Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

intressi 25,03% krediidisummast ühe aasta kohta. Lepingule kohaldati poolte kokkuleppel xxx AS Krediidilepingute üldtingimusi nr S. Kostja on alates 2006.a. juulist lepingut rikkunud, jättes oma kohustused täitmata. Hageja saatis 18.07.2006.a ja 23.08.2006.a kostjale meeldetuletused võla tasumiseks, kostja sellele ei reageerinud. Hageja saatis 05.10.2006.a kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse ning andis võlgnevuse likvideerimiseks täiendava tähtaja. Kostja võlga ei tasunud ja 25.10.2006.a. ütles hageja lepingu üles. Hageja palub kostjalt välja mõista:

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja võttis kohtuistungil hagi õigeks põhivõla ja kõrvalnõuete osas 120 000 krooni ulatuses. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

KOHTU SEISUKOHAD

Kohus leiab, et kuna kostja on hagi põhivõla osas täielikult õigeks võtnud, tuleb TsMS § 440 lg 1 alusel hagi selles osas rahuldada. TsMS § 440 lg kohaselt kui kostja võtab kohtuistungil hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Kostjalt kuulub väljamõistmisele põhivõlg 85 000 krooni. Kostja võtab hagi õigeks kõrvalnõuete osas summas 35 000 krooni, s.t osaliselt. Kohus leiab, et hagi tuleb kõrvalnõuete osas rahuldada osaliselt. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et xxx ja xxx sõlmisid 17.05.2006.a tarbijakrediidilepingu, millega hageja andis kostjale krediiti 85 000 krooni (tl 7-8). Lepingule kohaldati üldtingimusi S (tl 12-14). Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja on lepingut alates 2006.a. juulist rikkunud mistõttu hageja on lepingu üles öelnud (tl 18). Hageja palub kostjalt välja mõista intressi, viivise, leppetrahvi, võla sissenõudmisega seotud kulud ja kahju hüvitise.

Intress Hageja nõuab kostjalt intressi tasumist 25,03% krediidisummast ühe aasta kohta kokku 11 004.27 krooni. Pooled on lepingu põhitingimustes kokku leppinud intressimääraks 25.03% krediidisummast. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta

intressi üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on lepingu sõlmimisel intressi määras kokku leppinud, kostja ei ole kokku lepitud intressimäära vaidlustanud. Hageja on õigesti arvestanud intressi lepingu ülesütlemiseni. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine. Seega tuleb kostjalt välja mõista tasumata intress 11 004.27 krooni. Viivised Hageja nõuab kostjalt viivise tasumist seisuga kokku summas 6 194.78 krooni üldtingimuste p-de 6.1, 6.2 ja 5.3 alusel. Lepingu ülesütlemisel seisuga 25.10.2006.a. oli sissenõuetavaks muutunud tasumata viivis 16.14 krooni, alates 26.10.2006.a. kuni 08.02.2007.a. 6 178.64 krooni. Hageja väitel on viivise määraks põhitingimustes sätestatud intressimäär 25,03% võlgnetavalt summalt aastas. Kohus leiab, et hageja ei ole viivise arvestamisel lähtunud poolte vahel sõlmitud lepingu üldtingimuste p 6.1 (tl 12-14), hinnakirjast (tl 19) ega seadusest. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Üldtingimuste p 6.1 kohaselt maksab krediidisaaja viivist hinnakirjas sätestatud määras, tarbija seaduses sätestatud maksimaalses määras. Hinnakirja kohaselt kohaldatakse tarbijalepingutele viivist seaduses sätestatud määras, muudele lepingutele 0.25% päevas. VÕS § 34 kohaselt on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kuna hageja ei ole väitnud, et laenu võtmine on seotud kostja majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega, loeb kohus kostja tarbijaks. Ebaõige on hageja seisukoht, et tulenevalt VÕS § 113 lg 1 kolmandast lausest „ kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär“ võib arvestada viivisemääraks antud juhul 25,03%. Nimetatud lause viitab lepingujärgsele viivisele, VÕS § 415 lg 1 viitab VÕS § 113 lg 1 esimeses kahes lauses sätestatud seadusjärgsele intressimäärale. Tulenevalt VÕS § 421 on VÕS § 415 lg 1 imperatiivne norm, mis on sätestatud tarbija kaitseks ning sellest kõrvale kalduda ei saa. Kohus leiab, et VÕS § 113 lg 1 3. lause kohaldamine antud olukorras jätaks VÕS § 415 lg 1 kaitse sisutühjaks, kuna kokku lepitud intressi suurust tarbijalepingute puhul piiratud ei ole. Hagejal on õigus nõuda lisaks viivisele ka kahju hüvitamist, mis tagab tema huvide kaitse. Kohus arvestab viivise suuruse kindlaks määramisel ka asjaoluga, et hinnakirja kohaselt kohaldatakse tarbijalepingutele viivist seaduses sätestatud määras. Hinnakiri ei viita sellele, et viivise määraks loetakse lepinguga ettenähtud intressimäär. Tulenevalt VÕS § 415 lg 1 tuleb viivise arvestuses lähtuda seadusjärgsest intressimäärast, milleks on VÕS § 113 kohaselt poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga 1. jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub seitse protsenti aastas. 30.06.2006.a kuni 01.01.2007.a oli Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär 2.75% (viivis kokku 9.75%) ja alates 01.01.2007.a on 3.50% (viivis kokku 10.5%). Kostja ei ole vaidlustanud 06.07.2006.a kuni 06.10.2006 arvestatud viivise perioodi ning kohus teeb ümberarvestuse lähtudes otsuses toodud viivise määrast. Seega kuulub viiviste nõue rahuldamisele järgmiselt:

