Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

xxx esitas xxx vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlg 90 000 krooni, intress 143 200 krooni ning viivised 66 800 krooni, kokku 300 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt andis hageja kostjale 27.02.2004.a laenulepinguga laenu 150 000 krooni. Lepingu p 1 kohaselt kohustus kostja tasuma intressi 10% kuus. Kostja kohustus tagastama laenu vastavalt maksegraafikule hiljemalt 09.06.2004.a, kuid ei ole oma kohustusi täitnud. Kostja on tasunud alates 28.05.2004.a hageja pangakontole 139 000 krooni, millest hageja arvestas intressi katteks 79 000 krooni ning põhivõlgnevuse katteks 60 000 krooni. Kuna maksegraafiku kohaselt

tuli kostjal esimesena tasuda intressid ning põhiosa pärast intressimaksete tasumist, arvestas hageja laekunud summad intressivõlgnevuse katteks. Kostja on kogu raha hagejale tasunud pangaülekandega, sularaha pole tasutud. Hageja on kostjalt korduvalt nõudnud kohustuse täitmist. Kostja võlgnevus põhivõla osas on 90 000 krooni ja seisuga 06.02.2006.a moodustab intressivõlgnevus 143 200 krooni. Hagejal oleks õigus nõuda kostjalt lepingu p 2 alusel viiviste tasumist summas 2 353 500 krooni. Hageja vähendab viiviste nõuet ning palub kostjalt välja mõista viivistena 66 800 krooni. Hageja selgitas, et pooled on sõlminud kaks laenulepingut. Esimese, 22.01.2004.a lepinguga andis hageja kostjale laenu 75 000 krooni. Intress oli 10% kuus ning kostja kohustus hagejale laenu tagastama koos intressidega hiljemalt 22.03.2004.a. Selle laenulepingu võlgnevuse koos intressidega 105 000 krooni tagastas kostja hagejale kuni 24.05.2004.a tehtud maksetega. Kostja on esimese lepingu alusel hagejale võlgu 2500 krooni, kuid hageja selle summa väljamõistmist ei nõua.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt andis hageja kostjale laenu 22.01.2004.a summas 75 000 krooni, 27.02.2004. a summas 50 000 krooni, 04.03.2004.a summas 50 000 krooni ning 09.03.2004.a summas 50 000 krooni, kokku 225 000 krooni. Kostja on hagejale tagasi maksnud pangaülekandega 11.04.2004.a kuni 08.09.2004.a kokku 241 500 krooni. Lisaks sellele tasus kostja hagejale intressisummasid sularahas. Seega on kostja kõik hagejalt võetud laenud ning kokku lepitud intressi tasunud. Pärast viimast makset kinnitas hageja suuliselt kostjale, et loeb laenulepingust tulenevad kohustused lõppenuks. Hageja ei ole 08.09.2004.a kuni 20.02.2006.a kordagi pöördunud kostja poole seoses laenulepinguga. Kostja määras VÕS § 88 lg 1 kohaselt, et pangaülekandega tehtud maksed on tehtud laenu tagastamise kohustuse katteks. Hageja ei ole sellele vastu vaielnud. Kostja esitas taotluse viiviste vähendamiseks VÕS § 13 lg 8; 162 alusel, kuna hageja ei käitunud vastavuses hea usu põhimõttega.

KOHTU SEISUKOHAD

Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmise asjaolude üle:

saanud ei ole. Hageja vande all antud seletusega on vastuolus tunnistaja xxx ütlused, mille kohaselt tunnistaja ja kostja viisid hagejale raha Statoili tanklasse kokku umbes 70 000 krooni. Mingi hetk hakkas kostja tegema ülekandeid. Kohus leiab, et põhimõtteliselt on võimalik raha üleandmist tõendada ka tunnistajate ütlustega, kuid kostja abikaasa ütlused ei ole ainukese tõendina piisavad. Kohtul ei ole alust pidada tunnistaja ütluseid tõepärasemateks kui hageja vande all antud seletusi. Tunnistaja ütluseid raha üleandmise kohta ei toeta ka hageja pangakonto väljavõte, kust ei nähtu, et hageja oleks tunnistaja nimetatud ajavahemikul oma arvele suuremaid summasid sularaha pannud (tl 87-90). Kohus leiab eeltoodu alusel, et kostja väited sularahas võla tasumise kohta ei ole tõendatud. Hageja seletas, et ajavahemikul 11.04.2004.a kuni 24.05.2004.a tehtud maksed on esimese laenulepingu katteks ning alates 28.05.2004.a tehtud maksed teise laenulepingu katteks. Kohustuse täitmise järjekorda reguleerib VÕS § 88. Kostja vastuse kohaselt on ta pangaülekannete selgituseks märkinud „laenu tagastus“ ja seega ei ole kostja täpsustanud, kumma laenu katteks on nimetatud summad kantud. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostjale mõistliku aja jooksul teatanud, millise laenu katteks ta tasutud summad arvestab. Kuna kumbki pool ei ole tõendanud, et oleks enne kohtumenetluse algust määranud kindlaks täidetava kohustuse, kuulub kohaldamisele VÕS § 88 lg

palub kostjalt viivisena välja mõista 66 800 krooni, s.t umbes 51 % viiviseid tasumata põhisummalt 56 000 kroonilt aastas. Kostja on palunud väljamõistetavaid viiviseid vähendada. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Laenulepingust nähtuvalt on laen antud väga lühiajaliseks kasutamiseks, kolmeks kuuks. Kostja on jätnud kahe aasta jooksul tagastamata üle kolmandiku laenusummast. Kostja ei ole tõendanud oma rasket majanduslikku olukorda ega viidanud, et laenuandja kasutas ära tema rasket olukorda. Kostja on alla kirjutanud lepingule, mille järgseks viiviste suuruseks on 5% päevas, s.t 1825% aastas. Hageja on viiviste nõuet omal algatusel vähendanud ning palub viivistena välja mõista umbes 51% aastas. Kohus leiab, et eeltoodud asjaoludest tulenevat ei ole alust viiviste vähendamiseks. Hageja nõue viiviste väljamõistmiseks tuleb rahuldada. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevuse välja mõistnud osaliselt, viiviste osas täielikult ning jätnud hagi intresside väljamõistmise osas rahuldamata. Kohus leiab, et poolte menetluskulud tuleb jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 50% ulatuses hageja ning 50% ulatuses kostja kanda. Pooled võivad nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid.

Gerty Pau Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.