ES hagi Visionplus Eesti OÜ vastu 26 698,80 euro ja viivise nõudes ning Visionplus Eesti OÜ vastuhagi ES vastu 102 435,40 euro nõudes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 4. mai 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Visionplus Eesti OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
121 875,40 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): ES (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad advokaadid Ahti Kuuseväli ja Teet Lehiste Kostja (apellant): Visionplus Eesti OÜ (registrikood 12125066), lepinguline esindaja vandeadvokaat Sven Veltmann
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Võtta Visionplus Eesti OÜ apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel otsustada asi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal. Tühistada Harju Maakohtu 4. mai 2017 otsus ja saata asi uueks menetlemiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale (välja arvatud resolutsiooni punkt 1) võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi
menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
POOLTE NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.ES (hageja) esitas 25. novembril 2016 Harju Maakohtule hagi Visionplus Eesti OÜ (kostja) vastu 26 698,80 euro ja viivise väljamõistmiseks. Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud: hageja ja kostja sõlmisid suulise töövõtulepingu, mille kohaselt kohustus kostja ehitama üksikelamu aadressil Metsavaimu tee 3, Tänasssilma küla, Saku vald (edaspidi „elamu“); kostja esitas 8. märtsil 2016 hagejale tööde teostamiseks pakkumise nr 2, mille kohaselt oli kogu töö maksumus koos käibemaksuga 150 000 eurot; hageja maksis kostjale ventilatsiooni aparaadi eest 1 000 eurot ja tuuletõkke plaatide eest 2 000 eurot. Kuna hageja muretses soojuspumba ise, läks hind 8 000 euro võrra väikesemaks. Lõplikuks hinnaks jäi 120 000 eurot ( = 125000 + 1000 + 2000 – 8000); kostja alustas elamu ehitamise töid 2016. aasta aprilli alguses; hageja tasus kostjale sularahas 90 400 eurot ja arvete alusel lisaks 24 000 eurot; 4. oktoobril 2016 ütles kostja lepingu üles. Kostja tõi lepingu lõpetamise põhjenduseks välja erimeelsused hagejaga nii ehitustööde teostamise, materjali valiku kui ka tasustamise osas; kuivõrd hageja ei tunnistanud kostja ebaseaduslikku lepingu lõpetamist, tellis hageja elamu hetkeolukorra fikseerimiseks erakorralise auditi. Auditi tegemise tulemusena selgus, et kostja on teinud mitmel juhul ebakvaliteetset ja puudustega töö; hageja saatis 28. oktoobril 2016 kostjale täiendava tähtaja andmise teate. Hageja soovis, et kostja teeks puudustega tehtud tööd ise korda ning lõpetaks töö, st ehitaks elamu valmis ja annaks võtmed hagejale üle. Kostja keeldus täiendava tähtaja jooksul puuduste parandamisest; hageja võttis hinnapakkumise puuduste parandamiseks, mille kohaselt läheks see maksma 23 722,80 eurot. Samuti võttis hageja kostja poolt maha maetud ehitusjäätmete pinnasest välja kaevamise, äraveo ja utiliseerimise hinnapakkumise, mille kohaselt läheb see töö maksma 2 480 eurot.
2.Hageja palus hagi tagada. Maakohus rahuldas selle taotluse 1. detsembri 2016 määrusega ja määras seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek summas 28 834,70 eurot hageja kasuks. Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse 22. detsembril 2016 muutmata.
