Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Asjaolud ja hageja nõue

Poolte vahel puudus vaidlus, et kostja võttis pärast pärandi avanemist P. Mi arveldusarvelt välja 4 430 eurot ja hageja nõudis nimetatud summat kostjalt tagasi. Pooled olid eriarvamusel, kas kostja kasutas raha õiguslikul alusel. Kohus järeldas esitletud asjaoludest ja tõenditest, et hagejal ei olnud kostja vastu nõuet. Nimelt oli hageja nõude maksmapanek vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja ei saanud tugineda asjaolule, et tsiviilasjas 2-13-15524 tõi kostja välja 1 158 euro 39 sendi suurused matusekulud, sest mõlemad pooled said sama tsiviilasja menetluses ühtemoodi aru, et 1 158 eurot 39 senti oli summa, mida kostja kandis P. Mi matuste tarbeks enda isiklikest vahenditest ja selles summas oli tal pärimismenetluses nõue pärijate vastu. Ülejäänud kostja kantud kulutused (4 430 eurot) tasaarvestati arveldusarvelt välja võetud rahaga. Eelneva seisukoha formuleerimisel tugines kohus tsiviilasjas 2-13-15524 esitatud menetlusdokumentidele: (1) kohtutäituri koostatud pärandvara nimekirjale, mille p-s 15 oli märgitud, et kostja matusekulude nõue kokku oli 5 428 eurot 39 senti, (2) 27.01.2012 menetlusdokumendile, mille p-st 3.1 nähtuvalt tegi S. R ettepaneku vähendada kostja matusekulude nõuet 4 430 euro võrra, sest sama summa oli välja võetud P. Mi arveldusarvelt, (3) 08.04.2013 menetlusdokumendile, mille p-st 2.10 nähtus hageja ettepanek, et kostjale jääb matusekulude tasumise kohustus, kuid samaaegselt jääb kostjale ka arveldusarvelt välja võetud summade õigus, sest nimetatud summad olid u 82% kattuvad, (4) 15.04.2014 menetlusdokumendile, mille p-s 3.9 tõi hageja välja, et pärandvara hulka tuleks arvata arveldusarvelt võetud sularaha 4 430 eurot ja vähendada kostja poolt pärandvara koosseisu esitatud matusekulude hüvitamise nõuet vastava summa võrra. Maakohus tuvastas ka, et pärijad olid nõus, et matusekuluna tuli arvestada matusetalitaja teenuse arve 160 eurot, st et matusekulud kokku olid 5588, 39 (160 +4430 +1158 eurot 39 senti) eurot. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ning luges vajalikeks ja põhjendatud kostja menetluskuludeks 1 584 eurot. Apellatsioonkaebus

Maakohus jättis asja lahendamisel hageja esitatud tõendid hindamata ja nendega arvestamata, tuginedes üksnes kostja esitatud väidetele ja tõenditele. Iseäranis tähelepanuväärne oli, et kohus arvestas kostja paljasõnalise väitega, et viimasel kulus P. Mi matustel lisaks 160 eurot jutlustajale. Samas jättis kohus täies ulatuses käsitlemata hageja tõendatud väite, et kostja käitus vastuoluliselt ja pahatahtlikult, sest lisaks 4 430 eurole, mis võeti P. Mi pangaarvelt välja pärast tema surma, võeti arvelt välja 4 490 eurot enne P. Mi surma. Sellest nähtus, et kostja matusekulude nõue oli tagantjärgi kunstlikult konstrueeritud. Otsus oli jälgimatu osas, milles kohus tuvastas, et P. Mi matusekulud olid kokku 5 588,39 eurot. Eelnev ei tulenenud tsiviilasja materjalidest ja menetlusosaliste esitatud tõenditest. Isegi kostja tõdes, et matusekulud kokku olid kokku 5 428 eurot 39 senti. Viimaks sedastas hageja, et tema käitumine ei olnud hea usu põhimõtte vastane. Hoopis kostja käitumine oli vastuolus hea usu põhimõttega. Nimelt avaldas kostja 28.05.2013, et ei soovi matmiskulude hüvitamist täies ulatuses, vaheotsuses kinnitas, et matusekulud olid kokku 1 158 eurot 39 senti ja seejärel avaldas, et matusekulud olid 5 428 eurot 39 senti. Kostja tunnustas P. Mi kontole rahaliste vahendite kandmise kohustust, kui tasaarvestas vaidlusaluse nõude, kuid hiljem asus pahatahtlikult väitma, et hagejal puudus nõue. Samuti kasutas kostja pärandvarasse kuulunud kinnisasja, kuid ei tasunud laenumakseid. Vastus apellatsioonkaebusele

