2-06-3245
Kohus
Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja
Kohtukoosseis
Kohtunik Gerty Pau
Otsuse tegemise aeg ja koht
17. mai 2007. a Tallinn
Tsiviilasja number
2-06-3245
Tsiviilasi
xxx hagi xxx vastu tehingu tühistamise avalduse kehtetuks tunnistamiseks, tahteavalduse tegemise kohtuse tuvastamiseks, kinnisasja valduse üleandmiseks ja leppetrahvi väljamõistmiseks ning xxx vastuhagi võla väljamõistmiseks • Hageja xxx (isikukood xx, elukoht xxx Tallinn 12913) • esindaja vandeadvokaat Tõnu Tuulas • Kostja xxx (isikukood xxx elukoht xxx) • esindaja vandeadvokaat Aleksander Vares 10. aprill 2007. a
Menetlusosalised ja nende esindajad Kohtuistungi toimumise aeg
peale
on
poolel
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.
xxx esitas xxx vastu hagi, milles palus:
Seega on hageja täitnud oma 12.09.2005.a sõlmitud lepingu kohased kohustused ning lepingu ülesütlemise avaldus on kehtetu. Hageja palub kohustada kostjat tegema tahteavaldus korteriomandi üleandmiseks ning kohustada kostjat üle andma ka korteri valdus. 12.09.2005.a lepingu p 4.1 kohaselt pidi kostja lepingu eseme otsese valduse hagejale üle andma hiljemalt 2 nädala jooksul arvates asjaõiguslepingu sõlmimise päevast. Nimetatud kohustuse täitmisega viivitamisel on hageja õigus nõuda kostjalt leppetrahvi 0.025% ostuhinnast iga viivitatud päeva eest. Lepingu p 5.1 kohaselt leppisid pooled kokku, et asjaõigusleping sõlmitakse hiljemalt 13.12.2005.a ja seega pidi kostja andma hagejale korteri otsese valdus üle hiljemalt 28.12.2005.a. Kuna kostja ei ole oma kohustust täitnud, palub hageja kostjalt välja mõista leppetrahvi 0.025% ostuhinnast päevas kokku 75 600 krooni.
xx vaidles hagiavaldusele vastu ning palus jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt oli kostja soov vahetada xxx asuv korter väiksema vastu ja katta vahetusest tuleneva hinnavahe arvelt oma võlgnevus elamuühistu ees. Hageja lubas korraldada korteri vahetuse ja tasuda elamuühistule võla. Pooled sõlmisid 30.08.2005.a lepingueelsete läbirääkimiste protokolli, mille objektiks oli xxx asuva korteri müük. Pooled leppisid kokku tehingu hinnas 635 372.55 krooni, millest 35 372.55 kr läheb kostja võla kustutamiseks elamuühistule ning 600 000 kr tasutakse kostja omandisse Tallinnas asuva 2-toalise korteriomandi üleandmisega. Seega nähtub ka lepingueelsete läbirääkimiste protokollist kostja soov vahetada oma korter väiksema vastu. Lepingueelsete läbirääkimiste käigus sai hagejale teatavaks, et kostja ei valda piisavalt eesti keelt, ei ole võimeline kokkuleppe sisust aru saama ega suuda oma õiguste eest seista. Et kindlustada kiire tehingu sõlmimine ning võttes arvesse toimuvat hinnatõusu, pakkus hageja kostjale, et lepingusse pannakse kirja suurem tehingu hind. Kostja nõustus sellega. Notari juures kostjale lepingut ei selgitatud ega tõlgitud. Päev pärast notari juures käimist laskis kostja tütrel lepingu ära tõlkida ning selgus, et lepingu järgi oli kostja saanud kätte 163 000 krooni. Tegelikult kostja seda raha saanud ei ole. Kostja tegi 12.12.2005.a notari juures võlaõigusliku müügilepingu tühistamise avalduse, kuna korteri võlaõiguslik müügileping sõlmiti pettuse mõjul – kostja ei ole saanud 163 000 krooni. Samuti kasutas hageja ära raskeid asjaolusid, s.t hageja võlga elamuühistu ees, kostja rasket majanduslikku olukorda, kostja teadmatust, eesti keele oskamatust ja kogenematust. Hageja kallutas kostjat tehingut sõlmima kostjale ebasoodsatel tingimustel. Kostja pidanuks vabastama oma korteri ilma asenduskorterit saamata, milles seisnes kogu tehingu mõte kostja jaoks. Hageja lõi kostjas pettekujutelma, et asenduskorteri leidmine oli hageja kohustus, mitte õigus. Tühise tehingu alusel ei ole võimalik vaidlusaluse korteri omandi ülekandmine hagejale. Kuna hageja ei ole nõudnud kostjalt 37 000 krooni tagastamist ning kostja ei ole sellest ka keeldunud, ei saa kostja käitumist pidada pahatahtlikuks. 12.12.2005.a avalduses teatas kostja hagejale, et ei anna lepingu eset hagejale üle. Tulenevalt VÕS § 105 oli kostja keeldumine õigustatud. Kostja palus hageja nõutud leppetrahvi vähendada, võttes arvesse kostja majanduslikku seisundit ning asjaolu, et kostjal pole võimalik soetada samaväärset asenduselamispinda.
