Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

TsiviilasiJõustunudHarju Maakohus Kentmanni kohtumaja · 27.04.2007

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja
Kohtuasja number: 2-06-1924/1
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Muud kasutuslepingud
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 27.04.2007
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 4155

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasi nr.2-06-1924/21

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Harju Maakohus kohtunik Aase Sammelselg otsuse aeg ja koht 27. aprill 2007 Kentmanni kohtumaja tsiviilasi AS hagi OÜ ja HE vastu 237 660.10 krooni hüvitamises

väljamõistmises

ja kohtukulude

hageja AS , reg. XXX, asub XXX, menetluses osales volitatud esindaja, HK kostja OÜ , reg. XXX, XXX,

menetluses osales volitatud esindaja EV

HE, i.k. XXXX, elab XXX, menetluses osales volitatud esindaja EV asjaolud

1.AS ja OÜ sõlmisid kasutusrendi lepingu XXX, millega anti kostja kasutusse kaubik XXX, ehitusaastaga XXX, tehasetähisega XXX. Hageja ütles lepingu üles; vara on hagejale tagastatud XXX. Hageja müüs sõiduki XXX OÜ-le XXX 75 000 krooni eest.

2.AS ja OÜ sõlmisid 20.juunil 2002 kasutusrendi lepingu XXX, millega anti kostja kasutusse sõiduk XXX , ehitusaastaga XXX, tehasetähisega XXX. Hageja ütles lepingu üles; vara on hagejale tagastatud XXX. Hageja müüs sõiduki XXX OÜ-le 80 000 krooni eest.

3.AS ja OÜ sõlmisid 31.juulil 2002 kasutusrendi lepingu XXX, millega anti kostja kasutusse sõiduk XXX, 2.0, ehitusaastaga XXX, tehasetähisega XXX. Hageja ütles lepingu üles; vara on hagejale tagastatud XXX. Hageja müüs sõiduki XXX OÜ-le 104 000 krooni eest. AS ja HE on XXX, XXX ja XXX sõlminud käenduslepingud XXX, XXX ja XXX osaühingu kasutusrendilepingutest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks. hageja nõue Hageja esitas 30.jaanuaril 2006 Harju Maakohtule hagi kostjatelt solidaarselt 233 188.32 krooni väljamõistmiseks; 3.aprilli 2006 avaldusega suurendas hageja nõuet 237 660.10 kroonini.

