nr 2-05-18701 E.A. versus M.H. 99 000 krooni väljamõistmiseks
Asja lahendamine
kirjalikus menetluses
Kohtukoosseis
kohtunik Toomas Lillsaar
Hageja
E.A. (isikukood XXXXXXXXXXX; aadress XXXXXXXXXX XX-X, XXXXX, XXXXXXXX) Tõnu Sarapuu
Hageja esindaja Kostja Kostja esindaja
M.H. (isikukood XXXXXXXXXXX; aadress XXXXX XXXX,
XXXXXXX XXXX, XXXXXX XXXX, XXXXX, XXXXXX)
Monika Meerents-Luberg
RESOLUTSIOON
Aluseks võtnud kohtus tuvastatud asjaolud ja kohaldatud seadused ning juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 434, tegi kohus otsustused. Otsustused hagis
1.E.A.a hagis M.H.a vastu laenuvõla ja intressi 99 000 krooni väljamõistmises: 1.1 rahuldada hagi osaliselt ja välja mõista M.H.alt 22 000 (kakskümmend kaks tuhat) krooni E.A.a kasuks; 1.2 tunnistada E.A.a ja M H vahelise 19. augusti 2002 laenulepingu p 10 intresside arvestamise lõppemise kohta tühiseks. Otsustused menetluskulude jaotuses
Seoses menetluskuludega ja otsuse edastamisega: 2.1 välja mõista E.A.alt menetluskulud 2 400 (kaks tuhat nelisada) M.H.a kasuks; 2.2 hageja tasutud riigilõivust jätta hageja kanda 4 250 (neli tuhat kakssada viiskümmend) krooni; 2.3 edastada otsuse koopia menetlusosalistele. Selgitused otsuse edasikaebamise korras ja tähtajas
3.Selgitada: 3.1 TsMS § 630 kohaselt kohtumenetluse poolel on kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisega; 3.2 TsMS § 631 kohaselt on apellatsioonikaebuse esitamise tähtaeg 30 päeva, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest; 3.3 apellatsioonikaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
1.Hagi sisu
1.1.Hageja nõuded E.A. on esitanud 24. oktoobril 2005 kohtusse hagi M.H.a vastu võla 30 000 krooni ja laenuintressi 69 000 krooni väljamõistmiseks. Hagis on hageja tuginenud võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-le 1; §-le 100; § 101 lg 1 p-le 1; § 396 lg-le1; § 397 lg-le 1.
1.2.Hageja väited, esitatud asjaolud ja tõendid Hagi aluseks oleva asjaoluna on hageja osundanud poolte vahel 19. augustil 2002 sõlmisid laenulepingule ja selle lisas nr 1. Vastavalt laenulepingu p-le 3 ja selle lisale nr 1 andis hageja kostjale laenu 30 000 krooni. Laenulepingu p 5 ja lisale nr 1 kohaselt oli laen antud 2 kuuks ja laenu tagasimaksmise tähtajaks oli 20. november 2002. Laenusummalt arvestati poolte kokkuleppel intressi 10% kuus (s. o 3 000 krooni) vastavalt lepingu p 6 ja lepingu lisas 1 märgitud graafikule. Vastavalt lepingu p-le 11, kui laenusummat ja intressi ei tasuta vastavalt lisa nr 1 graafikule, tasub kostja viivist 2 % tähtajaks tasumata summalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Vastavalt laenulepingu p-le 13, maksete tasumisel laenusaaja poolt loetakse tasutuks kõigepealt viivisvõlgnevus, siis leppetrahvid, seejärel intressid vastavalt nende ajalisele järgnevusele ning seejärel laenusumma. Hageja väitel on kostjal hagi esitamise seisuga tasumata põhivõlg 30 000 krooni, intresse perioodi november 2002 kuni oktoober 2005 108 000 (36 kuud x 3000 krooni) krooni. Viiviseid 1082 viivitatud päeva eest on arvestuslikult 649 200 krooni, millest 38 000 krooni on tasutud. Hageja kostjalt viiviseid rohkem ei nõua. Hageja väitel on ta oma esindaja kaudu on esitanud kostjale mitmeid kirjalikke meeldetuletusi (võlanõudeid), olnud kostjaga suhteliselt tihedas e-posti kirjavahetuses ja telefoni ühenduses, mitmel korral on ka isiklikult kohtutud. On püütud jõuda erinevatele kokkulepetele, kuid kahjuks ei ole kostja oma lubadusi täitnud. Hageja on esitanud nõuetena tasumata põhivõla 30 000 krooni väljamõistmiseks ja osaliselt intresside nõudes perioodi november 2002 (k. a) kuni 20. september 2004 (s. o 23 kuud x 3000 krooni) eest summas 69 000 krooni. Hageja on hagis tuginenud VÕS § 396 lg-le 1, mille kohaselt laenulepinguga kohustub laenuandja andma laenusaajale rahasumma, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma; VÕS § 397 lg 1 alusel majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi ning muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Vastavalt esitatud kohtukulude nimekirjale on hageja pool palunud välja mõista kostjalt hageja poole kasuks menetluskuluna riigilõiv 6 000 krooni.
