Otsuse tegemise aeg ja koht 19.06.2017 Tallinn, Tartu maantee kohtumaja Tsiviilasja number
2-16-130547
Tsiviilasi
If P&C Insurance AS hagi Xxxxvastu
Hagihind
hagi hind 818,96 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja: If P&C Insurance AS (registrikood 11198910, Fr. Kreutzwaldi 4, 10120 Tallinn); esindajad Hageja lepinguline esindaja: Marjana Hiie (Sakala/Kentmanni 10/4, Tallinn 10141, telefon:
8030, e-post: [email protected]); Kostja: Xxxx(isikukood xxxx, xxxx, e-post: xxxx); Kostja lepinguline esindaja: Vladimir Šemanski (e-post: [email protected]). Menetluse liik
Lihtmenetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu hageja loobumine käsitluskulude nõudest summas 51,13 eurot ning lõpetada eelnimetatud nõude osas menetlus käesolevas tsiviilasjas nr 2-16-130547.
2.Jätta rahuldamata kostja taotlus mitte arvestada tõendina Politsei- ja Piirivalveameti 16.07.2014 vastust päringule ning teavitada tõendi võltsitusest prokuratuuri.
3.Hagi rahuldada.
4.Mõista kostjalt Xxxx(isikukood xxxx) hageja If P&C Insurance AS (registrikood 11198910) kasuks välja 776,66 (seitsesada seitsekümmend kuus eurot ja 66 senti) eurot, millest 634,87 eurot on põhinõue ja 141,79 eurot on seisuga 25.05.2017 sissenõutavaks muutunud viivis.
5.Mõista kostjalt Xxxx(isikukood xxxx) hageja If P&C Insurance AS (registrikood 11198910) kasuks välja sissenõutavaks muutuv viivis alates 26.05.2017 põhinõude summalt 634,87 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
Menetluskulude jaotus
1.Jätta menetluskulud kostja Xxxx kanda.
2.Mõista kostjalt Xxxx(isikukood xxxx) hageja If P&C Insurance AS (registrikood 11198910) kasuks välja 530 (viissada kolmkümmend) eurot, millest maksekäsu kiirmenetluse
avalduse esitamisel tasutud riigilõiv on 45 eurot, hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv on 130 eurot ning hageja õigusabikulud on 355 eurot.
3.Mõista kostjalt Xxxx(isikukood xxxx) hageja If P&C Insurance AS (registrikood 11198910) kasuks välja viivis menetluskulude summalt 530 eurot VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja selle põhjendused
1.Hagiavalduse kohaselt toimus 02.10.2013 Tallinnas, Suur-Sõjamäe tn 4 juures liiklusõnnetus, milles sai kannatada pargitud sõiduk Kia Sportage, registreerimismärgiga xxxx. Kahju põhjustas kostja sõidukiga Citroën Xantia, registreerimismärgiga xxxx. Kostja ei hoidnud tagurdades ohutut külgvahet ning riivas seisvat sõidukit Kia Sportage. Kostja lahkus sündmuskohalt politseile nõuetekohaselt teatamata.
2.Kohtuväline menetleja leidis, et 02.10.2013 toimunud liiklusõnnetuses on süüdi sõiduki Citroën Xantia juht ehk kostja. Kohtuväline menetleja võttis 20.05.2014 vastu otsuse, mille kohaselt tunnistati kostja süüdi liiklusseaduse (LS) § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises. Kostja kohtuvälise menetleja otsusega ei nõustunud ja kaebas selle edasi Harju Maakohtusse. Harju Maakohtu 17.06.2014 otsusega väärteoasjas 4-14-4514 karistati kostjat LS § 223 lg 1 alusel ning LS § 236 lg 1 alusel. LS § 236 lg 1 alusel karistatavaks teoks on liiklusõnnetuses osalenud juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumine, kui teatamine on kohustuslik.
3.Liiklusõnnetuses kannatanu Xxxxesitas 02.10.2013 sõidukikindlustuse kahjuavalduse. Xxxxkindlustusandja BTA Insurance Company SE Eesti Filiaal poolt esitatud andmete alusel koostas Viking Motors AS 03.10.2013 hinnapakkumise, mille kohaselt oli kahjude kõrvaldamise kogu maksumus 634,87 eurot. Hageja kostja kindlustusandjana aktsepteeris kahju kõrvaldamise maksumust ning väljastas garantiikirja. Hageja algatas liikluskahju käsitlemiseks liikluskahju juhtumi nr XXXX.
4.Viking Motors AS esitas 18.10.2013 hagejale arve summas 634,87 eurot, mille hageja tasus. Hageja kandis täiendavalt liiklusõnnetuse käsitluskulusid summas 51,13 eurot. Juhtumi käsitluskulu koosnes juhtumi tagajärjel tekkinud kahju suuruse kindlaks määramiseks tehtud ekspertiisi kuludest.
5.Hageja viitas sellele, et õnnetuse toimumise ajal kehtinud liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 48 lg 2 p 7 alusel oli kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui sõidukijuht lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, rikkudes kehtivaid õigusakte. Kostja lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, rikkudes liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud õigusakte. Kostjat on LS § 236 lg 1 alusel, so liiklusõnnetuses osalenud juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumine, kui teatamine on kohustuslik. Hageja leidis, et seetõttu on täidetud tagasinõude esitamise eeldused.
6.Hageja on kahel korral ehk 30.07.2014 ja 20.10.2014 saatnud kostjale nõudekirja, milles on nõudnud kahjujuhtumiga kantud kulude tasumist summas 686 eurot, kuid kostja on jätnud hageja nõude täitmata. Liikluskahju hüvitamise alused on ära toodud liiklusõnnetuse toimumise ajal LKindlS §-s 44. Hageja on 18.07.2014 liiklusõnnetuse tagajärjel kannatanule kostja tekitatud kahju hüvitanud. Hageja viitas VÕS § 492 lõikele 1 ja nõudis omakorda kostjalt kahju hüvitamist summas 643,87 eurot. LKindlS § 48 alusel nõudis hageja kostjalt täiendavalt juhtumi põhjendatud käsitlemise kulu hüvitamist summas 51,13 eurot. Kokku nõudis hageja kostjalt põhinõudena 686 euro väljamõistmist.
7.Hageja viitas VÕS § 101 lg 1 punktile 6, samuti VÕS § 113 lõikele 1 ning nõudis kostjalt viivise väljamõistmist. Hagi esitamise seisuga 08.03.2017 oli sissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgses määras 141,29 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise seadusjärgses määras.
8.Tuginedes TsMS § 144 punktile 1 ja § 146 lg 1 punktile 2 nõudis hageja kostjalt kohtuväliste menetluskulude hüvitamist summas 103,20 eurot. Lindorff Eesti AS on hageja esindajana kostja tegevusetusest tulenevalt püüdnud nõuet alates 19.12.2014 järjekindlalt maksma panna, saates kostjale tekstsõnumeid (SMS), e-kirju, meeldetuletusi posti teel ning helistades.
9.Hagiavalduse täienduses 20.03.2017 loobus hageja taotlusest mõista kostjalt kohtuväliste menetluskuludena välja 103,20 eurot. Hageja palus kostjalt põhinõudena välja mõista 686 eurot, millest 634,87 eurot oli kannatanule tasutud kahju hüvitis ja 51,13 eurot kahju käsitluskulud. Sissenõutavaks muutunud viivisena palus hageja kostjalt välja mõista viivise seadusjärgses määras. Kostja sai hageja 30.07.2014 pretensiooni kätte 08.08.2014, millest tulenevalt arvestab hageja viiviseid alates 08.08.2014. Hagi esitamise ajaks 08.03.2017 on sissenõutavaks muutunud viivise summa 141,29 eurot. Alates 09.03.2017 palus hageja kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutuva viivise summa põhinõudelt 686 eurot seaduses sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni.