xxx esitas vastuhagi, milles palub nõuda xxx välja xxx kasuks põhivõlgnevus 163 000 krooni ning viivised 18 582 krooni. Vastuhagiavalduse kohaselt oli 12.09.2005.a sõlmitud võlaõigusliku müügilepingu järgi hageja tasunud kostjale lepingu sõlmimise päevaks 163 000 krooni. Tegelikult ei ole kostja seda raha
saanud. Nimetatud summa tasumine oleks pidanud toimuma ajavahemikus 30.08.2005.a kuni 12.09.2005.a. Hageja väited summa tasumise kohta sularahas saaksid olla kinnitatud vaid rahalise kohustuse täitmise kirjaliku kviitungiga, mida aga hagejal ei ole. On kaheldav, et hageja tasus kostjale sularaha ilma kviitungit või muud kinnitust nõudmata. Ka sularahas tasumisel korral oleks pidanud jääma hagejal niivõrd suure summa omamise kohta kuhugi jälg. Kuna hageja ei ole oma lepingus märgitud kohustust täitnud, on kostjal VÕS § 101 alusel õigus nõuda kohustuse täitmist ning viiviseid. Vaidlusalune summa pidi olema tasutud 12.09.2005.a, hageja on tasumisega viivituses olnud 529 päeva. Lepingu p 3.4 kohaselt on viivise määraks 0.025% tähtajaks tasumata summalt päevas ning kostja nõuab viiviste 18 582 krooni väljamõistmist.
Hageja vaidles vastuhagile vastu ja nimetas ebaõigeks kostja väidet, et hageja ei ole kostjale kunagi 163 000 krooni tasunud. Kuna lepingueelsete läbirääkimiste ning notariaalse lepingu sõlmimise vahele jääval ajal oli hind tõusnud ning hinnatõus pidi jätkuma, suurendasid pooled notariaalses lepingus korteri müügihinda, võrreldes läbirääkimistega. Kostja kinnitas notariaalse lepingu p 3.1 allkirja andmisega, et on hagejalt 163 000 krooni saanud. Lepingus ei ole sätestatud kostja õigust nõuda viiviseid.
Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ja vastuhagi jätta rahuldamata. Kohus loeb esitatud dokumentaalsete tõenditega tõendatuks järgmise asjaolud:
Riigikohus on leidnud 22.10.2002. otsuses nr 3-2-1-108-02, et laenulepingu liigkasuvõtjalikuks ja kehtetuks lugemiseks ei piisa üksnes sellest, et tehing on tehtud ebasoodsatel tingimustel, vaid oluline on tuvastada ka poole raske olukord lepingu sõlmimisel ja teise poole liigkasuvõtjalik käitumine. Kohus leiab, et sarnaselt Riigikohtu lahendis käsitletud situatsiooniga on TsÜS § 97 rakendamise eelduseks, et tehing on tehtud ebasoodsatel tingimustel, kostja olukord lepingu sõlmimisel oli raske ning ja hageja kasutas kostja rasket olukorda ära. Kostja ei ole tõendanud, et tehing on tehtud tema jaoks ebasoodsatel tingimustel. Lepingueelsete läbirääkimiste protokolli p 3.3 nähtuvalt leppisid pooled kokku, et hagejal on õigus tasuda lepingu hinnast 600 000 krooni, andes raha maksmise asemel kostja omandisse Tallinnas asuva 2-toalise korteriomandi. Kostjal on kohustus taolist makseviisi aktsepteerida. Ka poolte vahel 12.09.2005.a sõlmitud notariaalse võlaõigusliku müügilepingu p 5.4 kohaselt lepivad pooled kokku, et kui hageja leiab enne asjaõiguslepingu sõlmimist kostjale sobiva korteri, tasaarvestatakse ostuhinna tasumata osa hageja poolt leitud korteri ostuhinnaga. Kui kostja ei ole hageja pakutud korteriga nõus, on hageja kohustatud ostuhinna tasuma rahas. Seega nähtub mõlemast lepingust, et hagejal oli õigus, mitte kohustus, kostjale raha maksmise asemel pakkuda talle vastu teist korterit. Kohus peaks ebamõistlikuks ning mõlemat poolt koormavaks, kui hagejal oleks olnud kohustus leida