Leppetrahv Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi tasumist 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt vastavalt üldtingimuste p-dele 6.3 ja 5.3 ning VÕS §-le 100, § 101 lg 1 p-le 1, § 108 lg-le 1 ja § 158 lg-le 1. Kuna hageja näol on tegemist majandus- või kutsetegevuses osaleva isikuga ning kostjaks on tarbija, tuleb arvestada võlaõigusseaduse tüüptingimusi reguleerivate sätetega. Kohus peab kohaldama tüüptingimuste regulatsiooni sõltumatult poolte taotlustest. Tulenevalt Riigikohtu lahenditest tulen tüüptingimuse võimalikku kohaldamist kontrollida iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel (RK otsused nr 3-2-1-111-04, 3-2-1-140-05, 3-2-1-59-05). Lepingu üldtingimuste p 6.3 kohaselt on kostja lepingu ülesütlemisel kohustatud tasuma hagejale leppetrahvi 20% tähtaegselt tagastamata krediidisummalt. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja ei ole krediidisummat tagastanud, hageja on lepingu üles öelnud ning on esitanud ka 25.10.2006.a kirjas (tl 18) leppetrahvi tasumise nõude. VÕS § 158 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kohus leiab, et hageja poolt üldtingimustes märgitud leppetrahvi määr on ebamõistlikult suur. VÕS § 35 lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et üldtingimuste p 6.3 näol on tegemist tüüptingimusega. Hageja ei ole tõendanud, et lepptrahvi suurus oleks poolte vahel eraldi läbi räägitud. Poolte vahel sõlmitud lepingu põhitingimustes on viidatud sellele, et lepingule kohalduvad krediidilepingute üldtingimused S ning seega on tüüptingimused, k.a kokkulepe leppetrahvi kohta, saanud lepingu osaks. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus peab 20% suurust leppetrahvi ebamõistlikult suureks, arvestades teiste suurimate Eesti Vabariigi krediidiasutuste leppetrahvi suurust (AS Hansapank ja SEB Ühispank kuni 2% tagastamata krediidisummalt). Kohus möönab, et hageja nõutav leppetrahv võiks olla suurem kui 2%, arvestades asjaolu, et hageja näol on tegemist krediidiasutusega, kes ei kontrolli oma klientide tausta ega maksevõimet nii põhjalikult, kui teised krediidiasutused. Samas ei saa hageja risk ja kahjud ning selle võrra ka leppetrahv olla 10 korda suurem teiste krediidiasutuste poolt kasutatust. Kohus leiab, et tulenevalt VÕS § 42 lg 3 p 5 on tüüptingimus tühine ning hagejal ei ole õigus nõuda kostjalt leppetrahvi. Kohus juhtis hageja tähelepanu nimetatud paragrahvile, kuid hageja ei ole soovinud VÕS § 41 kohaselt tõendada, et ta ei oleks lepingut ilma leppetrahvi tingimuseta sõlminud. Seega tuleb lugeda leping muus osas kehtivaks. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude leppetrahvi 17 000 krooni väljamõistmiseks.

