Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale

MENETLUSE KÄIK

BORGINO CONSULTING LTD (puudutatud isik II, sissenõudja) täitmisavalduse alusel alustas Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts (puudutatud isik I, kohtutäitur) 13. augustil 2015 Osaühingu Lamaran Grupp (avaldaja, võlgnik) suhtes täitemenetlusega täiteasjas nr 025/2015/2495. Nõude suuruseks on 5 000 eurot. Kohtutäitur arestis 3. novembri 2015 arestimisaktiga (vaidlustatud arestimisakt) avaldaja nõuded/õigused Aktsiaseltsi TKE GRUPP (pankrotis, edaspidi „pankrotivõlgnik“) vastu, mis on tunnustatud Tallinna Ringkonnakohtu 8. juuli 2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-6531. Viidatud otsusega kohus tunnustas võlgniku nõuet ja seda tagavat pandiõigust pankrotimenetluses 3 715 203,37 euro ulatuses ning tuvastas, et sama nõuet tagav hüpoteek, mis oli seatud Paldiski linnas Lõuna 6B asuvale kinnistule (registriosa nr 24191), on 3 715 203,37 euro ulatuses kaitsmiseta tunnustatud. Vaidlustatud arestimisaktis määras kohtutäitur, et arestitud nõudele tuleb sissenõue pöörata täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 121 ettenähtud muul viisil, kui võlgniku suhtes kolmandalt isikult kohustuse täitmist nõudes, nimelt müügi teel. Avaldaja esitas 11. ja 19. novembril 2015 vaidlustatud arestimisakti peale kaebuse, milles leidis, et nõude arestimine on ebaseaduslik mh põhjusel, et arestimisaktist ei selgu üheselt nõude arestimise ulatus. Juhul, kui eeldada, et arestiti nõue kogu ulatuses, siis ületab arestitud nõude suurus sissenõudja nõude ja täitekulude kogusumma ca 650 korda. Samuti esitas võlgnik kaebuses vastuväited arestitud varalisele nõudele sissenõude pööramise viisi osas. Kohtutäitur jättis 15. detsembri 2015 otsusega (kohtutäituri otsus, dateeritud 14. detsembriga, allkirjastatud 15. detsembril 2015) kaebuse rahuldamata. Avaldaja esitas 28. detsembril 2015 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäituri otsuse peale. Kaebuse kohaselt on vaidlustatud arestimisakt ebaselge, sest sellest ei nähtu, kas arestiti kogu varaline nõue. Arestimisakt ei vasta kohtutäiturimäärustiku lisa 19 nõuetele. TMS § 121 lg-s 1 sätestatud aluseid nõudele sissenõude pööramiseks muul viisil ei esine. Meelevaldne on kohtutäituri tõlgendus, et võlgniku nõudele sissenõudmise pööramine on raskendatud mh juhul, kui nõude arestimise ajal ei ole teada arestitud nõude täitmise tähtpäeva. Nõude arestimine koguulatuses on vastuolus TMS § 53 lg-s 1 sisalduva keeluga. Arestitud 3 715 203,37 euro tasumise nõue ületab sissenõudja nõude ca 750 korda. Nõue on osadeks jaotatav ja selle arestimine ei ole otstarbekas. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Arestimisakt on selge, sellega arestiti võlgniku kogu nõue. TMS § 121 lg 1 rakendamine on õigustatud. Sissenõudmise raskendatus seisneb aastatepikkuses viivituses rahalise väljamaksmise tegemisel pankrotimenetluses. Nõude realiseerimine nimiväärtuses pole praktikas võimalik. Nõude osaline arestimine ei ole põhjendatud, sest nõue on tagatud hüpoteegiga ja hüpoteek ei läheks nõudega kaasa. TMS ei näe ette nõude osalist arestimist. On teadmata, mis ulatuses tehakse võlgnikule pankrotipesast väljamakse. Sissenõudja kaebusele ei vastanud.

