kostja istungil täiendavad vastuväited, mille kohaselt on ta seisukohal, et hageja alustas kindlustuspettusega juba sõidukikindlustuslepingu sõlmimise algstaadiumis. Kindlustusvõtjana esitas hageja kindlustuslepingu sõlmimise sooviavalduse milles ta avaldas soovi kindlustada tema isiklikuks omandis ja tavakasutuses olevat sõidukit XXX kindlustusväärtusega 70 000 krooni. Hageja ja kostja sõlmisid kindlustuslepingu. Kindlustuslepingu sõlmimisel hageja aktsepteeris kostja poolt kinnitatud sõidukindlustuse tingimusi kui sõidukikindlustuse lepingu osa. Hageja sõlmis teadvalt vaidlusalusele autole sõidukikindlustuslepingu nagu oleks tegu tavakasutuses oleva sõidukiga, olgugi, et auto oli OÜ poolt rendile antava sõidukina välja reklaamitud ja kasutati rendiautona, Sõiduk anti VR’ile rendile ja ei oma tähtsust, kuidas renditasu ühel või teisel juhul nimetatakse. Samuti ei oma tähtsust, kas sõlmiti kirjalik rendileping või suuline kokkulepe, sest kindlustuslepingu sõlmimisel tavakasutuses olevale sõidukile tasus hageja kostjale kindlustusmaksu tariifi järgi, mis on madalama kindlustusriski tõttu 40 % väiksem kui kindlustustariif rendiautona kasutataval sõidukil, mille kindlustusrisk on oluliselt suurem. Kostja ei tunnista hagi ja palub jätta hagi rahuldamata. Hageja esitatud seisukoha järgi jääb talle arusaamatuks, millele tuginedes väidab kostja, et vaidlusalust sõidukit oleks kindlustuslepingu sõlmimise sooviavalduse esitamise ja/või kindlustuslepingu sõlmimise seisuga kasutatud rendisõidukina. Kostja poolt esitatud väljatrükk OÜ poolt internetis avaldatud pakkumisest XXX seisuga tõendab parimal juhul asjaolu, et nimetatud kuupäeval, s.o rohkem kui aasta enne kindlustuslepingu sõlmimiseks kostja poole pöördumisest pakuti vaidlusalust sõidukit kasutamiseks rendiautona. Seega jääb hagejale arusaamatuks, millist õiguslikku tähendust omab see, millisel otstarbel kasutati kindlustatud vara enne kindlustuslepingu sõlmimist. Hageja leiab, et antud asjas ei oma tähendust, millised sõidukid on erineval ajahetkel hagejale kuulunud ja milliseks otstarbeks on neid sõidukeid kasutatud. Hageja on seisukohal, et kostja ei ole mingil moel põhjendanud, millisel moel sõiduki väidetav rendileandmine kindlustusriski suurendas. Hageja jääb oma seisukohtade juurde, mille kohaselt ei omanud hageja poolt vaidlusaluse sõiduki kasutada andmine kolmandale isikule mõju kindlustusriski suurenemisele ja isegi teoreetilisel juhul, kui see mõjutas kindlustusriski suurenemist, ei ole nimetatud kindlustusriski suurenemine oluline, mistõttu kuulub hagi rahuldamisele sõltumata sellest, kas sõiduki kolmanda isiku kasutusse andmist käsitleda sõiduki rendileandmisena või mitte. Hageja palub hagi rahuldada ja menetluskulud jätta ostja kanda. Kohtu põhjendused Kohus leidis, et haginõue tuleb rahuldada osaliselt. Võlaõigusseadus (VÕS) § 422 lg 1 kohaselt kindlustuslepinguga kohustub üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. VÕS § 423 lg. 2 kohaselt kindlustusrisk on oht, mille vastu kindlustatakse. KA esitas hagi AS vastu 63 000 krooni kindlustushüvitise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt toimus kella 20.00 paiku XXX 70 km XXX kiirteel hagejale kuuluva sõidukiga XXX XXX õnnetus, milles sõiduk sai suuri tehnilisi vigastusi. Hageja esitas kostjale taotluse kindlustushüvitise väljamaksmiseks, mille rahuldamisest kostja keeldus, tuginedes tingimuste punktidele 7.1.1., 8.3.1., 8.8.1., 8.8.2, 9.1 ja VÕS-i § 433, 444 ja 445 ning märkis, et

kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumise aluseks on asjaolu, et hageja ei teavitanud väidetavalt kostjat riskide suurenemisest enne kindlustusjuhtumit. Hageja esitas kohtule tõenditena sõidukikindlustuse poliisi nr XXX, mille kohaselt pooled on sõlminud sõidukikindlustuslepingu sõiduki XXX XXX kindlustamiseks kindlustusperioodiga XXX kuni XXX. Kindlustatud riskideks olid täiskasko ning klaasikindlustus. Sõiduki kindlustusväärtuseks oli 70 000,00 krooni, ning kindlustus-territooriumiks oli Euroopa v.a SRÜ riigid. Kindlustustingimused olid määratletud vastavalt sõidukindlustuse tingimustele XXX (tlk. 12).; Kindlustuslepingu sõlmimise soovi-avalduse (tlk.9), milles kindlustusvõtja KA on märkinud, et kindlustusobjekt XXX, ehitusaasta XXX, on tavakasutuses; (ARK) poolt 17.03.2004 väljastatud sõiduki XXX reg nr. XXX registrikaart nr. XXX (tlk.10) ja sõiduki ülevaatuse akti nr. XXX XXX (tlk. 11). Hageja väidab, et ta ei ole rikkunud kindlustuslepingut, kuna ei ole andnud sõidukit rendile ja seega suurendanud kindlustusriski. Vastavalt sõiduki registrikaardile on sõiduki omanik hageja. Hageja väitel on paljasõnaline kostja seisukoht hageja poolt tema sõiduki andmine rendiks VR’ile. Nagu VR on kinnitanud, lepiti kokku vaid selles, et hagejale hüvitatakse vaidlusaluse sõidukiga seotud amortisatsiooni ja õlivahetuse eest ehk sõiduki väärtusega seotud kulud, mitte ei maksta hagejale eraldi tasu sõiduki kasutamise eest. Seega ei kasutatud vaidlusalust sõidukit „rendisõidukina“ Kostja sõidukikindlustuse tingimuste XXX p.2.2 mõttes ja seega ei ole toimunud kindlustusriski suurenemist ning kostja sõidukikindlustuse tingimuste XXX p.2.2 ei ole kohaldatav. Hageja poolt sõiduki kolmandale isikule kasutada andmine ei omanud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele (kindlustusjuhtum oleks saanud sama tõenäoliselt leida aset ka siis, kui sõidukit oleks juhtinud hageja ise) ning selline asjaolu ei mõjutanud kostja kohustuste kehtivust ega ulatust., seega ei saa kostja keelduda kindlustuslepingu täitmise kohustusest ning peab välja maksma kindlustushüvitise. Kostja hagi ei tunnista. Hagejale kindlustushüvitise maksmisest keeldumise ja esitatud nõude mittetunnistamise aluseks on asjaolu, et kostja on sõlminud XXX filiaaliga sõidukikindlustuslepingu ja talle väljastati sõidukikindlustuspoliis nr XXX mahtuniversaal XXX reg. nr XXX kindlustamise kohta XXX kuni XXX ja kindlustusvõtja tasus aasta kindlustusmakse 6040,00 krooni tavakasutuses oleva sõiduki kindlustustariifi järgi, mis on 3020,00 krooni madalam võrreldes rendile antava sõiduki kindlustusmaksega. 14.03.2006.a. esitas hageja kostjale kindlustuslepingu sõlmimise sooviavalduse, mis on kindlustuslepingu osa, just tavakasutuses oleva sõiduki kindlustamiseks. Tegelikult andis hageja ülalkirjeldatud sõiduki tasu eest (rendile) VR’i kasutusse sõiduks suusaseltskonnaga XXX. Tagasiteel, toimus XXX liiklusõnnetus, mille käigus sõiduk sai suuri vigastusi. Õnnetuse toimumise hetkel juhtis sõidukit suusaseltskonna liige EN. Liiklusõnnetust menetles liiklusõnnetuse toimumise kohal XXX politsei. Kahjukäsitluse käigus selgus, et sõidukit kasutati rendisõidukina ja seega on rikutud sõidukikindlustuse tingimuste punkte 9.1.1. ja 9.1.4, mis sõidukikindlustuse tingimuste punktide 12.1.1 ja 12.3.6 alusel annavad kindlustusandjale õiguse kas hüvitist vähendada või üldse hüvitamisest keelduda. Kostja leiab, et tegemist on kindlustuspettusega ja seega kostja ei tunnista esitatud nõuet ja keeldub kindlustushüvitamise maksmisest. Kostja on esitanud kohtule VR’i seletuse, mille kohaselt