First Telecom Trading OÜ hagi Toomas Toomjõe vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
227 823.30 eurot • Hageja First Telecom Trading OÜ (registrikood 10620229; Toompuiestee 37 Tallinn 10133) • Hageja esindaja advokaat Marko Pikani ([email protected]) • Kostja Toomas Toomjõe (isikukood XXX) • Kostja esindaja Tõnis Veltmann ([email protected])
Mõista First Telecom Trading OÜ-lt Toomas Toomjõe kasuks menetluskuludena välja 354.35 eurot. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi
andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
HAGEJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
1.First Telecom Trading OÜ esitas 21.03.2016 Tartu Maakohtusse Toomas Toomjõe vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista laenuna saadud 227 823.30 eurot ja viivised. Hageja esitas kohtuistungil alternatiivse nõude alusetu rikastumise sätete alusel. Hagiavalduse kohaselt kandis hageja 16.11.2009, 17.12.2009 ja 14.06.2011 kostjale üle vastavalt 63 911.65 eurot, 63 911.65 eurot ja 100 000 eurot, märkides selgituseks „laen“ ja „ylekanne“. Kokku kandis hageja kostjale üle 227 823.30 eurot. 22.04.2014 esitas hageja kostjale avalduse laenulepingute ülesütlemiseks ning antud laenu tagastamiseks. Kostja sai hageja avalduse kätte, kuid ei ole laenu tagastanud. Ülesütlemisavaldus esitati kostjale muuhulgas ka pankrotiavalduse lisana. 10.04.2015 esitas hageja Tartu Maakohtule avalduse kostja pankroti väljakuulutamiseks. 18.06.2015 leidis Tartu Maakohus, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Hageja leiab, et 227 823.30 euro ülekandmise aluseks olnud kokkulepe oli VÕS § 396 lg 1 mõttes tähtajatu laenuleping. Tegemist ei ole krediidilepinguga, kuna puudus intressi tasumise kokkulepe. Laenuleping lõppes ülesütlemisega 22.06.2014. Hageja võib nõuda laenu tagastamist VÕS § 108 lg 1 alusel, lisaks palub hageja VÕS § 397 lg 4, § 113 lg 1 ning TsMS § 367 alusel kostjalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja selgitas kohtuistungil, et kirjalikku laenulepingut ei sõlmitud, aga lepingu sõlmimise tahe on tuvastatud raha ülekandmisega. Suulise laenulepingu tõendamiseks piisab raha ülekandmise fakti tõendamisest. Kostja vastusest nähtuvalt möönab kostja laenulepingu olemasolu, ta ei ole lepingu olemasolu vaidlustanud. Kuna hageja on tõendanud raha ülekandmist, peaks kostja tõendama, et tal oli õiguslik alus raha saamiseks ning tal ei ole kohustust seda tagastada. Kostja möönis pankrotimenetluses, et maksis talle üle kantud summa tagasi sularahas ja seega on kostja tunnistanud nii raha saamist kui selle hagejale tagasimaksmise kohustust. Alusetu rikastumise puhul hakkab aegumine kulgema ajast, kui hageja sai teada, et tal on kostja vastu nõue. Lisaks peatus aegumine alates pankrotihoiatuse kättetoimetamisest 15.03.2015 kuni 26.03.2015 ning pankrotimenetluse ajaks 10.04.2015 kuni 07.07.2015. Aegumine peatus ka hagejapoolt antud täiendavaks tähtajaks 22.04.2014 kuni 25.06.2015. Kuna kostja on viibinud vähemalt kahel korral psühhiaatriahaiglas, s.t olnud teovõimetu, peatus hagi aegumine selleks ajaks TsÜS § 165 lg 1 kohaselt. Hageja on esitanud taotluse kohustada kostjat esitama tõendeid oma teovõimetuse kohta või alternatiivselt taotluse kohtu poolt tõendite kogumiseks.
KOSTJA VASTUVÄITED
2.Toomas Toomjõe vaidles hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja teinud kostjale ülekandeid kokku 227 823.30 eurot. Kui käsitleda neid summasid laenudena, siis on tegemist tähtajatute laenudega ning laenuleping on korrektselt üles ütlemata. Hageja ei ole tõendanud, et kostja sai laenulepingu ülesütlemisavalduse kätte. VÕS § 398 nõudeid ei asenda pankrotiavalduse ega hagiavalduse esitamine.
Kostja on nimetatud rahasummad hageja juhatuse liikmele M.V.le sularahas tagastanud. Kostjale tehtud ülekanded ei olnud laen, vaid hageja juhatuse liikme viis viia ettevõttest välja sularaha. Väidetavad laenud ei kajastu hageja 2009. aasta majandusaasta aruandes. Kostja jäi kohtuistungil selle juurde, et laenulepingut ei ole sõlmitud. Kostja oli nõus, et hagejal on nõue alusetut rikastumist reguleerivate sätete alusel, kuid see nõue on tervikuna aegunud. Aegumine hakkas kulgema kohe pärast ülekannete tegemist.
KOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED
3.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja kandis kostja arveldusarvele järgmised summad: 16.11.2009.a 63 911.65 eurot (1 000 000 krooni) selgitusega „laen“ 17.12.2009.a 63 911.65 eurot (1 000 000 krooni) selgitusega „laen“ 14.06.2011.a 100 000 eurot selgitusega „ylekanne“. Kohus loeb TsMS § 231 lg 2 alusel ning toimikus olevate pangaväljavõtetega (lk 6) tõendatuks, et ülekanded on tehtud. Kokku kandis hageja kostjale üle 227 823.30 eurot.
4.Kostja on 25.04.2016 kohtule esitatud vastuse p 4 leidnud, et kostjale tehtud ülekanded ei ole laen. Ka kohtuistungil ning 22.06.2016 menetlusdokumendis jäi kostja selle juurde, et poolte vahel ei olnud sõlmitud laenulepingut. Seega on poolte vahel on vaidlus ülekannete aluse üle, lisaks on kostja on palunud kohaldada hagi aegumist. Asjaolu, et kostja on viidanud raha tagastamisele ning ülesütlemisteate mitte kätte saamisele ei tähenda, et kostja oleks laenulepingu sõlmimise omaks võtnud. Kostja võib viidata sellele, et tema arvates oli poolte vahel mingi muu õigussuhe, kuid kostja ei ole asunud seda tõendama. Seega tuleb kohtul tuvastada, kas hagejal on õigus nõuda raha tagastamist laenulepingu või alusetu rikastumise sätete alusel.
5.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega saab laenulepingu lugeda sõlmituks siis, kui mõlemad pooled on andnud tahteavaldused sellise lepingu sõlmimiseks. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega, kuid poolte tahe peab olema äratuntavalt väljendatud. Kuna hageja väitel on sõlmitud laenuleping, tuleb hagejal TsMS § 230 lg 1 alusel seda tõendada. Hageja on laenulepingu sõlmimise tõendina esitanud pangakonto väljavõtte, millest nähtub raha ülekandmine ning selle juurde lisatud selgitused. Kohus leiab, et ainuüksi ülekandele lisatud selgitusega ei ole võimalik lepingu olemasolu tõendada. Ülekandega ei saa tuvastada, millise lepingu sõlmimisele oli suunatud poolte tahe ning milline oli teisele poolele esitatud tahteavalduse sisu. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus 24.11.2011 määruses nr 3-2-1-109-11 p 11. Kohus leiab, et hageja tehtud ülekannete ja hageja väidete põhjal saab lugeda tõendatuks, et hageja sooviks oli anda kostjale laenu. Samas ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et ta väljendas oma soovi tahteavaldusena kostjale. Ülekannete selgitusi ei saa käsitleda tahteavaldustena, kuna leping tuli sõlmida ning tahteavaldused teha enne raha ülekandmist. Hagejal pidi juba raha üle kandmisel olema selge, millisel õiguslikul alusel ta toimingu teeb.
Samuti ei ole kumbki pooltest tõendanud, et kostja oleks väljendanud hagejale laenulepingu sõlmimise soovi. Lepingu saab lugeda sõlmituks alles pärast tahteavalduste vahetamist. Eeltoodu alusel loeb kohus, et poolte vahelise lepingulise suhte (laenulepingu) olemasolu ei ole tõendatud. Kuna kohus ei loe laenulepingu olemasolu tõendatuks, ei ole otsuses põhjust käsitleda laenulepingu tähtaega ning selle ülesütlemist. Kostja viited majandusaasta aruandele ei ole asjakohased, kuna see ei tõenda laenulepingu olemasolu ega puudumist.
6.Hageja esitas menetluse kestel alternatiivse nõude alusetu rikastumise sätete järgi. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Iseenesest on õige hageja väide, et kui kostja on hagejalt raha saanud, tuleb tal see tagastada, kui kostja ei tõenda, et tal oli õiguslik alus raha saamiseks ning tal ei ole kohustust seda tagastada. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja on kostja arveldusarvele üle kandnud 227 823.30 eurot. Kuna pooled ei ole tõendanud, et tegemist oleks lepingulisel alusel tasutud summaga loeb kohus, et kostja on sellega hageja arvel alusetult rikastunud. Kohus leiab, et kuivõrd hageja on kostjale ilma õigusliku aluseta üle kandnud raha, on tal tagasi saamata summa õigus tagasi nõuda alusetu rikastumise sätete järgi VÕS § 1028 alusel.
