Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

eest vastutavad. Nimetatud korter oli kindlustatud hageja poolt ja hageja oli kannatanule hüvitanud korteri taastamise kulud 1 407,11 euro ulatuses. Kahju käsitles Roheline Laine OÜ, kellele hageja tasus tehtu eest 72 eurot. Arvestuslik viivis perioodi 04.10.2016-28.11.2016 eest summalt 1 479,11 eurot oli 11,99 eurot ja summalt 72 eurot perioodi 10.11.2016-28.11.16 eest 0,30 eurot. Hageja saatis kostjatele kahjunõude 16.09.2016 rahvastikuregistrijärgsele elukoha aadressile Tallinn, Möldre tee 15-12 ja andis kahju hüvitamiseks tähtaja 03.10.2016. Kostjad hüvitasid taastamisremondi maksumuse 1 407,11 euro ulatuses 09.11.2016. Kohus lõpetas TsMS § 428 lg 1 p 3 järgi menetluse korteri remondikulude hüvitamise nõude osas, sest hageja oli nimetatud nõudest menetluse kestel loobunud kostjate poolt 1 407,11 euro tasumise tõttu. Kuivõrd kostjad vastutasid kannatanule tekitatud kahju eest (selles vaidlus puudus), oli hagejal, kes tegi kahju suuruse kindlaks ja kahju kannatanule hüvitas, õigus kostjatelt nõuda VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1 ja 4, 128 lg 3, korteriomandiseaduse (KOS) § 11 lg 1 p 1, asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 lg 5, VÕS § 492 lg 1 alusel käsitluskulusid ehk 72 euro hüvitamist. Vastavalt VÕS § 128 lg-le 3 hõlmab varaline kahju selle tekitamisega seoses kantud kulusid, sh kahju kindlakstegemisega seotud kulusid ja kahjunõude hüvitamisega seotud kulusid. Et käsitluskulud on sellised kulud, mis kaasnevad kindlustusjuhtumi käsitlemisega, on kohtupraktikas ka kinnitust leidnud. Hoolimata asjaolust, et hageja oli kindlustusandja, kellel oli kohustus kindlustusjuhtumi toimumisel teha kindlaks kahju asjaolud, oli tal õigus nõuda kahju põhjustajatelt kahju käsitlemisega kantud kulusid. Seda, et kahju kindlakstegemisega võivad tekkida kulud VÕS § 128 lg 3 (mis on otsene varaline kahju) järgi, oli ettenähtav kahju tekitajale ja oli seetõttu põhjuslikus seoses kahju tekitamisega VÕS § 127 lg 4 järgi. Kohus ei nõustunud kostjate väitega, et hagejale ei läinud 72 euro osas nõue üle VÕS § 492 lg 1 järgi. Kui kahju on kannatanule hüvitatud, siis lähevad kindlustusandjale üle kõik kannatanule kuuluvad õigused kahju tekitaja vastu. Kuivõrd VÕS § 128 lg 3 järgi on varaliseks kahjuks ka kahju kindlakstegemise kulud, läks ka selles osas kindlustusandjale nõue üle. Seega oli hagejal, kes hüvitas kanntanule kahju, õigus nõuda kostjatelt VÕS § 128 lg-st 3 tulenevaid kahju kindlakstegemise kulusid. Poolte vahel puudus vaidlus käsitluskulude suuruse ja nende Roheline Laine OÜ-le tasumise üle. Aadressile Tallinn, Möldre tee 15-12 16.09.2016 saadetud kahju hüvitamise nõudekiri tuli lugeda kostjate poolt kättesaaduks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 järgi on isiku elukoht koht, kus ta alaliselt või peamiselt elab ja TsÜS § 14 lg 2 järgi võib elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 40 lg 3 järgi esitatakse elukohateates ühe elukoha aadress ja kui isik kasutab elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse kandmiseks omal valikul ühe tema poolt kasutatava elukoha aadressi. TsÜS § 69 lg 2 teise lause järgi loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Hageja tõendas, et saatis 16.09.2016 kostjatele rahvastikuregistrijärgsele aadressile nõudekirja, milles palus vaidlusalune kahju hüvitada 03.10.2016 kooskõlas VÕS § 82 lg-ga 1. Asjaolu, et kostjad tegelikult märgitud aadressil ei elanud, oli kostjatest lähtuv asjaolu, millest tulenevat negatiivset riski, antud juhul sinna saadetud kirjade, teavituste mittesaamise riski, kandsid nemad ise. Seadusest ei tulene, et kahjunõue ehk võlausaldaja ettepanek kohustuse täitmiseks tuleb kätte toimetada sama moodi nagu menetlusdokumente kohtumenetlusseadustike järgi. Hageja ei pidanud pöörduma kannatanu poole, et selgitada välja kostjate võimalikud muud kontaktid ja elukohad. Kostjad neile antud tähtajaks 03.10.2016 kahju ei hüvitanud, mistõttu sattusid nad alates 04.10.2016 rahalise kohustuse täitmisega viivitusse. Seega oli hagejal õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teise lause järgi viivist. Viivise sisulise arvestuse üle vaidlus puudus.

