2-16-6657 Stockmann Oyj Abp (Eesti filiaali kaudu) hagi JAHH Catering OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks Harju Maakohtu 14. märtsi 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
JAHH Catering OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
136 509,62 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): Stockmann Oyj Abp (Soome Vabariigi registrikood 0114162-2, Eesti filiaali kaudu, filiaali registrikood 10175781), lepinguline esindaja vandeadvokaat Valter Võhma Kostja (apellant): JAHH Catering OÜ (registrikood 12469378), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
Tsiviilasi
RESOLUTSIOON
Mitte menetleda kostja 9. juuni 2017 menetlusdokumenti. Harju Maakohtu 14. märtsi 2017 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga täiendada selle põhjendusi käesoleva otsuse põhjendava osa punktidega 13–16. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda. Rahuldada osaliselt hageja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Määrata kindlaks, et hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus on 447,37 eurot (õigusabikulu) ning mõista see summa kostjalt JAHH Catering OÜ (registrikood 12469378) hageja Stockmann Oyj Abp (Soome Vabariigi registrikood 0114162-2, Eesti filiaali kaudu, filiaali registrikood 10175781) kasuks välja.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Stockmann Oyj Abp (Eesti filiaali kaudu, hageja) esitas 26. aprillil 2016 Harju Maakohtule hagi JAHH Catering OÜ (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõla 116 945,85 eurot (15. augusti 2013 kokkuleppe alusel 101 607,46 eurot ja tasumata üüriarved 15 338,39 eurot) ning viivise määraga 0,05% päevas tasumata summalt alates hagi esitamisest kuni nõude täieliku täitmiseni. Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud: Stockmann Aktsiaselts (edaspidi „üürileandja“) ja Kroonikate OÜ (edaspidi „eelmine üürnik“) sõlmisid 10. jaanuaril 2011 üürilepingu Tallinnas aadressil Maakri 25 asuvate ruumide põrandapinnaga 710 m2 üürimiseks; üürileandja, eelmine üürnik ja kostja sõlmisid 15. augustil 2013 üürilepingu üleandmise kokkuleppe, mille kohaselt võttis kostja eelmiselt üürnikult üle kõik üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused, sh kohustuse tasuda eelmise üürniku võlgnevus 101 607,46 eurot; kostja tasus üüri, kuid ei maksnud eelmise üürniku võlga; üürileandja teavitas 20. jaanuaril 2015 kostjat, et kõik eelviidatud kokkuleppest tulenevad õigused ja kohustused on alates 1. jaanuarist 2015 üle läinud hagejale; kostja hakkas seejärel üüriarveid tasuma hagejale; üürilepingu p 8 kohaselt kohustus kostja tasuma viivist 0,05% päevas. Hageja loobus 26. jaanuari 2017 kohtuistungil üürivõla nõudest (15 338,39 eurot).
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: kõik üürilepingust tulenevad nõuded, mis olid muutunud sissenõutavaks enne
25.aprilli 2013, on aegunud; eelmine üürnik ja kostja on teinud üüriesemele kulutusi vähemalt 116 945,85 euro ulatuses, mille hüvitamist kostja hagejalt nõuab ja mida kostja tasaarvestab hageja nõudega. Seega on hageja nõue tasaarvestusega kattuvas osas lõppenud (selle vastuväite käsitlemist ei pidanud kostja ise edasises menetluses enam vajalikuks); hageja ei ole õigustatud hagi esitama. Ta pole esitanud tema ja üürileandja vahelist nõude loovutamise lepingut, seega nõude loovutamist ei ole toimunud. Selleks, et üürileandja saaks üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused anda üle hagejale, peab olema kostja nõusolek, mida kostja ei ole andnud; hageja rikkus kostjaga suuliselt sõlmitud kokkulepet, mis on seotud üürileandja, kostja ja eelmise üürniku vahelise kokkuleppega. Nimelt leiti kokku, et üürileandja hakkab tegema kostjaga koostööd, ostes igal tööpäeval vähemalt 500 euro eest kostja valmistud valmistoitu (pakendatud toitu) ja selle arvelt toimub kokkuleppes fikseeritud võla tasaarvestamine vähemalt poole tarnitud kauba maksumuse ulatuses. 2 (8)
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas 14. märtsi 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 101 607,46 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 16 358,80 eurot ja viivise alates 15. märtsist 2017 põhivõla tasumata osalt 0,05% päevas. Maakohus võttis vastu hagist loobumise jooksva üürivõlgnevuse nõudes 15 338,39 eurot (võlgnevus, mis ei olnud hõlmatud 15. augusti 213 kokkuleppega). Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras kindlaks hagejale hüvitatava summa.