Sarnased lahendid

Võlaõigus

Hageja väidab, et on sõlminud kostjaga liisingulepingud, millega andis kostja kasutusse kostja soovitud vara. Müügilepingud vara soetamiseks on sõlmitud kostja valitud müüjatega. Hageja soetas vara kostja huvides; hagejal puudus huvi jääda pärast lepingu ülesütlemist vara omanikuks. Hageja väidab, et kostja põhjustas lepingu nr. XXX rikkumisega hagejale kahju 123 032.80 krooni, s.h. tasumata jääkmaksumus - 100 183.14 krooni, osamaksete võlgnevus - 13 058.92 krooni, kindlustusmakse - 706.00 krooni ja sõiduki realiseerimisega seotud kulud - 9 084.74 krooni. Tekitatud kahjust on hageja maha arvestanud sõiduki müügist laekunud 63 559.32 krooni. Hüvitamata on kahju summas 59 473.48 krooni. Hageja väidab, et kostja põhjustas lepingu nr. XXX rikkumisega hagejale kahju 146 625.651 krooni, s.h. tasumata jääkmaksumus - 125 263.61 krooni, osamaksete võlgnevus - 13 415.33 krooni, kindlustusmakse - 657.00 krooni ja sõiduki realiseerimisega seotud kulud - 7 289.66 krooni. Tekitatud kahjust on hageja maha arvestanud sõiduki müügist laekunud 67 796.61 krooni. Hüvitamata on kahju summas 78 828.99 krooni. Hageja väidab, et kostja põhjustas lepingu nr. XXX rikkumisega hagejale kahju 187 493.22 krooni, s.h. tasumata jääkmaksumus - 166 435.71 krooni, osamaksete võlgnevus - 11 365.92 krooni, kindlustusmakse - 1 056.00 krooni ja sõiduki realiseerimisega seotud kulud - 8 635.59 krooni. Tekitatud kahjust on hageja maha arvestanud sõiduki müügist laekunud 88 135.59 krooni. Hüvitamata on kahju summas 99 357.63 krooni. Hageja väidab, et ütles lepingud üles 6.augustil 2003. Sõidukite müük viibis seetõttu, et kostja viivitas sõidukite tagastamisega. Hageja väidab ka, et vigastustega sõidukitele oli ostjate leidmine raskendatud. Sõidukite üleandmise-vastuvõtmise aktides on märgitud vara seisundi kohta esmased tähelepanekud; vara põhjalikum ülevaatuse kohta on koostatud hindamise aktid. Sõidukite turuhind kujunes reaalses müügiprotsessis; vaidlusaluseid sõidukeid kallimalt müüa ei õnnestunud. Kostja esitatud tõendites on näidatud müügipakkumised, mitte tehingute hinnad. Müügi protsessis hinna alandamine on tavapärane. Liisingulepingus ei sisaldu kokkulepet, et hageja võiks müüja sõiduki ükskõik kui madala hinnaga. Ebamõistlik on eeldada, et varale ostja mitteleidmisega seotud kahju eest vastutab hageja. Hageja ei pea kostjat juhtunu eest vastutavaks. Hageja on teinud endast oleneva, et võõrandada vara turul parima hinna eest. kostjate seisukoht Kostjad tunnistavad hagi osaliselt, s.o. summas 40 259.17 (s.o. debitoorne võlgnevus 37 840.17kr. + kindlustusmaksed 2 419.00 kr.). Kostjad möönavad, et põhjustas lepingute rikkumisega nende ülesütlemise, kuid väidab, et ei vastuta hageja kahju eest hagis nõutud ulatuses. Kostjad väidavad, et tagastas sõidukid hagejale pärast lepingute ülesütlemist. Hageja on sõidukid võõrandanud lepingu ülesütlemise ajast märkimisväärselt hiljem ning turuhinnast oluliselt madalama hinnaga. Sõidukite müügihind oli kogusummas 365 000 (80 000 + 115 000 + 170 000) krooni, tegelik turuhind aga 190 509 krooni võrra suurem. Hageja käitumine kahju alusetu suurendamisega pole kooskõlas hea usu põhimõttega. Lepingu üldtingimustingimus, millele hageja tugineb (p. 5.19) on ebamõistlik ja seetõttu tühine. Sõidukite turuhinnaks tuleb lugeda müügiobjekti vabaturul tegelikult nõutav ja makstav hind. Mõistliku tegutsemise korral oleks sõidukite müügist saadud oluliselt suurema hinna. Hageja poolt rakendatud allahindlus on põhjendamatu ja tavapärasest oluliselt suurem.

