Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Ande Tänav, Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. mai 2007.a, Tallinn
Tsiviilasja number
2- 05-13338
Tsiviilasi
E.T hagi A-I.P vastu 80 000 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30. novembri 2006.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A-I.P apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja) A-I.P (ik xxxxxxxxxx; x)
RESOLUTSIOON
1.Tühistada osaliselt Harju Maakohtu 30. novembri 2006.a otsus hagi rahuldamise ulatuse, intresside väljamõistmise ning kohtukulude jaotuse osas.
Vastustaja (hageja) E. T (ik xxxxxxxxxxx; x), tema lepinguline esindaja Aleksandr Nauts
2.Teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt. Mõista A-I.P E.T kasuks välja 55 000 krooni (viiskümmend viis tuhat) krooni põhivõla, intresside ja viiviste katteks.
Mõista A-I.P E.T kasuks välja 6187,50 kr (kuus tuhat ükssada kaheksakümmend seitse krooni viiskümmend senti) kohtukulude katteks.
4.Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates.
Hageja nõue ja põhjendused
1.Hageja ja kostja A-I.P sõlmisid 01.09.1999.a laenulepingu, mille kohaselt andis hageja A.-I.
P laenu 25 000 krooni intressiga 0,16 % päevas või 5 % kuus. Laen väljastati 6 kuuks, seega oli laenu tagastamise tähtaeg 01.03.2000.a. Intressi arvutatakse laenulepingu sõlmimise päevast. A.I. P kohustus tasuma hagejale intressi iga kuu 1. kuupäevaks. Lepingu p 6 kohaselt laenusumma tagastamisega hilinemisel kuni 5 pangapäeva tõuseb laenuintress hilinenud päevadel 0,2-le %-le päevas ja alates 6. hilinemise päevast 0,5-le %-le päevas tagastamata laenusummast.
2.Hageja kandis 01.09.1999.a kostja pangaarvele 10 000 krooni, 02.09.1999.a samuti 10 000 krooni ja andis sularahas 5 000 krooni allkirja vastu laenulepingul. 02.09.1999.a esitas kostja hagejale käenduslepingu, mille kohaselt käendas laenu Ü. P. Kostja tasus hagejale viimast korda intressi 02.05.2000.a.
3.Hageja pöördus korduvalt kostja poole laenu tagastamise nõudega, kuid kostja piirdus vaid lubadustega. Hagejal käendajaga ühendust saada ei õnnestunud.
4.A.-I. P võlgnevus seisuga 01.05.2002.a oli põhivõlg 25 000 krooni ning intressivõlg 95 750 krooni, kokku 120 750 krooni. Arvestades, et A.-I. P kohustus laenu tagastama hiljemalt 01.03.2000, on kostja viivitanud laenu tagasimaksmisega 07.06.2005 seisuga 5 aastat ja 3 kuud. Viivised moodustavad 239 375 krooni.
5.Hageja esitas 17.06.2005.a A.-I. P ja Ü. P kirjalikud avaldused palvega hiljemalt 28.06.2005 tagastada hagejale vabatahtlikult laenusumma ja intressid. A.-I. P ja Ü. P said hageja avaldused kätte, kuid oma kohustusi hageja ees ei täitnud.
6.Hageja nõustus vähendama tasumisele kuuluvat summat ning palus A.-I. Plt välja mõista 80 000 krooni põhivõla, viivise ja intressidena ning jätta kohtukulud kostja kanda. Kostja vastuväited
7.A-I.P hagi ei tunnistanud. Kuna hageja loovutas oma nõuet korduvalt erinevatele isikutele, polnud selge, kes on võlausaldaja ning kellel on õigus nõuda kostjalt põhivõlga, intressi ja viivist. Maakohtu 26.10.2006.a istungil võttis kostja omaks põhinõude 25 000 krooni ja kõrvalnõudeid summas 30 000 krooni, nõustudes tasuma kokku 55 000 krooni. Maakohtu otsuse põhjendused
8.Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis A-I.P E.T kasuks välja 80 000 krooni põhivõla ning intressidena. Kohus mõistis A-I.P E.T kasuks välja kohtukulude katteks 5000 krooni riigilõivu ning 4000 krooni õigusabikulude katteks.