7.Kostja on palunud kohaldada hagi aegumist. Raha ülekandmise ajal kehtinud ning praegu kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja leiab, et aegumist tuleb hakata lugema alates 10.04.2015, mis hageja sai teada, et tal võib olla alusetu rikastumise nõue kostja vastu. Kohus leiab, et hageja pidi juba summasid üle kandes aru saama, et tal ei ole kostjaga sõlmitud laenulepingut või et ta ei suuda lepingu olemasolu tõendada. Hageja poolt 10.04.2015 pankrotiavalduse esitamine ei saa olla aegumise algusajaks, kuna hageja nõue ei tekkinud pankrotiavalduse esitamisega. Ka Riigikohus on 02.04.2014 otsuses nr 3-2-1-162-13 p 43 leidnud, et „Üldjuhul saab TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi lugeda nõude aegumise algusajaks aega, mil isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumist ja rikastumise põhjustaja isikut. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust.“ Hageja pidi juba makseid tehes aru saama, et tal on õigus nõuda nende tagastamist. Iga tasutud summa puhul algas aegumine makse tegemisega. Hageja on viidanud samale Riigikohtu otsusele ja leidnud, et sellest tulenevalt saab aegumistähtaeg hakata kulgema ka ajast, mi hageja sai teada, et tal on nõue kostja vastu. Riigikohus on sama otsuse p 44 tõepoolest viidanud sellisele erandjuhtumile, kuid see käsitleb ainult väga kitsalt ja erandlikult konstitutiivse võlatunnistuse tagasinõudmise nõuet. Erand tekib asjaolust, et eeldatakse deklaratiivse võlatunnistuse andmist, st hageja peab tõendama konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu. Kohus jääb selle juurde, et hageja ei saanud nõude olemasolust teada alles pankrotiavalduse esitamisega, tegemist on tavapärase VÕS § 1028 alusel esitatud nõudega ning aegumine hakkas kulgema iga makse tegemisega. 16.11.2009 tehtud makse tagastamise nõue aegus 16.11.2012, 17.12.2009 tasutud summa tagastamise nõue aegus 17.12.2012 ja 14.06.2011 tasutud summa nõue aegus 14.06.2014 (kell 24.00).
Hagiavaldus on esitatud 21.03.1016. Kohus leiab eeltoodu alusel, et hageja nõue on aegunud ning jätab hagi rahuldamata.
8.Aegumine ei peatunud pankrotimenetluse tõttu TsÜS § 169 lg 2 p 1 alusel, kuna pankrotiavaldus esitati pärast nõude aegumist 10.04.2015. Hagi aegumine ei peatunud ka TsÜS § 165 lg 1 alusel, kuna kostja võimalik psühhiaatriahaiglas viibimine ei tähenda, et tal oleks piiratud teovõime. Piiratud teovõime eeldab, et isikul on psüühikahäire, mille tõttu ta ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Sellised asjaolusid pooled esitanud ei ole ning kohtule ei ole teada, et kostjale oleks määratud eestkostja. Kuna kohus ei saa ise teovõimetust tagantjärgi tuvastada meditsiinilise dokumentatsiooni alusel, jätab kohus rahuldamata hageja taotluse tõendite väljanõudmiseks. Teovõime piiratuse tuvastamiseks on vaja eriteadmisi psüühikahäire olemusest (kas psüühikahäire oli olemas ning kuidas see mõjutas oma tegudest aru saamist), seda saab tuvastada kohtuliku ekspertiisiga. Hageja ei ole ekspertiisi taotlust esitanud.
9.Hageja on lisaks põhinõudele palunud kostjalt välja mõista ka intressi. Kohus leiab, et kuna põhinõue on aegunud, on TsÜS § 144 alusel aegunud ka intressi väljamõistmise nõue.
10.Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätab kohus menetluskulud hageja kanda, v.a 26.05.2016 toimunud kohtuistungi kulu, mis jääb TsMS § 169 alusel kostja kanda. Kostja esitas aegumise vastuväite alles kohtuistungil, põhjustades hagejale sellega tarbetuid kulutusi. Vastuväite õigeaegsel esitamisel oleks hageja saanud aegumise osas seisukoha esitada kohtuistungil. Kostja menetluskuluks on õigusabikulu 900 eurot 6 tunni eest tunnihinnaga 125 eurot (+ käibemaks). Kohus loeb põhjendatud kuluks 4 tundi koguhinnaga 600 eurot (s.h käiemaks), kuna arvetest nähtuvalt on 2 tundi seotud 26.05.2016 toimunud kohtuistungiga. Neid kulusid kohus hagejalt välja ei mõista. Hageja põhjendatud menetluskulu seoses 26.05.2016 toimunud kohtuistungiga on õigusabikuludena istungi ettevalmise aeg 1.2 tundi ning esindamine kohtuistungil 0.5 tundi, kokku 1.7 tundi. Hageja õigusteenuse hind on 170 eurot tund – 15% allahindlust, seega on hageja põhjendatud menetluskuluks 245.65 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus tasaarvestab selle kostja menetluskuludega ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja 354.35 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.