3.Kostja vaidles hagile vastu, sest: töö maksumuseks lepiti esialgu kokku 125 000 eurot, millele lisandusid lisatööd 6 650 euro ulatuses. Kostja poolt jäid tegemata esialgsest pakkumisest tööd 20 800 euro ulatuses. Lähtudes eeltoodust on ehitustööde maksumuseks kokku 110 850 eurot; 2 (6)
hageja tasus tehtud tööde eest 22 500 eurot. Vale ja tõendamata on hageja väide, et ta tasus sularahas 90 400 eurot; lepingu lõpetas oma tegevusega hageja, kes ei lubanud kostjat ja alltöövõtjaid objektile. Kostja edastas lepingu lõpetamise teate selguse huvides; kostja nõustus puuduste kõrvaldamisega seotud kulutustega 1 320,50 euro ulatuses. Kui arvestada lepingu maksumusest (110 850 eurot) maha hageja tasutud 22 500 eurot ja puuduste kõrvaldamisega seotud 1 320,50 eurot, jääb summaks, mida kostjal on hagejalt õigus nõuda 87 029,50 eurot; hageja on teostatud töö vastu võtnud.
4.Kostja esitas maakohtule 7. märtsil 2017 hageja vastu vastuhagi 102 435,40 euro (koos käibemaksuga) nõudes, mille alusena märkis lisaks järgmist: poolte vahel oli sõlmitud leping kogumaksumusega 150 000 eurot, millest saab maha arvata muudatusi ja lisatöid arvestades 2 820 eurot, lõpetamata või kokku leppimata tööde osas 14 760 eurot ja puuduste kõrvaldamisega seoses 1 584,60 eurot (kõik summad koos käibemaksuga); hageja on tasunud 28 400 eurot, millest pangaülekannetega 24 000 eurot ja sularahas 4 400 eurot. Perioodil 2. aprillist – 9. augustini 2016 ei ole hageja kostjale tasunud sularahas 86 000 eurot.
5.Hageja vaidles vastuhagile vastu väitega, et ta on kostja nõutud summa tasunud.
MAAKOHTU OTSUS
6.Maakohus lahendas poolte nõuded 4. mai 2017 otsusega (vaidlustatud otsus). Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 18 000 eurot. Vastuhagi jäi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras kindlaks hagejale hüvitatava summa. Hagi tagamise jättis maakohus jõusse otsuse täitmist tagava abinõuna. Maakohus põhjendas otsust kokkuvõtvalt järgmiselt: hageja vande all antud seletusega on tõendatud, et hageja maksevõime elamu ehitamiseks oli 125 000 eurot ja sellise hinnataseme saavutamiseks leppisid pooled kokku ehitada elamu suuremas osas „mustalt“ ehk käibemaksu võrra odavamalt. Vastasel korral ei oleks loogiliselt seletatav pooltevahelistes rahalistes arveldustes sedavõrd suures ulatuses sularaha kasutamine (90 400 eurot); kostja 4. oktoobri 2016 avaldus lepingu ülesütlemiseks oli tagajärjetu (toimetu) ja selle alusel pooltevaheline töövõtuleping ei lõppenud. Pooltevaheline leping on vaatamata selle faktilisele lõppemisele pärast kostja lahkumist formaalselt kehtiv ja hageja saab esitada lepingu täitmatajätmisest või mittekohasest täitmisest tulenevaid nõudeid; ehitise erakorralise auditiga leidsid tõendamist kostja rikkumised (puudustega töö). Hageja andis kostjale täiendava tähtaja puuduste parandamiseks, millest kostja keeldus, pannes seeläbi toime olulise lepingurikkumise. Kuivõrd kostja keeldus puuduste kõrvaldamisest, on kahju hüvitamise nõude eeldused täidetud; hageja kahjunõude suurust on võimatu täpselt kindlaks teha, sest hageja ei esitanud tõendeid reaalsete kulude kandmise kohta, vaid hagejale tekkiv kahju on nn prognooskahju, mis põhineb hinnapakkumistel. Kostja leiab ekslikult, et tööde maksumust saab kindlaks määrata ehitusekspertiisiga. Kuna pooled sõlmisid suulise töövõtulepingu, on tagantjärgi sisuliselt võimatu tuvastada kokkuleppe selle täpset sisu ja kokkulepete muudatusi iga üksiku komponendi osas. Seetõttu lähtus kohus oma siseveendumusest ja määras õiglaseks hüvitiseks hagejale kostja tekitatud kahju eest 18 000 eurot; 3 (6)
vastuhagi on põhjendamatu, sest hageja maksis kostjale 90 400 eurot sularahas ja 24 000 eurot ülekannetega. Sularaha andmist kinnitavad otseselt või kaudselt viis erinevat isikut. Hageja pakkus kostjale võimaluse sularaha osas kirjalikud kinnitused andnud isikute tunnistajana küsitlemiseks, kuid kostja ei soovinud seda võimalust kasutada. Digitaalselt allkirjastatud kinnitusi saab hinnata kui tõendeid ja nende tõendusjõudu ega usaldusväärust ei ole alust kahtluse alla seada. Nimetatud tõendid haakuvad hageja vande all antud ütlustega selles, et ta andis kostjale sularaha; kostja ei tõendanud konkreetseid ehitustöid, mille eest hagejal jäi tasu maksmata. Ehituspäevikud ei ole usaldusväärsed, sest kanded on tehtud erinevatel päevadel eri värvi pastakatega ja kostja kinnitas, et päevikut täitis kostja seaduslik esindaja.