9.Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt kuuluvad kohaldatakse võlasuhtele tekkimise ajal kehtinud TsK § 173 lg 1 ja § 174.
10.Hageja andis A.-I. P laenulepingu järgi laenu 25 000 krooni kuueks kuuks. A.-I. P tunnistas kohtuistungil, et sai hagejalt laenuks 25 000 krooni, võttis hagi põhivõla osas summas 25 000 krooni õigeks ning tunnistas kõrvalnõudeid summas 30 000 krooni, kokku nõuet summas 55 000 krooni. Hageja ei võtnud vastu A.-I. P pakkumist 55 000 krooni osas ning palus hagi rahuldada täies ulatuses.
11.TsK § 192 kohaselt peab kokkulepe leppetrahvi (trahvi, viivise) kohta olema sõlmitud kirjalikus vormis. Pooled leppisid laenulepingus kokku vaid intressi maksmises. Lepingu p 6 kohaselt laenusumma tagastamisega hilinemisel kuni 5 pangapäeva tõuseb laenuintress hilinenud päevadel 0,2 %-ni päevas ja alates 6. hilinemise päevast 0,5 %-le päevas laenusummalt. Kokkulepet viivise määras pooled ei sõlminud.
2(5)
12.Hageja arvestuse kohaselt seisuga 07.06.2005.a moodustas kostja intressivõlg kokku 239 375 krooni. Asjaolu, et hageja soovib lisaks põhivõlale vaid osaliselt intressivõlgnevust 55 000 krooni, on mõistlik, kuna väga suur intresside võlgnevuse nõue oleks kostjale tasumiseks liigselt koormav.
13.Kostja taotlus vähendada kõrvalnõude summat 30 000 kroonile ei ole kooskõlas seaduse mõttega. TsK § 194 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv (trahv, viivis) on ülemäära suur, võrreldes kreeditori kahjudega, on kohtul õigus leppetrahvi (trahvi, viivist) vähendada. Hageja kõrvalnõue hõlmab vaid osaliselt kostja poolt tasumata intressivõlgnevust ja puudub õiguslik alus kohaldada TsK § 194 lg-t 1. Hageja intressinõue ei ole ülemäära suur, arvestades, et laenuleping sõlmiti juba 01.09.1999.a. Kostja ei esitanud ühtegi arvestatavat põhjust, miks ta võlgnevust õigeaegselt ei tasunud. Kostja pidi olema lepingut sõlmides teadlik, et laenu kasutamise eest tuleb tasuda hagejale intresse. Kostja põhjustas endale oma käitumisega ülemääraselt suure intressivõlgnevuse ning hageja soovib osaliselt selle võlgnevuse sissenõudmist kostjalt. Apellatsioonkaebuse põhjendused
14.A-I.P palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada osas, millega kohus jättis vähendamata kõrvalnõuete summa 25 000 krooni ulatuses ning teha selles osas uue otsuse, millega vähendada tasumisele kuuluvat võlasummat 25 000 krooni ulatuses.
15.Kohus kohaldas vääralt materiaalõigusnormi. Kui kohus oleks hinnanud asjaolusid ja tõendeid, kuulunuks kohaldamisele TsK § 194 lg 1. Kostja poolt kohustuse mittetäitmise tõttu tekkinud kahju pidi tõendama hageja. Kohus pani tõendamise kohustuse kostjale, millega rikkus TsMS § 230 lg-t 1. Hageja ei tõendanud temal kahju olemasolu kostja kohustise rikkumise tagajärjel. TsK mõtte kohaselt peab hageja tõendama kahju olemasolu juhul, kui kõrvalnõuded ületavad põhinõuet. Hageja nõudis kostjalt kõrvalnõudeid, mis ületavad põhisummat kahekordselt.
