Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

I. Asjaolud ja hageja nõue. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 13.12.2000.a. liitumislepingu, mille alusel hageja osutas kostjale teleteenust. Vastavalt lepingule esitas hageja kostjale arved, kuid kostja kolme arvet ei tasunud, mistõttu kostja võlgneb hagejale hagi esitamise seisuga kokku 4 956 krooni ja 45 senti. Hageja on arvestanud kostja poolt viivituses oldud aja eest viivist summas 14 770 krooni ja 84 senti. Tulenevalt sellest, et viivis ületab põhivõla, siis lähtuvalt hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest hageja soovib viivise väljamõistmist põhivõlast väiksemas ulatuses ehk summas 4 955 krooni ja 45 senti. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevus kokku 9 911 krooni ja 90 senti. Samuti palub hageja esitada menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel. Hageja menetluskuluks on hagi esitamisel tasutud riigilõiv 250 krooni ning õigusabikulud 1 988 krooni ja 32 senti. Hagi on esitatud VÕS §-de 5, 8 lg. 2, 76 lg. 1, 100, 101 lg. 1 p. 1 ja 6, § 113 lg. 1 alusel. Hagiavaldusele on lisatud avalduses esitatud asjaolusid tõendavad kirjalikud tõendid - pooltevaheline liitumisleping, üldtingimused, arved, võlanõue, riigilõivu tasumise dokument, hageja registrikaart, kinnituskiri. II. Kostja kirjalik vastus. Kostja 03.03.2007.a. kohtule saabunud kirjalikus vastuses hagi õigeks ei võta. Kostja leiab, et hagi on aegunud. TsÜS§ 142 lg. 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Hageja nõuab kolme 2001.a. esitatud arve tasumist. Kuni 01.07.2002.a. kehtinud TsÜS § 113 lg. 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. Kehtiva TsÜS § 146 lg. 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ja § 154 järgi on korduvate kohustuste aegumistähtaeg olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. VÕSRS § 9 lg. 2 järgi, kui TsÜS või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002.a. kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse neis seadustes sätestatud tähtaega alates 01.07.2002.a. Seega tuleb 31.03.2001.a. kuni 31.05.2001.a. arvete suhtes arvestada kolmeaastast aegumistähtaega alates 01.07.2002.a. Hagiavaldus on aga esitatud 02.01.2007.a. Tulenevalt TsÜS § 144 sätteist koos põhinõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev ehk viivise nõue. Kostja palub kohtukulud välja mõista hagejalt. Kostja on nõus kirjaliku menetlusega. III. Hageja arvamus kostja vastusele. Hageja on seisukohal, et kostja on viidanud küll alates 01.07.2002.a. kehtima hakanud TsÜS §-le 146 lg. 1, mille kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat, kuid kostja on jätnud tähelepanuta TsÜS § 146 lg. 4, mille kohaselt on nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Lepingu alusel tekkinud rahaline kohustus tähendab kohustatud isiku poolt õigustatud isiku kasuks rahalise soorituse tegemist. Riigikohus on 20.12.2004.a. lahendis nr. 3-2-1-146-04 p. 21 öelnud, et ”Raha maksmise kohustuse rikkumise korral võib võlausaldaja nõuda selle täitmist”. Ühtlasi on Riigikohus 12.05.2006.a. otsuses nr. 3-2-1-50-06 p. 15 asunud seisukohale, et rikkumise vabandatavus ei tule rahalise

kohustuse puhul reeglina kõne alla ning vastavalt rahalise kohustuse absoluutsusele ja selle rikkumise mittevabandatavusele on rahalise kohustuse mittetäitmine ilmselgelt tahtlik. Vastavalt lepingule oli kostja teadlik tarbitud teleteenusest ja selle eest tasumise kohustusest. Kostjal oli kohustus arved tasuda õigeaegselt, kostja oma kohustust ei täitnud, rikkudes sellega tahtlikult lepingust tulenevat kohustust tarbitud teenuse eest tasuda. Hageja on nõus kirjaliku menetlusega. IV. Maakohtu Maakohtu otsuse põhjendused. Kohus, olles kirjalikus menetluses läbi vaadanud asjas esitatud dokumentaalsed tõendid ja poolte seisukohad, leidis, et aegumise kohaldamine ei ole põhjendatud järgmistel asjaoludel. Leping on poolte vahel sõlmitud 2000.a. Sel ajal kehtinud TsÜS § 113 järgi oli hagi korras õiguste kaitsmise üldine aeg 10 aastat. TsÜS § 114 lg. 1 kohaselt võis isik oma rikutud või vaidlustatud õiguse kaitseks pöörduda kohtusse aegumisest sõltumata. Sama sätte lg. 2 alusel kohaldab kohus aegumist ainult huvitatud poole nõudel. Seaduse mõttest lähtudes saab asjas olla aegumisest huvitatud pooleks ainult kostja, kes on sellekohase taotluse esitanud. Seetõttu eelkõige hindab kohus kostja põhjendusi aegumise kohaldamiseks. Õige on kostja viide kehtiva TsÜS §-le 146 lg. 1, mille kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ja VÕSRS §-e 9 lg. 2, millest lähtuvalt kui TsÜS’is või VÕSis on aegumistähtaeg lühem, kui enne 01.07.2002.a. kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse aegumistähtaega alates 01.07.2002.a. VÕSRS § 9 lg. 3 järgi, kui enne 01.07.2002.a. kehtinud seaduses sätestatud tähtaeg on pikem kui TsÜSis või VÕSis sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõppeks varem kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 01.07.2002.a. kehtinud seadust. Aegumistähtaeg on pikem. Tuleb asuda seisukohale, et TsÜS § 146 lg. 4 järgi on esitatud hagis aegumistähtaeg ikkagi 10 aastat, sest lg. 4 sätestab, et „Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult.“ Arvete tasumise tähtajad olid vastavalt 20.04., 21.05. ja 20.06.2001.a. TsÜS § 147 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub sissenõutavaks ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda vastava kohustuse täitmist. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Aegumistähtaega saaks siis arvestada alates 01.01.2002.a. Kehtinud TsÜS § 108 kohaselt tuli tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel toimida heas usus. Kostja on tahtlikult lepingut rikkunud, sest pole oma lepingust tulenevat kohustust täitnud. Järelikult ei kuulu kolmeaastane aegumistähtaeg kohaldamisele. Kohus toetab hageja esindaja kirjalikus arvamuses kirjeldatut ja tahtlust käsitlevaid asjaolusid ega pea vajalikuks neid siinkohal korrata. Kostja viide TsÜS §-le 154 ei ole põhjendatud, kuivõrd pole tegemist korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõudeiga. Lähtuvalt asjaolust, et aegumist ei ole põhjendatud kohaldada, kostja ei ole hagile sisulisi vastuväiteid esitanud ning on välistanud ka kompromissi sõlmimise, lahendab kohus asja sisuliselt tulenevalt esitatud hagist. Esitatud hagi on lubatud ja õiguslikult põhjendatud. Kohustus tuleneb lepingust.

