Muud › Muud hagiasjad

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 14.05.2007

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number: 2-05-2698/16
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Muud › Muud hagiasjad
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 14.05.2007
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 4235

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Urmas Reinola ja Raivo Einula

Otsusese tegemise aeg ja koht

14. mai 2007. a., Tallinn

Tsiviilasja number

2-05-2698

Tsiviilasi

S.Li hagi A.V tunnustamiseks

vastu

kinkelepingu

kehtivuse

A.V vastuhagi S.Li vastu kinnistusraamatu kande muutmiseks tahteavalduse tegemise kohustuse tuvastamiseks VaidLatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26. aprilli 2006. a. otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.V apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

30. aprill 2007. a.

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant A.V (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x); esindaja adv. Andres Past Vastustaja S.L (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x); esindaja adv. Siiri Malmberg

RESOLUTSIOON:

1.Tühistada Harju Maakohtu 26. aprilli 2006. a. otsus S.Li hagis A.V vastu kinkelepingu kehtivuse tunnustamiseks ja A.V vastuhagis S.Li vastu kinnistusraamatu kande muutmiseks.

2.S.Li hagi A.V vastu kinkelepingu kehtivuse tunnustamiseks jätta rahuldamata.

3.Rahuldada A.V vastuhagi. Tuvastada S.Li kohustus teha tahteavaldus A.V kandmiseks Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna registriossa nr. xxxxxxx (endine nr. xxxxx) kinnistu omanikuna.

Sarnased lahendid

Muud

23.märtsil 2005. a. taganes kostja kinkelepingust põhjusel, et hageja on oma käitumisega näidanud üles kostja suhtes jämedat tänamatust. Hagejale ei ole teada tema käitumises ühtegi fakti, mida võiks tõlgendada kui jämedat tänamatust. Hageja ei ole takistanud kostjal kingitud kinnistut kasutamast ega näidanud tema vastu üles lugupidamatust. Vastupidi, hageja on teinud kõik endast oleneva, et kooselu ühe katuse all sujuks takistusteta. Hageja on teinud omal kulul remonti ja hooldanud kostjat tema tervise tõttu. Kuivõrd hageja sai kinnistu omanikuks seaduslikult, tagab kinkelepingu kehtivuse tuvastamine hagejale kinnistu omamise õigusliku aluse olemasolu. Kostja vastuväited ja vastuhagi Kostja hagi ei tunnistanud ja esitas 22. juunil 2005. a. S.Li vastu hagi vaidlusalusele kinnistule (registriosa nr. xxxxx) omandiõiguse tunnustamiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks. Pooled tutvusid 2002. a. ja elasid alates 2003. a. sügisest koos hagejale kuulunud elamus x. Tuues ettekäändeks vastastikuste suhete lähenemise ja kostja tervisliku seisundi ebastabiilsuse, hakkas hageja tegema kostjale korduvaid ettepanekuid, et kostja kingiks kinnistu temale. Hageja jätkuval pealekäimisel sõlmiti 8. juulil 2004. a. notariaalne kinkeleping. Kinkelepingu sõlmimisel koormati lepingu ese tähtajatu ja tasuta isikliku kasutusõigusega hageja kasuks. Kinkelepingu sõlmis kostja lootuses, et hageja hoolitseb tema kui töövõimetu isiku eest, pakkudes eelkõige moraalset tuge. Kostja lootis hageja abile igapäevase elu korraldamisel ning tõusetuvate varaliste probleemide lahendamisel. Hageja vaimsest alaarengust tingitud madal haridustase ja sotsiaalne ebaküpsus ei võimaldanud tal adekvaatselt hinnata igapäevaelu korraldamisega seotud probleeme, seda eriti pikemas perspektiivis. Lepingu sõlmimisega andis kostja hagejale tasuta oma vara, jättes iseennast ilma varalistest võimalustest elu korraldamisega vajalikul määral hakkama saada. Kostja on raskete puuetega töövõimetu isik ning see seab hagejale kui kingisaajale kõrgendatud moraalsed kohustused kostja kui kinkija suhtes. Kinkija suhtes jämeda tänamatuse avaldamine ongi kingisaaja poolt paljuski seotud kinkija isiksusega. Kostja ei saanud ega saa ka käesoleval ajal oma elu korraldamisega üksinda hakkama. Hageja on lakanud hoolitsemast kostja ja kingitud kinnisasja eest. Hageja asus ellu viima kinnistu lahtikruntimise kava, et osa kinnistust müüki panna. Hageja asus ka kinnistut müüma. Vajadus hoolitseda kostja eest ja aidata tal oma elu korraldada muutus hagejale teisejärguliseks. Kostja on vajanud toetust, mida ta vajalikul määral hagejalt saanud ei ole. Kostja on 80% ulatuses töövõimetu, ta ei saa ega tohigi tööle asuda. Kinkelepingu tagajärjel on kujunenud olukord, kus kostja ei ole võimeline mõistlikult ülal pidama ennast ega täitma oma