Autode keskmine müügiaeg oli vaidlusalusel perioodil keskmiselt kaks kuud. Kostjad väidavad, et sõidukite seisund fikseeriti vara üleandmisel kahepoolses aktis. Sõidukite XXX ja XX puudused ei olnud märkimisväärsed, kusjuures XXX esinesid samad puudused juba selle soetamisel. Sõiduki XXX andis hageja kostjale üle ilma hageja poolt esile toodud puudusteta. Kostjad ei vastuta sõidukile hageja valduses tekkinud kahjustuste eest. Vara üleandmisega läks selle kahjustamise riisiko üle hagejale ja kostjatele sellekohase vastutuse panemiseks alust ei ole. Kostjad väidavad, et oli hagejaga sõlminud kasutusrendilepingud, mille sisuks on üksnes vara kasutus, mitte väljaost. Hageja on soetanud vara enne selle kostja kasutusse andmist; vara kuulus kasutusrendilepingute sõlmimise ajal hagejale. Peale kasutusrendilepingute lõppemist asus hageja omal valikul sõidukeid võõrandama. Hageja valitud tagajärg on ebamõistlik ja ebaproportsionaalselt raske. Kostjad väidavad, et hageja nõuab kostjalt alusetult vara edasimüügi kulutuste hüvitamist. Hageja kulutused vara tagastamisele ja realiseerimisele on olnud ebamõistlikult suured. Kostjad ei vaidlusta OÜ teenuse kasutamist; kostjale jääb arusaamatuks milles seisnes OÜ (XXX) poolt osutatud tagastusteenus; kostja on sõidukid üle andnud nimetatud äriühingu asukohas. Kostja tegevus ei ole hageja kulutustega põhjuslikus seoses. Kostjad väidavad ka, et hageja on minetanud vara väidetavate kahjustuste eest nõude esitamise õiguse. Üüritud asja muutmise või halvenemise eest hüvitise saamise nõudeid saab esitada kuus kuud pärast asja tagasisaamist. Hageja märgatavalt hiljem esitatud nõue on aegunud. kohtu hinnang Pooled on vaidlusalused lepingud sõlminud 15.aprillil 2002, 20.juunil 2002 ja 31.juulil 2002. Lepingud on suunatud korduvate kohustuste täitmisele ning on seetõttu kestvuslepingu iseloomuga. 15.aprillil 2002 ja 20.juunil 2002 tekkinud võlasuhete tekkimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS I) § 58 lg. 1 järgi tekivad tsiviilõigused ja kohustused seaduses sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest õigustoimingutest. 1.juulist 2002 kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 5 võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p. 1 järgi tekivad tsiviilõigused ja -kohustused muu hulgas tehingutest. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõigusseaduse rakendamise seaduse (VÕS RS) § 12 järgi kohaldatakse enne esimest juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates 1.juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Poolte vahel on vaidlus selles, kas sõlmitud lepingutel on liisingulepingu või üüri(rendi)suhte iseloom. Hinnates poolte käitumist ja tahet lepingute sõlmimisel lähtub kohus lepingute sõlmimise ajal kehtinud seadusest. Lepingute täitmisel ja lõpetamisel tekkinud küsimustes laieneb kõigile vaidlusalustele lepingutele võlaõigusseaduses sätestatu. Kuni 1.juulini 2002 puudus seadusandluses liisingulepingu regulatsioon. Samas ei olnud liisingulepingu sõlmimine vastuolus tsiviilseaduse sisu ja mõttega ning võis olla TsÜS I § 58 lg. 1 järgi kohustuse tekkimise aluseks. Lisaks lepingus sätestatule laienesid liisingulepingu pooltele kehtinud tsiviilkoodeksis (TsK) ja TsÜS I-s sisaldunud kohustissuhete üldised alused. Kohus leiab, et poolte vahel tekkinud õigussuhetel on liisingulepingu iseloom. Kohus ei

nõustu kostja väitega selles, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud üksnes vara kasutusele suunatud lepingud. VÕS § 361 järgi kohustub liisinguandja liisingulepinguga omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt liisingueseme ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Kostja on esitanud hagejale liisingutaotlused 8.aprillil 2002, 13.juunil 2002 ja 22.juulil 2002 (tl. 215-217), milles on ära näidatud kostja valikul liisimiseks sobivad sõidukid. 13.juuni ja 22.juuli taotlustes on kostja ära näidanud ka sõiduki müüja, s.o. AS . Müügipakkumused OÜ-lt ja AS-lt on hagejale tehtud vastavalt 15.aprillil 2002, 14.juunil 2002 ja 24.juulil 2002 (tl. 219, 243, 218). AS pakkumustes kajastub kontaktisikuna R.E kes on kostjatega seotud isikuks ning tunnistaja ütluste järgi tegeles kostja huvides sõiduki soetamisega. Seega on liisinguese ja selle müüja valitud kostja poolt. Kohus leiab, et poolte tahet liisingulepingu sõlmimiseks kinnitab ka lepingu üldtingimuste sissejuhatus, milles on selgelt fikseeritud hageja poolt kostja kasutushuvi põhjendusel vara soetamine. Kostja on üldtingimustega tutvunud, mida kinnitab kostja allkiri üldtingimustel. Ainuüksi asjaolu, et OÜ-lt soetatud sõiduki XXX liisingutaotluses ja pakkumuses ei ole viidatud vastavalt müüjale ja kostjale, ei anna alust järelduseks, et sõiduk on soetatud hageja enese initsiatiivil ning kostjaga on tekkinud üksnes varakasutussuhe. Poolte tahet ka selle sõiduki osas nimelt liisingulepingu sõlmimiseks kinnitab kostja 8.veebruari 2002 liisingutaotlus, milles on näidatud ära liisinguese; samale esemele on OÜ teinud hagejale 15.aprillil 2002 müügipakkumuse; müügilepingu sõlmimisega samal päeval on sõlmitud liisinguleping ja sõiduk antud kostja kasutusse. Ükski asjas kogutud tõend ei kinnita, et hageja soetanuks sõiduki XXX ka juhul, kui kostja poleks seda liisida soovinud. Liisinguandja ei olnud eelnevalt kostja kasutusse antud vara omanik, vaid soetas selle kostja huvides. Hageja on esitanud kohustuse rikkumisest tuleneva nõude ning nõuab: 1) lepingus ettenähtud kasutustasu maksmata osa kogusummas 37 840.17 (13 058.92 + 13 415.33 + 11 365.92) krooni; 2) lepingus ettenähtud kindlustusmaksete maksmata osa kogusummas 2 419.00 (706.00 + 657.00 + 1 056.00) krooni; 3) sõidukite jääkväärtuse maksmata osa kogusummas 172 390.94 (36 583.82 + 57 467.00 + 78 300.12) krooni. Sõidukite arvestuslik jääkväärtus oli hagiavalduse kohaselt lepingute lõppemisel 391 882.46 (100 183.14 + 125 263.61 + 166 435.71) krooni, millest on maha arvestatud sõidukite müügist laekunud 219 491.52 (63 559.32 + 67 796.61 + 88 135.59) krooni. 4) sõidukite müügiga seotud lisakulusid kogusummas 25 009.99 (9 084.74 + 7 289.66 + 8 635.59) krooni. Pooltel puudub vaidlus sõidukite kasutustasu ja kindlustusmaksete maksmata osas nõude põhjendatuses. Pooled on lepingute sõlmimisel kokku leppinud igakuulise kasutustasu suuruses ja maksetähtaegades. Lepingute p.-s 9 sisaldub poolte kokkulepe selles, et varaga seotud riskide kindlustamisega seotud kulud tasub liisinguvõtja (rentnik). Kostjad on selles osas hageja esile toodud faktiväited omaks võtnud ja hagi õigeks võtnud. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 231 lg. 2, 440 lg. 1 ja 8 järgi on faktiväidete omaksvõtt ja hagi õigeksvõtt hagi rahuldamise aluseks; kohus nõustub poolte ühise seisukohaga lepingust tuleneva maksekohustuse rikkumise ja selle sissenõutavuse osas ega pea seda otsuses põhjendama.