10.Kostja vastuväidetega hageja ei nõustunud. Hageja osundas, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 02.10.2013 toimus Tallinnas Suur-Sõjamäe 4 hoone juures liiklusõnnetus, mille põhjustas kostja ja mille käigus sai kannatada pargitud sõiduk Kia Sportage. Vaidlus puudub ka selle üle, et Harju Maakohtu 17.06.2014 otsusega väärteoasjas 4-14-4514 karistati kostjat LS § 236 lg 1 järgi liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli kohustuslik.
11.Hagi on esitatud kostja vastu LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel ehk seetõttu, et kostja põhjustas kindlustusjuhtumi ning lahkus pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt. Asjaolu, et kostja lahkus sündmuskohalt, on tõendatud kahju kannatanu ütlustega ning fikseeritud Eesti Liikluskindlustuse Fondi liikluskindlustuse andmetes. Kostja on väitnud, et ta ei ole sündmuskohalt õigusvastaselt lahkunud, kellegi eest ennast varjanud ja teda ei ole lahkumise eest karistatud, kuid kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et ta ei lahkunud õnnetuse toimumise kohast.
12.Hageja leidis, et LKindlS § 53 lg 1 p 2 ei ole seatud üksnes LS § 237 lõikega 1, vaid tagasinõude esitamise eeldused on täidetud sellega, kui isik lahkub sündmuskohalt politseid nõuetekohaselt teavitamata. Seega on just Harju Maakohtu 17.06.2014 otsusega väärteoasjas 414-4514 tõendatud kostja süüline ja õigusvastane lahkumine liiklusõnnetusepaigalt. Erinevalt LS §-st 237, mis sätestab sündmuskohalt põgenemise koosseisu, seob LKindlS § 53 lg 1 p 2 tagasinõude esitamise õiguse sündmuskohalt lahkumise, mitte põgenemisega.
13.Hageja ei nõustunud kostja väitega, et nõue tema vastu on aegunud, sest maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati kohtule alles 28.12.2016, mil 2013. aasta oktoobrist alates oli möödunud üle kolme aasta. LKindlS § 59 lg 3 alusel on LKindlS 4. peatüki 3. jaos sätestatud tagasinõude õiguse aegumistähtaeg kolm aastat kahju hüvitamisest arvates. Hageja hüvitas tekitatud kahju 18.07.2014, millest tulenevalt algas 3 aastane aegumistähtaeg 18.07.2014.
14.25.05.2017 seisukohtades osundas hageja, et kuivõrd kostja viitab Harju Maakohtu 17.06.2014 jõustunud lahendile, on ta nõustunud, et tal oli pärast õnnetuse toimumist kohustus teatada õnnetusest politseile. Hageja ei nõustunud kostja väitega, et politseile mitteteatamise ja sündmuskohalt lahkumise näol on tegemist täiesti erinevate tegudega. Samuti ei nõustunud hageja kostja väitega, et viimase mittelahkumist tõendavad tunnistaja Xxxxütlused. Kostja esitatud Xxxxütlustest nähtub, et ta tegi sündmuskohalt foto pärast seda, kui kostja oli oma sõiduki teise kohta parkinud ning sõiduki juurest lahkunud. Seejärel helistas tunnistaja politseile. Seega lahkus kostja sündmuskohalt, parkis sõiduki teise kohta ning lahkus sõiduki juurest. Kostja ei vabanenud vastutusest seetõttu, et politseid teavitas tunnistaja.
15.Kostja väited, et ta püüdis ümbruskonnast leida kahjustatud sõiduki juhti, on paljasõnalised ja eluliselt ebausutavad. Olukorras, kus tundmatu isiku sõiduk saab kaubanduskeskuse parklas kahjustada, on ainuke võimalus kahjustatud sõiduki omaniku või kasutaja kindlakstegemiseks tema ära ootamine parklas. Seda kostja ei teinud.
16.Hageja ei nõustunud kostja väitega, et hagile lisatud Politsei- ja Piirivalveameti vastus päringule on võltsitud. Vastus on informatiivne vastus hageja päringule ning Politsei- ja Piirivalveameti ametnik on ekslikult märkinud nr 3 asemel 2. Sisuliselt ei ole vastuse näol tegemist ei kostjat süüstava ega kostjat süüst vabastava dokumendiga, vaid üksnes informatsiooniga, et kohtuvälise menetleja otsusega kostja ei nõustunud ning maakohtu lahendiga kergendati kostja karistust.
17.Lisaks eeltoodule vähendas hageja oma põhinõuet ja viivisenõuet ega palunud enam kostjalt põhinõude osana kahju käsitluskulude väljamõistmist summas 51,13 eurot. Põhinõude vähendamise tõttu vähendas hageja ka viivisenõuet ning lähtus viivisenõude suuruse muutmisel põhinõude summast 634,87 eurot. Hageja palus kostjalt seisuga 25.05.2017 sissenõutavaks muutunud viivisena välja mõista 141,79 eurot seadusjärgses määras. Alates 26.05.2017 palus hageja kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutuva viivise põhinõude summalt 634,87 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud määras.
18.Lõplikes seisukohtades jäi hageja varasemate väidete juurde. Asjas kogutud tõenditega on tõendatud teo toimepanek kostja poolt LKindlS § 48 lg 2 p 7 alusel. Hageja palus jätta rahuldamata kostja taotlused seoses tõendi väidetava võltsitusega, sest ametniku poolt ekslikult koostatud dokument ei täida dokumendi võltsimise koosseisu.
19.Menetluskuludena palus hageja kostjalt välja mõista maksekäsu kiirmenetluse esitamisel tasutud riigilõivu 45 eurot, maksekäsu kiirmenetluse esitamisel kantud õigusabikulu 30 eurot, hagiavalduse esitamisel tasutud täiendava riigilõivu 130 eurot, hagiavalduse esitamisel kantud õigusabikulu 165 eurot, kostja vastuväitega tutvumise ja seisukohtade koostamisega seotud õigusabikulu 60 eurot ning kostja vastuväidetega tutvumise ja seisukohtade koostamise õigusabikulud 100 eurot. Kokku palus hageja kostjalt välja mõista 530 eurot. Lisaks palus hageja
mõista kostjalt välja kohtuvälised menetluskulud 103.20 eurot ning kogumis 633,20 eurot. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja viivis menetluskuludelt seadusjärgses määras. Kostja vastuväited
20.Kostja vaidles hagile vastu. 02.10.2013 Suur-Sõjamäe 4 asuva Ülemiste kaubanduskeskuse juures toimunud liiklusõnnetuse asjaolude ja tuvastatud õigusrikkumise kohta on olemas Harju Maakohtu 17.06.2014 jõustunud kohtuotsus väärteoasjas nr 4-14-4514. Kostja viitas, et ta oli otsuse kohaselt süüdi mõistetud üksnes LS § 223 lg 1 järgi ehk mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammijuhi poolt varalise kahju tekitamise eest, samuti LS § 236 lg 1 järgi ehk liiklusõnnetusest politseile teatamata jätmise eest, kui teatamine on kohustuslik. Kostjale määrati otsusega karistus, mille ta on täitnud.