23.märtsil 2005. a. taganes kostja notariaalse avaldusega kinkelepingust, kuna kostja oli oma käitumisega üles näidanud hageja suhtes jämedat tänamatust, millega tegi võimatuks elu temaga ühe katuse all. Hageja on avalduse kätte saanud ja on vaidlusalusest elamust lahkunud. Kostjaga olukorda arutada ei ole hageja soovinud, telefoni eest tasumise on ta peatanud. Kostja leiab, et hageja on kostjapoolse kinkelepingust taganemise omaks võtnud. Menetluse kestel täpsustas kostja oma hagi, taotledes, et kohus käsitleks tema nõuet selliselt, et see on suunatud S.Li kinnisomandi tagasikandmise tahteavalduse kohtuotsusega asendamisele, ja loeks S.Li nõustunuks kinnistusraamatu (registriosa xxxxx) kande muutmisega selliselt, et kinnistu omanikuna kantaks kinnistusraamatusse A.V. Istungil selgitas kostja esindaja, et enne kinkelepingust taganemise notariaalse avalduse tegemist saatis kostja hagejale lihtkirjaliku taganemisavalduse. Maakohus liitis mõlemad hagid ühte menetlusse ja käsitles kostja esitatud hagi vastuhagina. Hageja vastus kostja vastuhagile Hageja kostja esitatud hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Hagiavalduses toodud asjaolud ei vasta tegelikkusele. Initsiatiiv kinnistu kinkimiseks hagejale tuli kostjalt ning hageja ei avaldanud talle selles suhtes mingit survet. Kostja tervislik seisund võimaldas tal oma käsutusest ja selle tagajärgedest aru saada. Elamise võimaldamiseks jättis ta endale isikliku kasutusõiguse. Kostja seisukoht kinkimisjärgsete asjaolude kohta on arusaamatud ja paljasõnalised. Pärast kinke vormistamist 2004. a. suvel elasid pooled koos kuni 2005. a. märtsi lõpuni. Siis teatas kostja, et ei soovi hagejaga koos elada. Hageja omalt poolt tegi kõik, mida saab eeldada töövõimetu isikuga kooselavalt inimeselt, käitudes kostja suhtes hoolivalt. Ka peale lepingust taganemist tasus hageja kuni 2005. a. juulini kostja ravimiarveid, telefonikulusid, makse, elektritasu jmt., kuid hageja ei saa jätkata arvete tasumist lõpmatuseni. Hageja ostis oma korteri müügi rahast kostjale ligi 140.000 krooni maksva auto. Kostja väited abistamata jätmise ja tema ning kinnistu eest hoolitsemata jätmise kohta on valed. Ei ole mõistlik eeldada, et kui kostja ise näitab hageja vastu üles hoolimatust, sundides teda ühisest kodust lahkuma, siis hageja jätkab tema eest samal viisil hoolitsemist. See ei ole võimalik juba seetõttu, et hagejat ei lubata kostja juurde. Hageja hoolitses kinnistu eest seni, kuni ta ühisest kodust välja saadeti. Arvete tasumise lõpetamine 2005. a. mais ei ole asjaolu, mille alusel kostja sai sama aasta märtsis lepingust taganeda. Ei saa pidada mõistlikuks, et kui kostja süüdistab hagejat jämedas tänamatuses, siis kostja ikkagi jätkab arvete tasumist. Kinnistu jagamise algatas kostja ise 23. aprillil 2004 enne kinnistu kinkimist. Hageja ei ole pärast kinke vormistamist üles näidanud mingit initsiatiivi, mida saaks käsitleda jämeda lugupidamatuse ilminguna või sellega seotuna. Isegi kui vastaks tõele, et hageja jättis endast sõltuvalt kostja eest hoolitsemata, siis ei oleks tegemist jämeda tänamatusega, mis võib olla lepingust taganemise aluseks. Seda muuhulgas põhjusel, et hoolitsemist sai erinevalt jämeda tänamatuse aktidest ette näha ja soovi korral hoolitsemise sisus kokku leppida. Ka eetiliselt ei ole kinke tagastamise soovimatus taunitav, sest hageja oli eelnevalt ühise pereelu heaks loobunud oma elamisest ja teinud kostja heaks väga palju. Kui kostja teatas hagejale, et ta ei saa enam elamusse tulla, ei olnud hagejal kusagile elama asuda. Kinke tagastamine kostjale oleks hageja suhtes ülekohtune. Esimese astme kohtu otsus

