Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

PÕHIHAGI

Hageja nõuded Hagiavalduse ja hageja seletuse kohaselt kuuluvad talle Saksi vallas asuvad Soovere ja Aaviku kinnistud. Hagejale kuuluv kinnistu asub nende kinnistute taga ja juurdepääs hageja kinnistule läheb üle kostja kinnistute. Juurdepääsuks on hagejale kuuluv kruusatee. 2005.a. jaanuaris saagis kostja omavoliliselt kümme hageja valdusel olevat kirsi-ja sirelipuud maha, samuti kasutab kostja alates novembrist 2004 teed omavoliliselt isiklikeks sõitudeks ning juulis 2005 vedas omavoliliselt teele ehitusprahti, millega kostja takistab seadusevastaselt valdajal asja üle tegeliku võimu teostamist. Endise olukorra taastamiseks teel kulub 15 000 krooni ja hüvitis mahavõetud puude osas moodustab 1000 krooni puu eest, kokku 10 000 krooni. Hageja soovib 16.09.2005 esitatud hagis. 1) lõpetada omavoli kostja poolt hageja valduse suhtes, 2) ära hoida edasine omavoli kostja poolt hageja valduse suhtes; 3) kostjalt välja mõista 15 000 krooni endise olukorra taastamiseks teel, 4) kostjalt välja mõista 10 000 krooni mahalõigatud puude hüvituseks. ---03.07.2006 esitatud taotluse kohaselt jääb hageja nõudeks 10 000 krooni endise olukorra taastamiseks teel ning mahasaetud puude eest hüvitisena 100 krooni puu, kokku 1000 krooni, samuti on hageja nõudeks „16 025.60 krooni, kui võimaldatakse tee kasutamine kostja poolt“. ---06.12.2006 esitatud haginõude täpsustuse kohaselt jääb hageja nõudeks antud asjas „PRIA toetuste tagasimakstav summa 27 443.84 krooni ja sellest tulenevalt on hagejal jäänud saamata tulu ja lisaks 200 krooni mahavõetud puude eest. Hagi aluseks on AÕS § 40, 44, VÕS § 127, 128 lg.4“. Kohtuliku vaidluse teeside kohaselt on tõendamist leidnud, et K S on tekitanud hagejale kahju vähemalt kahe puu maha saagimisega ja ehitusprahi vedamisega teele, milline talvel ka lumepuhuritega võsa alla laiali puhuti. Väärteomenetlus lumepuhuriga töötanud M T suhtes lõpetati, kuid määrusest nähtub, et lumepuhumine toimus K S palvel. Tee kasutamine kostja poolt on rikkunud hageja maa keskkonnasõbralikkuse ja selles tulenevalt tuleb tal PRIAle tagasi maksta oluline summa. Teealune maa on hagejale riigi poolt kompenseerimata ja seetõttu ei ole tegemist avalikult kasutatava teega. Nimetatud tee läbib enne K S kinnistut veel kolme kinnistut ( Sepa, Aru ja Vahtra), mille omanikke pole antud protsessi kaasatud. K S vedas 22.03.2007 kahel korral

ehitusmaterjali oma kinnistule lausa üle hageja põllu, mitte enam isegi teed mööda. Selle kohta on hageja poolt esitatud avaldus politseisse. Kuna hagejal tuleb PRIA-le praeguse seisuga tagastada 27 433.84 krooni ja PRIA on oluliselt vähendanud toetusi, siis on hageja jätkuvast omavolist saanud ka moraalset kahju. Kuna omavoli jätkub, hageja maad on kahjustatud, maha on võetud puid, autoga sõidetakse isegi üle põllu, seega on hagejale tekitatud materiaalset ja moraalset kahju nii tagasimakstavate toetuste osas PRIAle kui ka tekitatud kannatuste eest. Lisaks veel mahavõetud puud kokku 200 krooni. Kahju hindab hageja 25 000-le kroonile. PRIAle raha tagastamise kohta ei ole praegu dokumente esitada. On ainult arvestus ( t.lk. 109) mis on kohtule esitatud. Ehitusprahti enam kokku korjata pole võimalik ja endist olukorda ei ole kuidagi võimalik kinnistutel taastada. Samas on juhul, kui kohus ei luba kostjal enam Männiku teed oma kinnistule pääsemiseks kasutada, võimalik teha parandustöid, et midagi veel taastada. Kuna AÕS § 68 kohaselt omand on isiku täielik võim asja üle, siis nimetatud tee on eraomand ja kostjalt kui seda omandit rikkunud isikult tuleb selle parandamiseks tehtud kulutused välja mõista summas 25 000 krooni. Kostja vastuväide. Kostja on hagile kirjalikku vastust esitades teatanud, et ta hagi ei tunnista. Suuliselt kohtuistungil jääb selle juurde. Kostjale kuulub Loksu külas asuv Lessoke kinnistu. Kinnistu on hoonestatud, seal asub elamumaja koos kõrvalhoonetega ning kostja elab seal koos oma perega, abikaasa ja kolme alaealise lapsega. Elumaja jääb Tapa- Rakvere maanteest ca 800 meetri kaugusele ning maanteelt saab majani vaid ühte teed kasutades. Ka ülejäänud kinnistute omanikud kasutavad sama teed. Kostjale teadaolevalt on see avalikult kasutatav tee. Kostja ei ole näinud ühtegi dokumenti ega tea, kelle kinnistu juurde see tee kuulub. Kostja on probleemi lahendamiseks korduvalt pöördunud Saksi vallavalitsuse poole ja seetõttu on hageja mitmel korral välja kutsutud. Hageja poolt 02.09.2005 vallavalitsuses avaldatud seisukoht oli, et ta künnab tee ülesse. AÕS § 155 kohaselt ei või hageja takistada ega lõpetada selle tee kasutamist ka siis, kui tee ei ole kantud kinnistusraamatusse avalikult kasutava teena. Kostja ei ole maha saaginud ei hagejale ega ka kellelegi teisele kuuluvaid puid. Kostja tunnistab, et vedas täiteks ühte teel olevasse suuremasse ja paari väiksemasse auku ehitusprahti, kuna teel olevad augud olid ohtlikud ning lõhkusid autot ja seetõttu oli läbipääs raskendatud. Kostja sellise tegevuse tagajärjel tee läbitavus paranes ning hageja poolt on põhjendamatu väita, et sellega on talle tekitatud kahju 15 000 krooni Kostja on seisukohal, et kõik puude ja põõsaste väidetava ebaseadusliku raidega seonduv tuleb lahendada väärteomenetluses, kus peab esmalt kindlaks tegema süüdlase. Kostjale on jäänud menetluse käigus arusaamatuks hageja väide, et tee oli loomade joogikoht ja et seda ei saa enam joogikohana kasutada. Tee on mõeldud liiklemiseks nii jalgsi kui autoga, loomad karjatamiseks on karjamaa ja loomade ajamiseks teel on kindlad reeglid. Seetõttu ei saa arvesse võtta hageja põhjendust kulutuste tegemiseks loomadele vee vedamisel. Ei ole võimalik, et teele tehtavaid kulutusi saab tõendada tunnistaja ütlustega, ühtegi maksedokumenti esitatud ei ole. Hageja ei ole omalt poolt teinud tee hooldamiseks mitte midagi, talvel ei olnud võimalik teed autoga läbidagi, sest hageja lund ei lükanud ning teed korras ei hoidnud. Põhjendamatu on hageja poolt väita, et kui teed pidevalt kasutatakse, seab see ta olukorda, kus maa ei ole keskkonnasõbralik ning PRIA toetus jääb väiksemaks. Kuni 08.05 2006 ei ole hageja endiselt suutnud täpsustada ühtegi summat, mida ta kostjalt nõuab