4.Tõendatud ei ole kostja väide suulise kokkuleppe kohta nagu oleks üürileandja kohustunud ostma vähemalt 500 euro eest kostja toodetavat kaupa igal tööpäeval, kusjuures ostetud kauba eest kuulus vähemalt pool selle maksumusest tasaarvestamisele 15. augusti 2013 kokkuleppe p-s 2.2 nimetatud võlgnevusega. Kokkuleppe tõendamiseks tugines kostja tunnistaja PT (edaspidi „tunnistaja I“) ütlustele. Ütlustest nähtub, et tunnistaja I ei näinud võimalust tekkinud võlgnevuse kustutamiseks eelmise üürniku senise tegevuse jätkamise (restorani toitlustusteenus) tulemusena, vaid seda nägi kostja seaduslik esindaja, läbi võimaluse valmistada toiduaineid ja müüa seda suurkliendile (üürileandja), kelle vahetus läheduses asusid üüritavad pinnad. Maakohus leidis, et tunnistaja I ütlused otseselt kostja väidetud kokkulepet ei kinnita. On loogiline, et tunnistaja I ei näinud restoranil perspektiivi, sest see oli tema taandumise põhjus. Nii tunnistaja I kui ka kostja seaduslik esindaja võisid loota, et restoran päästetakse sellega, et üürileandja asub kostjalt tooteid ostma ja neil oli kindlasti majanduslik motivatsioon sellist kokkulepet sõlmida, kuid see ei tähenda, et selline kokkulepe sõlmiti. Tunnistaja MT (edaspidi „tunnistaja II“) eitas kohtuistungil kostja väidetud kokkuleppe sõlmimist. Ta oli ütlustes üksikasjalik ja veenev, samas kui tunnistaja I tahteavalduste vahetamise kohta midagi ei teadnud, oskas kinnitada vaid majandusliku stiimuli olemasolu. Kostja väiteid tasaarvestuskokkuleppe kohta ei kinnita ka pooltevaheline praktika. Ainus, mis võiks kokkulepet kinnitada on fakt, et teataval määral ja muutuvas ulatuses ostis üürileandja kostjalt kaupa. Samas oleksid pooled saanud tegelikkuses igapäevaselt tasaarvestust teha ja võlgnevust müüdud kauba eest saadud rahaga kustutada, kuid ei teinud seda.
5.Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et 15. augusti 2013 kokkulepe on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ja seetõttu tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 p 2 järgi. Pole põhjust, miks pidada kokkulepet ebamoraalseks või taunitavaks. Kokkuleppe üleandmine hagejale on kehtiv. Sõltumata sellest, kas kokkuleppe ülemineku aluseks on võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 või § 174 või § 12 lg 2, on kostja asunud üüri tasuma hagejale ja sellega teinud kaudse tahteavalduse üleminekuga nõustumiseks.
6.Viivise nõude rahuldas kohus VÕS § 113 lg 1 järgi lähtudes viivise määrast 0,05% päevas.
7.Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. Loobutud nõudega seonduvaid kulusid ei olnud põhjendatud jätta hageja kanda, sest kostja oli vastava võla tasunud.