21.Kostja leidis, et jõustunud kohtuotsuses ei ole tuvastatud, et ta lahkus õigusvastaselt sündmuskohalt pärast õnnetuse toimumist. Kostjat ei ole süüdistatud LS § 237 lg 1 alusel. Kostja leidis, et seega pole tuvastatud hageja viidatud asjaolu ega selle eest kostjale karistuse määramine. Kostja leidis, et hageja süüdistab teda tsiviilasjas suvaliselt teo toimepanekus, millega hageja püüab muuta jõustunud kohtulahendi sisu.
22.Kostja viitas kehtiva LS § 53 lg 1 punktile 2, mille kohaselt on kindlustusandjal tagasinõue, kui sõidukijuht lahkub pärast õnnetust kindlustusjuhtumi toimumise kohalt süüliselt. Varem kehtinud LS § 48 lg 2 p 7 järgi pidi lahkumine samuti olema õigusvastane. Kostja leidis, et süüline väärtegu peab olema tõendatud.
23.Kostja leidis, et hageja esitatud Politsei- ja Piirivalveameti 16.07.2014 vastus päringule on ebaõige, sest selles on teo õige kvalifikatsioon LS § 236 lg 1 järgi asendatud ebaõige kvalifikatsiooniga LLS § 226 lg 1 järgi, mis on vastuolus jõustunud kohtuotsusega. Kostja kinnitas, et ta ei lahkunud peale õnnetust ega ole midagi varjanud. Kostja teatas kindlustusandjale toimunust, mida tõendab e-kirjade vahetus. Kostja viitas 11.10.2013 teatele juhtumi liikluskahjuks tunnistamise kohta ja kahju hüvitamise otsusele, samuti 04.10.2013 teatele kahju registreerimisest.
24.Kostja esitatud tõendid tõendavad, et kahjustada saanud sõiduk Kia Sportage oli kindlustusandja otsuse alusel taastatud ja sõiduki omanikule hüvitati kahju 2013. aasta oktoobris. Kostja leidis, et isegi siis, kui hagejal oleks olnud tagasinõude õigus, oleks see tekkinud alates 2013. aasta oktoobrist ehk kannatanule kahju hüvitamise ajast. Hageja esitatud arve oma äripartnerile Viking Motorsile hilinemisega ei saa muuta kahju hüvitamise tegelikku aega. Kuna hageja maksekäsu kiirmenetluse avaldus oli esitatud kohtule alles 28.12.2016, siis on hagi nõue aegunud. Kostja taotles aegumise kohaldamist.
25.10.05.2017 seisukohtades kordas kostja varasemaid väiteid. Kostja leidis, et politseile mitteteatamine ja õigusvastaselt õnnetuse toimumise kohalt lahkumine on täiesti erinevad süüteod. Tuvastatud kostja süüteos puuduvad hageja viidatud teo tunnused. Asjaolu, et kostja ei lahkunud pärast õnnetust sündmuskohalt, tõendavad liiklusõnnetuse pealtnägija Xxxxütlused. Tunnistaja teatas õnnetusest koheselt politseile telefoni teel. Sama tunnistaja pildistas õnnetuse kohal kostja sõidukit ja saatnud pildi politseile.
26.Kostja ei lahkunud pärast õnnetust sündmuskohalt ega varjanud end, vaid jättis sõiduki seisma. Kostja püüdis ümbrusest leida kahjustada saanud sõiduki juhti kavatsusega lahendada juhtum tavalises korras, kuid see kostjal ei õnnestunud. Kannatada saanud sõiduki kahjustuses seisnesid üksnes tagumisel tiival tekkinud peentes kriimustustes.
27.Tunnistaja Xxxx ei näinud ise õnnetust pealt ega märganud koheselt oma sõidukil tekkinud kahjustusi, kuna ta lahkus pärast Ülemiste keskuse külastamist parklast. Ta sai juhtunust hiljem
teada politseilt, kuhu tunnistaja Xxxxoli edastanud teate. Hageja seisukohad kostjale ette heidetava teo osas on muutunud, sest 18.07.2014 otsuses süüdistati kostjat väärteomaterjalide alusel üksnes LS § 17 lg 5 p 6 ja § 49 lõikes märgitud tegude toimepanekus.
28.Kostja leidis, et hageja on esitanud kohtule teadvalt võltsitud andmetega tõendi, nimelt 16.07.2014 väärteomenetluse materjalid. Dokument on ametlikult registreerimata ja võltsitud andmetega ja on eeldatavalt alla kirjutatud ning väljastatud ebapädeva isiku poolt. Tõendisse on kantud valed ja võltsitud andmed kostja poolt toime panemata väärteo kohta, viitega LS § 226 lõikele 1. Kostja avaldas, et ta vaidlustab võltsitud tõendi ehtsuse ja taotleb selle arvestamata jätmist. Kostja taotles, et dokumendi võltsituse kahtlusest tuleb teavitada prokuratuuri.
29.Kostja samuti leidis, et kahju sissenõudmise õigus pidi kannatanul tekkima liikluskahju tegeliku hüvitamise ajal ja kestma kolm aastat. Kostja palus hagi jätta rahuldamata.
30.23.05.2017 seisukohtades kordas kostja varasemaid väiteid. Kostja leidis, et väärteomenetluses ei ole tuvastatud ega kostjat kahtlustatud teo toimepanekus LS § 226 lg 1 järgi ehk pärast õnnetust alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamises. Kostja toime pandud tegu kvalifitseeriti ainult LS § 223 lg 1 ja § 236 lg 1 alusel. Kostja leidis, et teda ei saa käsitleda väärteo toimepanekus süüdiolevana enne, kui on jõustunud vastav otsus.
31.Kostja vaidlustas hageja esitatud tõendi ehtsuse. Hageja esitatud dokument on 16.07.2014 koostatud ja digitaalse allkirjaga väljastatud Xxxxpoolt. Kostja leidis, et tõend on tellitud sisuga. Tegelikuks kohtuväliseks menetlejaks oli Xxxx. Tõendis märgitud andmed kostja poolt teo toimepaneku kohta LS § 226 on valed ning võltsitud. Kostja leidis, et tõend ei ole koostatud isiku poolt, kes selle digitaalselt allkirjastas.
32.09.06.2017 seisukohtades kordas kostja varasemaid seisukohti. LS § 236 lõikes 1 ette nähtud väärteo tunnused hõlmavad LS § 169 lg 5, sest kostja ei ole taotlenud LS § 169 lg 4 järgi liiklusõnnetusest politseile teatamise kohustusest ja vastutusest vabastamist. Kostja mõisteti kohtu poolt süüdi ja karistati ainult õnnetusest politseile teatamata jätmise eest. Hageja väidetud süüteo koosseis eeldab subjektiivsest küljest otsest tahtlust, kavatsust vastutuse vältimiseks ja oma sõiduki varjamist ehk sisuliselt sõidukiga sündmuskohalt põgenemist. Liiklusseaduses ei ole ettekirjutust juhi kohustust jääda pärast õnnetust sõidukisse või olla sellest vaid määratud kaugusel. Hageja väited on ümber lükatud kohtuotsuse, hageja 18.07.2014 tühistamata otsuses toodud järeldustega ja tunnistaja Xxxxütlustega.
