2-16-4528/8 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

1.First Telecom Trading OÜ esitas 21.03.2016 Tartu Maakohtusse Toomas Toomjõe vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista laenuna saadud 227 823.30 eurot ja viivised. Hageja esitas kohtuistungil alternatiivse nõude alusetu rikastumise sätete alusel. Hagiavalduse kohaselt kandis hageja 16.11.2009, 17.12.2009 ja 14.06.2011 kostjale üle vastavalt 63 911.65 eurot, 63 911.65 eurot ja 100 000 eurot, märkides selgituseks „laen“ ja „ylekanne“. Kokku kandis hageja kostjale üle 227 823.30 eurot. 22.04.2014 esitas hageja kostjale avalduse laenulepingute ülesütlemiseks ning antud laenu tagastamiseks. Kostja sai hageja avalduse kätte, kuid ei ole laenu tagastanud. Ülesütlemisavaldus esitati kostjale muuhulgas ka pankrotiavalduse lisana. 10.04.2015 esitas hageja Tartu Maakohtule avalduse kostja pankroti väljakuulutamiseks. 18.06.2015 leidis Tartu Maakohus, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Hageja leiab, et 227 823.30 euro ülekandmise aluseks olnud kokkulepe oli VÕS § 396 lg 1 mõttes tähtajatu laenuleping. Tegemist ei ole krediidilepinguga, kuna puudus intressi tasumise kokkulepe. Laenuleping lõppes ülesütlemisega 22.06.2014. Hageja võib nõuda laenu tagastamist VÕS § 108 lg 1 alusel, lisaks palub hageja VÕS § 397 lg 4, § 113 lg 1 ning TsMS § 367 alusel kostjalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja selgitas kohtuistungil, et kirjalikku laenulepingut ei sõlmitud, aga lepingu sõlmimise tahe on tuvastatud raha ülekandmisega. Suulise laenulepingu tõendamiseks piisab raha ülekandmise fakti tõendamisest. Kostja vastusest nähtuvalt möönab kostja laenulepingu olemasolu, ta ei ole lepingu olemasolu vaidlustanud. Kuna hageja on tõendanud raha ülekandmist, peaks kostja tõendama, et tal oli õiguslik alus raha saamiseks ning tal ei ole kohustust seda tagastada. Kostja möönis pankrotimenetluses, et maksis talle üle kantud summa tagasi sularahas ja seega on kostja tunnistanud nii raha saamist kui selle hagejale tagasimaksmise kohustust. Alusetu rikastumise puhul hakkab aegumine kulgema ajast, kui hageja sai teada, et tal on kostja vastu nõue. Lisaks peatus aegumine alates pankrotihoiatuse kättetoimetamisest 15.03.2015 kuni 26.03.2015 ning pankrotimenetluse ajaks 10.04.2015 kuni 07.07.2015. Aegumine peatus ka hagejapoolt antud täiendavaks tähtajaks 22.04.2014 kuni 25.06.2015. Kuna kostja on viibinud vähemalt kahel korral psühhiaatriahaiglas, s.t olnud teovõimetu, peatus hagi aegumine selleks ajaks TsÜS § 165 lg 1 kohaselt. Hageja on esitanud taotluse kohustada kostjat esitama tõendeid oma teovõimetuse kohta või alternatiivselt taotluse kohtu poolt tõendite kogumiseks.

7.Kostja on palunud kohaldada hagi aegumist. Raha ülekandmise ajal kehtinud ning praegu kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja leiab, et aegumist tuleb hakata lugema alates 10.04.2015, mis hageja sai teada, et tal võib olla alusetu rikastumise nõue kostja vastu. Kohus leiab, et hageja pidi juba summasid üle kandes aru saama, et tal ei ole kostjaga sõlmitud laenulepingut või et ta ei suuda lepingu olemasolu tõendada. Hageja poolt 10.04.2015 pankrotiavalduse esitamine ei saa olla aegumise algusajaks, kuna hageja nõue ei tekkinud pankrotiavalduse esitamisega. Ka Riigikohus on 02.04.2014 otsuses nr 3-2-1-162-13 p 43 leidnud, et „Üldjuhul saab TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi lugeda nõude aegumise algusajaks aega, mil isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumist ja rikastumise põhjustaja isikut. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust.“ Hageja pidi juba makseid tehes aru saama, et tal on õigus nõuda nende tagastamist. Iga tasutud summa puhul algas aegumine makse tegemisega. Hageja on viidanud samale Riigikohtu otsusele ja leidnud, et sellest tulenevalt saab aegumistähtaeg hakata kulgema ka ajast, mi hageja sai teada, et tal on nõue kostja vastu. Riigikohus on sama otsuse p 44 tõepoolest viidanud sellisele erandjuhtumile, kuid see käsitleb ainult väga kitsalt ja erandlikult konstitutiivse võlatunnistuse tagasinõudmise nõuet. Erand tekib asjaolust, et eeldatakse deklaratiivse võlatunnistuse andmist, st hageja peab tõendama konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu. Kohus jääb selle juurde, et hageja ei saanud nõude olemasolust teada alles pankrotiavalduse esitamisega, tegemist on tavapärase VÕS § 1028 alusel esitatud nõudega ning aegumine hakkas kulgema iga makse tegemisega. 16.11.2009 tehtud makse tagastamise nõue aegus 16.11.2012, 17.12.2009 tasutud summa tagastamise nõue aegus 17.12.2012 ja 14.06.2011 tasutud summa nõue aegus 14.06.2014 (kell 24.00).