23.märtsil 2005. a. taganes kostja kinkelepingust põhjusel, et hageja on oma käitumisega näidanud üles jämedat tänamatust. Lepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes on kinkijale võlaõigusseaduse (VÕS) §-de 267 ja 270 järgi jäetud sisuliselt järelemõtlemiseaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n.-ö. prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta oli kingi vääriline. Kinkija võib kinkelepingust taganeda ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku. Lepingu rikkumise irrelevantsus lepingust taganemise korral VÕS § 267 sätestatud alustel ei võta kinkijalt kohustust tõendada, et tal oli lepingust taganemiseks õigus. VÕS § 267 sätestatud aluste näol on tegemist lepingu rikkumise kui lepingust taganemise üldaluste kõrvale kinkija kaitse eesmärgil lisatud võimalusega kinkelepingust taganeda. Et taganemise avaldus kehtiks ja lõpetaks VÕS § 188 lõike 2 alusel kinkelepingu, peavad olema täidetud taganemise sisulised eeldused. Kinkija enda esitatud asjaolude järgi peab ta tõendama, et taganemiseks õigustas teda mõni VÕS § 267 lõikes 1 nimetatud alustest. Jäme tänamatus kui hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 punkti 1 järgi seisnema mingis kinkija poolt esitatavate tõendite alusel tuvastamist leidvas kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedaste suhtes. Lepingust taganemise õiguse olemasolu tõendamine on kostja kohustus. Kostja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema väiteid hagejapoolse jämeda tänamatuse kohta. Väited, et hageja ei ole piisavalt hoolitsenud kostja ja kingitud kinnisasja eest, on paljasõnalised. AÕS § 227 alusel seatud kasutusõigus elamule ei tähenda, et kasutaja ei pea katma elamu kasutamisega ja kommunaalteenuste tarbimisega põhjustatud kulutusi. Kuna taganemise õiguse olemasolu tõendamine on kostja kohustus, ei ole oluline anda hinnangut hageja poolt esitatud tõenditele, mis on seotud kostja eest hoolitsemise kohustuse täitmisega ja kinnisasjale kulutuste tegemisega. Siiski nähtub vastupidiselt kostja väidetele hageja poolt esitatud maksekorraldustest ja arvelduskonto väljavõttest, et hageja on teinud poolte ühiselu ajal enne kinkelepingu sõlmimist ja edasi kuni 5. juulini 2005 kulutusi kinnisasja maamaksule ja tarbitud elektrienergiale ning ostnud hulgaliselt ravimeid. Et ravimid on kulunud just kostja elukvaliteedi parandamisele, on kooskõlas kostja väidetega, et ta on kehva tervise juures. Kostja väited, et ta ei ole võimeline kinkelepingu tagajärjel teatud sotsiaalse ebaküpsuse, üüritulu teenimise võimatuse ja töövõimetuse tõttu ennast ülal pidama ja täitma alaealise lapse ülalpidamiskohustust, ei ole lepingust taganemise aluse tõendamatuse tõttu asjakohased. Nimetatud alustel ei ole kostja kinkelepingust taganenud ega lepingut vaidlustanud. Kinkeleping sõlmiti poolte vahel tingimusteta ja kõrvuti kinkelepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimisega koormati kingitud kinnisasi kostja kasuks isikliku tähtajatu tasuta kasutusõigusega elamule, mille aastaväärtuseks on kostja hinnanud 20.000 krooni. Käesolevas asjas ei saa rakendada VÕS § 267 kinkijat kaitsvat eesmärki, kuna kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et teda õigustas kinkelepingust taganemiseks mõni VÕS §-s 267 nimetatud alustest. Lepingu rikkumise ebaolulisus lepingust VÕS § 267 sätestatud alustel taganemise korral ei võta kinkijalt kohustust tõendada, et tal oli lepingust taganemiseks õigus. Et taganemise avaldus kehtiks ja lõpetaks VÕS § 188 lõike 2 alusel kinkelepingu, peavad olema täidetud ja tõendatud taganemise sisulised eeldused. Käesoleval juhul taganemise sisuliste eelduste kohta tõendid puuduvad, seega on hagi kinkelepingu kehtivuse tunnustamiseks põhjendatud ja tuleb rahuldada. Vastuhagi kinnistusraamatu kande muutmiseks tuleb samal põhjusel jätta rahuldamata.

Apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada Harju Maakohtu 26. aprilli 2006. a. otsuse, jätta rahuldamata S.Li hagi ja rahuldada apellandi vastuhagi. Maakohtus toimunud eelistungil selgus, et S.L oli saanud lisaks notariaalsele kinkelepingust taganemise avaldusele 2006. a. alguses ka tähitud kirja A.Vlt lihtkirjaliku kinkelepingust taganemise avaldusega. Selles avalduses on apellant viidanud, et lisaks vastustaja poolsele jämedale tänamatusele on kinkelepingust taganemise põhjuseks ka asjaolu, et A. V jäi ilma võimalusest iseennast ja oma alaealist poega S. V ülal pidada. Seega on ebaõige maakohtu järeldus, et kinkelepingust taganeti vaid jämeda tänamatuse tõttu. Kuivõrd A. V leiab, et 8. juulil 2004. a. sõlmitud kinkelepingust taganemine toimus 23. märtsi 2005. a. taganemisavalduse kättesaamisega S. L poolt, tuleb võlaõiguslik kinkeleping VÕS § 188 lõike 2 järgi lugeda lõppenuks alates S. L poolt taganemisavalduse kättesaamisest. Kohus ei ole kindlaks teinud kuupäeva, millal vastustaja taganemisavalduse kätte sai, seega on kindlaks tegemata vaidluses oluline asjaolu. Sellest kuupäevast oleneb, kas S. L hagiavaldus on kohtule esitatud tähtaegselt või mitte. Kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku. Kinkijale on VÕS § 267 ja 270 järgi jäetud sisuliselt järelemõtlemiseaeg, hindmaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n.-ö. prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta oli „kingi vääriline“. Seega on VÕS §-s 267 sätestatud kinkelepingust taganemise aluse olemasolu üheaastase perioodi jooksul jäetud täielikult kinkija hinnata ning tema subjektiivsest hinnangust sõltub, kas ta soovib kinkelepingust taganeda või mitte. Tegemist on kinkija absoluutse ja piiramatu õigusega, mis tuleneb kinkelepingu eripärast. Oma vastuhagiavalduses on kinkija kirjeldanud põhjalikult, millistel asjaoludel ta soovis 8. juulil 2004. a. sõlmitud kinkelepingust taganeda. Kohus on jätnud hindamata vastuhagi väited taganemisavalduse põhjendatuse kohta, muu hulgas ka asjaolu, et S. L jättis peale kinkelepingu sõlmimist A. V, kes on raske puudega invaliid, ilma varasemalt kokku lepitud abita ja lahkus A. V elukohast. Kinkeleping sõlmiti just sellepärast, et S. L pidi A. Vt aitama eluga toimetulemisel. Vastustaja seisukohad Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Maakohus jättis apellandi kinkelepingust taganemise lihtkirjaga teatamise õiguspäraselt tähelepanuta. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 236 lg. 1 sätestab, et tõendi esitamine on menetlusosalise poolt kohtule taotluse esitamine, et kohus hindaks menetlusosalise väidet taotluses nimetatud tõendi vastuvõtmise ja uurimise alusel. Apellant nimetatud kirja tõendina hindamist ei taotlenud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg. 3 sätestab, et seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud. Poolte kokkuleppega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta muus vormis üksnes siis, kui pooled on selles kokku leppinud. Pooltel sellist kokkulepet ei olnud. Kohus on hinnanud apellandi 23. märtsi 2005. a. notariaalselt tõestatud lepingust taganemise avalduses toodud aluseid ja jõudnud õigele järeldusele. Asjaolu, et kohus ei teinud kuupäevaliselt kindlaks, millal sai vastustaja kätte kinkelepingust taganemise avalduse, ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. VÕS ei sätesta kinkelepingu taganemisavalduse vaidlustamiseks eraldi tähtaega, seega tuleb kohaldamisele TsÜS § 146 lg. 1, mis sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Kinkelepingust taganemise avalduse kehtivuseks lisaks formaalsetele eeldustele peavad olema täidetud ka taganemise sisulised eeldused. Maakohus tuvastas õigesti, et apellandi väited VÕS § 267 punktis 1 sätestatud aluste esinemise kohta ei ole tõendatud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht

Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada, hagi tuleb jätta rahuldamata ja vastuhagi tuleb rahuldada. Vaidlust ei ole selle üle, et 8. juulil 2004. a. sõlmisid pooled kinkelepingu, millega kostja kinkis hagejale Harju Maakonnas x asuva kinnistu (Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr. xxxxx), samuti asjaõiguslepingu, mille alusel kanti hageja 11. augustil 2004. a. kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. Kinnistul asub elamu, kus kostja elab. Kostja kasuks seati kinnistule tähtajatu ja tasuta isiklik kasutusõigus elamule. Vaidlust ei ole ka selle üle, et 23. märtsil 2005. a. taganes kostja notariaalse avaldusega kinkelepingust. Avalduses märkis kostja, et hageja on oma käitumisega näidanud kostja suhtes üles jämedat tänamatust, mistõttu on muutunud võimatuks elu ühe katuse all. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et taganemisavalduse on hageja kätte saanud. Taganemisavalduses on kostja palunud hagejat teatada, kas ta on nõus kinnistu omandi kostjale tagastama, ja teavitanud teda, et kui kostja ei saa ühe kuu jooksul vastust, pöördub ta omandi nõudmiseks kohtusse. Vaidluse all ei ole, et lepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud: kostja on edastanud hagejale lepingust taganemise avalduse VÕS § 188 lg. 1 kohaselt, järgides VÕS § 270 lõikes 1 sätestatud tähtaega. Pooled vaidlevad kinkelepingust taganemise kehtivuse üle. Vaidlus on selles, kas esinevad materiaalõiguslikud alused kinkelepingust taganemiseks. Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija VÕS § 268 lg. 1 järgi lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 punktides 1 – 3 ettenähtud juhtudel. Kostja on esile toonud, et hageja on oma käitumisega tema kui kinkija vastu üles näidanud jämedat tänamatust, aga samuti, et kinke tõttu ei ole kostja võimeline täitma oma alaealise poja ülalpidamise kohustust ega ka ennast mõistlikult ülal pidama. VÕS §-s 267 sätestatud kinkelepingust taganemise alust hulgas on asjaolu, et kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust (punkt 1), samuti asjaolu, et kinkija ei ole lepingu täitmise puhul võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust või ennast mõistlikult ülal pidama, välja arvatud juhul, kui kinkija on ennast sellesse olukorda asetanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu või kui kingisaaja maksab ülalpidamiseks vajaliku raha (punkt 2). Seega võimaldab seadus iseenesest kinkelepingust taganemist kostja poolt esiletoodud alustel. Vaidluse lahendamiseks on oluline tuvastada, kas vaidluses tuvastatud faktilised asjaolud vastavad nimetatud normide abstraktsetele koosseisutunnustele. Kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku. Kinkijale on VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale aga on antud nn. prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on kingi vääriline. See tähendab, et kui kingisaaja oma seaduslikku õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganemiseks. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. VÕS § 267 p. 1 kohaselt peab see avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Tegemist on hinnangulise kategooriaga, mis sisaldab ka moraalset hinnangut. Sellise käitumise hindamisel tuleb lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada konkreetseid asjaolusid, teo objektiivset hukkamõistetavust, aga ka kinkija subjektiivset hinnangut. Kostja hagiavalduse kohaselt elasid pooled alates 2003. a. sügisest koos kostjale kuulunud elamus ning kinkelepingut sõlmides lootis kostja, et hageja hoolitseb tema kui töövõimetu isiku eest, pakkudes ennekõike moraalset tuge. Kostja lootis hageja abile igapäevase elu korraldamisel ning tõusetuvate varaliste probleemide lahendamisel. Hageja ei ole väitnud, nagu oleks kostja kinkelepingu sõlmimisel järginud mingit muud eesmärki. Samas nähtub hageja väidetest, mille kohaselt ta kostjaga koos elades ka tegelikult kostja eest

hoolitses ja teda toetas, et hageja kostja poolt kinkelepingu sõlmimise eesmärki samuti mõistis kui kostja. Kinkelepingust taganemist jämeda tänamatuse tõttu on kostja põhjendanud sellega, et hageja on lakanud hoolitsemast kostja ja kingitud kinnisasja eest, on sealt elamast lahkunud ning on asunud ellu viima kinnistu lahtikruntimise kava, et osa kinnistust müüki panna; loodetud toetust ei ole kostja hagejalt vajalikul määral saanud. Asjaolu, et ta kostja juurest kinnistul asuvast elamust elamast lahkus, on tunnistanud ka hageja. Erinevad vaid poolte seisukohad hageja lahkumise aja suhtes. Kui kostja väitel elasid pooled koos alla aasta ja hageja lahkus enne taganemisavalduse tegemist (tl. 62 pöördel), siis on hageja esitanud lahkumise aja kohta erinevaid väiteid, kinnitades kord, et pooled elasid koos kuni 2004. a. (tl. 62) ja siis, et 2005. a. märtsi lõpuni (tl. 74). Selle asjaolu tõendamiseks ei ole kumbki pooltest tõendeid esitanud, arvestades aga, et esimesel eelistungil langesid poolte seisukohad selles osas kokku, siis tuleb lugeda, et lahkumine leidis aset 2004. a. enne kostja poolt taganemisavalduse tegemist. Hageja on kinnitanud kostja poolt väidetut, et alates lahkumisest ei ole ta kostja ega kinnistu eest hoolitsenud. Hageja väitel on ta pärast seda teinud vaid mõningaid makseid kostja huvides. Seega ei ole aga realiseerunud need eesmärgid, mida kostja kinkelepingu sõlmimisel soovis – saada igapäevast hoolitsust ja eelkõige moraalset tuge. Kostja juurest elamast lahkumist on hageja põhjendanud kostja käitumisega – hageja väitel teatas just kostja hagejale, et ei soovi enam temaga koos elada. Hageja väitel ei ole ta saanud kostja ega kinnistu eest hoolitseda, kuna kostja ei luba teda kinnistule ega lase ka enda eest hoolitseda. Kostja ei ole kinnitanud, nagu oleks hageja lahkunud tema käitumise tõttu, väites, et hageja suhtumine kostjasse muutus pärast kinkelepingu sõlmimist, mil kostja eest hoolitsemine muutus hagejale teisejärguliseks ja mil kostja jäi ilma loodetud abist. Kostja väitel muutus elu hagejaga ühe katuse all võimatuks just hageja tänamatuse tõttu. Oma selle väite tõenduseks, nagu oleks kostja juurest elamast lahkumise põhjuseks olnud kostja käitumine, ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit. Samas leiab kolleegium, et vaidluse lahendamiseks ei olegi põhimõttelise tähtsusega see, mis sai hageja lahkumise ajendiks. Sellest, et hageja poolte ühisest elukohast elamast lahkus, nähtub, et poolte suhted olid halvad ega võimaldanud neil enam koos ühe katuse all elada. Seega ei laabunud suhted viisil, nagu kostja kinkelepingut sõlmides lootis. Kostja peab hageja jämeda tänamatuse väljenduseks ka seda, et hageja on astunud samme kinnistu jagamiseks ja osa praeguse kinnistu võõrandamiseks. Hageja ei ole seda plaani sõnaselgelt eitanud, väites vaid, et kinnistu jagamise algatas kostja ise enne kinnistu kinkimist ning hageja ei ole üles näidanud initsiatiivi, mida saaks käsitleda jämeda lugupidamatuse ilminguna (tl. 75 ja 113 pöördel). Oma väite kinnituseks on hageja esitanud Heli Söödile 23. aprillil 2004. a. välja antud volikirja (t. 97). Kolleegium leiab, et sellest tõendist hageja poolt väidetu ei nähtu. Volikirjal ei ole andmeid selle väljaandnud isiku kohta ning sellest ei nähtu, kes on sellele alla kirjutanud. Samas on kohtule esitatud väljavõte

