Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

ja murdsid maha kaheksa lambatalle, millest tulenes kahju 6 000 krooni. Hageja teatas juhtunust politseile. Kostja kahju vabatahtlikult ei hüvitanud. Hageja palub VÕS § 1043 ja 1045 lg 1 p 5 alusel kahju hüvitamiseks 6 000 krooni välja mõista. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja koerad olid küll 25.01.2006 lahti, kuid lammaste murdmine nende poolt on tõendamata. Kostja selgitas, et 25.01.2006 lasi hageja maha kostja koera ja haavas teist koera. Laskmisega seoses ei teatanud hageja, et lambad on murtud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja koerad murdsid hageja lambaid. Hageja ei teatanud politseile 25.01.2006 lammaste murdmisest, kuigi sellel päeval oli politsei seoses koerte laskmisega hageja elukoha läheduses. Avaldus politseile on esitatud alles 30.01.2006. Kostja väidab, et suuremates lambakasvatustes on talvel tallede suremine tavaline. Hageja poolt esitatud veterinaartõend on koostatud alles 01.02.2006, seega seitse päeva hiljem. Tõendi koostanud veterinaari seletuse kohaselt olid lammastel küll puremisjäljed, kuid kuna korjused olid olnud nädal aega õues ja külmunud, siis polnud võimalik tuvastada, millal oli lambaid puretud. Eeltoodu tõttu kahtleb kostja veterinaartõendil olevas surma põhjuses, milleks oli „koerte puretud”. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Pärnu Maakohus rahuldas hagi ja mõistis J.Slt J.A kasuks välja 6 000 krooni. Kohtukulud jättis maakohus kostja kanda. Kohtul ei olnud põhjust kahelda hageja seletuses, mille kohaselt lammaste murdmine toimus 25.01.2006. Hageja ootas juba samal õhtul sündmuskohale politseiametnikku. Kuna keegi ka järgnevate päevade jooksul ei tulnud, esitas ta politseile avalduse alles 30.01.2006. Kostja on omaks võtnud, et temale kuuluvad kaks koera olid 25.01.2006 lahti. Tunnistaja A. R ütluste kohaselt tulistas hageja 25.01.2006 kostja koeri ja selgitas tunnistajale, et paar nädalat tagasi olid hulkuvad koerad murdnud tema lambatallesid. Kohus möönab, et hageja seletuse ja tunnistaja ütluste vahel on vastuolu: hageja väidete kohaselt rääkis ta tunnistajale samal päeval toimunud lammaste murdmisest, kuid tunnistaja ütluste kohaselt räägiti paari nädala eest toimunud lammaste murdmisest. Maakohus leidis, et tunnistaja võis hageja suulist pöördumist mitte tähele panna. Samas on vaieldamatult tõendatud, et kostja koerad olid lahti ja üks neist oli liikunud hageja elukoha suunas. Kohtu arvates ei olnud vastuolu selles, et veterinaararsti tõendite kohaselt on murtud 9 lammast, kuna hageja seletas, et üks pureda saanud lammas tuli hädatappa hiljem. Seega murti 8 looma. Lammaste murdmine on tõendatud hageja elukaaslase A. P ütlustega, kes nägi töölt tulles murtud lambaid ja eelnevalt oli hageja talle telefoni teel juhtunust teatanud. Hageja seletust, et ta pöördus telefoni teel politsei poole ka pärast 25.01.2006, tõendab mobiilside eristus, mille kohaselt on hageja 27.01.2006 helistanud politseiametnik A. R. Tunnistaja T. L ütluste kohaselt palus hageja 25.01.2006 tal lasta maha haavatud hulkuva koera. Hageja lammaste murdmisest ei kõnelnud. Maakohtu arvates ei tõendanud see, et lambad oleks murtud varem. Tunnistaja A. T ütluste kohaselt avaldas hageja 25.01.2006 talle, et tal on murtud lambaid. Hinnates kogutud tõendeid leidis maakohus, et hageja nägi oma laudast väljumas kostja koeri, kes murdsid hageja lambaid. Maakohus rahuldas hagi VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja lg 2, § 1060 ja § 104 lg 2 alusel. Apellatsioonkaebuse põhjendused J.S palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Kohus hindas vääralt kogutud tõendeid, kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ning rikkus protsessiõigusenorme. Apellant leiab, et hagi ei ole tõendatud. Maakohus on eelistanud hageja ja tema elukaaslase A. P ütlusi ja jätnud kõrvale erapooletute tunnistajate ütlused, mis on hageja seletuse ja A. P ütlusega vastuolus. Maakohus on küll tuvastanud tunnistaja A. R ja hageja ütluste vastuolu, kuid leidnud, et