POOLTE SEISUKOHAD
8.Kostja esitas peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
3 (8)
Esiteks on hageja nõue aegunud. Maakohus ei võtnud seisukohta kostja aegumise vastuväidete osas. Lisaks on vaidlustatud otsus vastuoluline, sest põhjendava osa algul viitas maakohus hagi rahuldamata jätmisele, aga tegelikult rahuldas hagi. Teiseks, hageja ei ole õigustatud isik, kes saaks esitada nõude kostja vastu. Hageja pole esitanud üürileandja ja hageja vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingut. Seega ei ole hageja nõude loovutamist tõendanud ega saa kostja vastu nõuet esitada. Samuti ei ole kostja andnud üürileandjale nõusolekut üürilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmiseks. Kolmandaks jääb kostja selle juurde, et hageja ega üürileandja ei täitnud täiendavast suulisest kokkuleppest tulenevat kohustust osta iga päev vähemalt 500 euro eest kostjalt kaupa. See annab kostjale aluse omapoolse kohustuse täitmisest keelduda. Vaidlust ei ole selles, et hageja ei täitnud suulist kokkulepet või täitis ainult ebaolulisel määral. Kokkulepe on tõendatud tunnistaja I ja kostja seadusliku esindaja ütlustega. Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS § 29 põhimõtetest. Eluliselt pole usutav, et mõistlikult tegutsev ettevõtja võtaks kohustusi, omamata selleks katteallikaid ja nägemata selles ettevõtte tuleviku jaoks majanduslikku kasu. Tunnistaja I kinnituste kohaselt ei olnud restoraniäri üüritud ruumides tasuv. Ainus allikas, mille arvelt uus üürnik sai võlgnevust kustutada, oli toidukaupade valmistamine ja nende müük suurkauplustele. Kostja seadusliku esindaja 4. aprilli 2105 e-kiri osundab samuti kostja kirjeldatud kokkuleppele, kuivõrd ta avaldas, et soovib saada kokku ja arutada minevikusündmusi ja rääkida tulevikuplaanidest. Seega sooviti rääkida kokkuleppest, mida hageja ei täitnud, sh leppida kokku kuidas seda kokkulepet tulevikus täitma asutakse. Hageja käitumine võlgnevuse sissenõudmisega viivitamisel osundab samuti, et ta sai aru, et tal puudub õigus nõuda võlgnevuse tasumist olukorras, kus ta ise kokkuleppeid ei täida. Eeltoodud asjaoludest järelduib, et osapoolte vahel eksisteeris peale üürilepingu veel täiendav kokkulepe. Neljandaks ei hinnanud maakohus lepingutingimuste võimalikku tühisust. Üürilepingu lõpus toodud kinnitus, mille kohaselt lepingu kõik punktid on läbi räägitud ja kumbki pool oli täielikult võimeline mõjutama iga tingimuse sisu jne on tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 2 ja § 44 alusel. Lepingust ei nähtu, et nimetatud kinnitus oleks eraldi läbi räägitud ja kostja oli täielikult võimeline mõjutama selle sisu. Kuna poolte vahel kokkulepitud ülaltoodud kinnitus on tühine tüüptingimus, siis on ka üürilepingus toodud muud tingimused tüüptingimused ehk need ei olnud eraldi läbi räägitud ja kostja ei olnud, vähemalt osaliselt, võimeline mõjutama iga tingimuse sisu. Tüüptingimuste tühisust peab asja lahendav kohus hindama oma algatusel ehk sõltumata sellest kas pooled sellele tuginevad või mitte. Viiendaks väitis kostja apellatsioonimenetluse kestel (pärast kaebuse esitamise tähtaja möödumist), et 15. augusti 2013 kokkulepe ei ole jõustunud. Kokkuleppe p 5.1 järgi pidi kokkulepe jõustuma alates 1. septembrist 2013 tingimusel, et kostja on teostanud üürimakse ja tasunud ka esimese 42-st osamaksest võla 101 607,46 eurot kustutamiseks. Kuna kostja osamakset ei tasunud (ega pole seda ka hiljem teinud), siis kokkulepe ei jõustunud.