VR sai hagejalt sõiduki XXX , mille eest tasus ca 6000 krooni amortisatsiooni, õlivahetuse jms. eest (arvestusega, et kilomeetri hind on ca 2-3 krooni). Pooled leppisid kokku, et kui bussiga midagi juhtub, tasub VR remondi või omavastutuse. VR’i seletuse kohaselt tunneb ta hagejat, kuna on temalt varasemalt rentinud sõiduautosid (tlk.46). Samuti on kostja esitanud kohtule EN nimele välja antud volikirja mootorsõiduki XXX kasutamiseks. Volikirjast nähtuvalt on EN’d volitanud OÜ kasutama mootorsõidukit XXX ajavahemikul XXX-XXX (tlk.47). Äriregistri väljavõttest nähtuvalt on OÜ

osanikuks ja juhatuse liikmeks KA ning äriühing tegeleb mootorsõidukite ja haagiste rentimisega. Esitatud tõendite alusel kostja leiab, et hageja muutis sõiduki kasutusala ((tavasõiduki edaspidine kasutamine rendisõidukina), mistõttu rikkus sõidukikindlustuslepingut, sõlmides kostjaga kindlustuslepingu tavakasutuses oleva sõiduki kindlustamiseks. Sõidukikindlustuse tingimuste punkt 2.2 kohaselt suureneb kindlustusrisk tavakasutuses oleva sõiduki kasutamisega rendisõidukina ja punktist 2.3 tulenevalt oli hageja kui kindlustusvõtja kohustatud kindlustusriski suurendamisest koheselt teavitama kindlustusandjat/kostja, mida hageja ei teinud. Kindlustusriski suurenemisest teatamine oleks kindlustusvõtjale toonud kaasa täiendava kindlustusmakse tasumise kohustuse. Hageja maksis aasta kindlustusmakse 6040,00 krooni tavakasutuses oleva sõiduki kindlustustariifi järgi, mis on 3020,00 krooni madalam võrreldes rendile antava sõiduki kindlustusmaksega. Esitatud materjalide alusel on kostja leiab, et kindlustusvõtja/hageja pettis kindlustusandjat /kostjat tegeliku kindlustusriski suurenemisest mitteteatamisega ja toetudes VÕS §§-des 443, 444 ja 445 sätestatule vabaneb kindlustusandja seega kindlustuslepingu täitmise kohustusest ja sellest tulenevalt kostja keeldub kindlustushüvitise väljamaksmisest. Eeltoodu alusel on poolte vahelise vaidluse esemeks, kas hageja andis oma sõidukit tasu eest VR’ile ja temaga koos olnud suusaseltskonnale sõiduks suusatama XXX või mitte ja kas hageja suurendas seega kindlustusriski ning rikkus kindlustuslepingut. Kohus, hinnates poolte esitatud seisukohti ja tõendeid kogumis, on jõudnud järeldusele, et hageja andis 2006.a. 13. märtsil oma sõiduki XXX reg. nr XXX tasu eest VR’i kasutusse sõiduks suusaseltskonnaga XXX. Nimetatut kinnitab VR’i seletus kahjukäsitlustoimikus XXX (tlk. 46), mille kohaselt saades hagejalt sõiduki suusareisi läbiviimiseks Austrias, lepiti eelnevalt hageja ja V.R ’i vahel kokku, et, kasutamise eest makstakse hagejale 6000 krooni amortisatsiooni, õlivahetust jms eest (arvestusega , et km hind on ca 2-3 krooni). Lisaks lepiti kokku, et kui bussiga midagi juhtub, tasutakse remondi ja omavastutuse (kui meie oleme süüdi). Kuna bussiga juhtus Saksamaal avarii, tasusime A omavastutuse, mille jagasime kaassõitjate vahel ära. Hageja ei ole seda kokkulepet eitanud. Kohus leiab, et oluline ei ole mitte sõiduki kasutamise tasu suurus või kuidas seda tasu nimetati, vaid fakt iseenesest, et kolmandate isikute poolt maksti hagejale tasu sõiduki kasutamise ja tekkinud kahjude eest. Seega oli tegemist sisuliselt sõiduki rentimisega. Nimetatud asjaolu suurendas võimalikku kindlustusriski ja hageja pidi sellisest asjaolust teavitama ka kindlustusandjat kindlustuslepingu sõlmimisel. Eelnimetatud asjaolu tähendas ka suurema kindlustusmakse tasumist kindlustusandjale. Sõidukindlustuse tingimuste punkt 9.1.4 ja VÕS § 443 kohaselt on kindlustusvõtja kohustatud viivitamata teatama