33.Kostja leidis, et hageja oli lõpuks sunnitud tunnistama, et tema esitatud tõend oli võltsitud, sest selles olid ekslikult märgitud valed numbrid ja informatsioon. Hageja seletus ekslikkuse kohta on tõendamata. Hageja ei ole samas taotlenud tõendist loobumist. Võltsitud tõendiga oli kostjat valesti süüdistatud teda solvava teo toimepanekus üksnes selleks, et hageja saaks esitada tagasinõude. Tegemist oli hagi kinnitamiseks esitatud ametliku tõendiga. Kostja leidis, et pädeva hinnangu tõendile peab andma prokuratuur.
34.Hageja rahaline nõue ei ole kinnitatud kostja juuresolekul toimunud eksperdi hinnanguga. Kostjalt nõutavate summade kohta on teostatud suvaliste numbritega kahtlased arvestused. Seoses võltsitud süüdistusega on kostjal tekkinud õigus teadvalt tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks. Kohtuotsuse põhjendused
35.Kohus leiab, hinnates asjas kogutud tõendeid ning arvestades poolte seisukohti, et hagi kuulub rahuldamisele. Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks, kuid kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 444 lõikes 1 sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga.
36.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: 1) 02.10.2013 toimus Tallinnas, Suur-Sõjamäe 4 hoone parklas liiklusõnnetus, milles sai kannatada pargitud sõiduk Kia Sportage, registreerimismärgiga xxxx; 2) 02.10.2013 liiklusõnnetuse põhjustas kostja sõidukiga Citroën Xantia, registreerimismärgiga xxxx; 3) kostja lahkus sündmuskohalt politseile liiklusõnnetusest nõuetekohaselt teatamata; 4) kostjat karistati Harju Maakohtu 17.06.2014 otsusega väärteoasjas 4-14-4514 LS § 223 lg 1 alusel ning LS § 236 lg 1 alusel; 5) Viking Motors AS esitas 18.10.2013 hagejale kui kindlustusandjale arve sõiduki Kia Sportage remondi eest summas 634,87 eurot, mille hageja tasus.
37.Pooled vaidlevad käesolevas asjas selle üle, kas hagejal kui kindlustusandjal on õigus esitada kostja vastu kahju hüvitamisest tulenevat tagasinõuet seetõttu, et kostja lahkus 02.10.2013 liiklusõnnetuse toimumise kohast. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas hageja nõue kostja vastu on aegunud.
38.Esialgses kohtule esitatud hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista põhinõudena 686 eurot, milles 634,87 eurot oli kannatanu sõiduki remontimise kulu ja 51,13 eurot kahju käsitluskulud. 25.05.2017 menetlusdokumendis loobus hageja käsitluskulude nõudest summas 51,13 eurot ja vähendas antud summa võrra oma põhinõuet, paludes kostjalt põhinõudena välja mõista 634,87 eurot. Kostja nõudest osalisele loobumisele vastuväiteid ei esitanud.
39.Nõudest osaline loobumine tuleb kohtul vastu võtta ning loobutud nõude osas tuleb menetlus käesolevas asjas lõpetada. TsMS § 428 lg 1 punkti 1 kohaselt õpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. TsMS § 429 lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Vastavalt TsMS § 429 lõikele 4 ei võta kohus vastu tsiviilkohtumenetlusteovõimetu hageja seadusliku esindaja avaldatud hagist loobumist, kui hagist loobumine on ilmses vastuolus tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvidega, samuti muul juhul, kui hagist loobumisega rikutaks olulist avalikku huvi.
40.Eeltoodust tulenevalt on kohtul kohustus nõude loobumise osas võtta selge seisukoht. Nõudest loobumise võib kohus vastu võtta ka kohtuotsuses, kui selleks ei esine menetluslikke takistusi. Riigikohus on leidnud, et kui hageja loobub pärast hagi menetlusse võtmist mõnest esitatud nõudest, tuleb loobumine TsMS § 429 lg 1 alusel määrusega lahendada ja loobumise vastuvõtmise korral menetlus lõpetada (RK TKo nr 3-2-1-73-10, p 19, RK TKo 3-2-1-96-13, p 12). Maakohus peab nõude vähendamisele menetluslikult reageerima (RK TKo 3-2-1-40-14, p 18). Ka siis, kui tegemist on nõude vähendamisega, peab maakohus tegema määruse kas hagist osalise loobumise või selle osaliselt tagasivõtmise kohta (RK TKm 3-2-1-3-14, p 11). Käesolevas osas on kohtul võimalik võtta seisukoht nõudest loobumise osas kohtulahendis, sest kostjal oli tähtaegselt võimalik esitada loobumise osas oma seisukoht. Nõudest osalise loobumise vastuvõtmine ei saa kohtu hinnangul rikkuda kostja õigusi. Seega tuleb vastu võtta hageja loobumine kostja vastu esitatud käsitluskulude nõudest summas 51,13 eurot ning antud osas tuleb menetlus käesolevas tsiviilasjas lõpetada.
41.Kostja esitas menetluse käigus taotluse jätta arvestamata tõendina Politsei- ja Piirivalveameti 16.07.2014 vastuse päringule ning teavitada prokuratuuri tõendi võltsitusest. Kostja leidis, et tegemist on võltsitud tõendiga, sest selles on kostja toime pandud teo õige kvalifikatsioon asendatud ebaõige kvalifikatsiooniga. Kostja hinnangul on tegu teadvalt võltsitud andetega tõendiga, sest dokument on ametlikult registreerimata ja alla kirjutatud ning koostatud ebapädeva isiku poolt. Tõendi on alla kirjutanud Jaak Pakk, kuid kohtuväline menetleja kostja väärteoasjas
oli Xxxx. Kostja hinnangul oli tõend hageja tellitud sisuga selleks, et saaks esitada kostja vastu tagasinõuet.
42.Hageja ei nõustunud kostja väitega, et tõend on võltsitud. Tegu on informatiivse vastusega hageja päringule ning politseiametnik on ekslikult märkinud vale seadusesätte numbri. Sisuliselt ei ole tegemist kostjat süüstava dokumendiga.
43.TsMS § 277 lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. TsMS § 277 lg 2 näeb ette, et dokumendi ehtsust või võltsitust võib muu hulgas põhistada dokumentide võrdlemisega. Kohus selgitas kostjale 17.05.2017 (toimiku lk 87) vajadust põhistada tõendi võltsituse väiteid. Vaatamata kohtu selgitustele ei ole kostja tõendi võltsituse väiteid sisuliselt põhistanud. Kostja väited on jäänud paljasõnalisteks ega ole sisuliselt asjakohased.
44.Asjas kogutud tõenditest nähtub, et hageja esitas kohtule Politsei- ja Piirivalveameti vastuse liikluskahju osas tehtud päringule 16.07.2014 (toimiku lk 23). Vastuse on digitaalselt allkirjastanud vanemkonstaabel Jaak Paju. Vastuses märgitu kohaselt võttis kohtuväline menetleja 20.05.2014 vastuse otsuse, mille kohaselt tunnistati kostja süüdi LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises ning LS § 226 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises. Vastuse kohaselt kaebas kostja otsuse edasi Harju Maakohtusse ning 17.06.2014 võttis Harju Maakohus vastu otsuse, millega kergendas kohtuvälise menetleja määratud karistust ning jättis lisakaristused kohaldamata.
