Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ja avaldusi ning taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

autoparklasse. Kuivõrd kaubaveoki valvega parklasse paigutamist teostatakse veoki ja kauba säilimise tagamiseks, siis ei saanud L OÜ autojuhilt mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt nõuda, et ta oleks pidanud terveks ööks jääma veoki juurde ka juhul, kui tal oli võimalik parkida veok valvega parklasse, mis pidi tagama veoki ja kauba säilimise. Kuna vedaja on teinud riski vältimiseks kõik mõistlikult võimaliku, siis on vedaja teinud kõik kauba säilimise tagamiseks ja kauba kaotsimineku vältimiseks. Veoki rike ei suurendanud kauba kaotsimineku riski, sest see leidis aset veotähtaja sees. Vedaja jõudis Eestisse päev enne kauba üleandmise tähtaega. Seadus ei keela veoki juhti kodus ööbimast, juhul kui ta on veoki paigutanud tasulisse parklasse. Kas vedaja teavitas tolli või mitte, ei puutu asjasse. Hageja esindaja väidab vääralt, et vedaja kannab vastutust veose saamise hetkest kuni kauba üleandmiseni ka siis, kui vedaja jäi veoseta mitte oma süül, vaid varguse tagajärjel. Samuti ei ole asjakohane hageja esindaja väide, et veoki rike suurendas kauba kaotsimineku riski. J. K seletuskirja kohaselt oli tal kokkulepe Kohtla-Järve remondifirmaga ning seetõttu suundus ta sealsesse remonditöökotta, mitte ei asunud otsima tundmatuid remonditöökodasid. Pühapäeval, 15. augustil umbes kell 19. 30 lõpetas ta haagisel xxx XX läbitorgatud ballooni remondi. Kauba üleandmine pidi toimuma järgmisel päeval. 16. augusti hommikul kell 5. 45 parklasse saabudes selgus, et autot pole. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada, uue otsusega hagi rahuldada ja kohtukulud jätta kostjate kanda. Sätted, mis ei kajastu CMR-is, reguleeritakse Eesti Vabariigi seaduste ehk VÕS-i sätete järgi, mida maakohus ei ole rakendanud. Vastavalt CMR §-le 17 vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või kahjustamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba kohaletoimetamise mis tahes viivitamise eest; lõike 2 kohaselt vabaneb vedaja vastutusest, kui kauba kaotsiminek, vigastamine või kohaletoimetamisega viivitamine leidis aset asjaolude tõttu, mida vedaja ei saanud vältida ja mille tagajärgi ta ei suutnud ära hoida. Fakti, et veoauto ja poolhaagis varastati koos kaubaga ajal, mil see oli paigutatud valvega autoparklasse, ei ole tõendatud. Kviitungit parkimise kohta vastustajad esitanud ei ole. Samuti jääb küsimus, mil moel võõras isik, kes ei ole veoki omanik, saab mingeid dokumente esitamata mööda parkla turvamehest, käivitada veok võtmeteta ja väljuda valvega tasulisest autoparklast. Turvamehe sõnul väljus veok parklast umbes kell 4. 00 ja turvamees otsustas, et väljuja oli veokijuht. Vastavalt CMR §-le 3 võib kauba vedaja tasulise parkla teenuste kasutamise kvalifitseerida vedaja teenistujaks, mille alusel on kauba vedaja vastutav oma agentide kohustuste mittetäitmise ja/või hooletu täitmise eest. Kauba vedaja ei ole tõendanud parklas viibimise fakti, seega ei ole ta teinud kõike mõistlikult võimalikku riski vältimiseks ja kauba säilimiseks. CMR § 17 lõike 3 alusel ei vabane vedaja vastutusest veol kasutatava sõiduki defektsuse pärast. Vastavalt J. K seletuskirjale avastas ta peale Pihkva piiri ületamist, et balloon on läbi torgatud (kumm on katki). Seda laadi rike ei vaja remonti autotöökojas: autojuht saaks ise katkise kummi tagavarakummiga asendada. Lähim autokummi parandustöökoda asub Tartus. Arusaamatu on veokijuhi sõit Kohtla-Järve suunas, arvestades, et piir ületati Lõuna-Eestis. Kui sellise rikkega veok jõudis Kohtla-Järveni, oleks ta võinud sõita ka Tallinnasse. Seadus ei keela anda kaupa üle kauba omanikule kokkulepitust varasemal tähtajal, et vabaneda vastutusest kauba eest. Veoki suundumine Kohtla-Järvele suurendas kauba kaotsimineku riski. Samuti tõestab vedaja hooletuse fakti tollile kauba kaotsiminekust teatamata jätmine. Vastustajate seisukoht Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Maakohus on jätnud kohaldamata VÕS-i sätted, kuna vaidlusalust vedu reguleerivad CMR-i