2.2.Kostja väited, esitatud asjaolud ja tõendid Kostja on nõustunud asjaoluga, et 19. augustil 2002 sõlmisid pooled laenulepingu, mille kohaselt kohustus hageja andma kostjale laenu summas 30 000 krooni. Laenulepingu punkt 4 kohaselt pidi hageja andma laenusumma kostjale üle ülekandega kostja arvelduskontole. Reaalselt andis hageja kostjale laenulepingu sõlmimise päeval üle sularahas 15 000 krooni. 19.08.2002 laekus kostja kontole AS-lt Amer Kodumasinad, s. o hageja eeldatavalt tööandjalt, 15 000 krooni ilma igasuguse selgituseta. Hagiavalduse esitamise ajaks oli kostja tasunud hagejale laenulepingust tulenevate kohustuste katteks kokku 44 000 krooni, millega kostja loeb täidetuks kõik kostja laenulepingust tulenevad kohustused.
Laenulepingu punkt 5 kohaselt kohustus kostja tagastama laenu vastavalt laenulepingu lisaks nr 1 olevale graafikule. Laenulepingu lisa nr 1 kohaselt kohustus kostja tasuma laenusummalt tasumisele kuuluvad intressid hiljemalt 20.09.2002 ning tagastama laenusumma 20.10.2002. Laenulepingu punkt 6 kohaselt kohustus kostja tasuma laenusummalt intressi arvestusega 10 % kuus vastavalt lisas nr 1 toodud graafikule. Kostja väitel on kümneprotsendiline kuuintress on liigkasuvõtjalik ning nimetatud intressimäära rakendamisel kasutas hageja ära kostja vajadust saada vahendeid auto soetamiseks (kostja elab kohas, kus auto olemasolu on kostjale vajalik, et käia tööl, poes jne). Kostja väitel ei laenanud hageja endale kuuluvaid rahalisi vahendeid, vaid kasutaks selleks kolmanda isiku vara. Kostja väitel tuleneb see asjolust, et sularaha, mille hageja andis kostjale üle laenulepingu sõlmimise päeval, võttis hageja OÜ Amer Kodumasinad kaupluse kassast ning osa laenusummast, s. o 15 000 krooni, laekus kostja kontole AS-lt Amer Kodumasinad. Kostja väitel laenusumma saamiseks pettis hageja raha välja AS-lt Hansa Liising Eesti, sõlmides kostja nimel kostja allkirja võltsides fiktiivse ostu-müügilepingu pesumasina ja teleri ostmiseks. Eesti Panga poolt avaldatud statistika kohaselt oli 2002 a augustis krediidiasutuste poolt eraisikutele antud lühiajaliste kroonilaenude keskmine aastaintress 7,02 %. Kostja möönab, et hageja ei ole laenu andnud oma majandus- ja kutsetegevuses, kuid kõiki juba eelpool kirjeldatud laenu andmise asjaolusid arvesse võttes on laenulepingus märgitud 10 % laenu kuuintress (s.o 120 % aastas) ilmselgelt liigkasuvõtjalik. Kostja asub seisukohale, et nimetatud suuruses laenuintress on vastuolus heade kommete ja moraalinormidega, millest tulenevalt on laenulepingu sätestatud kokkulepe 10 % kuuintressi osas tühine TsÜS § 86 mõttes. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et intressikokkulepe puhul ei ole tegemist tühise kokkuleppega TsÜS § 86 mõttes, taotleb kostja vähendada laenult tasumisele kuulunud intresside suurust ning lugeda mõistlikuks intressiks mitte rohkem kui 30 % aastas ehk 2,5 % kuus. Ebamõistlikult suur on samuti laenulepingu punktis 11 sätestatud viivise määr, s.o 2 % tähtajaks tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 ja § 162 taotleb kostja kohtult viivise suuruse vähendamist ning kõiki laenulepinguga seonduvaid asjaolusid arvesse võttes vähendada viivise määra 0,1 %-ni tasumata summalt päevas. Kostja on rõhutanud veel asjaolusid, et laenulepingu sõlmimisel ei andnud hageja kostjale enda arvelduskonto numbrit, millest tulenevalt peale AS Pärnu Kodumasinad Pärnus asunud kaupluse sulgemist ei olnud kostjal objektiivselt võimalik laenu tagastamist hagejale jätkata. Alles augustis 2003 võttis hageja esindaja kostjaga ühendust ning teatas, et järgneva makse võiks kostja teha K Pi arvelduskontole, mida kostja ka 13.08.2005 tegi. Peale seda makset sai aga kostja teada fiktiivsest ning kostja väitel võltsitud kostja allkirjaga müügilepingust, millest tulenevalt ei