VÕS § 76 järgi tuleb kohustus täita nõuetekohaselt; VÕS § 101 lg. 1 p. 1 järgi on võlausaldajal õigus nõuda kohustust rikkunud võlgnikult kohustuse täitmist. Eelneva alusel on hageja nõue 40 259.17 (37 840.17 + 2 419.00) krooni väljamõistmises kostjatelt õiguslikult põhjendatud, kostjate poolt õigeks võetud ja tuleb rahuldada. Poolte vahel on vaidlus selles, kas ja millises ulatuses kostjad vastutavad hageja ees vara soetamise ja realiseerimisega seotud kulude eest. Kostja väidab, et hageja on sõidukite võõrandamisega aluseta venitanud ning teinud ebamõistlikke kulutusi. Hageja väidab, et kulutused olid tingitud kostja poolt sõidukite tagastamisega viivitamisest ja sõidukite müügiks ettevalmistamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vaidlust ei ole selles, et kostja tagastas sõidukid hagejale 23.augustil 2003, 23.veebruaril 2004 ja 28.oktoobril 2003. VÕS § 367 järgi peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud liisingumaksetega. Kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse ja liisingulepingus on kokku lepitud, et pärast liisingulepingu lõppemist kuulub osa liisingueseme jääkväärtusest liisinguandjale, arvatakse pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast maha ka liisinguandjale kuuluv osa liisingueseme jääkväärtusest. Liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Kasutusrendilepingute üldtingimuste p. 1.6 järgi peab rentnik lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel viivitamatult vara rendileandjale tagastama. Rentniku kohustuse täitmise aja ja koha fikseerib rendileandja rentnikule saadetavas lepingu ennetähtaegse lõpetamise teatises. Rentnik on kohustatud toimetama vara ettenähtud tähtajaks rendileandja poolt määratud kohta ning andma üle rendileandja volitatud esindajale. VÕS § 82 lg. 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist; kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Pooled käsitavad lepingute ülesütlemise teatisena hageja 6.augusti 2003 teatist, milles sisaldub lepingu ülesütlemise hoiatus, kui ei sisaldu lepingu lõppemise aega ega juhiseid vara tagastamise aja ja koha kohta. Kostja väidab, et pole hagejalt sellekohast korraldust saanud. Hageja pole esitanud mingeid tõendeid, mis kinnitaks, et hageja on vara tagastamise protsessis lepingus ettenähtud toimingud teinud; tõendeid, mis kinnitaks kostjalt vara nõudmist ja viimase poolt vara tagastamisel takistuste tegemist asjas esitatud ei ole. Kohus leiab, et tulenevalt üldtingimuste p. 11.6 sisust lasub vara tagastamisega viivitamise tõendamise kohustus hagejal. Kostja vara tagastamise kohustus muutunuks sissenõutavaks pärast hageja poolt vara tagastamise aja ja koha määramist ning kostja langenuks viivitusse pärast hageja poolt vara tagastamiseks määratud tähtaja möödumist. Hinnates esitatud tõendeid kogumis leiab kohus, et kostja pole vara tagastamisega viivitanud. Andmata kostjale võimalust vara omal kulul üle anda, pole hagejal alust nõuda kostjalt väidetavale tagastamisteenusele tehtud kulutuste hüvitamist. Kohus nõustub