45.Kohus nõustub hageja väitega, et sisuliselt on tegemist informatiivse teatisega, mis tõendab eeskätt seda, millal hageja sai teada liikluskahju põhjustamise eest vastutavast isikust. Hageja ei ole kostja vastu nõuet esitanud, tuginedes ainuüksi või peamiselt Politsei- ja Piirivalveameti 16.07.2014 vastusele. Kuigi vastuses on ekslikult viidatud, et kostjat on karistatud LS § 226 lg 1 alusel teo toimepanekus, ei ole hageja seda hagiavalduses sisuliselt väitnud ega kordagi tuginenud tagasinõude esitamisel kostja vastu antud asjaolule. LS § 226 lg 1 sätestab vastutuse selle eest, kui õnnetuses osalenud juht tarbib pärast õnnetust alkoholi, narkootilist või psühhotroopset ainet. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja ei ole LS § 226 lg 1 alusel kvalifitseeritud tegu toime pannud ega ole selle eest karistatud. Hageja ei ole kordagi üheski menetlusdokumendis väitnud, et esitab kostja vastu tagasinõude seetõttu, et kostja tarbis pärast õnnetust alkoholi, narkootilist või psühhotroopset ainet.
46.Ühtlasi puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et kostjat on jõustunud Harju Maakohtu otsusega 17.06.2014 karistatud LS § 236 lõikes 1 märgitud teo ehk liiklusõnnetuses osalenu juhi poolt õnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest. Kuivõrd kostjad on antud teo toimepaneku eest karistatud, on tõendatud hageja väide, et Politsei- ja Piirivalveameti 16.07.2014 vastuses oli ekslikult märgitud LS § 236 lg 1 asemel kvalifikatsiooniks LS § 226 lg
1.Viidatud eksimus ei muuda aga tõendit võltsituks ega hageja poolt ette antud tekstiga koostatuks. Kostja vastavad väited on paljasõnalised.
47.Asjakohatud ja paljasõnalised on kostja väited, et vastuse päringule on koostanud ebapädev isik. Kostja ei ole selgitanud, miks puudub Politsei- ja Piirivalveametis töötaval vanemkonstaablil pädevus vastata isikute pöördumistele. Ühestki õigusaktist ei tulene, et kindlustusandja pöördumisele peab vastama sama politseiametnik, kes tegeles vastava juhtumi menetlemisega. Kostja väited selle kohta, kes oli tema väärteoasjas menetlejaks, on jäänud tõendamata. Lisaks ei ole kostja ühelgi viisil põhistanud väidet, millest tulenevalt ei ole tõendit allkirjastanud selles märgitud vanemkonstaabel Jaak Paju ning miks on tegemist registreerimata dokumendiga. Vastusele on kantud registreerimise number 2.2-2/5260-2.
48.Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kostja taotlus jätta tõendina arvestamata Politsei- ja Piirivalveameti 16.07.2014 vastus päringule ning teavitada tõendi võltsitusest prokuratuuri, tuleb
jätta rahuldamata. Täiendavalt selgitab kohus kostjale, et ei tuvasta tagasinõude esitamise eelduste olemasolu üksnes ühe tõendi ehk Politsei- ja Piirivalveameti 16.07.2014 vastuse alusel, vaid kohus hindab kogumis kõiki asjas kogutud tõendeid.
49.Hageja esitas kostja vastu kindlustusandjana tagasinõude õnnetuse toimumise ajal kehtinud LKindlS § 48 lg 2 p 7 alusel, sest kostja lahkus õigusakte rikkudes liiklusõnnetuse toimumise kohalt. Hageja hinnangul oli kostja lahkumine tõendatud asjas kogutud tõenditega ning ainuüksi asjaolu, et kostjat ei ole lahkumise eest karistatud, ei tõenda tema poolt teo toimepanemata jätmist. Kostja väited selle kohta, et ta otsis pärast õnnetust kannatada saanud sõiduki omanikku, on paljasõnalised ja ebausutavad. Kui kostja oleks soovinud kannatanut leida, oleks ainus võimalus olnud teda sõiduki juures oodata.
50.Hageja ei nõustunud kostja väitega, et tema nõue on aegunud, sest hageja hüvitas kannatanule kahju 18.07.2014. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati kohtule alles 28.12.2016, mil 2013. aasta oktoobrist alates oli möödunud üle kolme aasta. Lisaks põhinõudele palus hageja kostjalt välja mõista viivise seadusjärgses määras alates 08.08.2014, sest nimetatud ajal oli kostja kätte saanud hageja 30.07.2014 pretensiooni. Hageja palus kostjalt välja mõista põhinõudena 634,87 eurot ja seisuga 25.05.2017 sissenõutavaks muutunud viivisena 141,79 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutuva viivise seadusjärgses määras põhinõude summalt 634,87 eurot alates 26.05.2017.
51.Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et teda ei ole süüdi mõistetud liiklusõnnetuse kohalt lahkumise eest, vaid üksnes selle põhjustamise ja politseile teatamata jätmise eest. Jõustunud kohtulahendiga ei ole tuvastatud, et kostja lahkus õnnetuse toimumise kohalt. Kostja leidis, et hagi rahuldamiseks peaks olema tõendatud, et ta on toime pannud süülise väärteo. Politseile teatamata jätmine ja sündmuskohalt lahkumine on täiesti erinevad teod. Tunnistaja ütlused tõendavad, et kostja ei lahkunud sündmuskohalt ega varjanud end, vaid püüdis ebaõnnestunult leida kannatanud sõiduki juhti. Liiklusseadus ei näe ette, et juht peaks pärast õnnetust jääma sõidukisse või olema sellest vaid määratud kaugusel. Hageja rahalist nõuet ei ole kinnitanud kostja juuresolekul ekspert ning hageja on esitanud suvaliste numbritega kahtlased arvestused.
52.Samuti leidis kostja, et hageja nõue tema vastu on aegunud. Tagasinõude õigus tekkis 2013. aasta oktoobrist ja asjas ei oma tähtsust see, et Viking Motors AS esitas hagejale kui oma äripartnerile arve hilinemisega. Kuna maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati kohtule 28.12.2016, on hagi aegunud.
53.Esmalt ei nõustu kohus kostja väitega, et hageja nõue on aegunud. Vaidlusalune liiklusõnnetus toimus 02.10.2013, mil kehtis liikluskindlustuse seaduse eelmine redaktsioon. Alates 01.10.2014 jõustunud LKindlS § 83 lg 1 sätestab, et kindlustusjuhtumile kohaldatakse kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtinud liikluskindlustuse seadust, arvestades viidatud paragrahvis sätestatud erisusi. Kuivõrd käesolevas asjas ei esine LKindlS §-s 83 sätestatud erisusi, tuleb vaidluse lahendamisel lähtuda liikluskindlustuse seadusest, mis kehtis õnnetuse toimumise ajal.
54.Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud liikluskindlustuse seaduses reguleeris kindlustusandja tagasinõudeõigust § 48 lõige 2. LKindlS § 48 lg 2 p 7 nägi ette, et kindlustusandjal on õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui sõidukijuht lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, rikkudes kehtivaid õigusakte. Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud liikluskindlustuse seadus ei sätestanud erinevalt käesoleval ajal kehtivast seadusest erinorme kindlustusandja tagasinõude aegumisele. Õnnetuse toimumise ajal kehtinud liikluskindlustuse seadus ei sätestanud, millise aja jooksul kindlustusandja tagasinõue aegub. Kuivõrd tegemist oli seadusest tuleneva nõudeõigusega, kohaldub kohtu hinnangul nõude aegumisele TsÜS § 149, mille kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei
ole sätestatud teisiti.