9.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Seoses kostja viienda väitega leiab hageja, et sellega ei tuleks kaebuse lahendamisel arvestada. Kostja ei tuginenud samale väitele maakohtu menetluses ja on praeguseks minetanud õiguse esitada uusi faktiväiteid. Lisaks on hageja seisukohal, et 15. augusti 2013 kokkulepe on jõustunud ja praegu vaidlevad pooled on vastastikku mõlemad üürilepingut täitnud.
10.Pärast ringkonnakohtu määratud tähtaegade möödumist esitas kostja 9. juunil 2017 täiendavad seisukohad.
4 (8)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, aga TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel täiendada maakohtu põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja ringkonnakohtu menetluse kulud kostja kanda. Kostja ei vaidlustanud apellatsioonkaebusega sisuliselt maakohtu otsustust nõudest loobumise vastuvõtmise kohta (resolutsiooni p 1). Selles osas on vaidlustatud otsus TsMS § 456 lg 4 järgi edasi kaebamata jõustunud. Kuna kaebuse lahendamise tulemusel jääb maakohtu lahendi resolutsioon tervikuna muutmata, siis ei ole vajadust jõustunud osa eraldi märkida. Maakohtu otsuses sisaldub ebatäpsus seoses hageja isikule viitamisega. Hageja on välismaine äriühing, kes tegutseb Eestis oma filiaali kaudu, aga filiaal ei ole iseseisev õigusvõimeline isik. Selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada viisil, et märgib hageja andmed õigesti otsuse sissejuhatavas osas.
12.Ringkonnakohus ei saa kaebuse lahendamisel arvestada kostja 9. juuni 2017 seisukohtadega, sest need on esitatud hilinenult ja nende menetlemine tooks kaasa asja lahendamise viibimise. Ringkonnakohus määras pooltele tähtajad kirjalikus menetluses 19. mai 2017 määrusega. Seisukohti võis esitada kuni 29. maini 2017 ja neile vastata kuni 5. juunini 2017. Kostja 9. juuni 2017 menetlusdokument on esitatud pärast nende tähtpäevade möödumist. TsMS § 331 lg 1 sätestab mh, et kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist esitab avalduse, siis menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kostja ei ole põhistanud mõjuvat põhjust seisukohtade hilinenud esitamiseks ja uute seisukohtadega arvestamine viivitaks asja lahendamist. Osas, milles kostja kordab oma seniseid seisukohti, või milles kohus peab niigi andma õigusliku hinnangu poolte vaidlusküsimustele, saab ringkonnakohus lähtuda kostja senistest avaldustest.
13.Kooskõlas TsMS § 231 lg-tega 2 ja 4 ning § 652 lg 1 p-ga 1 saab ringkonnakohus võtta aluseks järgmised maakohtus tuvastatud, aga ka poolte esile toodud ja vaidlustamata asjaolud: üürileandja ja endine üürnik sõlmisid 10. jaanuaril 2011 üürilepingu; kostja koos üürileandja ja endise üürnikuga sõlmisid 15. augustil 2013 üürilepingu ülevõtmise kokkuleppe, milles mh märgiti endise üürniku võla suuruseks 101 607,46 eurot ja lepiti kokku selle tasumise tingimused; üürileandja koostas 20. jaanuaril 2015 teate kostjale ja hagejale, milles kinnitas, et alates 2015. aasta algusest on hageja võtnud üle üürileandjaga sõlmitud üürilepingud, sh 15. augusti 2013 kokkuleppe; alates 2015. aasta algusest tasus kostja üüri hagejale; kostja ei ole tasunud 15. augusti 2013 kokkuleppes märgitud endise üürniku võlga.