2(5)

tunnistaja ei pannud hageja poolt lausutut tähele. Kohus on jätnud tähelepanuta, et tunnistaja A.R ütlusi kinnitab ka temaga koos sündmuskohal käinud abipolitseinik A. V. Kui hageja oleks tõepoolest rääkinud samal päeval murtud lammastest, siis oleks vähemalt üks politseinik seda tähele pannud ja vastavalt tegutsenud. Tunnistaja A. R ütluste kohaselt rääkis hageja talle kaks nädalat tagasi murtud lammastest. 25.01.2006 helistas hageja tõepoolest A.R ja teatas, et haavatud koera enam ei ole. Pärast seda hageja enam tunnistajale helistanud ei ole. 30.01.2006 politseile avaldust tehes ei osanud hageja põhjendada, miks ta koheselt ei teatanud lammaste murdmisest. Samuti on hageja 25.01.2006 suhelnud tunnistaja T. L selgitanud, et hageja ei rääkinud talle lammaste murdmisest. Peale tunnistaja A. P ei mäleta üksi tunnistaja, et hageja oleks 25.01.2006 rääkinud murtud lammastest. Tunnistajate ütluste kohaselt teatas hageja koeri lastes „oma maa, teen, mis tahan”, mitte aga ei viidanud murtud lammastele. Hageja jahimehena teab, et kui kohe jälgi ei fikseerita, siis need segunevad ja sündmuskohta ei ole võimalik hinnata. Hageja on loomaarstile helistanud alles 30.01.2006 ja seitse päeva hiljem ei saanud loomaarst külmunud korjuste järgi tuvastada, millal lambaid oli puretud. Veterinaartõendile kirjutas ta „koerte puretud” hageja ütluste järgi. Apellandi taotlust vet.arst A. V tunnistajana ülekuulamiseks kohus ei rahuldanud ja samas ka ei põhjendud, miks ta ei arvestanud asja juurde võetud A. V ülekuulamise protokolli. Koerte poolt lammaste murdmise kohta on ainult üks tunnistaja, see on hageja ise. Tunnistajate ütluste kohaselt on hageja ka varem koeri tulistanud ja ta ladustab oma majapidamise lähedal metsas surnud loomade jäätmeid, mille lõhn meelitab sinna igasuguseid loomi, mistõttu küla koerad luusivad hageja majapidamise lähedal. Kahju väljamõistmisel on oluline hageja enda tegevus. Hageja hoiab lambaid laudas, mis asub 100 meetri kaugusel tema majast ja kuhu on võimalik koertel sisse pääseda. Apellant peab hageja sellist tegevust provotseerivaks. Apellant leiab, et arvestades vastuolu hageja seletuse ja tunnistajate ütluste vahel ja hageja enda ebaloogilist käitumist 25.01.2006, on tõenäoline, et hageja loomadega oli midagi juhtunud juba varem. Kui vastustaja oleks 25.01.2006 kutsunud loomaarsti ja politsei, oleks saanud täpselt kindlaks teha, millal olid lambad murtud ja kelle poolt. Apellant leiab, et tema süü loomade hukkumises ei ole tõendatud. Vastus apellatsioonkaebusele J.A ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud asja materjalidega , leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja ringkonnakohtu otsusega jätta hagi rahuldamata. VÕS § 1056 lg 1 järgi kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. VÕS § 1060 järgi vastutab loomapidaja looma poolt tekitatud kahju eest. Vaidlust ei ole selles, et kostjale kuuluvad kaks koera olid 25.01.2006 järelvalveta hulkumas ja kostjat on selles eest 29.04.2006 Rapla Politseijaoskonna juhtivkonstaabel A. R kiirmenetluse otsusega karistatud rahatrahviga 180 krooni. Samuti ei ole vaidlust selles, et 30.01.2006 on hageja teinud avalduse Rapla Politseijaoskonnale seoses 25.01.2006 koerte poolt 8 lambatalle murdmisega ja kahe ute vigastamisega, mille tagajärjel tuli üks utt hädatappa. 01.02.2006 on volitatud veterinaararst A. V välja andud kaks veterinaartõendit 9 lamba utiliseerimiseks. Kostja vaidles vastu hageja väitele, et tema koerad murdsid hageja lambaid. TsMS § 230 lg 1 kohaselt pidi hageja tõendama kahju tekkimist ja selle suurust ning seda, et kahju on tekkinud kostja