16.Õige ei ole kohtu väide, et kostja ei põhjendanud, miks ei olnud laenu võimalik varem tagasi maksta. Hageja märkis, et enne 30.05.2002.a sõlmitud laenu tagastamise kokkuleppe sõlmimist loovutas hageja nõude kolmandale isikule. Kostja täitis poolte kokkulepet, mille kohaselt kuulus hagejale tasumisele 50 000 krooni – 25 000 krooni põhivõlga ja 25 000 krooni kõrvalnõudeid. Kokkuleppe täitmisel ilmnes, et kostjalt nõudsid võlga kaks isikut hagejaga sõlmitud nõude loovutamise lepingute alusel, mistõttu ei olnud kostjale selge, kellel on õigus võtta vastu kostjalt hageja nimel raha. Hageja nimetatud asjaolusid ei vaidlustanud. Kohus ei märkinud, miks ta ei pidanud arvestatavateks kostja esitatud asjaolusid TsK § 194 g 1 kohaldamise kohta. Tegemist oli kreeditori viivitusega. Kohus jättis tähelepanuta tõendid, mis tõendavad, et kostja maksis 8500 krooni hageja esindaja OÜ H ja apellandi vahel 30.05.2002.a sõlmitud kokkuleppe alusel. Kostja täitis kokkulepet hetkeni, mil OÜ Ü asus taas võlga nõudma. Ei ole selge, kas tasutud 8500 krooni kuulub lõplikust võlanõudest mahaarvamisele või tasus kostja selle õigusliku aluseta. Kohus ei arvestanud ega hinnanud kostja esitatud tõendeid, mille tulemusena jättis kohus kohaldamata TsK § 194 lg 1 ja vähendamata kõrvalnõuded summas 25 000 krooni. Vastus apellatsioonkaebusele
17.E. T ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
3(5)
18.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks intressidena välja 55 000 krooni. Ringkonnakohtul on võimalik teha uus otsus asja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata, rahuldades hagi osaliselt ja mõistes kostjalt hageja kasuks kõrvalnõuete katteks välja 30 000 krooni. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
19.Vastavalt TsMS § 651 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse kõrvalnõuete, s.o intresside väljamõistmise ulatuse osas. Seega puudub apellatsiooniastmes vaidlus kostja kohustuse üle tasuda hagejale põhivõlg summas 25 000 krooni.
20.Maakohus mõistis lisaks põhivõlale kostjalt (apellandilt) välja intressid hageja poolt taotletud ulatuses, s.o summas 55 000 krooni. Seejuures leidis maakohus, et pooled leppisid laenulepingus kokku üksnes intressi maksmises, kuid ei sõlminud kokkulepet viivise määras. Ringkonnakohtu arvates on maakohus materiaalõiguse kohaldamisel ebapiisavalt eristanud intressi ja viiviste mõisteid ning jätnud tähelepanuta poolte kokkuleppe tegeliku sisu. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ning TsMS § 438 lg-st 1 tuleneb muuhulgas kohtu kohustus anda hinnang pooltevahelise õigussuhte tegelikule sisule.
21.Intress laenu kasutamise eest tähendab ja tähendas ka pooltevahelises suhtes kohalduva TsK kehtivuse ajal tasu laenu (kapitali) kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastatud, kaotas laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikkus oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotas intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi sai kõne alla tulla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Niisugusele seisukohale jõudis ka Riigikohus oma 29.01.2007.a otsuses nr 3-2-1-137-06 (p 17). Maakohus asus seega ekslikult seisukohale, et laenulepingus kokkulepitud intressi tuleb laenu kasutamise tasuna maksta ka aja eest pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist.
22.Pooltevahelise laenulepingu p 4 kohaselt kuulus laenuintress arvestamisele lepingu sõlmimise päevast. Laenulepingu punktis 6 sätestati, et laenusumma tagastamisega hilinemisel kuni 5 pangapäeva tõuseb laenuintress hilinenud päevadel 0,2 %-ni päevas ja alates 6-ndast hilinemise päevast 0,5 %-ni päevas laenusummast. Ringkonnakohus leiab, et pooltevahelise laenulepingu punktis 6 on sisuliselt kokku lepitud viivise tasumises vaatamata sellele, et pooled on laenusumma tagastamisega hilinemisel tasumisele kuuluvat lisasummat nimetanud laenuintressideks. Lepingust nähtuvalt on pooled soovinud ette näha sanktsioonid laenusumma tagastamisega hilinemise puhuks, mis vastas TsK § 191 sätestatud leppetrahvi (trahvi, viivise) mõistele. TsK § 191 lg 1 kohaselt loeti leppetrahviks (trahviks, viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral.