soostunud kostja tasuma hagejale enam ühtegi summat. Peale hageja esindajaga peetud läbirääkimisi jõudsid pooled kokkulepped, et kui kostja tasub hagejale hageja abikaasa konto kaudu veel 10 000 krooni, loevad pooled laenulepingust tulenevad kohustused täidetuks. Nimetatud kokkuleppest ei pidanud hageja aga kinni ning 2005 a suvel alustas hageja taas kordselt kostjalt nn väljapressimist. Väljapressimise tulemusel tasus kostja hagejale veel 10 000 krooni, millest aga hagejale taas kordselt ei piisanud. Kõiki oma seisukohti ning intressi ja viiviste vähendamise taotlusi arvesse võttes on kostja asunud seisukohale, et on täitnud kõik laenulepingust tulenevad kohustused hageja ees. Vastavalt esitatud kohtukulude nimekirjale on kostja pool palunud välja mõista hageja poolelt õigusabikuludena 5310 krooni.
3.Kohtu põhjendused
3.1.Menetluse käik Poolte nõusolekul võib kohus lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Sel juhul määrab kohus võimalikult kiiresti tähtaja, mille jooksul on võimalik esitada avaldusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja ja teatab neist menetlusosalistele (TsMS § 403 lg 1).
Pooled on nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus on määrusega andnud pooltele võimaluse esitada kirjalikus menetluses avaldusi ja dokumente ning teinud pooltele teatavaks otsuse avalikult teatavakstegemise aja. 3.2 Seisukoht hagis Kohtu tuvastatud asjaoludest lähtuvalt on põhjendatud hagi osaline rahuldamine.
3.3.Tuvastatud asjaolud, järeldused ja kohaldatavad seadused Pooled ei ole vaidlustanud asjaolu, et 19.08.2002 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu, mille kohaselt kohustus hageja andma kostjale laenu summas 30 000 krooni. Laenulepingu punkt 5 kohaselt kohustus kostja tagastama laenu vastavalt laenulepingu lisaks nr 1 olevale graafikule. Laenulepingu lisa nr 1 kohaselt kohustus kostja tasuma laenusummalt tasumisele kuuluvad intressid hiljemalt 20.09.2002 ning tagastama laenusumma 20.10.2002. Laenulepingu punkt 6 kohaselt kohustus kostja tasuma laenusummalt intressi arvestusega 10 % kuus vastavalt lisas nr 1 toodud graafikule. Pooled ei ole vaidlustanud asjaolu, et kostja on tasunud hagejale 44 000 krooni. Kohtuvaidluse esemeks ei ole hageja laenu andmise allikad. Samuti ei ole vaidluse esemeks kostja viidatud pettuse kirjeldus seoses hagejaga seonduva AS-ga Asmer Kodumasinad. Pooled on vaidlustanud laenulepingu sätestatud kokkulepe 10 % kuuintressi osas. Kostja on leidnud, et nimetatud suuruses laenuintress on vastuolus heade kommete ja moraalinormidega ning taotlenud lepingu tühisuse tunnistamist TsÜS § 86 alusel. Hageja on leidnud, et pooled on vabad leppima kokku, kuidas ja millest lähtudes nad intresse arvestavad, intressi suurus on lepingus poolte vahel kokku lepitud ning VÕS regulatsioon ei anna alust intressinõude vähendamise taotlemiseks võlgniku poolt. Kohus on seisukohal, et kuna laenuleping on sõlmitud tähtajaga 19. august 2002 kuni 20. november 2002, siis lõpeb intressi arvestus laenulepingu tähtaja lõppemisega 20. november 2002. Kohtul tuleb anda hinnang laenulepingu p-le 10, milles on sätestatud, et intresside arvestamine lõpeb laenusumma täieliku tagasimaksmisel laenusaajale. See lepingu säte on vastuolus VÕS-s sätestatus laenuintressi tasumise põhimõtetega, mille kohaselt laenuintress on tasu raha kasutamise eest, ning see on arvestatav laenusumma lepingus sätestatud tasumise tähtajaga. Laenusumma mittetähtaegsel tasumisel tuleb arvestamisele viivitusintress. Kohus on seisukohal, et laenulepingu sõlmimisel hageja laenajana kasutas ära kostja kogenematust ja rasket majanduslikku olukorda, esitades laenulepingusse punkti 10, mis on vastuolus seadusega, heade kommete ja tavadega. VÕS § 397 lg 3 kohaselt intress arvestatakse ja tuleb tasuda iga kalendriaasta lõpul ning kui laen tuleb tagastada enne aasta lõppu, tuleb intress tasuda laenu tagasimaksmise ajal. Seadusandja mõtte kohaselt on tegemist lepingus kokkulepitud laenu tagasimaksmise ajaga. Teadaolevalt arvestatakse ka Eesti pankades laenuandmisel laenuintressi (tasu laenu kasutamise eest) laenu andmise perioodiks. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku. Arvestades asjaoludega, et laenu andmine oli väga lühikeseks ajaks ja ilma igasuguse tagatiseta, ei pea kohus poolte kokkulepitut intressi ebaproportsionaalselt suureks. Kui laenulepingus kokkulepitud laenu ei ole tagastatud, tuleb arvestamisele viivitusintress, milles pooled on kokku leppinud 2 % päevas. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 kohaselt tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse või pettuse, mõjul või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu, võib seaduses sätestatud korras tühistada. TsÜS § 87 kohaselt seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. TsÜS § 86 kohaselt on ka heade kommete ja avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. TsÜS § 85 kohaselt tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Kostja on taotlenud lepingu tühisuse tunnistamist TsÜS § 86 alusel. Kohus on seiskohal, et pooltevahelise lepingu p 10 on tühine nii heade kommete kui selle seadusele mittevastavuse tõttu. TsÜS § 85, § 86 ja § 87 kohaselt tuleb tunnistada poolte vahel sõlmitud laenulepingu p 10 tühiseks laenuintressi tasumiseks kuni laenusumma täieliku tagasimaksmiseni.
Kuigi hageja ei ole nõudena esitanud viivise nõuet, on ta nõude arvestuses eelkõige lähtunud sellest, kuna laenulepingu kohaselt kuulus esmaselt arvestamisele viivisevõlgnevus, siis leppetrahvid, seejärel intressid ja kõige viimasena laenusumma. Ka kostja on oma vastuväidetes väitnud, et kokkulepitud viivise määr on ebamõistlikult suur. Kohtul tuleb hagi nõudest 99 000 krooni lähtuvalt anda hinnang viivitusintressile. VÕS § 113 lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus on seisukohal et lähtudes laenu andmise ja saamise asjoludest on viivise määr üle laenusumma enese ebamõislikult suur. Kohus on seisukohal, et arvestades hageja nõuet 99 000 krooni, on sellest põhjendatud 22 000 krooni. Hageja on andnud kostjale laenu 30 000 krooni ning kostja on seoses sellega hagajele tagastanud 44 000 krooni. Kostja võlgnevuse arvestus hageja ees on kokku 66 000 krooni, mis moodustub põhivõlast 30 000 krooni, viivistest põhivaõla suuruses (30 000 krooni) ja intressidest 6 000 krooni. Arvestades, et kostja on hagejale tasunud 44 000 krooni on kostja tasumata võlgnevus hagejale seega 22 000 krooni. Hageja nõudest 99 000 krooni on põhjendatud 22 000 krooni, millises osas tuleb hagi rahuldada.
3.4.Menetluskulude jaotus
01.jaanuarist 2006 kehtib uus TsMS. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 (menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine) kohaselt enne uue TsMS seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS-s sätestatut. Seega menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise otsustused tulevad teha kohtuotsuses. Enne 01. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 järgi kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldatakse osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu 6 000 krooni. Hagi rahuldatud osalt moodustab riigilõiv 1 750 krooni, millest tulenevalt tasutud riigilõivust 4 250 krooni jääb hageja kanda. Kostja on kandnud õigusabikulusid 5 310 krooni. Seoses hagi osalise rahuldamisega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskuludena 2 400 krooni. Hagejalt kostja kasuks menetluskulude väljamõistmisel arvestas kohus hagi rahuldatud osa riigilõivuga ja hagi osalise rahuldamisega.
Toomas Lillsaar Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.