korter, mis kostjale sobib. Kuna uue korteri ostuhind ei sõltu eelduslikult sellest, kas korteri otsib hageja või kostja, pidi ka kostjal olema võimalik otsida omale sobiv korter ning tasuda selle eest hagejalt saadud rahaga. Asjaolu, et kostja ise korterit ei otsinud ning lootis hageja peale, ei ole piisav ebasoodsate tingimuste tuvastamiseks. Kostja kohustus korter pärast selle müüki vabastada ei ole käsitletav ebasoodsa tingimusena. Korteri müügilepingu puhul on tegemist tavapärase tingimusega. Kostja ei ole TsÜS § 97 rakendamise eeldusena tõendanud ega näidanud, et korteri ostuhind oli liialt madal. Riigikohus on leidunud 08.03.2004.a lahendis nr 3-2-1-22-04, et TsÜS § 97 kohaldamisel ei ole tähtsust, kas keelt mittevaldaval isikul oli võimalik otsida endale tõlk. Ka kokkuleppe tõlkimine ei välista selle kehtetuks tunnistamist TsÜS § sätestatud asjaoludel. Seega ei ole raskete asjaolude esinemisel oluline, kas kostja sai lepingut sõlmides lepingu tekstist aru – rasked asjaolud võivad esineda või mitte esineda hoolimata tõlgi olemasolust. Kostja ei ole ka tõendanud oma rasket olukorda ega asjaolu, et kostja kasutas seda ära. Kostja seletuste kohaselt oli enne lepingu sõlmimist kostjal võlg elamuühistu ees ning kostja ülalpidamisel on tema invaliidist ema. Kostja on pensionär. Kohus leiab, et ka need kostja esitatud asjaolud ei anna alust tehingu tühistamiseks TsÜS § 97 alusel. Kostja sai lepingu sõlmimise tulemusena enda omandisse 3-toalise korteri, tema võlg elamuühistu ees sai tasutud ning asjaõiguslepingu sõlmimisel saadud raha eest oleks kostja võinud soetada endale korteri, mis oleks olnud tema omandis. Kostja invaliidist emal on iseseisev sissetulek. Kostja ei olnud olukorras, kus ta oleks olnud raskete asjaolude tõttu sunnitud kostjaga lepingu sõlmima. Kostjal oli võimalik pöörduda mõne kinnisvarabüroo poole või otsida teine ostja korterile ajalehekuulutuse tõttu. Kostja väidetud rasket olukorda hinnates arvestab kohus ka asjaoluga, et hageja pakkus kostjale korterit, kuid kostjale see korter ei sobinud. Hageja pakkus kostjale kohtumenetluse kestel 890 000 kroonise turuhinnaga korterit, mille eest hageja oleks olnud valmis tasuma, kuid kostjale ka see korter ei sobinud. Kostja on viidanud asjaolule, et hageja pakutud summa eest ta enam elamisväärset korterit ei leia. Kohus leiab, et kui kostja on tehingu tulemusel raskes olukorras, on ta selle olukorra tekitanud ise, venitades asjaõiguslepingu sõlmimisega. Hageja ei pidanud lepingust tulenevalt kandma korterite hinnatõusu riski. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostjal ei ole alust tühistada tehingut raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. 1.2 Pettus
TsÜS § 94 lg 1 kohaselt on pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isikut tehingut tegema. Kostja on nimetanud pettuseks asjaolu, et 12.09.2005.a lepingu järgi oli kostja saanud hagejalt enne lepingu sõlmimist 163 000 krooni, kuid tegelikult kostja seda summat saanud ei ole. Kostjale tuli nimetatud summa saamine üllatusena. Kohus leiab, et kostja väide ei anna alust tehingu tühistamiseks TsÜS § 94 alusel. Kostja ei ole näidanud, et 163 000 krooni saamine kostja poolt kirjutati lepingusse eesmärgiga kallutada kostjat tehingut tegema. Vastupidi – kostja väidab, et tema selle summa saamisest midagi