23.Seega oli hagejal pooltevahelise laenulepingu kohaselt õigus arvestada intressi alates lepingu sõlmimisest kuni laenusumma tagastamise tähtaja saabumiseni, sealt edasi aga laenu mittetagastamise korral lepingu p 6 alusel viivist 0,2 % päevas esimese viie viivitatud päeva eest ning alates kuuendast viivitamise päevast 0,5 % päevas.
24.Laenuintress moodustas hageja arvestuste kohaselt summa 7500.- krooni (t lk 51). Kostja tasus sellest 6530.- krooni ning seisuga 01.03.2000.a oli kostja intressivõlgnevus 970.- krooni. Alates 02.03.2000.a kuni 06.03.2000.a arvestas hageja viivist 0,2 % päevas, s.o kokku 250.krooni. Alates 07.03.2000.a kuulus arvestamisele viivis 0,5 % laenusummast ehk 125.- krooni päevas iga täiendava viivitatud päeva eest. Hageja arvestas viivist 07. juunini 2005.a, s.o 1915
4(5)
viivitatud päeva eest, kokku 264 375.- krooni. Kuna hageja arvestuste kohaselt võlgnes kostja laenu tagastamise tähtaja saabudes intressidena 970.- krooni, tuleb hageja esitatud 55 000.- krooni suurust kõrvalnõuete summat lugeda 970.- krooni ulatuses intresside ja 54 030.- krooni ulatuses viiviste nõudeks.
25.Ringkonnakohus leiab, et apellandi (kostja) taotlus viiviste vähendamiseks on põhjendatud. Kostja taotles kõrvalnõuete summa vähendamist 30 000 kroonini, mis ületab 5000 krooni võrra põhivõlga. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral tasumisele kuuluva viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. TsK § 194 lg 1 mõttest tulenevalt tuli rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõudis viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul pidi võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses (samale seisukohale asus Riigikohus oma 14.06.2005.a otsuses nr 32-1-66-05). Ringkonnakohus märgib, et rahasumma tagastamisega viivitamisest tuleneva kahju suurust on üldjuhul võimalik mõjutada ka võlausaldajal endal, kuna võlgniku vastu nõude esitamise aja valib võlausaldaja.
26.Kohaldamisele kuuluva TsK § 231 järgi oli seadusjärgseks viivisemääraks 3 % aastas viivitatud summalt. Võlasumma 25 000 krooni tasumisega viivitamisel olnuks seadusjärgseks viiviseks seega 750.- krooni aastas. Käesolevas asjas on hageja vastavalt poolte kokkuleppele aga arvestanud viivist 125.- krooni päevas, mis ületab seadusjärgse viivisemäära ligikaudu kuuekümnekordselt. Kostja on viivise vähendamist taotlenud. Seega tulnuks hagejal põhjendada põhivõlast suurema viivisenõude esitamist ning tõendada, et tal tekkis raha õigeaegse tagastamata jätmise tõttu kahju suuremas ulatuses. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja esitanud viivisenõude suuruse kohta niisuguseid põhjendusi, millest nähtuks hagejal kahju tekkimine põhivõlga ületava viivisesumma ulatuses. Hageja on tuginenud üksnes sellele, et kostja on võla tagasimaksmisega viivitanud väga pikka aega, mis aga iseenesest ei tõenda hagejal suurema kahju tekkimist. Eeltoodust lähtudes ning arvestades vaidlustamata põhivõla suurust tuleb rahuldada apellandi (kostja) taotlus vähendada kõrvalnõuete (sh tasumata intressid ja viivised) summat 25 000 krooni võrra, s.o 30 000 kroonini.
27.. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 ja 11 kohaselt tuleb ringkonnakohtul muuta kohtukulude jaotust. Arvestades hagi rahuldamise ulatust tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 3437,50 krooni hagi esitamisel tasutud riigilõivu katteks. TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 2750 krooni, s.o 5 % hagi rahuldatud osast. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks kohtukulude katteks välja mõista 6187,50 krooni. Apellatsiooniastmes kantud kohtukulude vastaspoolelt väljamõistmist pooled ei taotlenud, mistõttu TsMS § 60 lg 3 alusel jäävad nimetatud kulud poolte endi kanda.
A. Tänav
M. Seppik
K. Kullerkupp
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.