MAAKOHTU MÄÄRUS

Maakohus jättis 15. septembri 2016 määrusega (vaidlustatud määrus) kaebuse rahuldamata. Ühtlasi jättis kohus läbi vaatamata kaebuse osas, milles avaldaja vaidlustas arestitud nõudele määratud hinna ja taotles 15. detsembri 2015 hindamisakti tühistamist. Menetluskulud jättis maakohus avaldaja kanda, kuid neid kindlaks ei määranud. Vaidlustatud arestimisakt vastab TMS § 114 lg 1 p-de 1–3 nõuetele. Aktist nähtuvalt on arestitud kogu nõue summas 3 715 203,37 eurot. Viide 3. septembri 2015 aktile ei muuda seda ebaselgeks ega anna alust väita, et võlgniku nõue on arestitud osaliselt. 2 (4)

Vaidlustatud arestimisakt ei sisalda korraldust täita kohustus võlgniku asemel kohtutäiturile. Tegemist ei ole arestimisakti puudusega, sest arestimisakt on koostatud sissenõude pööramiseks nõudele muul viisil. TMS § 74 lg 2 võimaldab arestimisaktis jätta hinna nimetamata, mistõttu ei ole arestitud vara hinna mittemärkimine vaidlustatud aktis vastuolus seadusega. Nõudele muul viisil sissenõude pööramine ei ole samuti vastuolus seadusega. Täidetud on TMS § 121 lg 1 kohaldamise esmane eeldus, milleks on sissenõudja avaldus. Täitetoimikust nähtuvalt esitas sissenõudja 2. septembril 2015 kohtutäiturile avalduse kogunõude arestimiseks TMS § 121 lg 1 alusel. Samuti on pankrotimenetluses pankrotivarast väljamaksete tegemise aja prognoosimatus muu põhjus, mis annab alust pankrotimenetluses esitatud nõudele sissenõude pööramiseks muul viisil TMS § 121 lg 1 alusel. Nõude arestimine tervikuna ei ole vastuolus TMS § 53 lg-s 1 sätestatud piiranguga. Tuleb arvestada sellega, et arestitud on võlgniku nõue pankrotivõlgniku vastu. Kui kohtutäitur arestib ja müüb osa võlgniku nõudest, on uuel võlausaldajal võlaõigusseaduse § 167 lg 5 kohaselt õigus omandatud nõude rahuldamisele tagatise arvel alles pärast seda, kui võlgniku nõue on tagatise müügist saadud raha arvel rahuldatud. Kui pankrotimenetluses esitatud esimese rahuldamisjärgu nõue jääb pandi arvel rahuldamata, loetakse rahuldamata jäänud nõue teise rahuldamisjärgu nõudeks. Täitemenetluses ei ole võimalik hinnata seda, millises ulatuses kuulub pandieseme arvel rahuldamisele võlgniku raha tasumise nõue. Samuti ei ole võimalik hinnata seda, milline osa võlgniku nõudest langeb teise rahuldamisjärku ning millises ulatuses kuulub see nõue teises rahuldamisjärgus pankrotivara arvel rahuldamisele. Kirjeldatu muudab keeruliseks võlgniku nõude osalise võõrandamise, sh osale nõudest hinna määramise. Seetõttu on pankrotimenetluses esitatud nõude arestimine põhjendatud tervikuna. Menetluskulud jäid avaldaja kanda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 7 teise lause alusel. Kuna määruse tegemise ajaks ei olnud veel möödunud menetluskulude nimekirjade esitamise tähtaeg, siis ei määranud kohus kulusid kindlaks rahaliselt.

MÄÄRUSKAEBUS

Avaldaja esitas 4. jaanuaril 2017 määruskaebuse. Ta palub vaidlustatud määruse tühistada osas, milles kaebus jäi rahuldamata ja uue määrusega rahuldada kaebus või saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas (kaebuse osaline läbi vaatamata jätmine) ta maakohtu määrust ei vaidlusta. Määruskaebuse põhjendused kordavad sisuliselt avaldaja varasemaid seisukohti. Kokkuvõtvalt leiab avaldaja, et kuna sissenõudja ei ole taotlenud avaldajale kuuluva nõude müüki, ei ole TMS § 121 lg 1 eeldused nõude müümiseks täidetud.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis puudutatud isikutele tähtaja vastamiseks. Sissenõudja vaidles määruskaebusele vastu. Kohtutäitur kaebusele ei vastanud. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 7. juunil 2017.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 ja § 659 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. 3 (4)