kindlustusandjale kindlustusriski võimalikkuse suurenemisest (nt sõiduki kasutusala muutmine). VÕS § 444 kohaselt kindlustusvõtja ei või pärast lepingu sõlmimist ilma kindlustusandja nõusolekuta suurendada kindlustusriski võimalikkust ega lubada selle suurendamist isikute poolt, kelle eest ta vastutab. Antud juhul hageja oli juba eelmisel päeval, s. o. sõiduki tasu eest andnud XXX mineva reisiseltskonna kasutusse ja alles päev hiljem, seega esitas kostjale sõiduki kindlustuslepingu sõlmimise sooviavalduse ( milles märkis, et sõiduk on tavakasutuses, mistõttu on sõiduki kindlustusrisk väiksem) ning selle alusel on sõidukikindlustuse poliis välja antud kindlustusperioodiks XXX kuni XXX. Seega hageja suurendas kindlustusriski lepingu sõlmimise ajal VÕS § 445 lg 3 p 2 tuleneb, et käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatut ei kohaldata, kui kindlustusriski võimalikkuse suurenemisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Punkt 3 kohaselt suurem kindlustusrisk ei oleks mõjutanud kindlustusandja täitmise kohustuse kehtivust ega ulatust. Kohus nõustub hagejaga, et kindlustusrisk oleks võinud toimuda ka siis,

kui hageja oleks sõidukit juhtinud. Samas ei ole tuvastatud, et kindlustusrisk (liiklusõnnetus) toimus hageja või reisiseltskonna liikmete süül. EN nimele välja antud volikirja ei ole võimalik kehtivaks dokumendiks lugeda, sest see on välja antud ajas tagasi (möödunud aja kohta), hagejale kuuluva äriühingu poolt ja volitajaks on hageja kui füüsiline isik. (tlk..47). Riigikohus lahendis 3-2-1-51-06, 16.05.2006 on märkinud, et Liikluskindlustus on LKindlS § 1 järgi kohustuslik kindlustus ning sama seaduse §-st 2 tulenevalt reeglina suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus. Liikluskindlustus on osaks üldisest kohustuslikust vastutuskindlustusest. VÕS §-de 520-525 järgi. Kindlustusvõtja kui kindlustuslepingu nõrgema poole kaitse eesmärki silmas pidades on kindlustuslepingut reguleeritud mitmete imperatiivsete normidega, millest kõrvalekaldumine poolte kokkuleppega on VÕS § 427 lg-st 1 tulenevalt keelatud. Selliste sätete hulka kuulub ka VÕS § 445 lg 3, mis reguleerib kindlustusandja vabanemise mittekohaldamist kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusriski võimalikkuse suurenemise korral. VÕS § 452 lg.2 p.2 kohaselt kindlustusandja ei või tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist ja rikkumisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele. VÕS § 447 lg. 2 kohaselt käesolevas jaos sätestatud ei kohaldata, kui kindlustusriski suurenemine ei ole oluline. Kuna hageja andis vaidlusaluse sõiduki rendile, rikkudes seeläbi sõidukikindlustuse tingimuste SK101-2006 p.2.2 ja p.2.3 sätestatud kohustusi, kuna hageja ei teavitanud kostjat kindlustusriski võimalikkuse suurenemisest, ei ole kostja tõendanud, milles seisneb kostja jaoks kindlustusriski suurendamise olulisus. Kohus, juhindudes eeltoodust ning hinnates tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kuna hageja kindlustusvõtjana rikkus kindlustusriski suurendamisest teavitamise kohustust kindlustusandjale, vähendab kohus hagetavat kindlustushüvitise summat ühe kolmandiku võrra ja mõistab välja AS-lt KA kasuks kindlustushüvitise summas 42 000 krooni. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, s.o. 2/3 osas, siis tuleb kõik menetluskulud, sealhulgas Eesti Vabariigi menetluskulud, jätta proportsionaalselt osapoolte kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Taimi Kollom Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.