55.Asjas kogutud tõenditest nähtub, et Xxxxesitas 02.10.2013 oma sõidukile tekitatud kahju hüvitamiseks kindlustusandjale avalduse. 11.10.2013 võttis hageja vastu otsuse juhtumi liikluskahjuks tunnistamise ja kahju hüvitamise kohta nr XXXX/01 (toimiku lk 58-59). Otsuse kohaselt loeti kostja liikluskahju põhjustanud sõiduki omanikuks. Samas ei olnud kostjat otsuses nimetatud veel õnnetuse toimumise eest vastutavaks isikuks.
56.Viking Motors AS hinnapakkumise kohaselt 03.10.2013 (toimiku lk 26) kulus sõiduki Kia Sportage remontimiseks koos materjalidega 634,87 eurot. Hageja väljastas Viking Motors AS-le kahju hüvitamiseks garantiikirja 10.10.2013 (toimiku lk 27). AS Viking Motors esitas hagejale arve 18.10.2013 (toimiku lk 28). Hageja tasus arve 18.07.2014 (toimiku lk 29). Seega tasus hageja arve alles 18.07.2014.
57.Politsei- ja Piirivalveameti vastusest liikluskahju osas tehtud päringule 16.07.2014 (toimiku lk 23) nähtub, et alles sellest vastusest selgus hagejale lõplikult, et kostja on jõustunud kohtulahendiga mõistetud süüdi õnnetuse põhjustamise eest. Nimelt seetõttu tasus hageja kahju hüvitamiseks esitatud arve 18.07.2014. Õnnetuse toimumise ajal kehtinud LKindlS § 45 lg 1 nägi ette, et liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise otsus tuleb teha kohe, kui selleks on vajalik teave, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul, arvates hüvitamiseks kohustatud kindlustusandjale nõude esitamisest. Samas tulenes LKindlS § 45 lõikest 2, et kui juhtumi kohta toimub tsiviilkohtu-, kriminaal- või väärteomenetlus või kindlustuse komisjoni menetlus ja sellel on otsuse tegemisel oluline tähtsus, pikeneb LKindlS § 45 lõikes 1 sätestatud tähtaeg nimetatud menetluse aja võrra. Samuti pikeneb tähtaeg, kui hüvitamise otsustamine või hüvitamine viibib hüvitise taotlejast sõltuva asjaolu tõttu. Järelikult oli hagejal õigus hüvitada tekkinud kahju pärast kostja suhtes läbi viidud väärteomenetluse lõppemist.
58.VÕS § 492 lg 1 kohaselt läheb kindlustusandjale tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kolmandale isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Eeltoodud sättest tulenevalt läks nõue kindlustusandjale üle mitte varem kui 18.07.2014, mil hageja ise oli kannatanule kahju hüvitanud. Seetõttu leiab kohus, et isegi juhul, kui kindlustusandja nõuet saaks aegumise osas käsitleda tavalise kahju hüvitamise nõudena, mille suhtes kohalduks TsÜS § 150 lg 1, ei oleks nõue aegunud. TsÜS § 150 lg 1 sätestab, et nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Hageja sai kostjast kui kahju hüvitama kohustatud isikust teada 16.07.2014 ning hagejale läks nõudeõigus üle 18.07.2014. Hageja pöördus maksekäsu kiirmenetluse avaldusega kohtu poole 28.12.2016, mil kolm aastat alates kahju hüvitama kohustatud isikust teadasaamisest ja nõudeõiguse üleminekust ei olnud veel möödunud. Seega ei ole hageja nõue aegunud isegi siis, kui kuuluks kohaldamisele TsÜS § 150 lg 1.
59.Kohus ei nõustu kostja väitega, et kui teda ei ole jõustunud kohtuotsusega väärteokorras süüdi mõistetud õnnetuskohalt lahkumise eest, ei saa hagi rahuldada. Selliseid eeldusi tagasinõude esitamiseks õnnetuse toimumise ajal kehtinud liikluskindlustuse seadus ette ei näinud. Tagasinõude esitamiseks oli piisav see, kui õnnetuse toime pannud juht faktiliselt õnnetuse toimumise kohast lahkus, rikkudes kehtivaid õigusakte.
60.Riigikohus on varem osundanud, et kriminaal- või väärteoasjas tehtud kohtulahend ei ole tsiviilasja lahendava kohtu jaoks vaidluse lahendamisel kohustuslik, vaid on hinnatav ühe tõendina (RK TKo 3-2-1-98-08, p 12, 3-2-1-105-06, p 10). LKindlS § 48 lg 2 p 7 alusel regressinõude lahendamisel on kohus pädev tuvastama liiklusõnnetuse kohalt õigusvastase lahkumise ka siis, kui sõidukijuhti pole selle eest väärteomenetluses karistatud (RK TKo 3-2-1105-06, p 10, 3-2-1-97-05). Liiklusõnnetuse kohalt lahkumise tuvastamisel ei oma tähtsust see, kas isik sai sündmuskohalt lahkudes aru oma tegevusest ja suutis tegusid juhtida (RK TKo 3-2-1105-06, p 12). Samuti ei tähenda väärteomenetluses süü tuvastamata jätmine seda, et isik ei võiks
olla süüdi VÕS § 1050 lg 1 järgi, sest süü mõiste on karistusõiguses ja deliktiõiguses erinev (RK TKo 3-2-1-161-12, p 14). Eeltoodust lähtuvalt ei ole asjakohased kostja väited, et kuna teda ei ole hageja poolt väidetud teo toimepanekul süüliselt ja väärteomenetluse korras karistatud ning Harju Maakohtu jõustunud lahendis ei ole tema lahkumist tuvastatud, ei ole hagi rahuldamine tema suhtes võimalik.
61.Kohus ei nõustu kostja väidetega, et õnnetuse ajal kehtinud õigusaktid ei keelanud tal parkimast oma sõidukit teise kohta ega kohustanud teda viibima sõidukis või selle vahetus läheduses. Õnnetuse toimumise ajal kehtinud liiklusseaduse (LS) § 169 lg 1 p 1 sätestas, et kui on juhtunud liiklusõnnetus, peab liiklusõnnetuses osalenud juht võimalikult kiiresti seisma jääma, põhjustamata sellega lisaohtu, ja lülitama sisse ohutuled. LS § 169 lg 4 kohaselt ei olnud liiklusõnnetusest vaja politseile muuhulgas teatada siis, kui liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on juhtumi põhjusi hinnates varalise kahju tekitamise vastutuse küsimuses ühel meelel (punkt 2), hilisemat identifitseerimist võimaldaval viisil on loetletud kõikide liiklusõnnetuses osalenud inimeste andmed (punkt 3), nimetatud on varalise kahju eest vastutav isik (punkt 4) ning liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on punktides 2-4 loetletud asjaolud kirjalikult vormistanud ja sellele alla kirjutanud (punkt 5).
62.LS § 169 lg 5 nägi ette, et lahkarvamuse korral, kui varalise kahju saaja ei ole teada, varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele. Ühtlasi tulenes LS § 169 lõikest 6, et sõidukit või liiklusõnnetusse puutuvaid esemeid tohtis enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist liigutada vaid siis, kui transporditakse kannatanut haiglasse või teiste sõidukite liiklus on nende tõttu võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed.