APELLATSIOONKAEBUS
7.Kostja esitas vaidlustatud otsuse peale 2. juunil 2017 apellatsioonkaebuse, milles palub selle osaliselt tühistada. Kostja soovib tema vastuhagi rahuldamist ja hageja hagi tervikuna rahuldamata jätmist. Teise võimalusena taotleb kostja asja maakohtule uuesti lahendamiseks saatmist. Apellatsioonkaebuses tugineb kostja mh järgmisele: maakohus keeldus alusetult üle kuulamast kostja taotletud tunnistajaid (isikud, kes töötasid elamu ehitamisel). Tunnistajad saavad anda selgitusi teostatud ehitustööde, nende kvaliteedi ja hagejaga sõlmitud kokkulepete sisu kohta. Samuti selgitada kuidas hageja tõkestas ehitusobjektile ligipääsu. Nende isikute ülekuulamine on vajalik tsiviilasjas oluliste asjaolude välja selgitamiseks. Seda enam, et maakohus heidab ette, et vastuhagi osas on tööde teostamine tervikuna ebaselge; maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostja ekspertiisitaotluse. Ekspertiisiga on võimalik saada hinnang elamu väidetavatele puudustele. Kuna maakohtu käsitlusest nähtuvalt on esitatud prognoosnõue, siis saab eeldada, et elamus ei ole muudatusi tehtud ja ekspertiisi teostamine on jätkuvalt võimalik. Ekspertiisi teostamine on vajalik vastuhagi avalduse nõude tõendamiseks, et tõendada kostja poolt tööde teostamist. Samuti saab riiklikult tunnustatud ekspert anda hinnangu väidetavale kahju suurusele, millega tekiksid alused tsiviilasja objektiivseks lahendamiseks; maakohus tugines tõenditele (viie isiku allkirjastatud kirjad), mis on koostatud advokaadibüroos hageja lepingulise esindajate poolt ja alles detsembris 2016. Neid tõendeid ei esitatud koos hagiavaldusega vaid alles 7. märtsil 2017. Digitaalallkirjastatud dokumentide metaandmetest selgub, et neid asuti koostama vahetult pärast kostjalt esmase seisukoha saamist alates 22. detsembrist 2016.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule TsMS § 656 lg 1 p 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes TsMS § 646 viimasest lausest ja § 656 lg-st 4 tühistab ringkonnakohus vaidlustatud otsuse tervikuna, st ka osas, mille peale kostja kaebust ei esitanud.
9.Maakohus ei viinud sisuliselt läbi eelmenetlust nii nagu selle näevad ette TsMS § 237 lg 1, § 329 lg-d 3 ja 4, § 392 ning § 398 ega täitnud piisavalt selgitamiskohustust (§ 351). Need rikkumised on olulised TsMS § 656 lg 1 p 1 mõttes. 4 (6)
Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei osutu menetlusõiguse normi niivõrd oluliseks rikkumiseks, et see toob kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 656 lg 1 mõttes, siis saavad maakohtule ette heidetavad rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 2, vt ka Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik). Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust ja neid ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses.