Põhjendamatu on, 06.07.2006 esitatud kirjaliku seisukoha järgi, nõuda kostjalt hüvitust PRIA toetuste vähendamise osas, kuna puudub põhjuslik seos kostja käitumise ja toetuste vähendamise osas. Kostja soovib juurdepääsu oma kodule ning see asjaolu ei ole kuidagi seotud hagejale kuuluvate loomade arvuga ega sõnnikuhoidlaga. Kuna hageja kinnistut läbivat teed ei kasuta mitte ainult kostja, vaid ka teiste kinnistute omanikud, ei ole hageja kuidagi põhjendanud, milles konkreetselt seisneb just kostja süü. Vastuseks hageja poolt 06.12.2006 esitatud haginõude täpsustusele teatab kostja, et endiselt jääb arusaamatuks, mida hageja soovib tõendada teatisega väärteomenetluse alustamise kohta. Kostja leiab, et tõendamata on väited, et kostja on maha saaginud kaks hapukirssi. Väärteoasja lõpetamise määruses on fikseeritud, et kostja saagis maha kaks puuoksa, kahte puuoksa ei saa võrdsustada kahe kirsipuuga. Nagu ka juba eelnevalt on kostja selgitanud, puudub igasugune seos hagejale PRIA poolt makstud toetuse kasutamise ja kostja tegevuse vahel. Kostja ei ole teinud hagejale takistusi loomade pidamiseks ega sõnnikuhoidla ehitamiseks. Hageja on esitanud nimekirjad, missugused toetused PRIA on talle aastate jooksul maksnud, ühtegi tõendit selle kohta, et ta peaks midagi tagasi maksma, praeguseks esitatud ei ole ja seega on hageja järeldused toetuste tagasimaksmise osas ennatlikud. Kui hageja peab ka midagi tagasi maksma, puudub selles kostja süü. Asjaolu, et kostja kasutab hageja kinnistut läbivat teed, ei ole võrdsustatav AÕS § 40, 44 mõttes hagejalt valduse äravõtmisega ega takista hagejal teostamast oma kinnistu üle tegelikku võimu. VÕS § 127 , 128 alusel esitatud kahju hüvitamise nõude puhul ei ole tõendatud isegi hagejale tekitatud kahju olemasolu, rääkimata põhjuslikust seosest või kostja süüst. Hageja ei ole tõendanud, missugune tulu tal saamata jäi ja mida ta sellest tulenevalt nõuab. Kohtuliku vaidluse teeside kohaselt on kostja seisukohal, et mahavõetud puude eest 200 krooni nõudmine on alusetu ja tõendamata. Kaja Soots on väärteomenetluse materjalide kohaselt maha saaginud kaks puuoksa, mis olid lume raskusega teele vajunud ja takistasid autoga teel sõitmast. Kahju tekitamist tuvastatud ei ole ning piirduti suulise hoiatusega ning väärteomenetlus lõpetati. Kahte puuoksa ei saa võrdsustada kahe kirsipuuga, hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks talle tekitatud kahju suurust. Asjaolu, et kostja kasutab hageja kinnistut läbivat teed, ei ole võrdsustatav AÕS § 40 ja 44 käsitletud omavoliga ja valduse rikkumisena. Hageja poolt väärteomenetluse alustamise teatisega ei ole tõendatud, et Kaja Soots on teel pannud toime omavoli. Teatise kohaselt puhastas keegi M T teed lumest. Kostja ei ole nõus, et ta on süüdi selles, kui hageja peab PRIAle tagasi maksma toetustena sõnnikuhoidla ehituseks saadud 27 443.84 krooni. Kostja poolt hageja kinnistul asuva tee kasutamise ja sõnnikuhoidla ehitamiseks makstud toetuse vahel puudub seos

