2-07-1337
Kohus
Pärnu Maakohus
Kohtunik
Reena Undrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
16.aprill 2007.a. Kuressaare kohtumaja
Tsiviilasja number
2-07-1337
Tsiviilasi
K. K. hagi A. K. vastu enda ühisomanikuks tunnistamiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Kaie K. (isikukood , elukoht ). Kostja A. K. (isikukood , aadress ).
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Jätta hagi rahuldamata. Kohtukulude jaotus Jätta kostja menetluskulud hageja kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hagiavalduse kohaselt pooled omandasid kinnistu registriosa nr. 1496934, nimetusega V., katastritunnusega X, asukohaga X küla, X vald; X; X, asukohaga X küla, X vald abielu jooksul. Käesolevaks hetkeks on tekkinud olukord, kus 12. jaanuar 2006.a. ei ela hageja enam koos A. K.iga. Käib advokaatide tasandil suhtlemine lahutus protsessi algatamiseks ja ühisvara jagamiseks. Kuna A. K. on ühepoolselt ja enda äranägemise järgi võtnud isiklikuks otstarbeks laenu ja selle laenu tasumise tagamiseks on sõlminud kokkuleppeid (kokkuleppe kohesele sundtäitmisele allumise kohta 4168/2006), siis on tekkinud oht hageja osale varast sundmüüki minek läbi kohtutäituri Toivo Lorvi (Lõuna 18, Pärnu). Perekonnaseaduse § 17 lg 5 järgi kui kinnistusraamatusse omanikuna kantud abikaasa keeldub ühise avalduse esitamisest võib teine abikaasa kohtu korras nõuda enda ühisomanikuks tunnistamist ja kinnistusraamatu kande muutmist. Vastavalt Tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-dele
2-07-1337 70, 71, 74, Perekonnaseaduse §17 lg 5, Kinnistusraamatuseadus § 14 lg 2, Tsiviilkohtumenetlus seaduse § 378 (1) lg 2 palub hageja end kanda ühisomanikuna Pärnu Maakohtu Kinnistusosakonna, Saare jaoskonna, kinnistusraamatu registriosa nr. 1496934, teise jakku.
Kostja hagi ei tunnista ning esitab järgmised vastuväited: Hageja on esitanud hagiavalduse lisana Leisi Vallavalitsuse 19.03.2001 korralduse nr 93, millest nähtub, et vaidlusalune maaüksus (tänaseks kinnistu) kuulus kostja vanaonule. Seoses õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks kostja vanaema S.P., kes omakorda loovutas maa tagastamise nõudeõiguse kostjale. Kostja leiab, et kuigi maa tagastati kostjale abielu ajal, puudub hagejal õigus enda kinnistu ühisomanikuks kandmiseks. PKS § 15 lg 1 kohaselt on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Kostja leiab, et maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine kostjale on vaadeldav kinkena ning seega on tegemist kostja lahusvaraga. Vastupidine tõlgendus oleks ilmses vastuolus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõiguse loovutamise eesmärgiga, kuna nõudeõiguse loovutamise eesmärk ei olnud tekitada hageja ja kostja ühisvara, vaid kostja kui kostja vanaema alaneja sugulase ja tulevase pärija lahusvara. Kostja vanaema oleks võinud kostjale maa/kinnistu ka pärast tagastamist pärandada, kuid maa tagastamisega seotud keeruliste protseduuride tõttu oli lihtsam maa tagastamisega seotud asjaajamise õiguse kohene kostjale üleandmine ning seeläbi maa kostjale tagastamine ilma täiendavate lepingute vormistamisega (nt kinkeleping). Vastavalt maareformi seaduse § 5 lg 1 p-le 1 ja 4 oli maa tagastamist või kompenseerimist õigus nõuda muuhulgas füüsilistel isikutel, kelle maa õigusvastaselt võõrandati, kui neil oli 1940. aasta 16. juunil Eesti Vabariigi kodakondsus või kui nad elasid Aluste jõustumise ajal (1991. aasta 20. juuni) alaliselt Eesti Vabariigi territooriumil ja isikutel, kellele on nõudeõigus loovutatud. Kuna hagejal ei ole tekkinud maa tagastamise õigust seoses selle õigusvastase võõrandamisega ega ka nõudeõiguse loovutamise tõttu (puudub loovutus hagejale), siis ei saa hagejal tekkida ka õigust enda ühisomanikuna kinnistusregistrisse kandmiseks tänaseks kinnistatud maa osas. Lähtudes eeltoodust ning tuginedes PKS § 15, TsMS § 162 palub kostja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja jätta menetluskulud hageja kanda.