Võla sissenõudmisega seotud kulud Võla sisenõudmisega seotud kuluna palub hageja kostjat saadetud kirjade näol välja mõista 900 krooni, mille tasumist nõuab hageja üldtingimuste p-de 9.3 ja 5.3 ning VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1 ja

§ 108 lg 1 alusel. Toimiku materjalidest nähtuvalt on hageja saatnud kostjale 4 kirja (tl 15-18). Kirjade saatmise hinnakiri on poolte vahelise lepingu osa tulenevalt üldtingimuste p 9.3 ning nende kulude väljamõistmine kostjalt on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostja pidi ette nägema, et lepingujärgsete kohustuste täitmata jätmine toob talle kaasa lisakohustusi. Kohus mõistab hagejalt välja võla sissenõudmisega seotud kulud 900 krooni. Kahju hüvitamine VÕS § 101 lg 1 p 3 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 kohaselt kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kohus leiab, et kostja vastutab lepingu rikkumise tagajärjel tekkinud kahju eest. Kostja rikkus lepingut, jättes tasumata maksegraafiku järgsed tagasimaksed. Lepingu ülesütlemine on põhjustatud maksete tasumata jätmisest. Kuna lepingu ülesütlemise tõttu jäid hagejal saamata lepingujärgsed intressid (saamata jäänud tulu), on hageja kahju tekkinud. Kahju tekkimine on põhjuslikus seoses kostja käitumisega. Samas leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud saamata jäänud tulu suurust. Hageja on kahju suuruse arvestamisel lähtunud saamata jäänud intressist, arvestades sellest maha sissenõutavaks muutunud tasumata intressi ja leppetrahvi. Kohus leiab, et hageja on jätnud arvestamata VÕS § 411 lg 1, mille kohaselt tarbija võib tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused täita ennetähtaegselt. Sel juhul ei võlgne tarbija krediidi kasutamata jätmise ajale langevat intressi ja muid kulusid. VÕS § 12 lg 6 kohaselt kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Kuna hageja nõuab tulevikus tekkiva kahju hüvitamist, otsustab kohus hüvitise suuruse. VÕS § 411 lg 3 kohaselt on hagejale garanteeritud intressi saamine krediidilepingu esimese üheksa kuu eest. Leping on sõlmitud 17.05.2006.a ning hagejale on garanteeritud intressid kuni 17.02.2007.a. Kuna kostja ei ole siiani põhivõlga tagasi maksnud, on põhjendatud hageja nõue saamata intresside väljamõistmiseks kahjuhüvitisena kuni kohtuotsuse kuulutamiseni, s.t kuni 24.04.2007.a. Kohus ei saa eeldada, et kostja ei tasu põhivõlga enne 2016. aastat, mil on viimase tagasimakse tähtaeg ning seega ei saa ka eeldada, et hagejal on õigus selle aja eest kahju hüvitamist nõuda. Maksegraafikust nähtuvalt on hagejal õigus nõuda kostjalt 17.05.2006.a kuni 24.04.2007.a eest intressi summas 25 352.68 krooni. Hageja on kahju hüvitisest õigesti maha arvestanud sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 11 004.27 krooni. Kuna kohus jättis leppetrahvi väljamõistmise nõude rahuldamata, leppetrahvi kahjuhüvitisest maha arvestada ei saa. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise summas 14 348.41 krooni. Seega rahuldab kohus hagi osaliselt. Kostjalt oleks põhjendatud hageja kasuks välja mõista põhinõue 85 000 krooni ja kõrvalnõuetena 28 733.90 krooni, kokku 113 733.90 krooni. Kuna kostja on võtnud hagi õigeks 120 000 krooni suuruse summa ulatuses, rahuldab kohus hagi ka kostja poolt omaks võetud ulatuses, suurendades kahju hüvitamise nõuet. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kahju hüvitisena 20 614.51 krooni.

Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamisega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuna kostja võttis osaliselt hagi õigeks ning kõrvalnõuete osas rahuldas kohus nõude osaliselt, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel 20% ulatuses hageja ja 80% ulatuses kostja kanda. Pooled võivad nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid.

Gerty Pau Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.