ei teadnud, kuna lepingut talle notari juures ei tõlgitud. Seega oleks kostja sõlminud lepingu ka ilma selle punkti lepingusse kirjutamiseta. Kostjal tekib õigus nõuda hagejalt nimetatud summa väljamõistmist, kuid ta ei saa pettuse alusel tehingut tühistada. Kostja ei saa pettuse alusel tehingu tühistada ka põhjendusega, et tema tahe oli suunatud korteri vahetuslepingu sõlmimisele. Nii lepingueelsete läbirääkimiste protokollist kui võlaõiguslikust müügilepingust nähtuvalt oli hagejal õigus, mitte kohustus pakkuda kostjale vahetuskorterit. Seega ei saa kostja väita, et hageja hoidis teda eksimuses tehingu tagajärgede suhtes. Kostjal oli võimalik lasta omale mõlemad lepingud tõlkida ning ta ise loobus lepingu tõlkimisest notaribüroos. Kui hageja lubas kostjale vahetuskorteri otsida, ei ole see lepingust nähtuvalt ebaõigete asjaolude avaldamine. Eeltoodu alusel leiab kohus, et tehingu tühistamiseks ei olnud alust ning poolte vahel 12.09.2005.a sõlmitud notariaalne leping on kehtiv. Kohus tunnistab kehtetuks xxx poolt 12.12.2005.a tehtud notariaalse võlaõigusliku müügilepingu tühistamise avalduse.
Hageja on õigesti leidnud, et tulenevalt 12.09.2005.a lepingu p 5.1 ja 4.1 pidi kostja andma hagejale korteri otsese valduse üle hiljemalt 28.12.2005.a. Poolte vahel ei ole vaidlust asjaolu osas, et kostja ei ole korteri valdust üle andnud ja seega on kostja korteri võlaõiguslikku müügilepingut rikkunud. Lepingu p 4.1 kohaselt oli hagejal õigus nõuda kostjalt valduse üleandmise viivitamisel leppetrahvi 0.025% ostuhinnast iga päeva viivitatud eest. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks teatanud kostjale mõistliku aja jooksul, et ta nõuab leppetrahvi tasumist. Kostja väitis, et esimene leppetrahvinõue esitati alles kohtumenetluse käigus. Hageja esindaja seletuste kohaselt tehti temale teadaolevalt esimene leppetrahvihoiatus 08.11.2006.a, kuid leppetrahvi esitamise tähtaeg peatus hagi esitamisega. Hageja leidis, et hagejal tekkis leppetrahvi esitamise õigus lepingu sõlmimisest keeldumisel. Kohus leiab, et hageja viimane väide on ebaõige. Kostja tegi 12.12.2005.a avalduse müügilepingu tühistamiseks, kuid kuna korteri valduse pidi üle andma alles 28.12.2005.a, tekkis hagejal alates sellest ajast leppetrahvi nõudmise õigus. Kohus leiab, et leppetrahvi nõudmine ei peatunud TsÜS § 160 alusel hagi esitamisega 16.02.2006.a, kuna hageja ei esitanud esialgses hagiavalduses leppetrahvi väljamõistmise nõuet. Hagi esitamisel ei saa peatuda kõikvõimalike pooltevaheliste suhete aegumised. VÕS § 159 lg 2 mõtteks on tõkestada õiguste kuritarvitamine leppetrahvi nõude esitamisele ajalise piiri seadmisega ning kaitsta võlgnikku. Kostjal peab olema õigus ette näha, mida tema poolne lepingurikkumine kaasa toob. Leppetrahvi esitamist menetluse kestel saaks pidada mõistlikuks, kui kostja oleks pakkunud hagejale kompromissi otsimise võimalusi, püüdnud rikkumist heastada ning hagejal oleks lootus, et kostja lepingut täidab. Antud juhul kostja seda teinud ei ole. Kuna hageja esitas leppetrahvi nõude alles 10.01.2007.a, leiab kohus, et leppetrahvi nõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. Hageja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda ning hagi tuleb jätta selles osas rahuldamata.
Gerty Pau Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.