Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp
Otsuse tegemise aeg ja koht
14. juuni 2017, Tartu
Tsiviilasja number
2-16-4528
Tsiviilasi
First Telecom Trading OÜ hagi Toomas Toomjõe vastu võlgevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
227 823,30 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 29. juuni 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
First Telecom Trading OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): First Telecom Trading OÜ (registrikood: 10620229); esindaja advokaat Marko Pikani Vastustaja (kostja): Toomas Toomjõe (isikukood: XXXX); esindaja Tõnis Veltmann
RESOLUTSIOON
1.Jätta First Telecom Trading OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Tartu Maakohtu 29. juuni 2016. a otsus muutmata.
Menetluskulude jaotus
3.Jätta maakohtu menetluskulude jaotus ja kindlaks määratud suurus muutmata.
Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud First Telecom Trading OÜ kanda.
5.Mõista First Telecom Trading OÜ-lt välja Toomas Toomjõe kasuks
eurot (sh käibemaks) ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.First Telecom Trading OÜ (hageja) esitas 21.03.2016 Tartu Maakohtule Toomas Toomjõe (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista laenuna saadud 227 823,30 eurot ja viivised. Hageja esitas kohtuistungil alternatiivse nõude alusetu rikastumise sätete alusel. Hagiavalduse kohaselt kandis hageja 16.11.2009, 17.12.2009 ja 14.06.2011 kostjale üle vastavalt 63 911,65 eurot, 63 911,65 eurot ja 100 000 eurot, märkides selgituseks „laen“, „laen“ ja „ylekanne“. Kokku kandis hageja kostjale 227 823,30 eurot. 22.04.2014 esitas hageja kostjale avalduse laenulepingute ülesütlemiseks ning antud laenu tagastamiseks. Kostja sai hageja avalduse kätte, kuid ei ole laenu tagastanud. Ülesütlemisavaldus esitati kostjale muuhulgas ka pankrotiavalduse lisana. 10.04.2015 esitas hageja Tartu Maakohtule avalduse kostja pankroti väljakuulutamiseks. 18.06.2015 leidis Tartu Maakohus, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Hageja leidis, et 227 823,30 euro ülekandmise aluseks olnud kokkulepe oli VÕS § 396 lg 1 mõttes tähtajatu laenuleping. Tegemist ei ole krediidilepinguga, kuna puudus intressi tasumise kokkulepe. Laenuleping lõppes ülesütlemisega 22.06.2014. Hageja võib nõuda laenu tagastamist VÕS § 108 lg 1 alusel, lisaks palub hageja VÕS § 397 lg 4, § 113 lg 1 ning TsMS § 367 alusel kostjalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja selgitas kohtuistungil, et kirjalikku laenulepingut ei sõlmitud, aga lepingu sõlmimise tahe on tuvastatud raha ülekandmisega. Suulise laenulepingu tõendamiseks piisab raha ülekandmise fakti tõendamisest. Kostja vastusest nähtuvalt möönab kostja laenulepingu olemasolu, ta ei ole lepingu olemasolu vaidlustanud. Kuna hageja on tõendanud raha ülekandmist, peaks kostja tõendama, et tal oli õiguslik alus raha saamiseks ning tal ei ole kohustust seda tagastada. Kostja möönis pankrotimenetluses, et maksis talle üle kantud summa tagasi sularahas ja seega on kostja tunnistanud nii raha saamist kui selle hagejale tagasimaksmise kohustust. Alusetu rikastumise puhul hakkab aegumine kulgema ajast, kui hageja sai teada, et tal on kostja vastu nõue. Lisaks peatus aegumine alates pankrotihoiatuse kättetoimetamisest 15.03.2015 kuni 26.03.2015 ning pankrotimenetluse ajaks 10.04.2015 kuni 07.07.2015. Aegumine peatus ka
hageja poolt antud täiendavaks tähtajaks 22.04.2014 kuni 25.06.2015. Kuna kostja on viibinud vähemalt kahel korral psühhiaatriahaiglas, s.t olnud teovõimetu, peatus hagi aegumine selleks ajaks TsÜS § 165 lg 1 kohaselt. Hageja on esitanud taotluse kohustada kostjat esitama tõendeid oma teovõimetuse kohta või alternatiivselt taotluse kohtu poolt tõendite kogumiseks.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja teinud kostjale ülekandeid kokku 227 823,30 eurot. Kui käsitleda neid summasid laenudena, siis on tegemist tähtajatute laenudega ning laenuleping on korrektselt üles ütlemata. Hageja ei ole tõendanud, et kostja sai laenulepingu ülesütlemisavalduse kätte. VÕS § 398 nõudeid ei asenda pankrotiavalduse ega hagiavalduse esitamine. Kostja on nimetatud rahasummad hageja juhatuse liikmele Marcel Vichmannile sularahas tagastanud. Kostjale tehtud ülekanded ei olnud laen, vaid hageja juhatuse liikme viis viia ettevõttest välja sularaha. Väidetavad laenud ei kajastu hageja 2009. aasta majandusaasta aruandes. Kostja jäi kohtuistungil selle juurde, et laenulepingut ei ole sõlmitud. Kostja oli nõus, et hagejal on nõue alusetut rikastumist reguleerivate sätete alusel, kuid see nõue on tervikuna aegunud. Aegumine hakkas kulgema kohe pärast ülekannete tegemist.