2.03.2007.a. määrusega määras kohus käesolevas asjas kirjaliku menetluse ja kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks 16.04.2007 /t.l. 31/. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt PKS § 15 lg-le 1 on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. PKS § 14 lg 1 sätestab, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. PKS § 17 lg 5 sätestab, et kui perekonnaseaduse 3. peatüki 2. ja 3. jao sätete alusel võib kinnisasja lugeda abikaasade ühisvaraks ja selle omanikuna on kinnistusraamatusse kantud üks abikaasa, kantakse teine abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel. Kui kinnistusraamatusse omanikuna kantud abikaasa keeldub ühise avalduse esitamisest, võib teine abikaasa kohtu korras nõuda enda ühisomanikuks tunnistamist ja kinnistusraamatu kande muutmist.
2-07-1337 Hageja on esitanud hagiavalduse kostja vastu kinnistu nimetusega X, asukohaga X ja X küla X vald Saare maakond, kinnistu registriosa nr 1496934 ühisomanikuks tunnistamise ja kinnistusraamatu kande muutmise nõudes. Kostja peab X kinnistut lahusvaraks. Asja materjalidest nähtuvalt on pooled abielus alates 6.novembrist 1987.a. /t.l. 6/. Leisi Vallavalitsuse 19.03.2001.a. korraldusest nr 93 /t.l. 5/ nähtub, et kuni natsionaliseerimiseni asus tolleaegse X valla X külas X talu nr X, kinnistunumbriga X, mille omanikuks oli A.M.. Talu pindala oli 13,33 ha. Saare maakonna õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 27.09.1993.a. otsusega nr 13/17 tunnistati omandireformi õigustatud isikuteks eelnimetatud talu maade osas täies ulatuses võrdsetes mõttelistes osades endise omaniku õed M.-L. K. ja S. P.. Lähtuvalt M.-L. K. soovist on tema osa kompenseeritud Leisi Vallavalitsuse 28.04.1995.a. korraldusega nr 93. S.P. on oma osa maa tagastamise nõudeõiguse loovutanud tütrepoeg A. K.ile, kes soovib nõudeõigusest suurema maa tagastamist. Tagastataval maal hooneid ei asu. Tagastatav maa on seni olnud 2,19 ha ulatuses Leisi valla halduses ja 6,40 ulatuses Kuressaare metskonna kasutuses. Lähtudes maareformi seaduse vastavatest sätetest vallavalitsus muuhulgas tagastas X valla X ja X küla X maaüksuse suurusega 8,59 ha A. K.ile (isikukood ). Leisi Vallavalitsuse 14.novembri 2001.a. kinnistamisavalduse alusel /t.l. 4/ on kostja A. K. kantud kinnistusraamatusse vaidlusaluse X kinnistu ainuomanikuna alates 07.veebruarist 2002.a. /t.l. 12, 34/. Vastavalt PKS §-le 141 on abielu kestel abikaasale tagastatud või asendatud õigusvastaselt võõrandatud vara või selle vara eest makstav hüvitus (kompensatsioon) abikaasa lahusvara, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus eeltoodust tulenevalt leiab, et vaidlusalune X kinnistu on kostja A. K.i lahusvara PKS § 141 mõttes ning seda ei saa lugeda poolte ühisvaraks. Seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Kostja palub oma kirjalikus vastuses menetluskulud jätta hageja kanda. Hageja ei ole menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud. Seoses tekkinud menetluskuludega märgib kohus järgmist. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 järgi on kohtuvälisteks kuludeks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 ja 3 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Eeltoodule tuginedes asub maakohus seisukohale, et hageja menetluskulud jäävad tema enda kanda ja hageja peab kandma ka kostja menetluskulud. R.Undrest kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.