sätted. Veoauto valvega parklasse parkimise fakt on tõendatud dokumentaalse tõendiga – autojuhi J. K seletuskirjaga. Valvega parklast veoauto varguse fakti kohta on ka algatatud kriminaalasi. Kviitungi esitamist parkimise tõendamiseks ei ole apellant menetluse käigus varem nõudnud. Veok kaubaga läbis tolliprotseduuri reede õhtul kell 22. 00, seega oleks ta Tallinnasse jõudnud reede õhtul vastu laupäeva. On ilmne, et hageja ei oleks kaupa reede öösel ega ka sellele järgneval nädalavahetusel veokist maha laadinud. Autojuhi seletuste kohaselt oli hageja esindajaga kokkulepe, et kauba üleandmine toimub esmaspäeva hommikul kell 8. 30. Valvega parklad on mõeldud parklasse pargitud veokite varguse riski vältimiseks. Seega tegi kostja kõik mõistlikult võimaliku kauba varguse vältimiseks ja varguse näol on tegemist CMR art. 17 lõikes 2 nimetatud asjaoluga, mida vedaja ei saanud vältida ja ei suutnud ära hoida. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tulemusena ebaõige ja tuleb tühistada; hagi tuleb rahuldada, mõistes kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 69.053, 40 krooni. Kohtukulu tuleb ümber jaotada, mõistes kummaltki kostjalt hageja kasuks välja 4125 krooni. Vaidlust ei ole selle üle, et 6. augustil 2004. a. sõlmisid hageja ja R OÜ autoveolepingu kauba (õlu) toimetamiseks Venemaalt Eestisse ning et R OÜ tellis veo L OÜlt kes oligi tegelikuks vedajaks. Maakohus leidis õigesti, et kooskõlas CMR art. 1 punktiga 1 tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada CMR-i sätteid. Pooled ei vaidle selle üle, et kaup tuli hagejale üle anda Tallinnas 16. augustil 2004. a., et vedaja võttis kauba Moskvas vastu, kuid hagejale ei ole kaupa üle antud. Kostjate selgituse kohaselt varastati veok koos kaubaga. CMR art. 17 lg. 1 kohaselt vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba kohaletoimetamisega mis tahes viivitamise eest. Kostjate poolt esiletoodu kohaselt saabus veok koos kaubaga Eestisse 15. augustil 2004. a. ning ööseks parkis autojuht veoki koos kaubaga Kohtla-Järve Tammiku rajooni valvatavasse autoparklasse, kust see varastatigi; varguse avastas juht 16. augusti hommikul kell 6, teavitades juhtunust kohe politseid. Kolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, nagu annaksid kirjeldatud asjaolud aluse vedaja vabastamiseks vastutusest kauba kaotsimineku eest CMR art. 17 punkti 2 alusel. Nii vabaneb vedaja CMR art. 17 punkti 2 kohaselt vastutusest, kui kauba kaotsiminek, vigastamine või kohaletoimetamisega viivitamine toimus nõude esitaja ebaõige tegevuse või hooletuse tõttu; nõude esitaja poolt antud juhiste tagajärjel, mida ei olnud ajendanud vedaja ebaõige tegevus või hooletus; kaubale omasest defektist või asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Maakohus on leidnud, et asetleidnud vargus oli asjaolu, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida: kohus leidis, et autojuhilt ei saanud mõistlikult oodata, et ta jääks ööseks kauba juurde, kui tal oli võimalik parkida veok valgega parklasse. Kolleegium selle käsitlusega ei nõustu. CMR-ist ei tulene, nagu sõltuks vedaja vastutus tema süüst. CMR-is sätestatud vedaja vastutus on lähedane riskivastutusele, sest vedaja vabaneb CMR art. 17 lg. 2 alusel vastutusest vaid juhul, kui tõendab, et rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud, mitte üksnes tavapärast hoolsust. Seetõttu vabaneb vedaja vastutusest üksnes juhul, kui kahju tekkis erilistel asjaoludel, mida vedaja ei oleks suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel. Vargus ei ole selline asjaolu, mis vabastaks vedaja vastutusest CMR art. 17 lg. 2 järgi. Kostjad ei ole toonud esile faktilisi asjaolusid, millest eespoolnimetatud kõrgendatud hoolsuse rakendamine järelduks. Ainuüksi asjaolust, et vedaja andis veose hoiule teisele isikule, kes pidi selle allesoleku tagama, kõrgendatud hoolsuse rakendamine ei nähtu, muude asjaoludega ei ole kostjad oma väidet vastutusest vabanemise kohta aga põhjendanud. Seega ei anna kostjate poolt esiletoodud asjaolud CMR art. 17 punktis 2 sätestatud alust vedaja vabastamiseks vastutusest kauba kaotsimineku eest. Pealegi, kui vedaja sõlmis lepingu