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 29. juuni 2016 otsusega hagi rahuldamata aegumise tõttu. Maakohus jättis 26.05.2016 toimunud kohtuistungiga seotud kulud kostja kanda ja ülejäänud menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja kandis kostja arveldusarvele järgmised summad: 16.11.2009 63 911,65 eurot (1 000 000 krooni) selgitusega „laen“; 17.12.2009 63 911,65 eurot (1 000 000 krooni) selgitusega „laen“; 14.06.2011 100 000 eurot selgitusega „ylekanne“. Poolte vahel on vaidlus ülekannete aluse üle, lisaks on kostja on palunud kohaldada hagi aegumist. Kuna hageja väitel on sõlmitud laenuleping, tuleb hagejal TsMS § 230 lg 1 alusel seda tõendada. Hageja on laenulepingu sõlmimise tõendina esitanud pangakonto väljavõtte, millest nähtub raha ülekandmine ning selle juurde lisatud selgitused. Kohus leidis, et ainuüksi ülekandele lisatud selgitusega ei ole võimalik lepingu olemasolu tõendada. Ülekandega ei saa tuvastada, millise lepingu sõlmimisele oli suunatud poolte tahe ning milline oli teisele poolele esitatud tahteavalduse sisu. Kohus leidis, et hageja tehtud ülekannete ja hageja väidete põhjal saab lugeda tõendatuks, et hageja sooviks oli anda kostjale laenu. Samas ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et ta väljendas oma soovi tahteavaldusena kostjale. Samuti ei ole kumbki pooltest tõendanud, et kostja oleks väljendanud hagejale laenulepingu sõlmimise soovi. Lepingu saab lugeda sõlmituks alles pärast tahteavalduste vahetamist. Eeltoodu alusel luges kohus, et poolte vahelise lepingulise suhte (laenulepingu) olemasolu ei ole tõendatud. Kuna kohus ei loe laenulepingu olemasolu tõendatuks, ei ole otsuses põhjust käsitleda laenulepingu tähtaega ning selle ülesütlemist.
4.Maakohus leidis, et õige on hageja väide, et kui kostja on hagejalt raha saanud, tuleb tal see tagastada, kui kostja ei tõenda, et tal oli õiguslik alus raha saamiseks ning tal ei ole kohustust seda
tagastada. Kuna pooled ei ole tõendanud, et tegemist oleks lepingulisel alusel tasutud summaga loeb kohus, et kostja on sellega hageja arvel alusetult rikastunud. Kohus leidis, et kuivõrd hageja on kostjale ilma õigusliku aluseta üle kandnud raha, on tal tagasi saamata summa õigus tagasi nõuda alusetu rikastumise sätete järgi VÕS § 1028 alusel. Kostja on palunud kohaldada hagi aegumist (TsÜS § 151 lg 1). Kohus leidis, et hageja pidi juba summasid üle kandes aru saama, et tal ei ole kostjaga sõlmitud laenulepingut või et ta ei suuda lepingu olemasolu tõendada. Hageja poolt 10.04.2015 pankrotiavalduse esitamine ei saa olla aegumise algusajaks, kuna hageja nõue ei tekkinud pankrotiavalduse esitamisega. Hageja pidi juba makseid tehes aru saama, et tal on õigus nõuda nende tagastamist. Iga tasutud summa puhul algas aegumine makse tegemisega. 16.11.2009 tehtud makse tagastamise nõue aegus 16.11.2012, 17.12.2009 tasutud summa tagastamise nõue aegus 17.12.2012 ja 14.06.2011 tasutud summa nõue aegus 14.06.2014. Hagiavaldus on esitatud 21.03.2016. Kohus leidis eeltoodu alusel, et hageja nõue on aegunud ning jättis hagi rahuldamata. Aegumine ei peatunud ka pankrotimenetluse tõttu TsÜS § 169 lg 2 p 1 alusel, kuna pankrotiavaldus esitati pärast nõude aegumist 10.04.2015. Kohus leidis, et kuna põhinõue on aegunud, on TsÜS § 144 alusel aegunud ka intressi väljamõistmise nõue.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja First Telecom Trading OÜ (apellant) esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 29. juuni 2016 otsuse tühistamist välja arvatud osas, milles kohus jättis kohtuistungiga seotud kulud kostja kanda. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus vaidlustatavas otsuses oluliselt rikkunud õigusnorme, mis on toonud kaasa ebaõige lahendi tegemise. Hageja on tõendanud tähtajatu laenulepingu sõlmimise kooskõlas TsMS tõendamiskoormise nõuete ja Riigikohtu praktikaga. Kostja ei ole tõendanud, et tal ei ole kohustust raha tagasi maksta ega ka vastuväidet, et ta on raha tagasi maksnud. Kohus on ebaõigesti jaotanud tõendamiskoormise. Erinevalt maakohtust leiab hageja, et keskne küsimus ei seisne mitte poolte tahte täiendavas tõendamises, vaid kostja oleks pidanud tõendama vähemalt ühte oma erinevatest versioonidest ja vastavatest väidetest. Kuna kostja oma väiteid ei tõendanud, oleks maakohus pidanud hagi rahuldama. Mitmetes kostja avaldustes on mööndud, et poolte vahel võis olla laenususuhe ja kostjal on kohustus raha tagasi maksta (kostja on isegi väitnud, et on selle summa sularahas tagastanud). Aegumise kohaldamisel tuleks sellise käsitluse korral lähtuda ajahetkest, millal hageja sai või oleks pidanud teada saama sellest, et kostja keeldub laenu tagastamist (tinglikult võib samal momendil tekkida hagejal ka teadmine võimalikest tõendamisraskustest kuna varasemalt ei ole põhjust sellele isegi mõelda). Kohus ei ole arvestanud aegumise peatumisega ja on põhjendamatult jätnud rahuldamata hageja taotlused seoses aegumise peatumist puudutavate tõenditega.
Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et hageja põhinõue ei kuulu rahuldamisele ja analüüsib alternatiivse nõude aegumist, palub hageja kohustada kostjat esitama tõendeid selle kohta, mis ajast ajani oli ta psühhiaatrilisel ravil.
6.Kostja Toomas Toomjõe (vastustaja) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist ja menetluskulude hageja kanda jätmist. Kostja jääb seisukoha juurde, et poolte vahel ei olnud kehtivat laenulepingut. Kolme tehtud ülekande puhul oli kahe selgituseks „laen“ ning kolmanda selgituseks „ylekanne“. Kostja leiab, et alusetu raha ülekande selgitusega „ylekanne“ tõlgendamine selliselt, et raha saaja on astunud laenusuhtesse, on meelevaldne. Kuigi kostja on esitanud ka selgituse „laen“ kohta seisukoha, et tegemist ei ole laenusuhtesse astumisega, siis selgituse „ylekanne“ puhul peaks laenusuhte eeldamine ülekande tegemisega olema välistatud. Kui raha on kantud ühepoolse tahtega ning alusetult, siis tuleb rakendada alusetu rikastumise sätteid, mitte aga laenulepingu sätteid. Hagejal oli raha tagasisaamise õigus alusetu rikastumise sätete alusel, mis on TsÜS § 151 lg 1 alusel aegunud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti jaotanud tõendamiskoormise. Apellant on viidanud Riigikohtu 15.05.2013 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13 p-le 14, milles Riigikohus märkis, et „/.../ olukorras, kus hageja on tõendanud raha ülekandmise, tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (vt selle kohta 27. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-11-08, p 11).“ Maakohus leidis, et kuna hageja väitel on sõlmitud laenuleping, tuleb hagejal seda TsMS § 230 lg 1 alusel tõendada. Iseenesest on õige apellandi viide Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13. Küll aga leiab ringkonnakohus eeltoodud Riigikohtu seisukohta arvestades, et juhul, kui kostja ei tõenda, et hagejal pole õigust raha tagasi saada, ei tähenda see veel, et poolte vahel oleks seega sõlmitud leping (sh laenuleping). Maakohus viitas Riigikohtu 24.10.2011 määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11 p-le 11 ning märkis, et „/.../ üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenuleping sõlmituks /.../“. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti viidanud viimati nimetatud Riigikohtu määrusele ning jõudnud järeldusele, et kumbki pooltest pole tõendanud, et kostja oleks väljendanud hagejale laenulepingu sõlmimise soovi. Ainuüksi hageja ülekanded kostjale ei ole piisav tuvastamaks kostja tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks. Leping sõlmitakse VÕS § 8 lg 1 ja § 9 järgi vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel (Riigikohtu 30. aprilli 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08 p 13). Käesoleval juhul on hageja kinnitanud üksnes hageja poolset tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks, tõendamata on aga kostja tahteavaldus. See, et hageja arvates on kostja möönnud raha tagasimaksmise kohustuse olemasolu, ei tähenda veel, et kostja oleks kinnitanud laenulepingu sõlmimiseks tahteavalduse tegemist.
