Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

2-16-110715 Kohus on menetlenud tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt TsMS § 405 lg-le 1. Kohus, kuulanud ära pooled ning tutvunud tsiviilasja toimiku materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. TsMS § 444 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse või hagi õigeksvõtul põhineva otsuse kohus teha kirjeldava ja põhjendava osata. TsMS § 444 lg 4 kohaselt võib kohus sama paragrahvi lõikes 3 nimetamata otsusest kirjeldava ja põhjendava osa välja jätta, kui menetlusosalised on andnud selleks nõusoleku või kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses. Sel juhul tuleb otsuses märkida, et kohus täiendab otsust käesoleva seadustiku § 448 lõikes 41 sätestatu kohaselt, kui menetlusosaline teatab kümne päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates kohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus. Kohus selgitab otsuses apellatsioonkaebuse esitamise soovist teatamata jätmise tagajärgi. TsMS § 448 lg 41 sätestab, et sama seadustiku § 444 lõike 4 alusel tehtud kirjeldava või põhjendava osata otsust täiendab kohus puuduva osaga, kui menetlusosaline teatab kümne päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates kohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus. Apellatsioonkaebuse esitamise soovi ei pea põhjendama. Otsuse täiendamine lahendatakse kirjalikus menetluses. Teisele menetlusosalisele otsuse täiendamisest ei teatata. Kohus võib kohtuotsuse tervikuna koostada ka käesoleva seadustiku § 444 lõigetes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. Otsuse täiendamise korral puuduva osaga hakkab apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg uuesti kulgema täiendava otsuse kättetoimetamisest arvates. TsMS § 448 lg 42 sätestab, et kui menetlusosaline ei ole kohtule sama paragrahvi lõikes 41 sätestatud tähtaja jooksul teatanud soovist kirjeldava ja põhjendava osata otsuse peale apellatsioonkaebust esitada, loetakse, et ta on apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunud. Vastavalt TsMS § 637 lg-le 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohus ei anna luba edasikaebamiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi.

2-16-110715 Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus märgib, et kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise aluseks ei ole mitte lepingulise esindaja poolt esitatud arved, vaid kulude põhjendatus ja vajalikkus. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja poolt esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt moodustuvad hageja menetluskulud tasutud riigilõivudest summas 75 eurot ja hageja õigusabikuludest summas 225 eurot (sh käibemaks), seega kokku 300 eurot. Kohus leiab, et hageja poolt tasutud riigilõiv on põhjendatud ja vajalik ning kuulub kostjalt välja mõistmisele. Hageja on õigusabi kasutanud ja õigusabi kasutades kulu kandnud ning vastav kulu tuleb kostjal hagejale ka hüvitada, kuivõrd antud tsiviilasja menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Kohtu hinnangul on hageja esindaja poolt õigusabi andmiseks kulutatud aeg põhjendatud ja õigusabi tunnihind mõistlik. Küll aga ei ole antud asjas kohtu hinnangul põhjendatud menetluskulud suuruses, mis ületavad tsiviilasja hinda. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-4-15 on sedastatud, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda ning et tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Käesoleval juhul ei ole kohtu hinnangul tegemist eriliselt keeruka ega mahuka asjaga, vaid menetluslikult väikesemahulise rahalise nõudega, mida menetleti lihtmenetluses. Seega ei ole antud juhul põhjendatud kulude hüvitamine tsiviilasja hinda ületavas ulatuses. Eeltoodust tulenevalt vähendab kohus hageja poolt menetluskuludeks taotletud summat ja määrab kostja poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suuruseks 104.07 eurot. TsMS § 177 lg 4 sätestab, et kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse kohtule esitanud. Kuivõrd kohus on menetluskulude kindlaksmääramisel lähtunud seisukohast, et väljamõistetava menetluskulu suurus ei tohi ületada tsiviilasja hinda, ei ole antud juhul võimalik hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt välja mõista viivist, kuivõrd menetluskulud on juba samas suuruses tsiviilasja hinnaga ja viivise lisamine muudaks menetluskulud tsiviilasja hinnast suuremaks. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

2-16-110715

/Digitaalselt allkirjastatud/ Hannes Olev Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.