14.Hageja nõuab kostjalt üürileandja, eelmise üürniku ja kostja vahel 15. augustil 2013 sõlmitud kokkuleppe alusel raha maksmist. Viidatud kokkuleppega võttis kostja üürnikuna üle üürileandja ja eelmise üürniku vahelise üürilepingu. Hageja väitel võttis ta alates 2015. aasta algusest omakorda üürileandjalt üle sama lepingu. Seega on hageja nõue suunatud lepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmisele sundimisele ja selle õiguslik alus on VÕS § 108 lg 1 koosmõjus 15. augusti 2013 kokkuleppe p-ga 2.2.
15.Kaebuse esimese väitega heidab kostja maakohtule ette mh aegumise vastuväite käsitlemata jätmist ja otsuse vastuolulisust. See väide on menetluslikult põhjendatud, aga ei too kaasa maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmist. 5 (8)
Maakohus rikkus TsMS § 442 lg 8, sest ei vastanud kostja aegumise vastuväitele. Samuti rikub vaidlustatud otsus TsMS § 436 lg-st 1 tulenevat otsuse vastuolulisuse keeldu. Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ja üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt nt Riigikohtu 28. veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16, p 30 esimene lõik). Käesolevas asjas on mõlemad pooled esitanud menetluslikud taotlused, et ringkonnakohus teeks asjas lõpplahendi. Ringkonnakohtu hinnangul ei takista kostja ühele väitele vastamata jätmine maakohtu lahendi sisulist kontrollimist ja seisukoha võtmist aegumise vastuväite kohta. Samuti saab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi muutes kõrvaldada otsuse vastuolulisuse. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt TsÜS § 147 lg-le 2 muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. TsÜS § 158 lg 1 näeb ette, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb 15. augusti 2013 kokkulepet (tl 20–22) tõlgendada viisil, et sellega kostja tunnistas kohustust tasuda üürileandjale 101 607,46 eurot. Sellise avalduse tegemine katkestas üürileandja nõude aegumise ja TsÜS § 146 lg-s 1 ette nähtud kolmeaastane aegumistähtaeg hakkas uuesti kulgema. Hagi esitati 26. aprillil 2016, st vähem kui kolm aastat pärast kokkuleppe sõlmimist. Järelikult ei olnud nõue hagi esitamise ajaks veel aegunud. Kui hageja oli õigustatud hagi esitama (vt selle kohta järgnevas p 16), siis peatas hagi esitamine TsÜS § 160 lg 1 järgi aegumistähtaja edasise kulgemise.
16.Teise väitega tugineb kostja jätkuvalt sellele, et hagejal puudub nõudeõigus. Hageja väitel on üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused, sh 15. augusti 2013 kokkuleppest tulenev nõudeõigus talle üle läinud üürileandja ja kostja vahelise lepingu ülevõtmise tulemusel. VÕS § 179 lg 1 sätestab, et lepingupool võib teise lepingupoole nõusolekul anda oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kolmandale isikule temaga sõlmitud lepingu alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Lepingu ülevõtmisele tuginemisel pidi hageja seega tõendama, et talle on õigused ja kohustused üle antud ning kostja on sellega nõustunud. Maakohus ei ole lepingu üleminekut tuvastanud, aga ringkonnakohus saab eespool p-s 15 toodud kaalutlustel ka selles osas poolte väiteid sisuliselt hinnata. VÕS § 179 lg 1 ei näe ette lepingu ülevõtmisega nõustumise avaldusele vorminõudeid. Pooled ei ole käesolevas asjas toonud esile, et