Tallinna Ringkonnakohus
Kohtunik
Urmas Reinola
Määruse tegemise aeg ja koht
31. mai 2007.a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-06-24070
Tsiviilasi
R.A.S avaldus V. A pankrotimenetluse algatamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22. jaanuari 2007.a pankrotimenetluse algatamata jätmise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
R.A.S määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja R.A.S (registrikood xxxxxx, asukoht XX XX, xx XX, XX x, XX, XX, British Virgin Islands), volitatud esindaja adv. Marko Tiiman;
määrus
Võlgnik V. A (IK xxxxxxxxxxx, elukoht XX tee xx, XX, Rae vald), volitatud esindajad adv. Aldo Kaljurand ja Ramon Rask Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
Võlausaldaja ja võlgnik sõlmisid 10. märtsil 2004.a tähtajatu laenulepingu, millega võlausaldaja laenas võlgnikule 721.000 krooni 72.100 AS-i A.T aktsia ostmiseks. Võlgnik kohustus tasuma laenusummalt intressi 5% aastas. 19. märtsil 2004.a kanti võlgniku väärtpaberikontole 72.100 AS-i A.T aktsiat. Võlgnik on 24. aprilli 2006.a võlatunnistuses tunnistanud, et ta on saanud võlausaldajalt laenu AS A.T aktsiate ostmiseks. Laenulepingu p 2.1 järgi oli võlgnik kohustatud võla tagatiseks pantima 72.100 AS-i A.T aktsiat. 22. aprillil 2004.a registreeriti Eesti Väärtpaberite Keskregistris pant võlausaldaja kasuks 72.100 AS-i A.T aktsiale. 23. novembril 2004.a tasus võlgnik võlausaldajale osaliselt oma võlgnevuse summas 145.000 krooni, millest põhivõlgnevus moodustas 119.164 krooni ja intressid 25.836 krooni. Laenulepingu p 2.6 alusel vabastati 6. aprillil 2006.a 11.873 panditud aktsiat. Seega on võlausaldaja kasuks panditud 60.227 AS-i A.T aktsiat. Kuna ajavahemikul 23. november 2004.a – 18. mai 2006.a polnud võlgnik oma võlgnevust tasunud, ütles võlausaldaja laenulepingu üles, saates 18. mail 2006.a võlgnikule vastavasisulise teate. Antud teates märkis võlausaldaja, et ütleb pooltevahelise laenulepingu üles võlaõigusseaduse (VÕS) § 398 alusel ning palus tagastada laenu hiljemalt 18. juulil 2006.a. Laenule lisandusid tasumisele kuuluvad lepingujärgsed intressid. Võlgnik antud tähtajaks laenu ei tagastanud ning seepärast saatis võlausaldaja võlgnikule 20. juulil 2006.a pankrotihoiatuse. Võlgnik võlgnevust tasunud ei ole. Võlgnikul oli laenu tagastamiseks võimalus ka müüa AS A.T aktsiad võlausaldajale, kuid võlgnik ei teinud ka seda.
tasuda aktsiate omandamise eest 725.000 krooni. Võlausaldaja väidete kohaselt sõlmiti ostuhinna finantseerimiseks võlausaldaja ja võlgniku vahel 10. märtsi 2004.a laenuleping. Samas ei ole võlausaldaja tõendanud laenusumma tasumist võlgnikule või raha tasumist võlgniku eest R.I.L-le. Võlausaldaja tugineb oma nõuet põhistades ainult sellele, et 23. novembril 2004.a tasus võlgnik võlausaldajale osaliselt väidetava võlgnevuse 145.000 krooni ja 24. märtsil 2006.a tegi võlgnik võlausaldajale ettepaneku väidetav võlg tasaarvestada. Võlgnik ei eita nimetatud tahteavalduste tegemist, ent selgitab, et olematu võla osalise tasumise ja tasaarvelduse avalduse esitamise põhjuseks oli asjaolu, et võlausaldaja lõi võlgnikus arusaama nagu oleks aktsiate ostuhind tema poolt otse aktsiate müüjale tasutud. Seetõttu tasus ta ka 2004.a lõpus osaliselt laenulepingu järgi oletatavalt saadu. Samuti tegi võlgnik võlausaldajale ettepaneku laenusumma tasaarvestamiseks 24. märtsil 2006.a teadmises, et võlausaldaja on nõuetekohaselt laenulepingust tulenevad kohustused täitnud ja võlgnikul on tema ees laenulepingust tulenevad kohustused. Kuna võlausaldaja ei ole esitanud tõendeid laenusumma üleandmise kohta võlgnikule või otse aktsiate võõrandajale, on võlgnik ekslikult täitnud olematu kohustuse ning võlausaldaja on kohustatud võlgnikule tagastama võlgniku poolt ekslikult tasutud 145.000 krooni. Kuna võlausaldaja ei ole täitnud 10. märtsi 2004.a laenulepingust tulenevat põhikohustust anda võlgnikule laenu, puudub võlgnikul ka kohustus laenulepingu alusel midagi tagastada.