Vastavalt TsMS §-le 367, VÕS § 101 lg 1 p-le 6 ja § 113 lg 1 teisele lausele tuli kostjatelt välja mõista hageja nõutud viivis. Kostjad vastutasid kahju tekitamise eest võlausaldaja ees solidaarselt VÕS § 137 lg 1, lg 2 ja § 65 lg 1 järgi, mistõttu tuli neilt kahju hüvitamise käsitluskulud 72 eurot, viivis 12,29 eurot ja edaspidine viivis alates 29.11.2016 võlgnetavatelt käsitluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi kulude tasumiseni välja mõista solidaarselt. Kohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1, § 168 lg 5 alusel kostjate kanda ja kostjate menetluskulud nende endi kanda. Arvestades hagist osalist loobumist mõistis kohus kostjatelt solidaarselt välja riigilõivu 126,45 eurot. Teise poole esindajakuludest luges kohus põhjendatuks 300 eurot, mille mõistis kostjatelt solidaarselt teise poole kasuks välja. Apellatsioonkaebus

vaidlustatud osas. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha, kas hagejal oli õigus nõuda kostjatelt käsitluskulude (72 eurot) hüvitamist ja viivist nimetatud summalt. Seejärel analüüsib kohus, kas hagejal oli õigus nõuda kostjatelt viivist 1 407,11 euro tasumisega viivitamise korral perioodil 04.10.2016-09.11.2016. Praegusel juhul puudus vaidlus selles, et kindlustusvõtjale tekkis Tallinn, Möldre tee 15-4 asuvas korteris kahju, millest 1 407,11 eurot hageja hüvitas ning nimetatud osas tekkis kindlustusandjal kahju tekitaja vastu tagasinõude õigus. Pooled olid eriarvamusel, kas VÕS § 492 lg 1 alusel tekkis kindlustusandjal kahju tekitaja vastu tagasinõudeõigus ka kahju kindlakstegemise kulude osas (72 eurot). Kostjad olid seisukohal, et kuna kahju kannataja ei tasunud ise vaidlusalust 72 eurot, vaid seda tegi hageja, puudus kahju kannatajal kostjate vastu nõue, mis saanuks hagejale üle minna. Hageja oli vastupidisel seisukohal. Maakohus leidis, et kindlustusandjal oli õigus kahju tekitajalt nõuda kahju kindlakstegemise kulude hüvitamist VÕS § 492 lg 1 alusel ning eelneva seisukoha põhjendamiseks omistas kohus olulise tähenduse VÕS § 128 lg-s 3 sätestatule, mille kohaselt on otseseks varaliseks kahjuks ka kulutused kahju kindlaks tegemiseks. Vastavalt VÕS § 492 lg-le 1 läheb kindlustusandjale üle tema poolt hüvitatava kahju ulatuses kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Nõude omandajale lähevad VÕS § 167 lg-st 3 tulenevalt üle ka kõik senise võlausaldaja kõrvalnõuded, sh õigus nõuda viivist (Riigikohtu 18.11.2004 otsus nr 3-2-1-132-04). Õiguskirjanduses on avaldatud, et nõude sisulisest üleminekust saab rääkida vaid ulatuses, milles see nõue kindlustusvõtjal või kindlustatud isikul algselt tekkis. Veel on avaldatud, et kindlustusandjale nõude üleminekuks ei piisa pelgalt hüvitamiskohustuse tekkimisest, vaid kahju peab ka tegelikkuses olema kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kindlustusandja poolt hüvitatud. Praktikas on võimalik, et kindlustusvõtja kannab kahju kindlakstegemisega ja selle suuruse määramisega seoses kulusid, nt transpordikulusid või kahjustuste fotografeerimise kulusid jne, mis tuleb kindlustusandjal kindlustusvõtjale VÕS § 491 lg 1 järgi hüvitada. Kui kindlustusandja on kindlustusvõtjale nimetatud kulu hüvitanud, läheb temale VÕS § 492 lg 1 alusel kahju tekitaja vastu üle ka kindlustusvõtja poolt kahju kindlakstegemisel kantud kulude (VÕS § 128 lg 3) hüvitamise nõue. Praegusel juhul ei kandnud kahju kindlakstegemise kulusid kindlustusvõtja või kindlustatud isik, vaid kindlustusandja ja kindlustusandjal ei tekkinud vajadust hüvitada kindlustusvõtjale kahju kindlakstegemise kulusid. Kindlustusandja selgitas välja hüvitamisele kuuluva kahju suuruse VÕS § 489 lg 1 alusel, mis sätestab, et kindlustusandja peab viivitamata tegema kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suuruse ja kindlustuslepingu oluliseks osaks oleva „Kodukindlustuse tingimused K100/2013“ p 11.3 alusel, mille kohaselt on kindlustusandjal kohustus alustada viivitamatult pärast kindlustusvõtja kahjuteate saamist kindlustusjuhtumi käsitlemist ja tegema kindlaks hüvitatava kahju suuruse (lk 18). Seega kindlustusandja, tehes kindlaks kahju suuruse, täitis enda kohustust, mis tekkis seoses kahjujuhtumiga. Kuivõrd kindlustusvõtja ei kandnud kahju kindlakstegemisega seoses kulusid, ei saanud nõue VÕS § 492 lg 1 alusel kindlustusvõtjalt kindlustusandjale üle minna. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 7 ei ole kohus otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega. Kohtu ülesanne on anda poolte esitatud asjaoludele õiguslik hinnang (kvalifitseerida õigussuhe) ja hinnata, kas hagejal võis olla õigus nõuda kahju kindlakstegemise kulusid kostjatelt mõnel lepinguvälisel alusel, eelkõige VÕS § 1043 (delikt) alusel. Vastavalt VÕS §-le 1043 peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Seega on kahjunõude eeldused

järgmised: (1) esineb objektiivne teokoosseis: tegu, tagajärg, põhjuslik seos; (2) tegu on õigusvastne, sh puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud; (3) isik on süüdi. Praegusel juhul jätsid kostjad täitmata KOS § 11 lg 1 p-st 1 tuleneva kohustuse hoida korteriomandi reaalosa korras. Rikkumise tõttu sai kahjustada kindlustatud isiku korteri siseviimistlus, mille ulatuse väljaselgitamiseks tuli hagejal tellida koostööpartnerilt kahju suuruse kindlakstegemise teenus ja tasuda arve alusel 72 eurot. Selleks, et nentida teo ja tagajärje vahel põhjusliku seose olemasolu, peavad üheaegselt esinema nii vastutust tekitav kausaalsus ja kui ka vastutust täitev kausaalsus. Ringkonnakohus on seisukohal, praegusel juhul ei esinenud vastutust täitvat kausaalsust. Nimelt ei olnud kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest (VÕS § 1045 lg 3) – KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud korteriomaniku kohustuse eesmärgiks ei ole kaitsta teise korteri omaniku kindlustusandjat kindlustusjuhtumi toimumisel kahju suuruse kindlakstegemise raames koostööpartnerile tasumisele kuuluva summa tekkimise eest. Seega ei ole tegu ja kahju praegusel juhul põhjuslikus seoses, mistõttu ei ole 72 eurot deliktiõiguse alusel hagejale hüvitatav. Kuivõrd muud lepinguvälised alused poolte esitatud asjaoludest tulenevalt hageja nõude lahendamisel ei kohaldu, tuleb hageja nõue kostjatelt 72 euro väljamõistmise osas jätta rahuldamata. Kuna viivist on vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral, puudus hagejal õigus nõuda kostjatelt viivist 72 euro tasumisega viivitamisel. Hageja nõudis eelnevale lisaks 1 407,11 euro tasumisega viivitamise tõttu perioodi 04.10.201609.11.2016 eest kostjatelt 11,99 euro suurust viivist. Perioodi algupunktina käsitles hageja kuupäeva 04.10.2016, sest esitas kostjatele 16.09.2016 tagasinõude, paludes kahju hüvitada 03.10.2016, mida kostjad ei teinud. Perioodi lõpp-punkti tähistas päev, mil hageja arvelduskontole laekus 1 407,11 eurot. Kostjad avaldasid, et nemad ei saanud 16.09.2016 kuupäeva kandvat nõudekirja kätte, sest ei elanud korteris, kuhu nad olid rahvastikuregistri andmetel sisse kirjutatud. Samuti ei tõendanud hageja, et kostjatele adresseeritud nõudekiri üldse posti pandi. Kuivõrd kostjad ei tuginenud esimeses astmes asjaolule, et hageja jättis 16.09.2016 koostatud tagasinõude kirja postitamata ja ringkonnakohtus on uute asjaolude esitamine piiratud vastavalt TsMS §-le 652, olles sõltuvuses mõjuva põhjuse esinemisest ja kostjad ei põhjendanud uue asjaolu esitamise lubatavust, jätab kohus selle tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4). Kostjad avaldasid menetluses, et nende tegelik elukoht ei olnud rahvastikuregistrijärgsel aadressil Möldre tee 15-12, Tallinn. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega, et hagejal oli nõudekirja saates põhjust pidada rahvastikuregistri kannet kostjate elukoha osas usaldusväärseks ja sellele aadressile kiri saata. Kuivõrd isikutel on rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 391 lg 1 järgi kohustus hoolitseda enda ja oma alaealiste laste ning eestkostetavate elukoha aadressi õigsuse eest rahvastikuregistris ja vastavalt lg-le 2 tuleb püsivalt teise elukohta asumisel rahvastikuregistrisse kandmiseks esitada 30 päeva jooksul uue elukoha aadress, kandsid kostjad rahvastikuregistri kande muutmata jätmisel teavituste mittesaamise riski. Seega oli hagejal õigus nõuda kostjatelt viivist seadusjärgses määras 1 407,11 euro tasumisega viivitamise tõttu perioodil 04.10.2016-09.11.2016, s.o 37 päeva eest kokku 11,38 eurot (37 x (1407,11 x 8 / 100 /366)) Menetluskulude jaotus

poolte menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus 86% ulatuses hageja ja 14 % ulatuses solidaarselt kostjate I ja II kanda. Lähtudes Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.