kostja nõusolek pidanuks olema kirjalik. TsÜS§ 68 lg 1 järgi võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Tahteavaldus võib mh olla kaudne, väljendudes teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 3). Seega on piisav ka kostja käitumisega avaldatud nn konkludentne nõusolek. Maakohus tuvastas, et kostja hakkas alates 2015. aastast tasuma üüriarveid hagejale ja seda ei ole apellatsioonimenetluses kumbki pool kahtluse alla seadnud. Lisaks tuvastab ringkonnakohus kostja 16. märtsi 2015 e-kirja ja selle lisa (tl 30–33) põhjal, et kostja pidas 2015. aastal üürileandjaks just hagejat ja suhtles temaga uue kontaktisiku kaudu, kelle andmed olid esitatud 20. jaanuari 2015 teates. Ringkonnakohtu hinnangul on uuele üürileandjale arvete tasumine ja temaga lepingut käsitlevates küsimustes suhtlemine piisavad, et tuvastada käitumisega avaldatud nõusolek üürilepingu üleminekuks. Samuti ei nõua VÕS § 179, et lepingu ülevõtmisest teatamisel tuleks esitada ülevõtmist käsitlev leping. Viidatud paragrahvi teise lõike järgi kohalduvad lepingu ülevõtmisel mh VÕS § 168 sätted. VÕS § 168 lg 2 näeb üksnes ette, et senine võlausaldaja peab uuele 6 (8)
võlausaldajale tema nõudmisel andma dokumendi, mis kinnitab nõude loovutamist. Üürileandja 20. jaanuari 2015 kiri (tl 27) on käsitletav sellekohase dokumendina ja see on esitatud ka kostjale. Järelikult on lepingu ülevõtmine piisavalt tõendatud. Eelnevast tuleneb, et hagejale on üle läinud üürileandja õigused ja kohustused, sh õigus nõuda kostjalt 15. augusti 2013 kokkuleppe alusel 101 607,46 euro tasumist. Kaebuse teine väide ei ole edukas.
17.Kolmas väide käsitleb kostja poolt menetluse algusest peale esitatud arusaama, et tal oli üürileandjaga täiendav kokkulepe toidukauba ostmise kohta. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja juhindudes TsMS § 654 lg-st 6 ei korda neid. Maakohus vastas kõigile kostja asjakohastele faktiväidetele ja hindas tõendeid, sh tunnistajate I ja II ütlusi kõnealuses osas õigesti. Kostja seadusliku esindaja ütluste hindamisel ei ole vaidlustatud otsuses sellist vastuolu nagu heidab ette kostja. Maakohus sedastas, et viidatud ütlused ei tõenda kostja väiteid ja põhjendas seda menetlusõiguslikust vaatekohast. Sellest ei saa teha järeldust, et maakohus luges ütlused sisu poolest kostja väidet tõendavaks. Maakohus ei pidanud kostja juhatuse liikmelt võtma ütlusi vande all. Kostja vastuväide selle kohta, et ta ei ole saanud kätte hagiavaldusele lisatud e-kirju, on esitatud hilinemisega. Maakohtus kostja sellist väidet ei esitanud. TsMS § 652 lg 3 p 2 sätestab mh, et ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui asjaolu ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel. Käesoleval juhul ei esine põhjust, miks tugineb kostja kirjade kätte saamata jäämisele alles apellatsioonimenetluses.
18.Ka neljandat väidet ei saada edu. Kuigi üürileandja ja endise üürniku vahel sõlmitud lepingus võivad sisalduda tüüptingimused, siis ei ole kostja kaebuses ega ka menetluses varasemalt toonud esile, milline neist võiks olla tühine ebamõistlikult kahjustava iseloomu tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole 10. jaanuari 2011 üürilepingu (tl 8–19) ega
15.augusti 2013 kokkuleppe tingimustest ükski ebamõistlikult kahjustav.