Pooltevahelisele suhtele tuleb kohaldada kuni 01.07.2002.a. kehtinud TSK sätteid. VÕSRS § 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 0l.07.2002.a., asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Sama seaduse § 11 sätestab, et võlasuhtele, mis on tekkinud enne 0l.07.2002.a., kohaldatakse enne VÕSRS jõustumist kehtinud seadust. Kehtinud TSK § 163 järgi tekkisid kohustised lepingutest või muudest alustest. Poolte suhted rajanevad liitumislepingul. TSK § 173 lg. 1 kohaselt tuli kohustist täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks. TsK § 174 järgi ei olnud ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest lubatud. TSK § 222 lg. 1 sätestas, et kui võlgnik ei täida kohustist võis ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud. Seega, kui üks pool ei maksa lepingujärgset tasu osutatud teenuse eest, siis selle tasu väljamõistmise nõue on põhjendatud. TSK § 233 lg. 1 alusel kohustis lõpetas nõuetekohaselt teostatud täitmine. Kohustis on täitmata. TSK § 190 kohaselt oli viivis (trahv) kohustise täitmise tagamise vahend. TSK § 192 sätestas viivise kokkuleppe kirjaliku vormi. Liitumislepingu kohaselt kohustuvad pooled täitma EMT NMT 450 ja GSM kasutamise eeskirja, mis on lepingu lahutamatu osa. Eeskiri on lisatud lepingule ja selle p.-s 7.7 on pooltel olemas kokkulepe viivise tasumise kohta. TSK § 230 lg. 1 järgi on hagejal õigus nõuda täitmisega viivitanud võlgnikult viivist vastavalt lepingule. Ka hageja viidatud VÕS § 8 lg. 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg. l kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kuna kostja ei ole tasunud kokkulepitud summasid tähtaegselt ja kohaselt, siis ei ole ta täitnud oma kohustusi nõuetekohasel viisil. VÕS § 101 lg. l p. l ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 94 ja 113 kohaselt tuleb lepinguliselt kohustuselt tasuda vastavalt lepingule intressi ja viivist. Seega on hageja nõue põhjendatud nii võlasumma kui viiviste nõudes ja hagi kuulub rahuldamisele tervikuna. TsMS § 173 lg. 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg. 3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. TsMS § 138 järgi menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 147 järgi avaldaja maksab riigilõivu lõivustatud toimingu tegemiseks ette. Enne riigilõivu tasumist ei toimetata hagi kostjale kätte. Hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu 250 krooni, mis tuleb kostjalt kohtukuluna välja mõista. Hageja õigusabikulu 1 988 krooni ja 32 senti on käsitletav TsMS §-s 144 p. 4 sätestatud kohtuvälise kuluna ja kuulub seega kostjalt väljamõistmisele hageja kasuks. TsMS § 178 lg. 1 kohaselt menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Kohus kohaldas TsÜS § 146 lg. 4, TSK §-de 163, 173, 174, 190, 192, 222, 230 sätteid ning juhindus TsMS § 147, § 162, § 173, § 441 lg. 1, § 442, § 632 lg. 1 nõudeist.

Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent

/allkiri/

S.Tooming I.Golubev

Kohtuotsus jõustus 15. novembril Viru Ringkonnakohtu Ringkonnakohtu kohtuotsusega, kohtuotsusega, kusjuures Viru Ringkonnakohus 10.10.2007.a otsustas:

Viru Maakohtu otsus tsiviilasjas nr.2-07-141 tühistada. Jätta AS EMT hagi K S vastu võlgnevuse summas 4956,45 krooni ja viiviste summas 4955,45 krooni nõudes rahuldamata. K S apellatsioonkaebus rahuldada. Hageja AS EMT esimese astme menetluskulud jätta hageja enda kanda. Apellant K S apellatsiooniastme menetluskulud jätta hageja AS EMT kanda.

Nooremeferent

I.Golubev

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.