ümbritsevast on kannatanud. 2002. a. detsembris eemaldati kostjalt pahaloomulise kasvajaga põis. Kostja tervist arvestades oli tema poolt kinkelepinguga silmas peetud eesmärk – saada hagejalt hoolitsust ja toetust – kostja jaoks eluliselt oluline. Kolleegium nõustub kostja esindaja väitega, et niisuguse isikuga tehingu tegemine seab kingisaajale kõrgendatud moraalsed kohustused kinkija suhtes. Kostja poolt esiletoodust võib järeldada, et kostja arvates on hageja teda ära kasutanud ja kinkelepingu kehtimajäämine on ebaõiglane. Samas ei ole hageja esile toonud niisuguseid põhjendusi, mis moraalsest küljest võiksid õigustada hageja poolt kostjalt kinnistu kingiks saamist. Nii on hageja niisugust kinget moraalsest seisukohast õigustanud üksnes väidetega, et hageja oli seoses kinkega oma elu vastavalt korraldanud, loobudes oma elamisest, ja et ta on kostjaga kaua koos elanud ning tema eest hoolitsenud. Oma elamisest loobumise kohta ei ole hageja esitanud täpsemaid faktilisi andmeid, kuid eeldatavasti omandas hageja selle eest ekvivalendi ning mingeid väiteid ega tõendeid ei ole esitatud selle kohta, nagu oleks ta kostjast tulenevalt sattunud väljapääsmatusse olukorda. Arvestades, et pooled elasid faktiliselt koos ca ühe aasta, siis ei ole tegemist pikaajalise kooseluga. Kolleegiumi hinnangul tuleb sellise pikkusega kooselu pidada lühiajaliseks, mis ei õigusta moraalsest seisukohast hageja poolt kostjalt kinnistu tasuta saamist. Eespooltoodud põhjendusel leiab kolleegium, et kostjal oli alus taganeda kinkelepingust kingisaaja jämeda tänamatuse tõttu VÕS § 267 p. 1 mõttes. Lisaks kingisaaja jämedale tänamatusele tugines kostja kohtuvaidluses ka sellele, et lepingust taganemiseks oli tal teinegi alus – kingi tõttu ei ole kostja võimeline täitma oma 1990. a. sündinud poja S. V ülalpidamiskohustust ega ka ennast mõistlikult ülal pidama. Kostja kinnituse kohaselt puudub tal omandi kaotamise tõttu võimalus anda kinnistut üürile ja saada sel viisil oma napile invaliidsuspensionile lisa, kuigi varasematel aastatel on kostja niisugust võimalust kasutanud. Hageja ei ole esitanud nende kostja poolt esiletoodud asjaolude kohta sisulisi vastuväiteid. Ka ei ole hageja tuginenud asjaoludele, mis VÕS § 267 punkti 2 alusel kinkelepingust taganemise välistaksid. Nõustuda ei saa maakohtu otsuse käsitlusega, nagu ei oleks kostja väited iseenda ja oma alaealise poja ülalpidamise võimatuse kohta asjakohased seetõttu, et kostja kinkelepingust taganemise avalduses nimetatud alusele ei tuginenud. VÕS § 188 ei seosta taganemisavalduse kehtivust sellega, kas avalduses on märgitud taganemise materiaalõiguslik alus või mitte. Ka muudes sätetes ei ole kinkelepingust taganemise avaldusele kehtestatud vorminõudeid. Kostja poolt 23. märtsil 2005. a. tehtud taganemisavaldusest nähtub ühemõtteliselt, et ta on taganenud vaidlusalusest hagejaga