matusekulu summaks oli 1158 eurot 39 senti. Kostja on nii maakohtu kui ka apellatsioonimenetluses hagejale vastu väites selgitanud, et üksnes dokumentaalselt tõendatud matusebüroo teenuse summa oli hageja poolt väidetud summast suurem, so 1675 eurot (I kd, tlk 105), millele lisandusid ülejäänud matusekulutused: peielaud 3 600 eurot, hauakaevaja arve 153 eurot 39 senti ja matusetalitaja tasu 160 eurot. Hageja ei ole kaebuses välja toonud, millist matusekulu ta ei tunnista või milline ei olnud põhjendatud ega kuulunud hüvitamisele. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et maakohus on hinnanud tsiviilasjas nr 2-1315524 tõendatud asjaolusid ebaõigesti ümber. Asjas on tõendatud, et 1158 eurot 39 senti oli summa, mille kostja kandis enda isiklikest rahalistest vahenditest lisaks P.Mi arvelduskontolt matuste korraldamiseks võetud 4430 eurole. Maakohus ei ole eksinud, kui tuvastas matusekulude (otsuse p 6) kogusumma 5588 eurot 39 senti, millest kostja poolt P.Mi arveldusarvelt võetud 4430 eurot tasaarvestati pärandvara jagamise menetluses (tsiviilasi 2-13-15524). Asja materjalidest nähtuvalt oli apellant ise teinud eelnimetatud tsiviilasjas kostjale tasaarvestuse ettepaneku, st kostja poolt nõutud matusekuludest arvata maha tema poolt P.Mi arvelduskontolt matuse korraldamiseks võetud 4430 eurot ja kostjal jäi õigus sellele summale. Hageja on 15.04.2014 menetlusdokumendis (I kd, tlk 132, p 3.9) toonud välja, et pärandvara hulka tuleks arvata arvelduskontolt välja võetud 4430 eurot ja selle võrra vähendada kostja poolt pärandvara koosseisu esitatud matusekulude hüvitamise nõuet. Kostja nõudeks pärimismenetluses jäi tasaarvestuse tulemusena 1158 eurot 39 senti. Sellele summale 15.04.2014 korraldaval istungil (I kd, tlk 29, 164) vastu ei vaieldud. Maakohus on põhjendatult arvestanud matusekuluna matusetalitaja teenuse 160 eurot, millise kulu reaalset kandmist asja materjalidest nähtuvalt teised pärijad ei vaidlustanud. Kostja seletusel, millega teised pärijad nõustusid, esines matusetalitaja P.Mi ärasaatmisel nii kodus kui ka haua juures. Käesoleva vaidluse seisukohalt ei oma tähtsust apellandi kaebuse väited P.Mi arveldusarvelt enne pärandaja surma välja võetud summa kohta ja pärandvarasse kuulunud kinnisasja kasutamise kohta, kuna nimetatud asjaolud ei ole praeguses menetluses vaidluse all ja vaidlus toimus üksnes P.Mi matusekulude üle. Samuti ei olnud vaidluse all, milline rahasumma oli jäänud pärast 4430 euro väljavõtmist P.Mi arveldusarvele. Apellandi märkus, et kohus oleks pidanud otsuses kajastama, et kontol rahalised vahendid puuduvad, ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust ega ole menetlusnormi rikkumine, mis vääraks otsuse õigsust. Maakohus on põhjendatult leidnud, et käesoleva nõude maksmapanek (tuginedes maakohtu 04.04.2016 otsusega tuvastatule, et matusekulu oli 1158 eurot 39 senti), on vastuolus hea usu põhimõttega ja hageja nõudeõigus kostja vastu on lõppenud. Põhjendamatu on apellandi väide, et kostja on käitunud menetluses vastuoluliselt ja pahatahtlikult ning et kostja käitumine oli vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus ei ole asja lahendamisel rikkunud menetlusõiguse norme, mis tooks kaasa otsuse tühistamise ja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmise või apellatsioonimenetluses uue lahendi tegemise. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt ja kohtuotsus on kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8, jääb kaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud

Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 määrab ringkonnakohus kindlaks apellatsioonimenetluses väljamõistetavad menetluskulud. Kostja esitas apellatsioonimenetluse õigusabikulude 1641, 6 euro hüvitamise nõude. Kostjale on osutatud õigusabi 11,4 tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Vastustajale osutatud õigusabiteenuse sisuks on apellatsioonkaebusega tutvumine, vastuse koostamine, selle kliendiga arutamine ja kooskõlastamine 4 korral, kohtu kirja ja määrusega tutvumine kokku 11,4 tundi. Apellant pidas põhjendamatuks menetluskulusid kokku 6,4 tunni ulatuses, s.o 27.03.2017 vastus hõlmas taotlust menetluskulude katteks tagatise määramiseks ja tagatise maksmata jätmise korral apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks ning nende taotluste põhjendusi. Kohus jättis taotluse rahuldamata ja tegemist ei saa olla selle taotlusega seotud kulude osas (apellandi vastusega tutvumine, taotluse rahuldamata jätmise määrusega tutvumine) põhjendatud menetluskuluga kokku 6,4 tundi. Apellant palus kohtul hinnata menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja lepingulise esindaja menetluskulud ei ole täies ulatuses põhjendatud. Hageja apellatsioonkaebusega tutvumisele ja kliendiga arutamisele vajalikuks ajamahuks peab ringkonnakohus kahte tundi. Apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks ja täiendamiseks peab ringkonnakohus põhjendatuks kokku kolm tundi. Kokku on vajalik ja põhjendatud ajakulu 5 tundi. Esindaja tasumäära 144 eurot (käibemaksuga) võib pidada mõistlikuks. Eeltoodu alusel kuulub vastustaja menetluskulude nõue rahuldamisele osaliselt. Apellandilt kuulub seega kostja kasuks väljamõistmisele vastustaja esindajakulu apellatsioonimenetluses 5 tunni eest, s.o 720 (käibemaks) eurot. Vastustaja taotluse alusel tuleb kohtuotsuses kohustada apellanti tasuma vastustajale viivist hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurus kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.