10.Kostja esitas vastuhagis taotluse ekspertiisi määramiseks. Taotlust põhjendas kostja mh sooviga, et erapooletu ekspert annaks hinnangu tööde kvaliteedi osas ja selgitaks välja, kas ja mis puudused esinevad ning nende maksumuse. Maakohus jättis 15. märtsi 2017 istungil taotluse rahuldamata ja põhjendas seisukohta mh sellega, et hageja on esitanud kohtuväliselt tellitud ehitise auditi. TsMS § 238 lg 1 p 2 järgi võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest põhjusel, et tõendamist vajava asjaolu kohta, mille kohta tõendit tahetakse esitada, on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud. Kohus saab selle sätte järgi keelduda tõendi vastuvõtmisest üksnes siis, kui mingi asjaolu positiivse tõendatuse kohta on juba piisavalt tõendeid kogutud, mistõttu veel ühe tõendi asja juurde võtmine ei saaks mõistlikult võttes mõjutada selle asjaolu tuvastamise tulemust. Nimetatud säte on mõeldud tagama menetlusökonoomiat olukorras, kus asjaolu kohta tõendite edasine kogumine oleks tarbetu ajakulu (vt Riigikohtu 23. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-15, p 9 ja selles viidatud 30. oktoobri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-13, p 15). Seetõttu ei ole üldjuhul õige jätta selle menetlusosalise, kelle kahjuks otsus lõpuks tehakse, ekspertiisitaotlust rahuldamata (vt ka Riigikohtu 22. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-15, p 16). TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Poole õigus esitada tõendeid tuleneb ka TsMS § 199 lg 1 p-st 5. Nende normide tõttu ei saa TsMS § 238 lg 1 p 2 sisustada viisil, et vaidlusaluse asjaolu kohta ühe poole tõendi esitamise järgselt võib kohus keelduda teise poole tõendit vastu võtmast. Jättes kostja ekspertiisitaotluse rahuldamata rikkus maakohus mh TsMS § 7, mille kohaselt õigusemõistmisel tsiviilasjades on pooled kohtu ees võrdsed. Maakohus leidis otsuses, et ehitustööde puuduste maksumust ei ole esitatud tõendite põhjal võimalik kindlaks teha ning selle saab määrata diskretsiooniotsusega. Seega möönis maakohus vaidlust lahendades ka ise, et asjas ei ole kogutud piisavalt tõendeid puudustega tööde ja nende maksumuse väljaselgitamiseks. Tervikuna käitus maakohus ekspertiisitaotluse lahendamisel vastuoluliselt, mis võis mõjutada asja lahendamise tulemust.
11.Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1, kuna lahendist ei nähtu põhjendust, miks ei olnud võimalik puudustega tööde maksumust kindlaks teha või miks oleks maksumuse kindlakstegemine olnud seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 13). Maakohus põhjendas vaid, et ei saa hinnata tegelikku kahju, sest hageja ei ole vastavat kulu kandnud ja on esitanud üksnes hinnapakkumised. Esiteks ei selgu vaidlustatud otsusest, miks ei saa puuduste maksumust tuvastada hageja esitatud hinnapakkumiste põhjal. Kui selleks on ka vaja täpsemalt tuua esile ja tuvastada pooltevahelise töövõtulepingu tingimused, siis sellele saab maakohus juhtida eelmenetluses TsMS § 392 lg 1 p-des 3 ja 4 ette nähtud ülesandeid täites poolte tähelepanu, samuti võimaldab TsMS § 392 lg 3 kohtul nõuda pooltelt selgitusi ja neid küsitleda. 5 (6)
Teiseks ei ole maakohus põhjendanud, miks ei saa puudusi ja nende maksumust tõendada kostja taotletud ekspertiisiga (vt pikemalt eelmine p 11). Kolmandaks ei ole kohtu selgitamiskohustuse täitmiseks käesoleval juhul piisav menetluse kestel viitamine võimalusele määrata hageja nõutud hüvitise summa kaalutlusotsustusega. Pigem peaks kohus pooltele selgitama, millised asjaolud neil tuleb täiendavalt esile tuua ja tõendada selleks, et kahju sisu ja suuruse saaks tuvastada. Ehituslepingu täitmisel tekkinud puudused ja nende kõrvaldamise maksumus on üldjuhul tuvastatavad ning seda takistavad erandlikud asjaolud peavad pooled ise esile tooma.