Eesti väärtpaberite keskregistri väljavõttest ilmneb, et 19. märtsil 2004.a kanti võlgniku väärtpaberikontole 72.100 AS A.T aktsiat. Samuti ilmneb Eesti väärtpaberite keskregistri väljavõttest, et võlgnikule kuuluvad 60.227 AS A.T aktsiat on panditud. Vaidlus puudub, et aktsiad on panditud võlausaldaja kasuks. Võlausaldaja kontoväljavõttest nähtuvalt on võlgnik 10. märtsi 2004.a laenulepingu alusel tasunud võlgnikule 145.000 krooni. 18. mai 2006.a teatega on võlausaldaja ütelnud laenulepingu erakorraliselt üles VÕS § 398 alusel, paludes laenu ja intressid tagastada hiljemalt 18. juulil 2006.a. 20. juulil 2006.a on võlausaldaja esitanud 10. märtsi 2004.a laenulepingust tuleneva võlgnevuse tõttu võlgnikule pankrotihoiatuse.
võlausaldaja vaielnud vastu võlgniku väitele, et võlausaldaja ei ole aktsiate eest tasunud ka otse aktsiate müüjatele. PankrS § 15 lg 2 p 1 eesmärgiks on, et pankrotimenetluse algatamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist võlausaldaja ja võlgniku vahel. Sisulised vaidlused lahendab kohus hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Eeltoodust tulenevalt ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Seetõttu tuleb võlgniku pankrotimenetlus jätta algatamata. PankrS § 15 lg 4 sätestab, et kui kohus ei algata võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotimenetlust, kannab avalduse läbivaatamisega seotud kohtukulud pankrotiavalduse esitaja. Kuna pankrotimenetlus jäetakse algatamata, siis tuleb menetluskulud jätta võlausaldaja kanda. Määruskaebus Määruskaebuses palub R.A.S tühistada maakohtu määruse täies ulatuses. Harju Maakohus on vaidlustatud kohtumääruse tegemisel vääralt hinnanud tõendeid ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Vastustaja väidab, et 10. märtsi 2004.a ja 1. aprilli 2004.a laenulepingud on rahatud, mistõttu vastustajal puudub täitmata kohustus määruskaebuse esitaja ees ning et määruskaebuse esitaja ei ole laenusummasid vastustajale ega kolmandatele isikutele (R.I.L ja G.E.L), kelle omanduses olevate aktsiate ostuks laen anti, üle andnud. Nimetatud äriühingud on kohustuse täitmist kirjalikult kinnitanud. Määruskaebuse esitaja kinnitab, et on oma laenulepingujärgsed kohustused täitnud. Vastustaja väited laenu mittesaamise kohta on põhjendamatud ning väited seoses tema eksimusse viimisega on alusetud. Määruskaebuse esitaja täitis laenulepingujärgsed kohustused otse aktsiate müüjatele. Laenulepingud olid sihtotstarbelised, st laen anti AS-i A.T ja AS-i O.E.G aktsiate omandamiseks. Maksekohustus on aktsiate võõrandajate ees täidetud. Aktsiate müüjate korralduse alusel kanti 19. märtsil 2004.a vastustaja väärtpaberikontole 72.100 AS-i A.T aktsiat ja 8. aprillil 2004.a 10.000 AS-i O.E.G aktsiat. Määruskaebuse esitaja laenulepingujärgsed kohustused on täidetud ja laenulepingu eesmärk on saavutatud. Vastustaja on laenukohustuste olemasolu tunnistanud, asudes laenu osaliselt tagastama ning pakkudes määruskaebuse esitajale 10. märtsi 2004.a laenulepingust tuleneva kohustuse tasaarvestamise võimalust. Määruskaebuse esitaja on järjekindlalt nõudnud võlgnikult tema lepingujärgsete kohustuste täitmist ja mõlema laenulepingujärgse laenu tagasimaksmist. Vastustaja seevastu on alles hiljuti oma positsiooni muutnud, eitades laenu saamist, kuigi varasemalt on vastustaja laenukohustuste olemasolu tunnistanud. Õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus ja õiguste kuritarvitamine on keelatud. Vastustaja on püüdnud asjaolusid moonutades kohut eksitusse viia väites, et laenuleping on rahatu ja et võlausaldaja on loonud temas eksliku arusaama raha üleandmise kohta. Vastustaja on samas varasemalt selgesõnaliselt ja üheseltmõistetavalt nii 10. märtsi 2004.a kui ka 1.aprilli 2004.a laenulepingust tuleneva laenu tagasimaksmise kohustust tunnistanud. Määruskaebuse esitaja nõue on selge ja põhjendatud ning pankrotiavaldus kuulub rahuldamisele. Puudub alus PankrS § 15 lg 2 punkti 1 kohaldamiseks.
TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Kuivõrd määruskaebuse esitajale tulid vastustaja väited laenulepingute rahatuse ja vastustaja eksimusse viimise kohta üllatusena (arvestades, et vastustaja oli juba asunud laenu osaliselt tagastama ning pakkunud laenu tasaarvestamist ning määruskaebuse esitaja vastavad tõendid ka kohtule esitas), oli määruskaebuse esitajal vajalik koguda oma nõude tõendamiseks täiendavaid tõendeid. Kuivõrd R.I.L ja G.E.L poolt väljastatud kinnituste näol on tegemist olulist tähtsust omavaid asjaolusid kinnitavate tõenditega, mis said määruskaebuse esitajale kättesaadavaks alles pärast asja lahendamist Harju Maakohtus, palub määruskaebuse esitaja võtta määruskaebusele lisatud dokumentaalsed tõendid asja materjalide juurde ning arvestada neid määruskaebuse põhjendatuse hindamisel kogumis teiste asjas kogutud tõenditega. Võlgniku seisukoht V. A palub jätta määruskaebuse rahuldamata. R.A.S on oma seisukoha põhistamiseks esitanud kohtule väidetavalt A. K ja A. Z poolt allkirjastatud kinnituskirjad selle kohta, et määruskaebuse esitaja on tasunud nii AS-i A.T kui AS-i O.E.G aktsiate võõrandamise eest vastavalt R.I.L-le ja G.E.L-le terve rea füüsiliste isikute, sh vastustaja eest aktsiate ostuhinna. Kõnealuste dokumentide autentsuses on vastustajal tõsiseid kahtlusi ja läbi tuleks viia sellekohane ekspertiis. Vastustajale on kõnealused isikud kinnitanud, et nad ei ole nimetatud kinnituskirju allkirjastanud. R.A.S taotlus vastustaja pankrotimenetluse algatamiseks ei ole selge nõue ja vastustaja jääb oma vastuväidetes ja kohtuistungil väljendatud seisukohtade juurde. Täitmata on ka teine pankrotimenetluse alustamise eeldus: võlgniku püsiv maksejõuetus. Vastustaja soovimatust nõuete täitmiseks ning tema soovimatust täita olematuid kohustusi ei saa tõlgendada kui maksejõuetust. Menetluse edasine käik Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning edastas vastavalt TsMS § 663 lõikele 5 ringkonnakohtule. Kolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et määruskaebuses toodud asjaolud ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Pankrotiseaduse (PankrS) § 10 sätestab nõuded võlausaldaja poolt esitatavale pankrotiavaldusele. PankrS § 10 lõike 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama oma nõude olemasolu. Pankrotiavaldus tugineb kahele laenulepingule, mis on sõlmitud võlausaldaja ja võlgniku vahel ja millest tulenevat kohustust on võlgnik ka osaliselt täitnud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei eita võlausaldaja, et laenulepingute alusel ei ole aga tegelikult võlgnikule raha üle antud. Võlgnikule on üle läinud erinevate äriühingute aktsiad, millele on Eesti Väärtpaberite Keskregistris registreeritud pant võlausaldaja kasuks. Kokkuleppe kohaselt kohustus võlgnik aktsiate eest tasuma võlausaldajale. Võlgnik eitab kokkuleppe olemasolu ning vaidleb pankrotiavaldusele vastu, leides ka, et temal on sissenõutavaks muutunud nõue võlausaldaja vastu ja võlausaldaja võimalik nõue on kaetud juba ainuüksi võlgnikule kuuluvate aktsiate arvelt. Samuti on võlgnik vastu vaielnud püsiva maksejõuetuse olemasolule, mis on üheks pankroti algatamise eelduseks.
PankrS § 15 lõikes 2 sisaldub loetelu alustest, millal kohus võib jätta pankrotimenetluse algatamata. Antud juhul on maakohus kohaldanud PankrS § 15 lõike 2 punkti 1, mille kohaselt jätab kohus pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kolleegium on seisukohal, et selliste reaalse nõude olemasolu tuvastamiseks vajalike asjaolude kindlakstegemine tuleb lahendada sisulise vaidlusega hagimenetluse korras ning maakohus on õigesti jõudnud järeldusele, et pankrotimenetlus tuleb jätta algatamata. Ka määruskaebusele lisatud täiendavad dokumentaalsed tõendid ning võlgniku vastuses esitatud lisatõenditega seotud taotlused kuuluvad lahendamisele asja sisulise uurimise käigus.
Urmas Reinola
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.