VASTUHAGI

Hageja nõue 20.01.2006 esitatud vastuhagis soovib hageja K S , et talle tagataks juurdepääs talle kuuluvale Lessoke kinnistule läbi E R kuuluvate Aaviku ja Soovere kinnistute mööda kinnistuid läbivat Männiku teed tähtajatult ja tasuta. Hagi kohaselt on juurdepääs hageja kinnistule võimalik ainult läbi kostjale kuuluvate kinnistute, mida läbib kruusatee. Nimetatud teed on kasutanud ka kinnistu eelmine omanik ning see oli olemas juba enne maade kinnistamist. Kostja on asunud seisukohale, et kuna osa teest kuulub tema kinnistute koosseisu, siis ei ole kellelgi õigus temale kuuluvat teed kasutada ning ta on asunud reaalselt takistusi tegema

selleks, et hageja teed kasutada ei saaks. Kostja on korduvalt lubanud tee üles künda ning on ajanud ka oma auto tee peale ette, tõkestades sellega hageja liiklemist, samuti on hageja kallale tulnud. Hageja on üritanud korduvalt kostjaga tee kasutamise osas kokkuleppele jõuda ning on probleemi lahendamiseks pöördunud ka vallavalitsuse poole. Vald omalt poolt on teinud kõik, et aidata kokkulepet saavutada, kuid kostja ei ole kohale ilmunud ning on endiselt seisukohal, et tee kuulub ainult temale ja seega ainult tema otsustab, kellel on õigus seda teed kasutada ja kellel mitte. Kuna hageja peres on ka väiksed lapsed, peab olema pidevalt tagatud kinnistule juurdepääs, et oleks võimalik lastega arsti juures käia, poes käia. Hageja abikaasa käib tööl ning peab juba seetõttu kaks korda päevas läbima kostja kinnistuid. Kostja on oma käitumisega muutnud terve hageja perekonna elu raskeks, sest kunagi ei tea, kas õnnestub koju või kodust välja pääseda ilma vaidluste või kallaletungita. Juurdepääsu teed on tava alusel kasutatud juba üle 15 aasta. Samuti palub hageja arvestada, et ta kasutab talle kuuluvat kinnistut elukohana, mitte ärilisel eesmärgil. Kohtuliku vaidluse teeside kohaselt on võimalik hagejale kuulvale kinnistule jõuda üksnes Männiku tee kasutamisega, mis läbib kahte kostjale kuuluvat kinnistut. Kostja ei ole nimetatud teed hooldanud ja teeb ka takistusi selle tee kasutamiseks. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-33-04 kohaselt tuleb juurdepääsunõude lahendamisel arvestada, kas omanikul on võimalik saada juurdepääs mujalt kui võõra maatüki kaudu. See, kas juurdepääsuõigus kinnistule tuleb anda ka sõidukitele, oleneb muuhulgas ka sellest, kas kinnistu sihtotstarbeline kasutamine on võimalik ilma sõidukit kasutamata. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-85-05 järgi on juurdepääsu nõude rahuldamise eelduseks taotlejal avalikule teele juurdepääsu puudumine, juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja taotleja huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tulenevate kitsendusega. Kinnisasja omanik peab oma maatükil kõrvaldama kõik takistused õigustatud isikute läbipääsu võimaldamiseks nende mistahes soovitud viisil mistahes ajal. Elamiseks kasutatavale kinnisasjale peab reeglina olema tagatud vähemalt üks autoga juurdepääsu võimalus. Tähtajatult ja tasuta juurdepääsu taotleb hageja seetõttu, et tegemist on tema elukohaga, tal on kolm väikest last, ta viibib käesoleval ajal lapsehoolduspuhkusel ning terve perekond on abikaasa ülalpidamisel. Pere eelarvet pingestab kinnistu soetamiseks võetud ja tasumisele kuuluv pangalaen. Kostja vastuväide Kostja tunnistab vastuhagi osaliselt. Kostja on nõus, et on olemas seaduslik alus tee kasutamiseks, kui kohus määrab kindlaks eratee kasutamise korra. Põhjendamatu on nõudmine saada tee kasutamiseks tasuta. Kostja peab tasuma maamaksu ja kuna tegemist on maatulundusmaaga, siis peab ta sellelt ka tulu saama. Praegu kasutab hageja teed nagu ise tahab ja häirib kostja elu. Kostja on nõus hagejale tee kasutamise võimaluse andmisega hommikul ja õhtul kokku 2 korda edasi ja tagasi ning nõuab tasu tee kasutamise eest 1000 krooni kuus. Teatavasti lasub teeomanikul kohustus hoida teed korras, mis toob lisakulutusi. Hageja pidi kinnistut ostes olema teadlik asjaolust, et tema kinnistule juurdepääsuks puudub avalik tee ja ta oleks võinud ammu vaidluse lahendada esitades muu võimaluse puudumisel hagi kohtusse. Tee pidev kasutamine hageja poolt seab selle olukorda, kus tee ei ole enam nii keskkonnasõbralik ja PRIA toetus jääb oluliselt väiksemaks. Pole analüüsitud kostja võimalust oma kinnistule minekuks kasutada muud teed. On olemas traktoriga läbitav teine tee ja kui see on juba traktoriga läbitav, siis ei ole vaja just teha palju kulutusi, et see oleks ka sõiduautoga läbitav. Kui kohus leiab, et kostjal on õigus vaidlusalust teed kasutada, siis on ülekohtune lubada tal seda kasutada tasuta. Hageja tasub maamaksu ja tal tuleb seda teed ka korras hoida. Hageja

nõue on sellisel juhul 1000 krooni kuus tee kasutamise tasu. Hageja on pensionär, tema ainuke sissetulek on põllumajandus ja loomapidamine ning kuna ta paljuski põllumaad sihipäraselt kasutada ei saa, siis väheneb tema sissetulek seoses K S tegevusega.

Kohtu tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid, kohaldatud seadused.