12.Vastuhagi rahuldamata jätmisel tugines maakohus mh hageja väitele, et ta on kostjale korduvalt sularaha maksnud. Selle kinnituseks esitas hageja viie isiku allkirjastatud kinnitused ja taotles nende ülekuulamist tunnistajana. Kostja vaidles nii hageja väitele kui ka taotlustele vastu. Maakohus neid isikuid tunnistajana üle ei kuulanud, kuna pidas isikute digitaalselt allkirjastatud kinnitusi piisavateks tõenditeks. Kirjalikud seletused ei ole samastatavad tunnistaja ütlustega, mille saamise korda reguleerib TsMS 27. ptk. Maakohus oleks pidanud võimalike vastuolude kõrvaldamiseks kirjalikud seletused tõenditena kõrvale jätta ja seletusi andnud isikud tunnistajatena üle kuulata, et välja selgitada sularaha üleandmise asjaolud (vt Riigikohtu 24. novembri 1999 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-99, põhjenduste 5. lõik). Seda enam, et kostja on vaidlustanud nii kirjalikult esitatud kinnitused kui ka sularaha üleandmise. Siinjuures ei oma tähtsust, et kostja vaidles hageja taotlustele vastu. Samavõrra kui tunnistajate ülekuulamisele, esitas kostja vastuväiteid ka kirjalike kinnituste toimikusse võtmisele. Maakohtu käitumisest menetluse juhtimisel ega ka otsuse põhjendustest ei ole võimalik aru saada, miks andsid kostja vastuväiteid tunnistajate ülekuulamise taotlustele aluse jätta taotlus rahuldamata, aga samas oli võimalik vastu võtta kirjalikud ütlused ja nendega asja lahendamisel arvestada. Menetlusosaliseks mitteoleva isiku, kes võib teada asjas tähtsust omavaid asjaolusid, võib üle kuulata tunnistajana (TsMS § 251 lg 1). Kuna sellise isiku ütlused võivad olla tõendiks üksnes tunnistaja ütlustena, ei või kohus neid asendada muus vormis andmekandjaga (vt Riigikohtu
5.detsembri 2001 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-01, põhjenduste 2. lõik). Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel uuesti lahendada hageja tunnistajataotlused.
13.Eeltoodust tulenevalt on kostja menetlusõigusi oluliselt rikutud asja lahendamisel maakohtus, need rikkumised võisid tuua kaasa ebaõige kohtulahendi ja neid ei saa mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Selline rikkumiste kogum annab TsMS § 656 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule saatmiseks. Kuna maakohus ei ole korrektselt viinud läbi eelmenetlust, siis on otstarbekas saata asi uuesti arutamiseks eelmenetluse staadiumis (vt nt Riigikohtu
12.oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik).
14.Ka seetõttu, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, tuleb asi saata maakohtule menetluse jätkamiseks eelmenetluse staadiumis (ibid ja Riigikohtu 2. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15 esimene lõik). Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus apellatsioonkaebuse muid väiteid, sh materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta. Poolte nõuded tuleb uuesti lahendada algusest peale, sh need selgelt kvalifitseerida.
15.Eespool märgitud põhjustel ei lahenda ringkonnakohus apellatsioonkaebuses sisalduvaid menetluslikke taotlusi seoses tõendite kogumisega. Nimetatud taotlused tuleb lahendada maakohtul asja uuel läbivaatamisel.
16.TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing