Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

J.L taotluse alusel, vastavalt üürivaidluse lahendamise seaduse § 21 lg-le 4, on H.M avaldus J.L vastu üüritud eluruumi tagastamiseks võetud 08.01.2007 Harju Maakohtu menetlusse hagina läbivaatamiseks. Sellest tulenevalt ei ole Tallinna üürikomisjoni 06.11.2006 otsus jõustunud. Kostja esitas 14.02.2007 kohtuistungil TsMS § 216 lg-le 1 tuginedes taotluse Tallinna linna kaasamiseks menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. Taotluse põhjenduste kohaselt võib kostjal hagi rahuldamisel tekkida kahju hüvitamise nõue Tallinna linna vastu, kuna eluruumist väljatõstmise korral peaks ta üürima eluruumi turuhinnaga. Tallinna Linnavolikogu 15.01.1998 määruse nr 1 p-st 3.1 ja Tallinna Linnavolikogu 10.03.1994 määruse nr 4 p-st 21.8 tulenevalt on kostjal kui omandireformi käigus tagastatud eluruumi üürnikul õigus taotleda sotsiaaleluruumi või eluruumi Tallinna linna munitsipaalelamufondist ning kostja on vastavad taotlused esitanud. Sotsiaalkorteri kasutamisel peaks kostja tasuma üksnes eluruumi kasutamisega seotud eluasemekulud. Kostja elukoha järgne kohalik omavalitsus Tallinna linn ei ole aga kinnitanud, et annab kostjale kasutada sotsiaal- või munitsipaaleluruumi, ning ei nõustunud vabatahtlikult astuma menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel. Hageja vaidles taotlusele vastu. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus jättis 20.02.2007 määrusega TsMS §-le 216 viidates rahuldamata J.L taotluse Tallinna linna kaasamiseks menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. Määruse põhjenduste kohaselt puudub kostjal vaidluses esiletoodud asjaoludel Tallinna linnaga lepingul põhinev suhe. Kahju hüvitamise õigussuhte tekkimise eelduseks on kahju olemasolu ja kahju põhjustaja õigusvastane käitumine. Taotleja väidetud nõudeõigused põhinevad Tallinna linna õigusaktidel. Kohtul puudub alus eeldada Tallinna linna poolt kostja õiguste realiseerimisel õigusvastast käitumist ja sellest tulenevat vastutust. Määruskaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub määruskaebuses tühistada Harju Maakohtu 20.02.2007 määrus, millega jäeti rahuldamata tema taotlus kolmanda isiku kaasamiseks, ning kaasata Tallinna linn menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei eelda TsMS § 216 lg 1 kohaldamine lepingulist suhet kostja ja Tallinna linna vahel, kuivõrd kahju hüvitamise nõue võib tuleneda ka avalik-õiguslikust suhtest. Oma väite tõenduseks viitab kostja elamuseaduse §-le 8, Tallinna Linnavolikogu 15.01.1998 määrusega nr 1 kinnitatud „Sotsiaaleluruumide andmise ja kasutamise eeskirjale Tallinnas“ ja Tallinna Linnavolikogu 10.03.1994 määrusega nr 4 kinnitatud „Eluruume mitteomavate ja elamistingimuste parandamisel abi vajavate isikute arvestuse ning neile üürikorterite andmise eeskirjale“. Eeltoodud õigusaktidest tuleneb kostja arvates Tallinna linna kohustus anda talle sotsiaaleluruum ning sotsiaaleluruumi mitteandmisest tuleneb kostjal kahju hüvitamise nõue Tallinna linna vastu. Omandireformi aluste seaduse § 121 lg 9 mõtte ja eesmärgi kohaselt ei ole kahju hüvitamise nõude tekkimiseks vaja oodata üürivaidluse lahendi jõustumist ehk tagastatud elamus elava üürniku väljatõstmist eluruumist, vaid kohalikul omavalitsusüksusel tekib sotsiaaleluruumi andmise kohustus juba varem. Seega ei nõustunud kostja kaevatava määruse seisukohaga, et kohtul puudub alus eeldada Tallinna linna poolt kostja õiguste

2(4)