PÕHIHAGI

I AÕS § 40 lg.1 kohaselt valdus on seadusega kaitstud omavoli vastu. AÕS § 40 lg.2 kohaselt omavoli on valdaja nõusolekuta seaduse vastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine. Rikkumisena on seadusandja mõtte kohaselt käsitletav ka prahi panemine võõrale maale. Kuna K S on tunnistanud, et ta täitis E R maal asuvat Männiku tee auke ehitusprahiga, siis on omavoli läbi valduse rikkumise leidnud tõendamist ja seega hagis esitatud nõue lõpetada omavoli, kuulub rahuldamisele. Ehkki K S on omavoliliselt täitnud teeauke viisil, mis on käsitletavad valduse rikkumisena, peab kohus vajalikuks märkida, et ei ole kahtlust selles, et K S on teeaukude ehitusprahiga täitmisel säästnud tee omanikku omakorda nendest kahjunõuetest, mis K S võinuks esitada tema auto võimalikul purunemisel, läbides teed, mida omanik ei ole nõuetekohaselt hooldanud. II AÕS § 44 kohaselt valduse rikkumisel on valdajal õigus nõuda rikkumise kõrvaldamist ja edasise rikkumise ärahoidmist. Hageja on esitanud nõude edasise omavoli ärahoidmiseks. Edasisest rikkumisest hoidumise nõude korral tuleb selle nõudjal tõendada rikkumiste kordumise oht. Kumbki pool on menetluse käigus väitnud ja kinnitanud, et teel olevatesse aukudesse ehitusprahi panemine on toiminud ühekordselt. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et kostja K S on kavatsenud või teinud seda rohkem, kui ainsal, hagis väidetu kohaselt juulis 2005 toimunud, korral. Kuna hageja ei ole tõendanud rikkumiste kordumise ohtu, siis nõue lõpetada edasine omavoli ei kuulu rahuldamisele. III VÕS § 127 alusel nõuete esitamisel kahju hüvitamiseks kehtib tõendamiskoormise osas põhimõte, et kahjustatud isik peab tõendama võlgnikupoolset kohustuse rikkumist, kahju olemasolu ja suurust, samuti põhjuslikku seost kahju tekitaja käitumise ja kahju tekkimise vahel. Kahju tekitaja peab tõendama kahjuhüvituse vähendamise aluseks olevad asjaolud. VÕS § 127 lg.4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolud, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

Põhjusliku seose kindlakstegemiseks tuleb uurida, kas kostja tegu oli hagejal tekkinud kahju vajalikuks põhjuseks. VÕS § 127 lg.6 kohaselt, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvituse suuruse kohus. Seadusandja mõtte kohaselt on kohtul seega diskretsiooniõigus kahju suuruse määratlemiseks, juhul kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha. Kahju hüvitamise nõue ei pea muude kahju hüvitamise eelduste tuvastamisel jääma rahuldamata ainuüksi sel põhjusel, et kahju täpset suurust ei ole kahju kandnud isikul võimalik tõendada. Valduse rikkumise korral saab kohus mõista välja hüvitise kulutuste eest, mida valdaja pidi ilmselgelt kandma tema valduse rikkumise tõttu, ning seda vastavalt tõenäosuse astmele, mille järgi kulud tuli teha ja milline oli nende ulatus. VÕS § 128 lg.4 kohaselt saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahjuhüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Seadusandja mõtte kohaselt on sätte eesmärk kergendada kahjustatud isiku saamata jäänud tulu ulatuse tõendamist. Kuna saamata jäänud tulu näol on tegemist tulevikus tekkiva kahjuga (oletusliku tuluga), on selle konkreetset ulatust sageli raske või võimatu tõendada. Kahjuhüvitist ei tohi jätta välja mõistmata üksnes seetõttu, et saamata jäänud tulu suurust on keeruline või võimatu tuvastada. Kahjustatud isik peab tõendama üksnes neid asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus ja kahjutekitaja peab nõude ümberlükkamiseks näitama, et teatud põhjustel oleks seda tõenäolist tulu siiski saadud. ---Hageja on väitnud 04.12.2006 haginõude täpsustuseks nimetatud dokumendis, et kahjunõudeks on kostja poolt väidetavalt mahavõetud hapukirsside osas 200 krooni. Selle kahju osas on hageja väitnud, et kostja on maha võtnud kaks puud ja kostja on väitnud, et maha on saetud kaks oksa, mis lumeraskuse tõttu teele vajununa takistasid teel liikumist. 29.01.2007 toimunud istungil E R kinnitas, et kahju suurus on tal tõendamata ja ta on leidnud internetist, et istiku hind on 200 krooni. Kohus leiab, et kahju tekitamine hageja poolt väidetud kujul ei ole tõendatud. Keskkonnainspektsiooni 18.05.2006 vastuse kohaselt ( t.lk. 73) on algatatud väärteomenetluse seoses puude omavolilise raiega, ühtlasi kinnitatakse, et raidega ei ole keskkonnale kahju tekitatud ja et võimalik kahju eraisikule ei ole määratav keskkonnainspektsiooni poolt. Keskkonnainspektsiooni 20.06.2006 vastuse kohaselt (t.lk. 81) ei ole väärteomenetluse käigus õnnestunud tuvastada puid raiunud isikut. Ühtlasi kinnitatakse, et K S on jaanuaris 2005 maha saaginud kaks liiklust seganud kruusateele langenud puuoksa. Väärteoasja lõpetamise määruse nr. RV-15378 kohaselt on menetluse käigus selgunud, et K S saagis 06.12.2004 Lessokese maaüksusele viiva kruusatee äärest kaks puuoksa. Samas on märgitud, et 19-t kirsipuud ja 3-e sirelipõõsast mahasaaginud isikut ei ole õnnestunud tuvastada. K S nimetatud kahe puuoksa mahasaagimise eest karistatud ei ole ja on piirdutud suulise hoiatamisega. Lähtudes sellest, et 1)E R ei ole tõendanud K S poolt puude kui tervikute maharaiumist; 2) K S poolt on samas kahe oksa maharaiumine tõendatud nii K S enda ütlustega, kui väärteomenetluse lõpetamise määrusega; 3) tekitatud kahju suurust on hageja hinnanud