3(5)

tegevuse või tegevusetuse tulemusel. Seega pidi hageja tõendama, et tema lambad murti 25.01.2006 kostja koerte poolt. Kolleegium leiab, et maakohus on otsust tehes rikkunud TsMS § 232 lg-t 1 ja teinud tõenditest ebaõige järelduse nõude tõendatuse kohta. Samuti on maakohus rikkunud TsMS § 229 lg 1 ja 2. Maakohus on otsuse tegemisel võtnud aluseks hageja seletuse, kusjuures hageja ei ole andnud seletust vande all. TsMS § 229 lg 2 järgi on tõendiks poole vande all antud seletus ja lõige 1 järgi on tõendiks teave, mis on kogutud vastavas protsessivormis. Seega ei olnud hageja seletus kohane tõend, mida maakohus oleks saanud otsuse tegemisel hinnata. Apellant ei ole apellatsioonkaebuses eeltoodud menetlusnormi rikkumisele viidanud, kuid olenemata apellatsioonkaebuse põhjendustest leiab kolleegium, et tegemist on menetlusnormi rikkumisega, mida ringkonnakohus ei saa jätta tähelepanuta. Tõend, mis ei ole vastavas protsessuaalses vormis, tuleb jätta tähelepanuta. Maakohus on hagi aluseks olevad asjaolud lugenud tõendatuks just hageja seletusele ja tunnistaja A. P ütluste alusel. Kuna hageja seletus ei ole tõendiks, siis tuleb hinnata, kas teiste asjas kogutud tõenditega on tõendatud kostja koerte poolt hageja lammaste murdmine. Tunnistaja A. P (lk. 32-33) ütluste kohaselt helistas hageja talle 25.01.2005 päeval tööle ja teatas, et loomi on murtud ja koerad jooksid ringi. Õhtul töölt tulles nägi tunnistaja laudas murtud lambaid ja veriseid jälgi. Hiljem selgus, et murtud oli 8 talle ja üks vana lammas. Lammaste laibad tõi hageja laudast välja ja asetas traktori kapotile, et loomad neid murda ei saaks. Kolleegium leiab, et tunnistaja ütlustest ei tulene, et kostja koerad oleksid murdnud hageja lambaid. Samuti ei ole ülejäänud tunnistajad kohtule rääkinud, et nad oleksid teadlikud 25.01.2006 toimunud hageja lammaste murdmisest kostja koerte poolt. Sellekohane apellatsioonkaebuse väide on õige. Seoses kostja koerte tulistamisega 25.01.2005 hagejaga vestelnud politseinik A. R ütluste (lk. 46-47) kohaselt väitis hageja, et paar nädalat tagasi on tal lambaid murtud, kuid samal päeval lammaste murdmisest hageja ei rääkinud. Kolleegiumi arvates ei ole tõenäoline, et politseiametnik ei pannud hageja juttu tähele või unustas selle. Tunnistaja T.L, kes samuti hagejaga 25.01.2005 kõneles, ütluste (lk. 47-48) kohaselt ei rääkinud hageja talle lammaste murdmisest ja nimetatud jutt tekkis 3-4 päeva hiljem. Tunnistaja A. L ütluste kohaselt ei avaldanud hageja ka temale 25.01.2005, et tal oleks koerad lambaid murdnud. Apellant on kaebuses väitnud, et maakohus jättis põhjendamatult tunnistajana üle kuulamata vet. arst A. V ja ei arvestanud ka toimikusse lisatud tunnistaja ülekuulamise protokolli. Kolleegium leiab, et väärteoasja uurimise materjalide juures olev tunnistaja A. V ülekuulamise protokoll (lk. 1819) on TsMS § 272 lg 1 järgi käsitatav dokumentaalse tõendina ja maakohus on ebaõigesti jätnud selle hindamata. Eeltoodud tõendi kohaselt olid 01.02.2006 lammaste korjused hageja õuel lumehanges ja loomaarstil ei olnud võimalik tuvastada, kas neid oli puretud enne või pärast surma. Seega ei kinnita eeltoodud tõend hageja väidet loomade murdmise kohta ega ka seda, et loomad hukkusid just 25.01.2006. Õige on apellandi väide, et esitatud tõendeid hinnates tuleb arvestada ka hageja enda käitumisega. Ei ole tõepärane, et juhul, kui hageja lambaid oli 25.01.2006 murtud, ei oleks hageja sellest rääkinud samal päeval vahetult pärast murdmist kohale tulnud politseinikule. Samuti ei ole tavapärane, et sellisel juhul pöördutakse politsei ja loomaarsti poole ligi nädal hiljem. Nädal aega õues olnud loomakorjuste järgi ei olnud loomaarstil võimalik täpset surma põhjust määrata. Hageja selline käitumine ei ole hagiavalduse aluseks toodud asjaoludel tavapärane. Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et hageja ei ole tõendanud, et kostja koerad oleksid murdnud 25.01.2005 tema lambaid. Järelikult tuleb hagi jätta rahuldamata tõendamatuse tõttu. Seoses hagi rahuldamata jätmisega tuleb asja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi jätta hageja kanda.

4(5)

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Margo Klaar

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.