19.Viienda väite puhul on esmalt vaja kontrollida selle lubatavust. Kui tegemist on õigusväitega, siis saab ringkonnakohus seda käsitleda, kui aga faktiväitega, siis tuleb see eespool p-s 17 märgitud kaalutlustel tagasi lükata. Riigikohus on sedastanud, et lepingujärgseid regulatsioone, nagu nõuete esitamise tähtajad ja vastutuse piirangud või ka tüüptingimused, tuleb käsitleda õiguse kohaldamise küsimusena, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud. Nii näiteks tuleb tagaseljaotsuse tegemise eeldusena kohtul hinnata, kas lepingus sisalduv teatav kokkulepe on kehtiv (3. mai 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2117, p 23.4, ja selles viidatud 22. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 62). Ringkonnakohus leiab, et poolte kokkuleppe hindamine küsimuses, kas leping on jõustunud, kuulub samuti õiguse kohaldamise hulka. Seega saab ringkonnakohus kostja viiendale väitele sisuliselt vastata. Leping loetakse sõlmituks poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Lepingu jõustumiseks on olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud, kui pooled on saavutanud konsensuse. Lepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse TsÜS § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Niisiis võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud (Riigikohtu
24.novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 11 esimene lõik). 7 (8)
Lepingu sõlmimiseks nõustumuse andmise tahteavaldus võib olla tingimuslik TsÜS § 102 lg 1 tähenduses. Käesoleval juhul saab 15. augusti 2013 kokkuleppe p 5.1 käsitleda edasilükkava tingimusena (TsÜS § 102 lg 2). Kui aga mõlemad pooled asuvad lepingut täitma, siis võib eeldada, et nad (enam) ei seadnud lepingu tekstis avaldatut eeltingimuseks lepingu jõustumisele ega pidanud seda ka edasilükkavaks tingimuseks (nii nt Riigikohtu
23.detsembri 2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-02, p 10). Ringkonnakohus leiab, et asudes üürilepingut omavahelises suhtes täitma loobusid nii üürileandja kui ka kostja esimese osamakse kui lepingu jõustumise tingimusest. Pooltel oli vastavalt VÕS § 13 lg-le 1 õigus oma varasemat kokkulepet muuta ja vastava tahte avaldamiseks oli piisav lepingu täitmine. Käesolevas punktis märgitu põhjal pole kostja viies väide samuti edukas.
20.Kokkuvõtvalt ei anna kaebuse ükski väide alust maakohtu otsust tühistada. Kostjal tuleb täita 15. augusti 2013 kokkuleppega endale võetud kohustus ning tasuda hagejale põhivõlg ja viivis vastavalt vaidlustatud otsusega väljamõistetule.
21.Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu kannab kostja TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.
22.Maakohus määras hagejale hüvitatavad kulud kindlaks rahaliselt ja TsMS § 174 lg 3 järgides teeb seda ka ringkonnakohus. Tulenevalt menetluskulude jaotuse otsustusest, tuleb seda teha hageja menetluskulude nimekirja põhjal. Hageja esindaja menetlustoimingutest peab ringkonnakohus põhjendatuks ja vajalikuks apellatsioonkaebusega tutvumise ja täiendava analüüsi ning vastuse koostamise ja selle täiendamise ajakulu kokku 3,25 t, samuti ringkonnakohtu 19. mai 2017 määrusega tutvumise ja kliendile info edastamise ajakulu 0,25 t ulatuses. Arvestades, et ringkonnakohtu
27.aprilli 2017 määrus on menetluslik määrus, millega anti pooltele teada kaebuse menetlusse võtmisest ja kohustati hagejat kaebusele vastama, ei ole põhjendatud sellega tutvumise ajakulu 0,5 t ulatuses. Hageja esindajaks on vandeadvokaat, kelle tunnitasu 127,82 eurot (käibemaksuta) tuleb vastava kvalifikatsiooni puhul hinnata tavapäraseks. Samast tunnitasust lähtus ka maakohus ja seda kostja kaebuses ei vaidlustanud. Järelikult tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista õigusabikulude hüvitamiseks apellatsioonimenetluses 447,37 eurot (= 3,5 × 127,82). Hageja ei ole kinnitanud, et ta ei saa tagasi õigusabitasult makstud käibemaksu, mistõttu tuleb kulud hüvitada ilma käibemaksuta summas. Menetluskulude hüvitiselt viivise väljamõistmist hageja ei taotle. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.