Kuigi puudub lepingu sõlmimiseks vajalik kostja poolne tahteavaldus laenulepingu sõlmimiseks (VÕS § 9 ja TsÜS § 68 lg 1), siis sellegipoolest võib hagejal olla kostja vastu nõue lepinguvälisel alusel. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et käesoleval juhul pole maakohus jõudnud järeldusele, et kostja oleks tõendanud, et hagejal pole õigust raha tagasi saada. Vastupidi, maakohus on otsuse p-s 6 tõdenud, et õige on hageja väide, et kui kostja on hagejalt raha saanud, tuleb tal see tagastada. Seega ei ole õige apellandi väide, et maakohus on tõendamiskoormise valesti jaotanud ning vastuolus Riigikohtu praktikaga. Järelikult leidis maakohus õigesti, et kuivõrd hageja on kostjale ilma õigusliku aluseta kandnud üle raha, on tal õigus tagasi saamata summa nõuda välja alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1028).
9.Apellant leiab, et alusetu rikastumise nõue ei ole aegunud. TsÜS § 151 lg 1 esimese lause kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Maakohus leidis, et hageja pidi juba kostjale ülekandeid tehes aru saama, et tal ei ole kostjaga sõlmitud laenulepingut või et ta ei suuda lepingu olemasolu tõendada. Ringkonnakohus leiab, et hageja teadmist või teadma pidamist alusetust rikastumisest tulenevast nõudest ei lükka ümber hageja väide, et kostja on menetluse vältel esitanud erinevaid ja vasturääkivaid väiteid puutuvalt õigussuhte sisusse ja kvalifitseerimisse. TsÜS § 151 lg 1 alusel nõude aegumise kulgemine algab hetkest, mil õigustatud isik oli teadlik nõude aluseks olevatest asjaoludest, esmajoones rikastumise toimumisest tema arvel ja rikastuja isikust (P. Varul jt, Tsiviilseadustiku üldosa seadus, Komm vlj – § 151 kommentaar). Oluline on teadmine nõude aluseks olevatest asjaoludest, mitte neile antav võimalik ekslik õiguslik hinnang. Seega ei anna asjaolu, et hageja pidas ülekannete tegemist toimunuks lepingulisel alusel, alust arvata nõude aegumise kulgemist hilisemaks. Kuivõrd hageja tahe oli kostjaga sõlmida laenuleping, oli hageja juba summade ülekandmise hetkel teadlik, et soovib kostjalt nimetatud summasid tagasi nõuda. Ainuüksi eksimus nõude õiguslikus aluses ei anna alust lugeda aegumistähtaja algust hilisemaks. Järelikult leidis maakohus õigesti, et 16.11.2009 ülekantud summa tagastamise nõue aegus 16.11.2012, 17.12.2009 ülekantud summa tagastamise nõue aegus 17.12.2012 ja 14.06.2011 ülekantud summa tagastamise nõue aegus 14.06.2014. Kuna hagiavaldus on esitatud 21.03.2016, leidis maakohus õigesti, et hageja nõue on aegunud ning tuleb jätta rahuldamata.
10.Ringkonnakohus jätab rahuldamata apellandi taotluse kohustada kostjat esitama tõendeid selle kohta, mis ajast ajani oli ta psühhiaatrilisel ravil. TsÜS § 165 lg 1 kohaselt, kui piiratud teovõimega isikul ei ole seaduslikku esindajat, peatub tema nõuete ja tema vastu suunatud nõuete aegumine kuni isiku teovõimeliseks saamiseni või talle seadusliku esindaja määramiseni. Õige on maakohtu seisukoht, et psühhiaatriahaiglas viibimine ei tähenda piiratud teovõime olemasolu. Samuti märkis maakohus õigesti, et teovõimetust ei saa tagantjärgi tuvastada meditsiinilise dokumentatsiooni alusel ning seda tuleks tuvastada ekspertiisiga. Praegusel juhul ei ole siiski apellant välja toonud põhistatud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et kostjal võis mingil hetkel olla piiratud teovõime. Seetõttu jätab ringkonnakohus apellandi taotluse rahuldamata. Järelikult ei ole nõuete aegumine peatunud TsÜS § 165 lg 1 alusel.
11.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.
Kostja palub mõista hagejalt enda kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus 450 eurot (sh käibemaks 75 eurot). Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu (125 eurot käibemaksuta) on mõistliku suurusega. Kostja menetluskulud summas 375 eurot (ilma käibemaksuta) on vajalikud ja põhjendatud apellatsioonimenetluses esitatud dokumente ja menetluse asjaolusid arvestades. Seega tuleb hagejalt välja mõista kostja kasuks menetluskulud 450 eurot (sh käibemaks).
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.