63.Eeltoodud sätetest kogumis tuleneb, et pärast õnnetuse toimumist pidi kostja jätma oma sõiduki seisma ega oleks tohtinud seda liigutada või parkida teise kohta või lahkuda sündmuskohalt viisil, kus ta ei ole ära oodanud kannatanut ning koostanud ja fikseerinud koos temaga LS § 169 lõikes 4 toodud andmed. Vaidlus puudub selle üle, et vastavaid andmeid kostja ei fikseerinud ega teavitanud juhtunust ka politseid. Ebaõige on kostja järeldus, et tal oli õigus pärast õnnetuse toimumist parkida sõiduk teise kohta ja lahkuda sündmuskohalt kaubanduskeskusesse. Asjas ei oma tähtsust see, mis eesmärgil kostja enda väidete kohaselt kaubanduskeskusesse läks, sest vaidlus puudub selle üle, et kostja ei võtnud kannatanuga ühendust ega teinud midagi selleks, et teavitada kannatanut enda kontaktandmetest. Kohus nõustub hageja väitega, et olukorras, kus kannatanut sündmuskohal ei olnud, oleks kostjaga sarnases olukorras tegutsenud mõistlik isik oodanud kannatanu sündmuskohal ära või vähemalt jätnud kannatanu sõiduki juurde oma kontaktandmed. Igal juhul ei oleks kostjal olnud õigust lahkuda sõidukiga sündmuskohalt.
64.Käesoleval juhul on jõustunud Harju Maakohtu 17.06.2014 otsusega tuvastatud, et kostja lahkus sündmuskohalt politseid teavitamata, rikkudes süüliselt kehtivaid õigusakte. Jõustunud kohtulahendist saab teha järelduse, et kostja ei oodanud sündmuskohal kannatanut ära, viis oma sõiduki teise kohta ega täitnud neid nõudeid, milliste täitmine oleks olnud vajalik selleks, et jätta politsei sündmuskohale kutsumata. Samas ei kutsunud kostja välja ka politseid.
65.Asjas kogutud tõenditest nähtub, et kannatanu Xxxxesitas 02.10.2013 oma sõidukile tekitatud kahju hüvitamiseks avalduse (toimiku lk 25). Õnnetusjuhtumi kirjelduse kohaselt parkis Xxxxoma sõiduki Ülemiste keskuse parklasse ning õnnetus toimus ajal, mil teda ennast sõiduki juures ei olnud. Õnnetusest teavitas teda politsei, kes ühtlasi ka teatas, et õnnetuse põhjustanud sõiduki juht oli sündmuskohalt lahkunud. Seega ei kohtunud kannatanu kostjaga sündmuskohal, sest kostja oli sealt lahkunud.
66.Kostja esitatud tunnistaja Xxxxselgitusest õnnetuse asjaolude kohta (toimiku lk 82-83)
nähtub, et pärast õnnetuse toimumist parkis kostja oma sõiduki teise kohta. Pärast seda tegi kostja ringi ümber kannatanu sõiduki ning lahkus kaubanduskeskusesse. Tunnistaja tegi kannatada saanud sõidukist foto pärast seda, kui kostja oli oma sõiduki teise kohta parkinud ja sõiduki juurest lahkunud. Politseid teavitas õnnetusest tunnistaja. Kannatada saanud sõiduki kahjustused nähtuvad kohtule esitatud fotost (toimiku lk 84). Seega nähtub tunnistaja ütlustest selgelt, et kostja lahkus õnnetuse toimumise kohast ja viis sealt ära oma sõiduki.
67.Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmebaasi väljavõttest (toimiku lk 22) nähtub, et 02.10.2013 toimus liiklusõnnetus, mille põhjustas kostja ja milles kannatanuks oli Xxxx. Kostja juhtis mootorsõidukit, ei hoidnud tagurdades ohutut külgvahet ja riivas pargituna seisvat sõidukit Kia. Samuti nähtub andmebaasi väljavõttest, et kostja lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt politseile nõuetekohaselt teatamata. Hageja koostatud kahjujuhtumi toimiku väljatrükist (toimiku lk 28) nähtub, et kostja vastu sooviti esitada tagasinõuet, sest kostja lahkus õnnetuse toimumise kohalt.
68.Eelviidatud tõenditest kogumis nähtub, et kostja lahkus faktiliselt liiklusõnnetuse toimumise kohast. Vastupidist ei tõenda ükski asjas kogutud tõend. Kohus selgitas kostjale 28.04.2017 pöördumises asjakohaseid õigusnorme (toimiku lk 73-74). Kohus selgitas kostjale vajadust põhistada ja tõendada, millisel õiguslikul ning faktilisel alusel ta nõudele vastu vaidleb. Vaatamata kohtu selgitustele ei ole kostja esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid jätta hageja nõude tema vastu rahuldamata. Kostja ei ole põhistanud, kuidas tema poolt sõiduki parkimine teise kohta ja lahkumine sündmuskohalt kaubanduskeskusesse oli kooskõlas liiklusseadusega. Kostja ei ole tõendanud väiteid selle kohta, et ta tegelikult sündmuskohalt ei lahkunud. Vastupidi, kostja enda seletustest nähtub, et kostja tegelikult lahkus õnnetuse toimumise kohast, sest kostja arvates oli selline käitumine õigustatud. Kuivõrd aga kostja sai tunnistaja ütluste kohaselt enne lahkumist aru, et ta oli kannatanu sõidukit kahjustanud, oli kostja tegevus sündmuskohalt lahkumisel kohtu hinnangul süüline ja tahtlik VÕS § 104 lg 5 mõistes.
69.Täiendavalt esitas kostja kohtule 19.11.2013 hageja poolt saadetud teate (toimiku lk 60), mille kohaselt oli hageja registreerinud 04.10.2013 kahju teate 02.10.2013 toimunud õnnetuse kohta. Antud tõendist ei saa järeldada, et liikluskahjust teatas kindlustusandjale nimelt kostja. Samuti ei saa ainuüksi liikluskahju tekkimise kohta teate saatmisest kaks päeva pärast õnnetuse toimumist ehk 04.10.2013 lugeda tõendatuks, et kostja ei lahkunud õnnetusjuhtumi toimumise kohast. Asjaolu, et kostja kaks päeva pärast õnnetuse toimumist teatas kindlustusandjale juhtumist, ei vabasta kostjat vastutusest tulenevalt sellest, et ta lahkus vahetult pärast liiklusõnnetust sündmuskohalt, rikkudes kehtivaid õigusakte.
70.Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et hagejal on õigus esitada kostja vastu kahju hüvitamiseks tagasinõuet. Kostja väited, milliste kohaselt on hageja kahju näol tegemist suvaliste numbrite ja kahtlaste arvestustega, on kohtu hinnangul põhjendamatud. Kostja ei ole välja toonud ega põhjendanud, millises ulatuses ja miks ta hageja kahju nõudega ei nõustu. Kostja ei ole välja toonud, millises ulatuses on kannatada saanud sõiduki remondikulud alusetud ning kostja ei ole oma väiteid tõendanud.
71.Kohus peab samuti alusetuks kostja väidet, et hageja rahalist nõuet pidi kostja juuresolekul kinnitama ekspert. Ühestki õigusaktist ei tulene, et kindlustusandja võib kahju põhjustanud isiku vastu esitada kahju nõude vaid siis, kui tekkinud kahju suurust on hinnanud mõni ekspert kahju tekitaja juuresolekul või siis, kui kahju tekitaja on kahju suurusega nõustunud. Hageja rahaline nõue on kohtu hinnangul tõendatud esitatud tõenditega ning kostja ei ole kahju suurusele sisulisi vastuväiteid esitanud.