Lepingu üldtingimuste p. 5.19 järgi lasub rentnikul kohustus hüvitada rendileandjale kulutused, mis on seotud vara müügikõlbulikuks seadmisega. Lepingu p. 4.3.1 järgi on rentniku kohustuseks hüvitada rendileandjale kulutused, mis on seotud vara viimiseks lepinguga ettenähtud tehnilisse seisukorda ning kõikvõimalike väliste ja salongisiseste kahjustuste likvideerimisega. Hageja on sõiduki XXX keemilise pesu eest tasunud osaühingule 1 694.91 krooni (tl. 102-103), sõiduki XXX keemilise pesu eest 810 krooni (tl. 118, 119) ja sõiduki keemilise pesu eest 1 228.81 krooni (tl. 140-146). Hageja on sõiduki XXX müügiteenuse eest tasunud 2 118.64 (tl. 111-112) krooni, sõiduki XXX müügiteenuse eest 3389.83 krooni (tl. 121) ja sõiduki müügiteenuse eest 4 406.78 krooni (tl. 136 - 139). Hageja on sõiduki XXX remondi eest tasunud 1000 krooni (tl. 108-110) ja sõiduki XXX lukksepateenuste eest 313.35 krooni (tl. 126). Kohus leiab, et kulutused sõidukite keemilisele puhastusele ja remondile on seotud vara müügikõlbulikku seisundisse viimisega. Samuti on sõidukite müügiteenuse kasutamine müügiprotsessis vajalik. Osundatud teenuste kasutamine pole ebamõistlik ning lepingu järgi kuuluvad nimetatud kulutused kostja poolt hagejale hüvitamisele. Hageja on sõiduki XXX tehnilise ülevaatuse eest tasunud 399.79 krooni (tl. 121). Kohus leiab, et osundatud kulutuse seotus kostja käitumisega pole tõendatud. Tehniline ülevaatus sõidukile XXX on tehtud septembris 2004, s.o. aasta pärast lepingu lõppemist ja pool aastat pärast valduse üleandmist. Lähtudes sõiduki registreerimismärgist (286) tuli tehniline ülevaatus läbida augustis 2004, seega ajal kui kostjal puudus vara valdusega igasugune suhe. Hageja pole esile toonud milliseid remonttöid tehti arve nr. 240850 eest. Arve on remonditava sõidukiga seostamata ega saa olla aluseks kostjalt kulutuste väljamõistmiseks. VÕS § 7 järgi loetakse võlasuhetes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid; VÕS § 6 järgi peavad võlasuhte pooled teineteise suhtes käituma lähtudes hea usu põhimõttest. Kohus peab vajalikuks osundada, et hageja pole vaidlusalusel perioodil sõidukitega seotud kulutusi optimeerinud; kulutused väidetavale tagastamisteenusele on tellitud keskmisest kõrgema hinnaga. Põhjendatud kulutuste osas lähtub kohus hageja poolt tegelikult makstud teenustasust. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et hageja nõue kostjalt vara müügiks ettevalmistamisel ja müümisel tehtud kulutuste hüvitamises on põhjendatud ja tuleb rahuldada kogusummas