esialgselt 1000 krooni puu, seejärel 100 krooni puu ja lõplikuks nõudeks jätnud kahe puu eest 200 krooni, siis kohus, lähtudes hageja enda kinnitusest, et tegelikku puu väärtust ta ei tea, peab diskretsiooniõiguse kohaldamisena võimalikuks, et hüvitatavaks kahjuks kahe teel liiklemist seganud puuoksa mahasaagimise eest on põhjendatud mõista 50 krooni. Kohus leiab, et see proportsioonis selle summaga, mida K S käesoleva lahendi alusel kohustatakse maksma tee kasutamise eest tee omanikule, kes omakorda oleks pidanud teehoolduse käigus tagama, et selliselt oksad üldse teele ei langeks. ----Hageja on väitnud 04.12.2006 hagi täpsustusena pealkirjastatud dokumendis, et nõudeks kostja vastu on PRIA toetuste tagasimakstav summa 27 443.84 krooni. Kohus leiab, et sellist nõuet ei ole võimalik rahuldada. Hageja ei ole tõendanud, et tal on sellises summas PRIA toetus(t)e tagasimakse kohustus või et ta juba on pidanud sellise summa tagasi maksma. Juba makstud summa korral oleks selle väljanõudmisel kostjalt tegemist otsese kahjuga; juhul, kui oleks tõendatud, et PRIA alles hakkab hagejalt selle summa tasumist nõudma, oleks selle kostjalt väljanõudmise puhul tegemist tulevikus tekkida võiva kahjuga. Mõlemal juhul tuleb hagejal tõendada, et selle kahju tekkimise ja kostja tegevuse vahel on põhjuslik seos. Kohus leiab, et tee keskkonnasõbralikkuse ja PRIA toetuste vahel esinevat seost ei ole hageja tõendanud. PRIA toetuste ja loomade arvu ning sõnnikuhoidla seose kohta on E.R esitatud t.lk. 83 pöördel ja lk 84) tõendid, millest nähtuvalt on hagejale makstud toetust sõnnikuhoidlale esitatavate veekaitsenõuetega vastavusse viimise toetust summas 11 418 krooni. PRIA 15.05.2006 käskkirja 1-3.13-1/7 kohaselt on hagejale makstavaid toetusi vähendatud põhjustel, et hageja ei ole varasemaid investeeringuid tähtaegselt lõpetanud ning et esitamata on investeeringute aruanded ja neid tõendavad dokumendid. Nimetatud käskkirjast tulenevalt ei ole toetuste vähendamise põhjusena võimalik tuvastada, et sellel oleks seos kostja K S poolt tee kasutamisega või teel mõne augu täiteks veetud ehitusprahiga. E R on väitnud, et sõnnikuhoidla pidamine on mõttekas alates 10-st loomast, ning et loomade arvu suurendamist on takistanud tee kasutamine kostja poolt. Pooled kinnitavad, et vaidlusalust teed kasutavad lisaks Kaja Sootsile veel ka teised lähikinnistute omanikud, seega ei ole leia kohus olevat põhjendatud ja tõendatud õiguse nõuda üksnes Kaja Sootsilt väidetava kahju hüvitamist. Seda otsustust, et PRIA nõuab E R tagasi 2005.a. talle arvele üle kantud 16 025.60 krooni, ei ole kohtule esitatud. Ei ole esitatud ka otsustust, et toimikus asuva, eespool viidatud PRIA 15.05.2006 käskkirja kohaselt oleks E R tekkinud 11 418.24 krooni tagasimaksmise kohustus. Käskkirja sõnastuse kohaselt on toetused „määratud ja makstud“, mitte ei küsita neid tagasi. Kuna otsuseid toetuste tagasinõudmiseks pole esitatud, ei saa ka teha järeldust, et toetussummade tagasinõudmise ja kostja tegevuse vahel oleks olemas põhjuslik seos. --- 04.12.2006 esitatud haginõude täpsustuses ei taotle hageja enam hüvitust endise olukorra taastamiseks teel, mis algselt oli summas 15 000 krooni ning 03.07.2006 taotluses oli vähenenud 10 000 kroonini. Kohtuliku vaidluse teeside kohaselt koosneb kahjunõue tagasimakstavatest toetustest, mahavõetud puudest ja kahjudest moraalsete kannatuste katteks. --- Kuna moraalse kahju tekitamise väite esitas hageja alles kohtuliku vaidlusekäigus, jätab kohus selle tähelepanuta.

VASTUHAGI

AÕS § 155 lg.1 kohaselt omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, ei või takistada ega lõpetada selle tee kasutamist ka siis, kui tee ei ole kantud kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena. AÕS § 156 lg.1 kohaselt omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavale teele või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Kui juurdepääsuõigusega teega koormataval kinnisasjal on juba sobiv eratee, siis on kinnisasja omanik valdavalt kohustatud taluma tee kasutamist kinnisasja omaniku poolt, kelle ühendustee puudub ehk et kui juurdepääsu tee avalikult kasutatava teeni on faktiliselt olemas, siis selle asukoha üle vaielda ei ole enam mõistlik ning sel juhul rajaneb juurdepääsu õigus väljakujunenud taval, mis on samuti tsiviilõiguse allikaks. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja kinnistuid läbib tee, mida mööda on võimalik pääseda kostja kinnistule. Seda teed on kasutatud kostja kinnistule juurdepääsuks ka enne maade kinnistamist ja seda on kasutatud ka kinnistu eelmise omaniku poolt. Seega on selle tee kasutamisel võimalik rääkida väljakujunenud tavast. Erateed eristab avalikust teest üksnes asjaolu, et eratee kuulub isikule, kelle kinnisasja tee läbib. Eratee avalikuks kasutamiseks määramine peab toimuma AÕS § 155 lg.3 kohaselt seadusega määratud korras, milleks on TeeS §-s 4 lg.4 sätestatud kord. Eratee määramine avalikuks kasutamiseks peab toimuma tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning kohaliku omavalitsusüksuse ja omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel. Saksi Vallavalitsuse 24.mai 2002.a. teate nr 10-5/393 kohaselt (t.lk. 43) ei ole E R sõlmitud lepingut eratee määramise kohta avalikuks kasutamiseks, kuigi vastava ettepaneku on vald teinud. Vastavalt AÕS §-le 156 lg.2, kui kinnisasja võõrandamise tagajärjel mingi osa kaotab ühenduse avalikult kasutatava teega, peab selle kinnistu omanik, mille kaudu ühendus seni toimus, võimaldama teise kinnistu omanikul ühendust pidada oma kinnisasja kaudu § 156 lg.1 nimetatud tingimustel. AÕS § 156 sätestatud juurdepääsu õigus üle võõra kinnisasja on üks kinnisasja kitsendustest, mis kitsenduse olemusest tulenevalt seatakse kohtuotsuse või tehinguga, sellise kitsenduse seadmiseks on vajalikud seaduses sätestatud tingimuste olemasolu ja huvitatud isiku soov. Juurdepääsu asukoht (milleks on eeldatavasti kaardistatud tee asukoht), kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus, arvestades koormatava kinnisasja omaniku huve. Seega AÕS § 156 mõttest tulenevat juurdepääsuteed naaberkinnistule saab määratleda kokkuleppega või selle puudumisel kohtu kaudu. AÕS § 156 järgi on tähtsad järgmised asjaolud. 1) kinnisasjale vajaliku juurdepääsu puudumine avalikult kasutatavalt teel või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, 2) juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja selle kasutamise tasu, 3) koormatava kinnisasja omaniku arvestatavad huvid, 4) senise ühenduse katkemise asjaolud avalikult kasutatava teega või kinnisasja osade vahel.

Hageja poolt kohtule antud seletuste kohaselt tema kinnistule ei vii muud teed, kui tee läbi kostja kinnistute. Kostja väidab, et hageja kinnistule on võimalik pääseda ka tema kinnistuid läbimata, leides, et kui seda teist teed kasutatakse traktoritega sõites, siis seega on ta läbitav ka sõiduautoga. Kohus leiab, et traktoritega läbitav metsatee ei ole võrdsustatav teega, mida mööda saaks liigelda sõiduautoga. TeeS § 10 lg 1 kohaselt peab tee seisund võimaldama ohutult liigelda ning olema keskkonnakaitsenõuete ja tee klassi kohta kehtestatud tehniliste nõuete kohane. Kostja ei ole tõendanud, et traktoritega sõidetavat teed kasutatakse või oleks võimalik kasutada ka sõiduautodega liiklemiseks, mistõttu kohus leiab, et hageja kinnistule ei ole avalikult kasutatavalt teelt teist juurdepääsu kui läbi kostja kinnistute. Kostja ähvardus, et tema künnab tee ülesse, sest temal ei ole teed vaja ja tema lihtsalt ei taha, et hageja teed kasutaks, on kiuslik, asjakohatu ja vastuolus heade kommetega ning seadusega. Vastavalt AÕS § 68 lg 1 on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Vastavalt AÕS § 68 lg 2 võivad omaniku õigused olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. Vastavalt AÕS §-le 140 on kinnisomandi kitsendused seadusjärgsed või need seatakse kohtuotsuse või tehinguga. Kinnisomandi kitsendused on instituut, mille tõttu kinnisasja omanik kaotab õiguse teostada piiranguteta omandit asja üle või kohustub sallima võõrast tegevust või mõjutusi tema omandi suhtes. AÕS §-s 156 sätestatud juurdepääsu õigus üle võõra kinnisasja on üks kinnisasja kitsendustest, mis kitsenduse olemusest tulenevalt seatakse kohtuotsuse või tehinguga. Tegemist ei ole seadusjärgse kitsendusega, sest kitsenduse seadmiseks on vajalikud seaduses sätestatud tingimuste olemasolu ja huvitatud isiku soov. Kuna pooled ei ole suutnud omavahel kokku leppida juurdepääsu õiguses üle võõra kinnisasja tehinguga, siis tuleb juurdepääsu õigus seada kohtuotsusega. Kui koormataval kinnisasjal on juba sobiv eratee, siis on kinnisasja omanik kohustatud taluma tee kasutamist kinnisasja omaniku poolt, kellel ühendustee puudub. Koormatava kinnisasja omanik E.R on nimetanud oma huvidena, mida saaks ja peaks arvestama juurdepääsu määramisel ja tee kasutamiseks tähtaja andmisel järgmisi asjaolusid: 1) et tema kinnistud on maatulundusmaad, seega peab ta saama neist tulu, mida kostja tegevus ei võimalda; 2) et ta ei saa teed kasutada enam loomade jootmiskohana., 3) et kostja tegevuse tulemusena ei ole tee enam keskkonnasõbralik ja sellest tulenevalt on talle vähendatud PRIA toetusi. Kohus leiab, et ükski neist asjaoludest ei ületa juurdepääsu taotleja huvide ülekaalukust pääseda oma elukohana kasutatavale kinnistule. ---Vaidlust ei ole selle üle, et E R kuuluvad kinnistud on kantud registrisse maatulundusmaana, kuid seejuures on oluline tuvastada, kas maatulundusmaa tulutootlikkust vähendab asjaolu, et sellel maal asub tee, mida kasutavad naaberkinnistute omanikud. Kohus leiab, et isegi kui