TsMS § 659 ja § 651 lg 1 koosmõjust tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse õigsust ja põhjendatust osas, mille peale on menetlusosalised kaevanud. Maakohus jättis läbi vaatamata kaebuse osas, milles avaldaja vaidlustas arestitud nõudele määratud hinna ja taotles 15. detsembril 2015 hindamisakti tühistamist. Maakohtu määrust selles osas ei ole vaidlustatud ja ringkonnakohus ei kontrolli vaidlustatud määrust nimetatud otsustuse osas. Kuna maakohtu määrus jääb tervikuna muutmata, siis ei ole vajadust eristada ringkonnakohtu määruse resolutsioonis seda osa maakohtu määrusest, mis on vaidlustamata jõustunud. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. TMS § 121 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohtutäitur sissenõudja või võlgniku avalduse alusel pöörata nõudele sissenõude muul viisil kui võlgniku suhtes kolmandalt isikult kohustuse täitmist nõudes, kui arestitud nõue on tingimuslik või ajatatud või kui selle sissenõudmine on raskendatud vastunõude tõttu või muul põhjusel. TMS § 121 lg 1 teine lause lubab kohtutäituril nõude müüa. Sissenõudja märkis 10. augusti 2015 täitmisavaldusse (I kd tl 82–83), et soovib pöörata sissenõuet võlgniku kinnisasjale, vallasvarale ja võlgniku nõudeõigustele. TMS § 52 lg 1 kohaselt varale sissenõude pööramisel vara arestitakse ja müüakse. Seega on täitmisavalduses avaldatud sooviga, pöörata sissenõuet võlgniku nõudeõigustele, hõlmatud soov nende müümiseks. Pealegi taotles sissenõudja 2. septembri 2015 avalduses TMS § 121 rakendamist. Maakohus märkis seega õigesti, et täidetud on esmane eeldus arestitud nõudele sissenõude pööramiseks TMS § 121 lg-s 1 ettenähtud viisil, st olemas on sissenõudja avaldus nimetatud sätte rakendamiseks. Õige on ka maakohtu järeldus, mille kohaselt oli kohtutäitur õigustatud võlgniku nõudele TMS § 121 lg 1 alusel pöörama sissenõude muul viisil kui võlgniku suhtes kolmandalt isikult kohustuse täitmise nõudes. Avaldaja ei ole välja toonud asjaolusid, millest saaks järeldada vastupidist. Otsest tähtsust ei oma asjaolu, kas praeguseks on pankrotivõlgniku pankrotimenetluses tehtud jaotusettepanek või kas saab mõistlikult prognoosida jaotusettepaneku tegemise aega. Maakohus lähtus põhjendatult vaidlustatud akti tegemise ajast ning nähtuvalt pankrotihalduri 17. septembri 2015 vastusest kohtutäiturile (I kd tl 147) ei olnud võlgnikule väljamakse tegemise aeg vaidlusaluse arestimisakti koostamise ajal teada. Vaidlustatud arestimisaktist on aru saada, et kohtutäitur pidas põhjendatuks TMS § 121 lg 1 kohaldamise, kuna pankrotimenetluses võlgniku kasuks tehtava rahalise väljamakse aeg ei olnud teada ja seetõttu oli arestitud nõude sissenõudmine raskendatud. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et avaldaja nõude sissenõudmine vaidlustatud arestimisakti koostamise hetkel oli õiguslikult võimatu (PankrS § 153) ning kuivõrd kohtutäituril ei ole õigust ega kohustust viivitada täitedokumendi täitmisega (TMS § 8), siis on kohtutäituril õigus TMS § 121 lg 1 alusel nõue müüa. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg-st 1 märgib ringkonnakohus kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Maakohus ei määranud vaidlustatud määruses kindlaks menetluskulude rahalist suurust. Seetõttu toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, st pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist. TMS § 218 lg 3 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing

/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm

/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.