veoki ja veose valvamiseks, nagu ta väidab, siis on tal õigus kasutada õiguskaitsevahendeid lepingut rikkunud lepingupartneri suhtes, kes lepingu kohaselt pidi tagama veoki ja kauba allesoleku, kuid seda ei taganud. Eespooltoodust tuleneb, et vedaja ei vabane vastutusest hagejale kauba kaotsiminekuga tekitatud kahju eest. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal oli R OÜ-ga veoleping, millega nimetatu kohustus kauba Moskvast Tallinna vedama. R OÜ oli hageja suhtes seega lepinguline vedaja. Nimetatu tellis sama veo L OÜ-lt, kes oli tegelik vedaja. Asjaolu, et L OÜ ei olnud sõlminud veolepingut otse hagejaga, ei välista aga tema kui vedaja vastutust hageja ees. CMR art. 34 kohaselt, kui ühe lepinguga kindlaksmääratud tingimustel teostavad vedu mitu vedajat järgemööda, siis igaüks neist kannab vastutust kogu veo eest; teine vedaja ja iga sellele järgnev vedaja muutub kauba ja saatedokumendi vastuvõtmisel veolepingu osapooleks saatedokumendis nimetatud tingimustel. Selle sätte peamine mõte on anda kauba saatjale alus otsenõude võimaldamiseks kõikide veos osalevate vedajate vastu. CMR art. 37 järgi võib vedaja, kes on hüvitanud tekkinud kahju, nõuda regressi korras teiselt vedajalt kahju hüvitamist. Seega vastutavad kauba kaotsimineku eest hageja ees mõlemad kostjad. Kauba kaotsiminekuga tekitatud kahju suuruse üle ei ole vaidlust tõstatatud. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 tuleb enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldada menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 1. jaanuarini 2006. a. kehtinud TsMS § 60 lg. 1 kohaselt tuleb rahuldada hageja taotlus kostjatelt hagiavalduselt makstud riigilõivu 4500 krooni ja apellatsioonkaebuselt makstud riigilõivu 3750 krooni väljamõistmiseks, mõistes kummaltki kostjalt välja 4125 krooni. Esimese astme kohtu menetluses taotles hageja kostjatelt ka õigusabikulu väljamõistmist 5% suuruses osas hagisummast, samas ei esitanud hageja selle kohtukulu tekkimise kohta mingeid tõendeid. Vastavalt TsMS § 60 lõikele 3, kui pool ei ole esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente, ei ole tal õigust kulude hüvitamist nõuda. Seega on ka hageja kaotanud õiguse nõuda kostjalt esimese astme kohtu menetluses kantud õigusabikulu hüvitamist. Pealegi nähtub asja materjalidest, et esimese astme kohtu menetluses esindas hagejat tema enda töötaja, kellele tehtud kulutusi ei saa pidada TsMS § 61 kohaseks õigusabikuluks.

Reet Allikvere

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.