Muud › Muud hagiasjad

ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Laenulepingu punkt 5 kohaselt kohustus kostja tagastama laenu vastavalt laenulepingu lisaks nr 1 olevale graafikule. Laenulepingu lisa nr 1 kohaselt kohustus kostja tasuma laenusummalt tasumisele kuuluvad intressid hiljemalt 20.09.2002 ning tagastama laenusumma 20.10.2002. Laenulepingu punkt 6 kohaselt kohustus kostja tasuma laenusummalt intressi arvestusega 10 % kuus vastavalt lisas nr 1 toodud graafikule. Kostja väitel on kümneprotsendiline kuuintress on liigkasuvõtjalik ning nimetatud intressimäära rakendamisel kasutas hageja ära kostja vajadust saada vahendeid auto soetamiseks (kostja elab kohas, kus auto olemasolu on kostjale vajalik, et käia tööl, poes jne). Kostja väitel ei laenanud hageja endale kuuluvaid rahalisi vahendeid, vaid kasutaks selleks kolmanda isiku vara. Kostja väitel tuleneb see asjolust, et sularaha, mille hageja andis kostjale üle laenulepingu sõlmimise päeval, võttis hageja OÜ Amer Kodumasinad kaupluse kassast ning osa laenusummast, s. o 15 000 krooni, laekus kostja kontole AS-lt Amer Kodumasinad. Kostja väitel laenusumma saamiseks pettis hageja raha välja AS-lt Hansa Liising Eesti, sõlmides kostja nimel kostja allkirja võltsides fiktiivse ostu-müügilepingu pesumasina ja teleri ostmiseks. Eesti Panga poolt avaldatud statistika kohaselt oli 2002 a augustis krediidiasutuste poolt eraisikutele antud lühiajaliste kroonilaenude keskmine aastaintress 7,02 %. Kostja möönab, et hageja ei ole laenu andnud oma majandus- ja kutsetegevuses, kuid kõiki juba eelpool kirjeldatud laenu andmise asjaolusid arvesse võttes on laenulepingus märgitud 10 % laenu kuuintress (s.o 120 % aastas) ilmselgelt liigkasuvõtjalik. Kostja asub seisukohale, et nimetatud suuruses laenuintress on vastuolus heade kommete ja moraalinormidega, millest tulenevalt on laenulepingu sätestatud kokkulepe 10 % kuuintressi osas tühine TsÜS § 86 mõttes. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et intressikokkulepe puhul ei ole tegemist tühise kokkuleppega TsÜS § 86 mõttes, taotleb kostja vähendada laenult tasumisele kuulunud intresside suurust ning lugeda mõistlikuks intressiks mitte rohkem kui 30 % aastas ehk 2,5 % kuus. Ebamõistlikult suur on samuti laenulepingu punktis 11 sätestatud viivise määr, s.o 2 % tähtajaks tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 ja § 162 taotleb kostja kohtult viivise suuruse vähendamist ning kõiki laenulepinguga seonduvaid asjaolusid arvesse võttes vähendada viivise määra 0,1 %-ni tasumata summalt päevas. Kostja on rõhutanud veel asjaolusid, et laenulepingu sõlmimisel ei andnud hageja kostjale enda arvelduskonto numbrit, millest tulenevalt peale AS Pärnu Kodumasinad Pärnus asunud kaupluse sulgemist ei olnud kostjal objektiivselt võimalik laenu tagastamist hagejale jätkata. Alles augustis 2003 võttis hageja esindaja kostjaga ühendust ning teatas, et järgneva makse võiks kostja teha K Pi arvelduskontole, mida kostja ka 13.08.2005 tegi. Peale seda makset sai aga kostja teada fiktiivsest ning kostja väitel võltsitud kostja allkirjaga müügilepingust, millest tulenevalt ei soostunud kostja tasuma hagejale enam ühtegi summat. Peale hageja esindajaga peetud läbirääkimisi jõudsid pooled kokkulepped, et kui kostja tasub hagejale hageja abikaasa konto kaudu veel 10 000 krooni, loevad pooled laenulepingust tulenevad kohustused täidetuks. Nimetatud kokkuleppest ei pidanud hageja aga kinni ning 2005 a suvel alustas hageja taas kordselt kostjalt nn väljapressimist. Väljapressimise tulemusel tasus kostja hagejale veel 10 000 krooni, millest aga hagejale taas kordselt ei piisanud. Kõiki oma seisukohti ning intressi ja viiviste vähendamise taotlusi arvesse võttes on kostja asunud seisukohale, et on täitnud kõik laenulepingust tulenevad kohustused hageja ees. Vastavalt esitatud kohtukulude nimekirjale on kostja pool palunud välja mõista hageja poolelt õigusabikuludena 5310 krooni.

Pooled on nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus on määrusega andnud pooltele võimaluse esitada kirjalikus menetluses avaldusi ja dokumente ning teinud pooltele teatavaks otsuse avalikult teatavakstegemise aja. 3.2 Seisukoht hagis Kohtu tuvastatud asjaoludest lähtuvalt on põhjendatud hagi osaline rahuldamine.

Kuigi hageja ei ole nõudena esitanud viivise nõuet, on ta nõude arvestuses eelkõige lähtunud sellest, kuna laenulepingu kohaselt kuulus esmaselt arvestamisele viivisevõlgnevus, siis leppetrahvid, seejärel intressid ja kõige viimasena laenusumma. Ka kostja on oma vastuväidetes väitnud, et kokkulepitud viivise määr on ebamõistlikult suur. Kohtul tuleb hagi nõudest 99 000 krooni lähtuvalt anda hinnang viivitusintressile. VÕS § 113 lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus on seisukohal et lähtudes laenu andmise ja saamise asjoludest on viivise määr üle laenusumma enese ebamõislikult suur. Kohus on seisukohal, et arvestades hageja nõuet 99 000 krooni, on sellest põhjendatud 22 000 krooni. Hageja on andnud kostjale laenu 30 000 krooni ning kostja on seoses sellega hagajele tagastanud 44 000 krooni. Kostja võlgnevuse arvestus hageja ees on kokku 66 000 krooni, mis moodustub põhivõlast 30 000 krooni, viivistest põhivaõla suuruses (30 000 krooni) ja intressidest 6 000 krooni. Arvestades, et kostja on hagejale tasunud 44 000 krooni on kostja tasumata võlgnevus hagejale seega 22 000 krooni. Hageja nõudest 99 000 krooni on põhjendatud 22 000 krooni, millises osas tuleb hagi rahuldada.

Toomas Lillsaar Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.