17 462.42 (2 500 + 810 + 1228.81 + 1 694.91 + 2 118.64 + 3 389.83 + 4 406.88 + 1 000.00 + 313.35) krooni ulatuses. Poolte vahel on vaidlus ka selles, millises osas vastutab kostja vara võõrandamisest tekkinud kahju eest. Lepingu üldtingimuste p. 5.19 järgi on rentnik kohustatud hüvitama rendileandjale vara võõrandamisest tekkinud kahju (vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe). Vara jääkmaksumus on lepingu üldtingimuste kohaselt lepingu tähtaja suvalisel ajahetkel rentniku poolt rendileandjale vara omandamiseks tehtud kulutuste hüvitamata osa. Kasutusrendilepingute järgi lasus vara kasutajal kohustus tasuda maksegraafikus ettenähtud renti (tasu vara kasutamise eest). Pooled ei ole kokku leppinud vara väljaostus; kostja pole kooskõlas poolte kokkuleppega tasunud vara väljaostumakseid. Õige on kostja väide selles, et lepingu sõlmimisel koostatud maksegraafikutes sisaldub üksnes rendimakse (tasu vara kasutamise eest). Seega pole lepingu alusel võimalik määrata vara jääkmaksumust. Hageja väidab, et sõidukite XXX, XXX ja jääkmaksumused olid lepingu lõpetamise ajal vastavalt 100 183.14 krooni, 125 263.38 krooni ja 166 435.23 krooni. Hageja tugineb vara jääkmaksumuse määramisel enda poolt koostatud illustreerivatele maksegraafikutele (tl. 99, 115, 130), millised ei ole kostjaga sõlmitud kasuturendilepingute osaks. Kostja pole samas vaidlustanud hageja poolt esile toodud sõidukite jääkmaksumusi, mida saab vaikimise alusel hinnata asjaolu omaksvõtuna. Seega on hageja arvestanud ühepoolselt kostja tasutud rendist osa sõidukite omandamisega seotud kulutuste katteks, millega kostja on nõustunud ja mis ei riku kostjate õigusi. Eelneva alusel lähtub kohus vaidluse lahendamisel hageja poolt esile toodud vara jääkmaksumusest. Hageja on sõiduki XXX soetanud 138 983.05 krooni eest. Vara jääkmaksumus oli lepingu lõppemise ajal 100 183.14 krooni. Sõiduk on võõrandatud 8.novembril 2004 63 559.32 krooni eest (tl. 31, 114). Hageja on sõiduki XXX soetanud 200 762.72 krooni eest. Vara jääkmaksumus oli lepingu lõppemise ajal 125 263.61 krooni. Sõiduk on võõrandatud 3.septembril 2004 67 796.61 krooni eest (tl. 45, 128). Hageja on sõiduki soetanud 261 864.41 krooni eest. Vara jääkmaksumus oli lepingu lõppemisel 166 435.71 krooni. Sõiduk on võõrandatud 13.aprillil 2004 88 135.59 krooni eest (tl. 64, 148). Kostja väidab, et hageja on sõidukid müünud lepingu lõpetamisest märkimisväärselt hiljem ja turuväärtusest oluliselt madalama hinnaga. Vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga on tõendatud, et hagejale 23.augustil 2003 tagastatud sõiduk XXX oli avariiline; tagastamisel anti üle üksnes 1 komplekt auto võtmeid. 7.septembri 2004 hindamise aktis on märkustena kantud esiklaas puru, esiots avariiline. Sõiduki hind oli akti kohaselt 80 000 krooni (tl. 46). AS AS hindamisakti, Eesti Konjuktuuriinstituudi teatise (tl. 161, 181, 226, 238, 245) järgi oli sarnase sõiduki harilik väärtus 2003 IV kvartalis vahemikus 175 000 kuni 158 000 krooni ja 2004 IV kvartalis 140 000 kuni 110 000 krooni. Eelnevast tuleneb, et vaidlusaluse sõidukiga XXX sarnase sõiduki harilik väärtus langes müügiperioodil tavapäraselt ca 25% aastas. Hageja koostatud ja vara jääkmaksumuse määramisel aluseks võetud maksegraafiku kohaselt langes sõiduki jääkväärtus sõiduki müügiperioodi kestel 37% (tl. 99).

Vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga on tõendatud, et hagejale 23.veebruaril 2004 tagastatud sõiduk XXX oli väheste vigastustega; tagastamisel fikseeriti juhipoolse peegli vahetus, esiklaasi kriimustused, pamperil väikesed vigastused jmt. (tl. 171). 17.märtsi 2004 hindamise aktis on sõiduki hind 115 000 krooni (tl. 34). AS City Renault-Autori AS hindamisakti, Eesti Konjuktuuriinstituudi teatise (tl. 162, 181, 227, 246) järgi oli sarnase sõiduki harilik väärtus 2003 III/IV kvartalis vahemikus 229 300 kuni 180 000 krooni ja 2004 III/IV kvartalis 181 300 kuni 100 000 krooni. Eelnevast tuleneb, et vaidlusaluse sõidukiga XXX sarnase sõiduki harilik väärtus langes vaidlusalusel müügiperioodil tavapäraselt ca 32% aastas. Hageja koostatud ja vara jääkmaksumuse määramisel aluseks võetud maksegraafiku kohaselt langes sõiduki jääkväärtus sõiduki müügiperioodi kestel 15% (tl. 115). Vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga on tõendatud, et hagejale 28.oktoobril 2003 tagastatud sõiduk oli puudusteta; tagastamisel anti üle üksnes 2 komplekti auto võtmeid; aktis pole osundatud ühelegi vigastusele. Sama kuupäeva ühepoolses hindamise aktis on märkustena sisse kantud olulised puudused (katus kõver, SRS pole sees, kohad liimitud, rool kõver, suurel kiirusel ei taha otse sõita). Kohus leiab, et sõiduki tehnilise seisundi määramisel tuleb lähtuda kahepoolsest aktist. Pooled ei ole sõiduki üleandmisel selles puudusi fikseerinud. Kostja vaidlustab puuduste olemasolu. Hageja pole tõsikindlate tõenditega kinnitanud, et ühepoolses aktis märgitud puudused olid üleandmisel tegelikult olemas. Kohus leiab ka, et ühepoolses aktis märgitud puudused pidid vara vastuvõtmisel olema tavalise tähelepanelikkuse juures märgatavad. Juhul, kui hageja (volitatud esindaja) ei pidanud vajalikuks neid esile tuua ja üles tähendada, lasub sellega kaasnev riisiko ning kahepoolses aktis fikseeritust erineva olukorra tõendamise koormus hageja poolel. Sõiduki hind oli akti kohaselt 170 000 krooni (tl. 66). AS AS hindamisaktide, Eesti Konjuktuuriinstituudi teatiste (tl. 163, 226, 238, 247) järgi oli sarnase sõiduki harilik väärtus 2003 IV kvartalis vahemikus 202 000 kuni 180 000 krooni ja 2004 IV kvartalis 210 000 kuni 120 000 krooni. Eelnevast tuleneb, et vaidlusaluse sõiduki harilik väärtus langes vaidlusalusel müügiperioodil tavapäraselt ca 15% aastas. Hageja koostatud ja vara jääkmaksumuse määramisel aluseks võetud maksegraafiku kohaselt langes sõiduki jääkväärtus sõiduki müügiperioodi kestel 13% (tl. 130). Hinnanud sõidukite realiseerimise perioodi ja hinnalangusega seotud asjaolusid ja tõendeid kogumis leiab kohus, et vara realiseerimisväärtuse vähenemise eest vastutavad mõlemad pooled. Sõidukite müügiga tegeles hageja omades pooltest ainsana võimalust müügiprotsessi mõjutada. Hageja ei ole tõendanud oma väidet selles, et kostjale liisitud sõidukite müük oli turul raskendatud ning varale ei leidunud turul ostjaid. Tõendamata on müügiga tegelemine, hinna alandamise vajaduse tuvastamine, esitamata on hinna alandamise kohta tehtud otsustused. Kohus nõustub kostjaga selles, et ei vastuta kahju eest, mille hageja ise on põhjustanud. Hageja pole esitanud mingeid tõendeid, mis kinnitaks kostja seotust sõidukite müügi pika perioodi ja tavapärasest oluliselt suurema allahindlusega. AS XXX AS hindamisaktide kohaselt oli sarnaste sõidukite reaalne müügiperiood kaks kuud (tl. 226-228). Kohtul puudub alus märgitud tõendite objektiivsuses kahelda. Hageja pole selle tõendi kummutamiseks esitanud ühtegi tõendit. Kohus leiab, et kostja ei vastuta vara väärtuse langemise eest perioodil kus vara müüki ei toimunud hagejast sõltuvatel põhjustel. Sõidukil XXX kestis müügiperiood ca 14 kuud, sõidukil XXX - ca 12 kuud ja sõidukil - ca 8 kuud, mis on tavapärasest müügiperioodist märkimisväärselt pikem. Kohus nõustub kostjatega selles, et sedalaadi kahju ei pidanud kostja lepingu sõlmimisel mõistlikult ette nägema; kostjal puudus