kinnistu(te) omanikuna E R leiab, et tema maatulundusmaal asuv tee peab samuti tulu teenima, siis selleks ongi AÕS ette nähtud regulatsioon maal asuva tee kasutamiseks tee kasutajalt hüvitise küsimiseks. Saadav tulu ei tohi muutuda aga teeniva kinnisasja omanikule rikastumise allikaks ja seetõttu ei leia kohus olevat põhjendatud määrata K S poolt tasumisele kuuluva hüvitise suuruseks E.R poolt taotletud 1000-t krooni kuus. Põhjendatud on ka K S väide, et kui sama teed kasutavad ka teiste naaberkinnistute omanikud, siis isegi kui leiaks tõendamist, et tee kasutamisest tulenevalt on E R jäänud saamata mingis osas tulu, siis tuleks selle tulu suurus ja saamata jäämine kõigepealt E R tõendada ja sealjuures ka põhjendada, millistel kaalutlustel ei nõua ta saamatajäänud tulu proportsionaalselt sisse teistelt tee kasutajatelt. ---Kohus ei leia mingit põhjendust E R väitele, et K S tegevuse tulemusena ei saa ta teed kasutada enam loomade jootmiskohana. Kohus nõustub K S argumentidega, et ühegi tee kasutamise eesmärgiks ei ole loomade jootmine. Isegi siis, kui leida, et E R oleks õigus oma kinnistuid läbivat teed kasutada loomade jootmiskohana, siis loomapidamisreeglitest nõuetekohaselt kinnipidamiseks tuleb loomade omanikul tagada, et need ei ohustaks teisi inimesi. Loomade pidamine teel, kasvõi ainult jootmise eesmärgil, on takistuseks teel liiklemiseks nii loomaomanikule endale, kui kõigil teistel tee kasutamiseks õigustatud isikutele. --- E R ei ole tõendanud, et kostja tegevus tee kasutamisel on muutnud selle vähem keskkonnasõbralikuks või et üldse mingi aktiga on see tee mingite kindlate tunnuste ja kriteeriumide alusel on tunnistatud keskkonnasõbralikuks ja et sellest tulenevalt on E R makstud PRIA poolt toetust. Seega tõendamata on asjaolu, et tee oli mingite kriteeriumide alusel hinnatud keskkonnasõbralikuks ja et nüüd, alates K S ja tema pereliikmete poolt tee kasutamisest, ja ainuüksi sellest tingitult, ei ole tee enam keskkonnasõbralik või on sedavõrd vähenenud, et varem E R tee keskkonnasõbralikkuse eest määratud toetusi on vähendatud, nende maksmine on lõpetatud või et juba makstud toetusi oleks tagasi nõutud. Tee kasutamise eest makstava tasu suhtes on E R esitanud nõude 1000 krooni kuus ja on seda põhjendanud tema kohustusega tasuda maamaksu ja hoida tee korras. Maamaksu suurust kinnitavaid tõendeid esitatud ei ole, ehkki kohus on selliste tõendite esitamise vajaduse viite teinud 03.03.2006 istungil. Kohus ei pea mõeldavaks, et E R kuuluvate maade maamaksu suurusjärk oleks 12 kuud x 1000= 12 000 krooni aastas. Tee kasutajale ei saa panna kohustust tasuda kinnistuomaniku eest maamaksu. Kui tee kasutajalt väljamõistetava hüvituse puhul üldse on võimalik arvestada tasutava maamaksu suurust, siis üheks võimalikuks aluseks võiks olla proportsionaalselt selle tee suhtosa suurus kinnistustest kui tervikutest, aga sellist arvestust E. R pole esitanud. Õigeks ei saa pidada ka K S seisukohta, et võõral kinnistul asuva tee kasutamine peaks saama toimuda täiesti tasuta. Arvestades K S sissetulekuid, asjaolu, et tema lapsehoolduspuhkusel viibimise aeg lõpeb 2007 sügisel ja seega tekib tee kasutajal võimalus saad täiendavaid rahalisi vahendeid, arvestades kohtupraktikat analoogsetes asjades ja ka E R ja Lessoke kinnistu eelmise omaniku vahel olnud analoogset vaidlust, kus tee kasutamise tasuna määrati tookordse omaniku pensionäri staatust silmas pidades 100 krooni kuus, leiab kohus, et antud juhul on põhjendatud ja piisav määrata tee kasutamise hüvitise suuruseks 150 krooni kuus. Kuna E R ei ole esitanud ühtegi usaldusväärset tõendit selle kohta, milliseid kulutusi on ta aastate vältel selle tee korrashoidmiseks teinud, ei saa need võimalikud kulud olla arvestatud tee kasutajalt hüvitise väljamõistmisel.

Arvestades TeeS §-s 37 sätestatud tee omaniku kohustust jälgida tee seisundit ja hoida tee korras, kõrvaldada teelt liiklust ohustava või nähtavust piirava istandiku, puu, põõsa või muu liiklusele ohtliku rajatise ning korraldada tee kasutamist ja kaitset, leiab kohus, et kuna tee omanikul on peale õiguste ka kohustused, on 150 krooni hüvitist kuus tee kasutamise talumise eest ning omanikule tee korrashoidmise kulutuste hüvitamise katteks mõistlik tasu. Kohus leiab, et 150 krooniga kuus on hõlmatud ka kostja huvi, et tema peab oma loomadega ootama kuni hageja mööda sõidab. Mõistlikuks tuleb pidada asjaolu, et loomad ei viibi kogu aeg teel. Juurdepääsutee kasutamise tähtaja määramisel tuleb arvestada seda, et selline vajadus on senikaua kuni omanikel on tahe pääseda Lessoke kinnistule. Seega tuleb selline kitsendus seada tähtajatult. Juurdepääsu asukohana tuleb määrata looduses füüsiliselt eksisteeriv ja K kasutatud Männiku tee, mis läbib E R kuuluvaid Soovere ja Aaviku kinnistut.