realiseerimisel õigusvastast käitumist, ning leidis, et Tallinna linn on juba praegu rikkunud kostja õigusi haldusakti väljaandmata või haldustoimingu sooritamata jätmisega, s. o sotsiaaleluruumi andmata jätmisega. Ülaltoodu alusel on Tallinna linnal õiguslik huvi, et vaidlus lahendataks kostja kasuks; vaidluse lahendamise korral kostja kahjuks võib nimetatul tekkida kahju hüvitamise nõue Tallinna linna vastu. See on TsMS § 216 lg 1 kohaldamise eelduseks. Vastuväited määruskaebusele Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Tallinna linna kaasamiseks menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel puudub igasugune alus, sest kostja ei ole välja toonud, miks ta ei esita nõuet Tallinna linna vastu, kui Tallinna linn on oma kohustusi kostja suhtes rikkunud ja viimasel on tekkinud kahju hüvitamise nõue. Uue eluruumi otsimiseks oli kostjal aega 13 aastat, kui seadusandja tahte kohaselt kehtis sundüürniku eristaatus, mis nüüd on seadusest tulenevalt lõppenud. Hageja arvates on kolmanda isiku kaasamise taotluse esitamise ajendiks kostja soov menetlust venitada ja asja lahendamist edasi lükata, kuna see on kostjale soodne. Kostja jätkab samal ajal hagejale kuuluva eluruumi kasutamist ülimadala hinnaga. Kuna kostja kasutab taotluste ja kaebuste esitamisega pahauskselt menetluse venitamise taktikat, mis on vastuolus TsMS § 200 lg-s 1 väljendatud menetlusõiguste heauskse kasutamise põhimõttega, siis palub hageja teha kostjale trahvihoiatus TsMS § 46 lg 2 ja § 200 lg 2 alusel. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu 20.02.2007 määruse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel tuleb Harju Maakohtu 20.02.2007 määrus jätta muutmata ja J.L määruskaebus rahuldamata. TsMS § 216 lg 1 kohaselt pool, kes kohtuvaidluse lahendamise korral tema kahjuks võib kolmanda isiku vastu esitada enda arvates lepingu rikkumisest tuleneva või kahju hüvitamise või hüvituskohustusest vabastamise nõude või kellel on alust eeldada kolmanda isiku sellise nõude esitamist tema vastu, võib kuni lahendi jõustumiseni esitada asja menetlevale kohtule avalduse kolmanda isiku menetlusse kaasamiseks. TsMS § 216 lg 4 kohaselt kaasab kohus kolmanda isiku määrusega, kui avaldus vastab seaduses sätestatud nõuetele ja pool põhistab kolmanda isiku kaasamise vajaduse. Ringkonnakohtu hinnangul on esimese astme kohus õigesti leidnud, et puudub alus Tallinna linna menetlusse kaasamiseks kolmanda isikuna kostja poolel ja kostja põhjendused selles osas ei ole veenvad. Iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetlusse kaasamise eeldus on TsMS § 216 lg 1 järgi see, et menetluspoolel võib tekkida tulenevalt hagimenetluses tuvastatud õigussuhtest nõue kolmanda isiku vastu või kolmandal isikul võib tekkida samadel asjaoludel nõue menetluspoole vastu. Nõude esitamise eeldused peavad tekkima nimelt kohtuvaidluse lahendamise tagajärjel. Maakohus on põhjendatult märkinud, et hageja ja kostja vahelisest üürilepingust, mis on arutluse esemeks, ei saa tekkida kohustusi Tallinna linnale. Kohustus anda sotsiaalabi, sealhulgas kindlustada eluruumiga isikud, kes oma majandusliku, sotsiaalse või tervisliku seisundi tõttu ise ei ole suutelised ega võimelised seda endale või oma perekonnale tagama (sotsiaalseks seisundiks tuleb siinkohal lugeda ka õigusvastaselt võõrandatud ja seejärel tagastatud elamus üürnikuks olemine), on iseseisev avalik-õiguslik kohustus ning tuleneb kohalikule

3(4)

omavalitsusüksusele sotsiaalhoolekande seaduse §-st 14, samuti omandireformi aluste seadusest, elamuseadusest ja kostja nimetatud Tallinna Linnavolikogu õigusaktidest. Teisisõnu ei saa tekkida Tallinna linnal menetluspoolte vahelise üürilepingu lõppemise tagajärjel kohustusi, mille täitmata jätmisest võiks tuleneda ühel lepingupoolel kahju hüvitamise nõue Tallinna linna vastu, vaid kohustus anda sotsiaalabi või –teenuseid on kohalikule omavalitsusüksusele kui avaliku võimu kandjale pandud seadusega (kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1; sotsiaalhoolekande seaduse § 9 lg 1) ning kuulub täitmisele, sõltumata sotsiaalabi vajaja eraõiguslikest suhetest muude isikutega. Kostja on määruskaebuses õigesti märkinud, et avalik-õiguslikest suhetest tekkinud vaidlused kuuluvad lahendamisele riigivastutuse seaduses ettenähtud korras, see tähendab, need vaadatakse läbi halduskohtumenetluses. Juba seetõttu on ilmne, et puudub vajadus kaasata Tallinna linna kolmanda isikuna tsiviilasja arutamisse, kuna tsiviilasja läbivaatav kohus ei saa tulenevalt TsMS §-st 1 ja § 9 lg-st 1 sekkuda halduskohtu pädevusse ja asuda tuvastama avalik-õiguslikus suhtes haldusakti andmata jätmise või haldustoimingu sooritamata jätmise ja sellega seoses võimaliku kahju tekitamise asjaolusid. Ringkonnakohus ei käsitle menetlusõiguse normi olulise rikkumisena seda, et esimese astme kohus jättis täitmata TsMS § 216 lg-s 3 sätestatud kohustuse saata kolmanda isiku kaasamise avaldus kolmandale isikule (Tallinna linnale) ja küsida kolmanda isiku seisukohta. Seda põhjusel, et esiteks oli taotluse kohaselt kostja teinud ettepaneku Tallinna linnale astuda menetlusse kostja poolel kolmanda isikuna (tl 46), millest Tallinna linn oli keeldunud, olles seega teadlik kaasamise taotlusest, ning teiseks oli taotluse asjaoludest nähtuvalt prima facie selge, et kolmanda isiku kaasamiseks alust ei ole. Hageja on palunud teha kostjale trahvihoiatus TsMS § 200 lg 2 alusel. TsMS § 200 lg 2 kohaselt kohus ei luba menetlusosalisel õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Asja õiget, kiiret ja võimalikult väikeste kuludega menetlemist pahatahtlikult takistavat menetlusosalist võib kohus trahvida. Tallinna Ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja taotluse kostjale trahvihoiatuse tegemiseks, kuna toimiku materjalidega tutvumise käigus ei ilmnenud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et kostja kasutab menetlusõigusi pahatahtlikult. Kostjat esindab riigi õigusabi korras määratud advokaat, kes oma parema äranägemise järgi on püüdnud volitaja huve kaitsta.

Mare Merimaa Kohtunik

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.