72.Hageja poolt kohtule esitatud Viking Motors AS 03.10.2013 hinnapakkumise kohaselt (toimiku lk 26) kulus sõiduki Kia Sportage remontimiseks koos materjalidega 634,87 eurot. AS Viking Motors esitas hagejale arve 18.10.2013 (toimiku lk 28), mille hageja tasus 18.07.2014
(toimiku lk 29).
73.11.10.2013 võttis hageja vastu otsuse juhtumi liikluskahjuks tunnistamise ja kahju hüvitamise kohta nr XXXX/01 (toimiku lk 58-59). Otsuse kohaselt loeti kostja liikluskahju põhjustanud sõiduki omanikuks. Kostja esitatud väljavõttest Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmebaasist (toimiku lk 61) nähtub, et Kia Sportage 2013 sõiduki kahju on hüvitanud hageja. Hageja 18.07.2014 otsusest (toimiku lk 85) nähtub, et hageja luges liikluskahju põhjustajaks kostja vastavalt väärteomenetluse materjalidele, millised hageja sai 16.07.2014.
74.Eelviidatud tõenditega kogumis on tõendatud, et kahjustada saanud sõiduki remontimiseks kulus 634,87 eurot ning selle kahju on kannatanule hageja hüvitanud. Seega on hageja kahju nõue kostja vastu tõendatud ja põhjendatud. Kostjalt tuleb hageja kasuks põhinõudena välja mõista 634,87 eurot.
75.Lisaks põhinõudele palus hageja kostjalt välja mõista viivise seadusjärgses määras. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
76.VÕS § 82 lg 1 näeb ette, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 82 lõikest 3 tuleneb, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Ühtlasi tuleneb VÕS § 82 lõikest 7, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast VÕS § 82 lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist.
77.Asjas kogutud tõenditest nähtub, et hageja esitas kostjale seoses tagasinõudega kaks pretensiooni 30.07.2014 ja 20.10.2014 (toimiku lk 30-31). Kostja ei ole pretensioonide saatmisele ja nende kättesaamisele vastuväiteid esitanud. Pretensioonides andis hageja kostjale mõistliku tähtaja kohustuse täitmiseks, kuid vaatamata sellele kostja oma kohustust vabatahtlikult ei täitnud. Hageja palus kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise alates 08.08.2014, mil oli möödunud 30.07.2014 pretensioonis toodud tähtaeg kohustuse vabatahtlikuks täitmiseks. Seisuga 25.05.2017 palus hageja kostjalt sissenõutavaks muutunud viivisena välja mõista 141,79 eurot ning alates 26.05.2017 palus hageja kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutuva viivise. Kostja eraldiseisvaid vastuväiteid hageja viivise nõudele või viivise arvestusele ei esitanud. Kuivõrd kohus rahuldas hageja põhinõude kostja vastu, kuulub rahuldamisele ka viivisenõue. Kostjalt tuleb hageja kasuks seisuga 25.05.2017 sissenõutavaks muutunud viivisena välja mõista 141,79 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista sissenõutavaks muutuv viivis alates 26.05.2017 põhinõude summalt 634,87 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
78.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul tegi kohus otsuse kostja kahjuks. TsMS § 168 lg 4 sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Antud juhul loobus hageja oma nõudest 51,13 euro ulatuses ning kostja ei ole pärast hagi esitamist hageja nõuet selles osas rahuldanud. Samas loobus hageja oma nõudest kogumis vaid 7,45%
ulatuses ning käsitluskuludele ei ole kostja eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud. Seetõttu leiab kohus, et vaatamata hagi nõudest osalisele loobumisele, tuleb menetluskulud jätta tervikuna kostja kanda, sest loobutud nõude ulatus oli väike ning kostjal ei saanud antud nõude osas tekkida menetluskulusid.
79.Menetluskuludena palus hageja kostjalt välja mõista maksekäsu kiirmenetluse esitamisel tasutud riigilõivu 45 eurot, maksekäsu kiirmenetluse esitamisel kantud õigusabikulu 30 eurot, hagiavalduse esitamisel tasutud täiendava riigilõivu 130 eurot, hagiavalduse esitamisel kantud õigusabikulu 165 eurot, kostja vastuväitega tutvumise ja seisukohtade koostamisega seotud õigusabikulu 60 eurot ning kostja vastuväidetega tutvumise ja seisukohtade koostamise õigusabikulud 100 eurot. Kokku palus hageja kostjalt välja mõista 530 eurot. Kohus leiab, et hageja tasutud riigilõivud tuleb kostjalt välja mõista. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista õigusabikulud, sest nende ulatus on kooskõlas vaidluse keerukuse ja kohtule esitatud menetlusdokumentide sisuga. Kogumis tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 530 eurot, millest maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõiv on 45 eurot, hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv on 130 eurot ning hageja õigusabikulud on 355 eurot.
80.Kooskõlas hageja taotlusega tuleb kostjalt TsMS § 177 lg 4 alusel välja mõista viivis menetluskulude summalt 530 eurot VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.
81.Algses hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt menetluskuludena lisaks eelmärgitule välja 103,20 eurot. Hageja hinnangul oli tegemist tema kohtuväliste menetluskuludega. Kohus selgitas hagejale hagi käiguta jätmisel 10.03.2017 (toimiku lk 41), et tegemist ei saa olla hageja menetluskuludega, sest menetlusvälised kulud võlgade sissenõudmisel on vaadeldavad võlausaldaja kahjuna (RK TKo 3-2-1-66-05). Kohus selgitas, et kui hageja soovib nimetatud kulude väljamõistmist kostjalt, tuleb tal esitada kostja vastu vastav kahjunõue ning tasuda nõudelt riigilõiv. Hageja esitas kohtule 20.03.2017 hagi täienduse, milles ta ei palunud 103.20 euro väljamõistmist kostjalt ei menetluskuludena ega kahju nõudena.
82.Vaatamata kohtu selgitustele esitas hageja kohtule 25.05.2017 seisukoha, milles ta uuesti palus kostjalt menetluskuludena välja mõista kohtuvälised kulud summas 103,20 eurot. Samas ei viidanud hageja nimetatud kuludele kohtule esitatud menetluskulude nimekirjas. Kohus leiab, et kostjalt ei saa välja mõista menetluskuludena hageja kohtueelseid õigusabikulusid summas 103,20 eurot. Tegemist ei ole menetluskuludega TsMS § 144 mõistes, vaid kahju nõudega VÕS § 128 lg 3 mõistes. Vastavat kahju nõuet ei ole hageja kostja vastu esitanud.
83.Lisaks selgitab kohus hagejale, et kahju nõuet summas 103,20 eurot ei ole hageja ka ühelgi viisil tõendanud. Hageja on väitnud, et teda esindas kohtuväliste nõuete esitamisel Lindorff Eesti AS. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et Lindorff Eesti AS on saatnud kostjale erinevaid kirju (toimiku lk 32-34), kuid nendes ei ole viidatud, millise võlgnevusega tegemist on ja kuidas on võlgnevuse summa kujunenud. Kostjalt nõutud summad on igas teates olnud erinevad ning need erinevad hagiavalduses toodud nõude summast. Seega ei saanud olla tegemist sisulise õigusabiga kohtueelses menetluses. Vaatamata sellele ei saa summat 103,20 eurot kostjalt välja mõista menetluskuludena. /allkirjastatud digitaalselt/ Anu Uritam kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.