S

poolt seni

Juurdepääsu korra määramist seadus otsesõnu ette ei näe. Kohus leiab, et juurdepääsu korra määramise all tuleb käsitleda tee määramist kasutusse vastavalt vajadusele. Hagi kuulub rahuldamisele AÕS § 140, 156, Tees § 2, 4, Kohus on tõenditena uurinud ja hinnanud: tõendeid pooltele kuuluvate kinnistute kohta: kinnistamisotsused, katastriüksuste plaanid, väljavõtted kinnistusregistrist, asendiplaanid; Saksi Vallavalitsuse 24.11.2005 kirja nr. 10-7/376, mille kohaselt Männiku tee on registreeritud erateena; Saksi Vallavalitsuse 24.12.2001 kirja, mille kohaselt selle seisuga ei ole olemas erateed; Saksi Vallavalitsuse 24.05.2002 kirja maakohtule, milles teatatakse, et eratee omaniku E R ei ole sõlmitud lepingut eratee määramise kohta avalikku kasutusse; Saksi Vallavalitsuse 31.10.2002 esitatud andmeid selle kohta, milliseid kinnistuid Männiku tee läbib; Saksi Vallavalitsuse 19.10.2005 tõendit, mille kohaselt Männiku tee nr. 71600019 on teede registrisse kantud erateena; Saksi Vallavalitsuse 27.07.2005 ja 22.06.2005 istungite protokolle, kus on aruttatud vaidlusaluse tee kasutamisega seotud probleeme; tõendeid K S perekonna koosseisu ja pere sissetulekute kohta tõendamaks asjaolu, et tal ei ole võimalik tasuda tee kasutamise hüvitust; pildilist materjali 13.04.2006 keskkonnainspektsiooni poolt teostatud objekti kontrollimise protokolli nr. 135 juurde, millega hageja on soovinud tõendada puudele tekitatud kahju; keskkonnainspektsiooni Virumaa osakonna vastust E.R esindaja avaldusele, mille kohaselt seoses puude omavolilise raiega on alustatud väärteomenetlust ja milles kinnitatakse, et raidega keskkonnale kahju tekitatud ei ole; E.R esitatud tema enda pangakonto väljavõtteid, mis kinnitavad esitaja väitel PRIA toetuste maksmisega soenduvat; PRIA käskkirja nr. 1-3-131/7 15.05.2006, millega on reguleeritud E R makstavaid toetusi; Keskkonnainspektsiooni 20.06.2006 kirja, milles teatatakse, et seoses puude raidega algatatud väärteomenetluses ei ole õnnestunud välja selgitada puid raiunud isikut ja et on selgitatud, et K S saagis jaanuaris 2005 kaks teele vajunud ja liiklust seganud puuoksa; Saksi Vallavalitsuse kirja 27.09.2002, milles E R kinnitatakse, et talle kuuluvate kinnistute sihtotstarve on maatulundusmaa. Toimiku lk.109 asuvat tabelit PRIA toetuste kohta aastate lõikes ei pea kohus võimalikuks arvestada, kuna sellest ei nähtu dokumendi koostaja ja koostamise otstarve, sellest ei nähtu ka kellele on need toetused arvestatud ja kas need on välja makstavad või tagasinõuatavad toetused. Tomiku lk. 108 asuva poitsei teatisega väärteomenetluse alustamise kohta ei leia kohus olevat antud asjaga seost, kuivõrd nimetatud teatises ei kajastu K S tegevus või tegevusetus.

Tunnistaja A R ütluseid hindab kohus sellest aspektist, et need võivad olla mõjutatud tema suguluslikest suhetest hageja E R . Tunnistaja ütluste kohaselt nägi ta ise, et S vedas teel olevatese aukudesse kive. Tunnistaja kinnitab, et mingit teehooldust ei tule ja et see osa maast läheb adra alla ja kui ta ka jätab alles 3 meetri laiuse tee, siis saab sealt läbi vaid jala. Vallast on öeldud, et kui teed ei taha, siis võib selle üles künda. Tunnistaja ei oska öelda, kui kalliks läheb teeaukudesse pandud sodi ära korjamine, ta arvab, et teeb ise selle ära 1000 krooni tunnitasu eest. Kuna teealust maad on üle 2,2 hektari, siis 15 000 krooni ei ole palju küsida. Eelmine kinnistu omanik kasutas teed korra nädalas, mitte ei sõitnud iga päev edasi -tagasi, ka ei teinud ta igakord uusi roopaid. Kohus leiab, et tunnistaja on rääkinud suuresti emotsioonide pinnal ( ähvardus tee üles künda) ja toetustest, mille saamine või mittesaamine ei ole seotud kostja tegevusega. Kinnitust sellele, et just kostja oli see, kes puid maha raius, ei ole tunnistaja andnud, kinnituse väitele, et teeauke täitis K S , on ka K S ise andnud ja selles osas vaidlust ei ole. TsMS kuni 31.12.2005 kehtinud redaktsiooni § 60 lg.1 kohaselt kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Selgelt piiritletavaks kohtukuluks on nii hagi kui vastuhagi osas poolte poolt tasutud riigilõiv. Õigusabikulude osas ei ole võimalik piiritleda, millises osas on kulusid tehtud hagi- ja millises osas vastuhagi menetlemisel. Sellest tulenevalt leiab kohus, et õiglane on lugeda õigusabikuludeks nimetatud summad kantuks proportsionaalselt pooles ulatuses hagi ja pooles ulatuses vastuhagi katteks. Hageja E R õigusabikulud kokku on 6000 krooni, sellest pool ehk 3000 krooni arvestab kohus kuludena hagile ja pool ehk 3000 krooni kuludena vastuhagi menetlemisele. Samamoodi on K S õigusabikuludest, kogusummas 7000 krooni, pool ehk 3500 krooni arvestatav hagile ja pool ehk 3500 krooni arvestatav vastuhagi menetlemisele tehtud kuluna. Kuna hagi on rahuldatud osaliselt, siis kohus leiab, et põhjendatud on jätta kummagi poole menetluskulud õigusabile hagi menetlemise osas, vastavalt 3000 ja 3500 krooni, poolte enda kanda. Hageja poolt hagi esitamisel tasutud riigilõiv 1750 krooni jääb tema enda kanda. Vastuhagi on rahuldatud täielikult, seega kuulub E R K S kasuks väljamõistmisele õigusabi kulude katteks 3500 krooni ja riigilõivu katteks 1000 krooni. TsMS § 61 lg.-1 p.1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindajana asjast osavõtnud õigusabi eest hinnata hagi puhul kuni kohtu määramisel, kuid mitte üle justiistminsteeriumi kehtestatud suuruse. TsMS § 452 lg.1 järgi kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks kuulutamisega või kohtukantselei kaudu. TsMS § 453 lg.1 kohaselt otsus tehakse avalikult teatavaks kohtukantselei kaudu, kus menetlusosalised võivad otsusega edasikaebamistähtaja jooksul tutvuda.

TsMS § 456 lg.2 kohaselt maakohtu otsus jõustub, kui apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on möödunud ja kaebust ei ole tähtaja jooksul esitatud. TsMS § 632 lg.1 kohaselt apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent

/allkiri/

M. Leimann I.Golubev

/allkiri/

M.Leimann I.Golubev

Kohtuotsus jõustus 10.detsembril 2007.a Viru Ringkonnakohtu kohtuotsusega, kusjuures Viru Maakohtu 07.05.2007 otsus tsiviilasjas nr.2-05-17057 jätta muutmata. E R apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Nooremreferent

I.Golubev

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.