võimalus seda ära hoida. Hinnates kõiki sõidukite harilikku väärtust ja selle muutumist kajastavaid tõendeid kogumis hindab kohus sõidukite väärtuse keskmiseks languseks ca 15% aastas (1,25% kuus). VÕS § 127 lg. 3 järgi peab lepingulist kohustust rikkunud pool hüvitama kahju, mida ta pidi lepingu sõlmimise ajal rikkumise tagajärjena ette nägema. Kohus leiab, et liisinguvõtja ei pea lepingu sõlmimise ajal ette nägema ja arvestama liisinguandja põhjendamatu passiivsusega liisitud ja tagastatud vara võõrandamisel. Sellega kaasnenud hinnalangus pole seotud liisinguvõtja tegevusega ning viimasel puudub võimalus seda ära hoida. VÕS § 139 järgi vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles kahju tekkis või suurenes kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel. Kahju vähendamise aluseks on kahjustatud isiku poolt kahju tekkimise ohule osundamata jätmine, kahju tekkimise ohu tõrjumata jätmine või tekkinud kahju vähendamisele suunatud toimingute tegemata jätmine, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Kohus leiab, et hageja majandustegevus on seotud sõidukite soetamise ja võõrandamisega; hagejale pidi olema sõiduki hinnalangust mõjutavad asjaolud teada ning hageja pidanuks vara võõrandamisel ilmutama suuremat hoolikust kahju suurendamise ärahoidmisel. Eelneva alusel kohus leiab, et hageja on ise põhjustanud sõiduki XXX hinnalanguse 15% ulatuses, sõiduki XXX osas 12,5% ulatuses ja sõiduki osas 7,5% ulatuses. Kohus nõustub hagejaga selles, et tegelik müügihind selgub tehingu sõlmimisel. Kostja pole esile toonud asjaolusid, mis annaks alust sellest põhimõttest kõrvale kalduda sõidukite XXX ja XXX puhul. Osundatud sõidukite müügihinda mõjutasid neis esinenud vigastused. Seega pole alust lähtuda keskmisest müügihinnast. Samas tuleb müügihinnale kahju hüvitisest mahaarvamisel lisada vastavalt 15% ja 12,5% ning selle summa osas nõutava kahju suurust vähendada. Sõiduki XXX müügist laekus hagejale 63 559.32 krooni, mis tuleb nõutavast kahjust maha arvestada koos lisanduva 15%, s.o. kogusummas 73 093.21 krooni ulatuses. Sõiduki XXX müügist laekus 78 828.99 krooni, mis tuleb nõutavast kahjust maha arvestada koos lisanduva 12,5%, s.o kogusummas 98 536.23 krooni ulatuses. Kohus nõustub kostjaga selles, et sõiduki väärtus on vähenenud oluliselt pärast selle hagejale üle andmist. Hageja pole vastupidist tõenditega kummutanud. Kohus leiab, et sõiduki harilikuks väärtuseks tuleb vaidluses esile toodud asjaoludel pidada hageja poolt esitatud illustreerivas maksegraafikus kahekuulise müügiperioodi möödumisel toodud jääkväärtust, s.o. 159 410.00 krooni, millises ulatuses tuleb hageja kahju vähendada. Hüvitatava kahju suuruse määramisel lähtub kohus VÕS §-st 127 lg. 6. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et lepingute lõppemise aja sõidukite jääkväärtusest (391 882.46 krooni) tuleb hagejale tagastatud vara arvel maha arvata 331 079.44 (73 093.21 + 98 536.23 + 159 450) krooni. Kostjalt tuleb hageja kahju hüvitamiseks välja mõista 60 803.02 krooni. Pooltel puudub vaidlus sellese, et kostja HE on võtnud 15.aprilli 2002, 19.juuni 2002 ja 29.juuli 2002 käenduslepingutega kohustuse vastutada võlausaldaja ees liisingulepingutest tuleneva põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Hageja nõue on kooskõlas VÕS §-ga 142 ja 145, mille järgi vastutab käendaja võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuste täitmise eest võlgnikuga solidaarselt. Eelneva alusel on hageja nõue kostjate suhtes solidaarvastutuse kohaldamises põhjendatud, tõendatud ja tuleb rahuldada.