Tööõigus › Muud tööõigusasjad

2(5)

Kohus ei hinnanud hageja nõuet selle esitamise viisi ja ulatuse osas mõistlikuks. Hageja esitas tööraamatu tagastamise nõude 9 kuud pärast töösuhte lõppemist, ühtegi varasemat pöördumist esitatud tõendite järgi esitatud ei ole. Kohus jõudis järeldusele, hagejal puudus tunnetatud vajadus tööraamatu järele. Hageja ei ole avaldanud tööandjale andmeid tööraamatu duplikaadi vormistamiseks. Hagejal tööraamatu puudumisega seotud mõningate asjaajamiste lisandumine ei ole sellise mõjuga, mida saaks tasakaalustada vaid rahalise hüvitisega. Kohus leidis, et kostja aegumise vastuväide ei ole põhjendatud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVLS) § 8 alusel. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Ilmar Branno esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada ja mõista OÜ-lt JobbXtra välja hüvitis tööraamatu kinnipidamise eest 308 052 krooni või õiglane hüvitis ringkonnakohtu äranägemisel. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, eksis protsessiõiguse normide kohaldamisel, hindas ebaõigesti tõendeid ning kohtuotsuse järeldused ei ole vastavuses kohtuistungil tuvastatud ja kindlakstehtud asjaoludega. Hageja on seisukohal, et tööraamatute üle arvestuse pidamise kohustus lasub tööandjal ja tuleneb seadusest. TLS § 20 lg 1 kohaselt on tööraamat töölepingu asumisel töötamist tõendav põhidokument, mida tööandja on lg 2 kohaselt kohustatud pidama kõigi põhikohaga töötajate kohta. TLS § 21 lg 2 kohaselt lasub tööandjal väljavõtmata tööraamatu säilitamise kohustus 50 aastat arvates töölepingu lõpetamisest. Hageja andis esimese töölepingu sõlmimisel tööandjale üle oma tööraamatu ja vastupidine on tõendamata. Tööandja ei ole esitanud tööraamatute pidamise arvestust tõendavaid dokumente. Kohtule ei ole esitatud materjale selle kohta, et töölepingu sõlmimisel ei andnud hageja tööandjale üle tööraamatut. Maakohus on vääralt hinnanud tööandja esindaja ning tunnistaja A. K seletust selle kohta, et hageja ei ole tööraamatut tööandjale üle andnud. Tööandja esindaja ja tunnistaja A. K seletuse näol on tegemist kohatu tõendiga. Hageja arvates on tööraamatu üleandmise või üleandmata jätmise näol tegemist asjaoluga, mida ei saa tõendada tunnistaja ütlustega. Tõendamise võimalused on piiratud ja tööandja saab vaid dokumentaalselt, esitades tööraamatute pidamise arvestuse, tõendada asjaolu, et töötaja ei olegi tööraamatut tööandjale üle andnud. Tööandja esindaja ning tööandja lepingulise töötaja seletusi ei saa hinnata objektiivse ja erapooletu tõendina. Hageja arvates tuleb tõendeid hinnates vastata küsimusele, kas tööandja on kohtukõlbulikult tõendanud, et hageja ei ole tööraamat tööandjale andnud. Kohus on põhjendamatult nimetanud tunnistaja O. Ä ütlusi ebausaldusväärseteks. Pigem viitavad tunnistajate vastuolulised ütlused ja tööandja juures valitsev ilmne korratus ja hoolsuskohustuse täitmata jätmine tööandja juures asetleidnud seaduserikkumistele. Nimetatud asjaolu on tõlgendatav pigem hageja kui kostja kasuks. Hageja juhtis maakohtu tähelepanu korduvalt asjaolule, et O. Ä ja hageja töölepinguid eristab asjaolu, et hageja allkirjad on igal töölepingu lehel, O. Ä töölepingul on viimase allkiri alles viimasel lehel. Hageja seadis kahtluse alla O. Ä töölepingu esilehtede võimalikule väljavahetamisele. Nimetatud asjaolule kohus vajalikku tähelepanu ei pööranud. Samuti jättis kohus tähelepanuta asjaolu, et O. Ä käis kahel korral tööandja juures. Esimesel korral saades töölepingu kaasa ja teisel korral tuues tagasi allkirjastatult. Sellest tulenevalt kahepäevane kuupäevade erinevus. Kohus jättis tähelepanuta ka asjaolu, et tööandja on vahepeal asukohta muutnud, mis omakorda võis põhjustada dokumentide osalist kaotsiminekut.

3(5)

Kohus ei ole silmas pidanud TLS § 17 sätet, mis kaitseb töötajat kui nõrgemat poolt ja on ekslikult käsitlenud töölepingu pooli võrdsetena. Töötaja on töölepingusuhte nõrgem pool ning vastupidine seisukoht on põhjendamatu. Hageja on seisukohal, et tööraamatu kinnipidamine on hagejat olulisel määral kahjustanud ja takistanud tööle asumast erialasel ja vajalikke eriteadmisi nõudval tööl. Maakohus ei ole sellele asjaolule vajalikku tähelepanu pööranud ja on hageja seletust tõlgendanud tema kahjuks. Maakohus kuulas 06.12.2006 kohtuistungil üle tunnistaja A. K, kelle ülekuulamist tunnistajana ei olnud tööandja eelmenetluse käigus taotlenud. Niisamuti võttis maakohus 06.12.2006 kohtuistungil toimikusse tööandja poolt esitatud töölepingute koopiad, mille juurdevõtmist varasemas menetluse käigus tööandja ei taotlenud. Hageja on seisukohal, et puuduvad erandlikud alused, mille põhjal oleks varasemalt taotlemata tunnistaja ülekuulamine ja ootamatute dokumentaalsete materjalide esitamine kohtuistungil põhjendatud. Hageja on seisukohal, et kohus jättis põhjendamatult tuvastamata kostjate poolse olulise hoolsuskohustuse rikkumise tema suhtes. Hageja arvates on kohtuotsuse järeldused kohatud ega lähtu töövaidluste lahendamise kohtupraktikast. Maakohus on põhjendamatult lähtunud võlaõiguse põhimõtetest ning jätnud tähelepanuta töölepingu seaduse töötajat kaitsvad sätted kui erinormid, mis kuuluvad käesolevas vaidluses rakendamisele. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 29.12.2006 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub otsuses toodud põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §st 654 lg 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Esitatud apellatsioonkaebus ei võimalda maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid teisiti hinnata. Kaebusest ei nähtu, et maakohus oleks asja arutamisel faktiliste asjaolude tõendamise menetlusenorme rikkunud või oleks protokoll ebapiisav. Maakohus on kõiki asjas esitatud tõendeid kogumis hinnanud ja õigesti leidnud, et asjas ei ole leidnud tõendamist, et hageja oleks oma tööraamatu tööle asumisel tööandjale esitanud. Riigikohus lahendis 3-2-1-76-06 leidis, et pärast võlaõigusseaduse jõustumist on TLS § 119 lg 1 kohaldamise eeldused muutunud. TLS § 119 lg-s 1 sätestatud hüvitiste eesmärgiks oli lihtsustada kahju nõudmist selliselt, et töötaja ei peaks tõendama talle tekkinud kahju. See oli ka põhjendatud, sest selle normi kehtestamise ajal (1992. aastal) lähtuti asjaolust, et töötaja ei saanud tööle asuda, kui tal ei olnud uues töökohas esitada tööraamatut (TLS § 30 lg 1 p 2). Seetõttu oli põhjendatud hüvitise maksmine kuni tööraamatu kätteandmiseni. Praeguseks ajaks on olukord oluliselt muutunud. Tööraamatu puudumine või selle esitamata jätmine ei takista töölepingu sõlmimist. Seega ei ole enam mõistlikku põhjust eeldada, et töötajale tekib kahju tööraamatu puudumise tõttu. Samas ei saa kahju tekkimist ka välistada. Alates 1. juulist 2002. a tuleb õiguskaitsevahendite kohaldamisel lähtuda ka võlaõigusseaduse sätetest. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kolleegium leiab, et hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui tööandja peaks maksma hüvitist tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest, kuigi töötaja pole seeläbi kahju saanud. Antud vaidluses on küll hageja esile toonud, et

4(5)

tal on kahju tekkinud, kuid ei ole toonud esile asjaolusid, millest võiks järeldada kahju tekkimist ega esitanud ka vastavaid tõendeid. Asjas ei ole leidnud tõendamist, et hagejal oli takistatud tööle asumine uue tööandja juurde tööraamatu puudumise tõttu. VÕS § 101 lg 1 p 3 sätestab ühe õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumisel kahju hüvitamise nõude. Kui tööandja rikub tööraamatu kätteandmise kohustust, võib töötaja nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel, kuid nõude eelduseks on töötajal kahju tekkimine, s.o töötaja peab tõendama, et tööraamatu kinnipidamisega on talle kahju tekkinud. Samuti ei nähtu asjaoludest, mis põhjusel ei esitanud hageja antud nõuet kohe töövaidluskomisjonile, kus vaadati läbi sama töövaidlust. Ka täpsustatud hagiavalduses ei ole hageja esile toonud asjaoluna kahju tekkimist. Eelneva tõttu on alust eeldada, et hagejale kahju tekkinud ei ole. Ülaltoodu alusel ei anna ükski kaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtukulud tuleb jätta hageja Ilmar Branno kanda.

R. Allikvere

U. Loonurm

U. Reinola

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.