Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja
Kohtunik
Ele Liiv
Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht
Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 02.aprillil 2007.a. kell 14.00 Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja tsiviilkantselei kaudu Kentmanni 13, Tallinnas.
Tsiviilasja number
2-06-24486
Kohtuasi
Kohtuistungi toimumise aeg
TL hagi MŽ vastu abieluvaralepingu tunnustamise nõudes Hageja – TL(ik XXX elukoht XXX) Hageja esindaja v.adv. VK Kostja – MŽ(ik XXX elukoht XXX) Kostja esindaja v.adv. MM 14.märts 2007.a
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil
Menetlusosalised
tühisuse
Resolutsioon. Jätta hagi TLja MŽ vahel sõlmitud abieluvaralepingu (abieluvararegistri registrikaart nr 326) tühisuse tunnustamise nõudes ning kande tegemiseks Harju Maakohtu kinnistusameti Tallinna kinnistusjaoskonna abieluvararegistri registrikaardile nr 326 rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta MŽ poolt kantud menetluskulu TLkanda. Kostjal on õigus nõuda hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, esitades selleks Harju Maakohtule avalduse koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse avalikult kuulutamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue ning põhjendused.
esitas hageja Harju Maakohtusse hagi kostja vastu. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmiti poolte abielu XXX. Poolte abielust sündis tütar A XXX. Hageja elab käesoleval ajal tütrega, kostja on perekonna juurest lahkunud. sõlmisid pooled abieluvaralepingu, vastav kanne on tehtud . Lepingu p-s 3.1 leppisid pooled kokku, et kõik pärast viidatud abieluvaralepingu sõlmimist ükskõik kumma abikaasa poolt soetatav vara, sealhulgas ka registrisse kandmisele kuuluvad vallas- ja kinnisasjad ning varalised õigused jäävad selle abikaasa lahusvaraks, kelle nimele see vastavasse registrisse on kantud või kelle nimele see soetatakse. Lepingu p 4.1. sisalduva avalduse kohaselt tehti vastav kanne ka abieluvararegistrisse. Kostja on omandanud vara, mis on registreeritud kostja nimele. Hageja ega tütre A nimele ei ole registreeritud mingit vara. Hageja palub tunnustada lepingu tühisust, kuivõrd kostja on lepingu täitmisel käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Lepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku, et abielu ajal soetatav vara registreeritakse vastavates registrites igakordse eelneva kokkuleppe kohaselt selle abikaasa nimele, mis igal konkreetsel juhul on mõistlik ja otstarbekas. Kostja on pikema aja jooksul omanud positsiooni Eesti XX, olles ka praegu XXX juhatuse liige. Põhimõtteliseks kokkuleppeks oli, et soetatav vara registreeritakse võrdsetes proportsioonides, arvestades ka tütre huve. Samuti lubas kostja hagejat informeerida kõikidest tehingutest, millel võis olla tähendus lepingu mõttes. Vastupidisel juhul ei oleks hageja lepingut sõlminud. Hageja oli heauskselt meelestatud ja eeldas ka kostjalt sama. Seejuures eeldavad lepingu p-d 3.1 ja 4.1.1 ka tekstiliselt, et vastavate registrikannete tegemisel kasutatakse mõlema abikaasa nime, muuhulgas sõltuvalt ka sellest, kelle nimele mingi vara soetakse. Lepingu sõlmimisel ei lepitud kokku, et kogu vara ja varalised õigused, mis abikaasade poolt abielu kestel omandatakse, registreeritakse kostja nimele, millega see muutuks viimase lahusvaraks. Selline kokkulepe oleks äärmiselt ebamõistlik ega vastanuks hageja ja lapse huvidele. Sellisele lepingule ei oleks hageja kunagi alla kirjutanud. Tegelikkuses on ilmnenud, et kogu vara on registreeritud kostja nimele. Kostja ei ole hagejat praktiliselt kunagi ammendavalt informeerinud teostatavatest tehingutest. Abielu ajal soetatud vara on sellise olukorra tulemusel kostja lahusvara. See ei olnud aga lepingu mõtteks ega eesmärgiks. Kostja ei ole täitnud oma infomatsiooni andmise kohustust. Kostja, kasutades oma rahalisi võimalusi ning erialaseid teadmisi, kuritarvitades hageja usaldust, registreerides kogu vara ja kõik varalised õigused ja kohustused, mis on soetatud ja omandatud abielu ajal, üksnes enda nimele, on käitunud järsus vastuolus hea usu põhimõttega, mistõttu leping on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Kui lepingu sisu tõlgendada vastavalt hea usu põhimõttele, siis kahtluse korral tuleb lugeda pooled kokku leppinud selles, mida ausad partnerid üksteise huve arvestades eeldatavasti oleksid lepingu sisuna soovinud näha. Lepingu sõlmimisel eeldas hageja, et kostja vastavalt oma lubadusele ja poolte kokkuleppele registreerib osa abielu ajal soetatavast varast hageja nimele. Seda ei toimunud. Hea usu põhimõtte kohaldamine käesolevas vaidluses on põhjendatud ka takistamaks kostjal oma õiguste kuritarvitamist. Lepingu eesmärgiks oli määratleda abikaasade võrdne lahusvara koosseis, arvestades ka lapse huve. Kostja lepingujärgne käitumine ei sisalda midagi mõistlikku lepingu eesmärgi saavutamiseks. Usalduspõhimõttest tulenevalt kaitstakse lepingupoolt, kes mõistlikult usaldas teise poole käitumist. Märgitud põhimõte tähendab ka hageja õigust usaldada lepingutingimustele kokkuleppeliselt antud tähendust. Kostja soovib lahkuda perekonna juurest ja on kinnitanud, et hagejale (ja lapsele) ei kuulu abielu ajal soetatud varast sentigi. Kostja on esitanud nõude, et hageja peab koos lapsega lahkuma kostjale kuuluvast eluruumist XXX. Hageja palub tunnistada poolte vahel sõlmitud abieluvaralepingu tühiseks ning teha vastav kanne registrisse. Kostja vastuväited ja põhjendused
Kostja vaidleb hagile vastu alljärgnevatel asjaoludel. Hageja väited vara kuuluvuse osas ei oma tähendust, kuid hageja ei ole oma väiteid ka tõendanud. Hageja viited lepingule on teadvalt kohut eksitavad, lepingu p 3.1 ei ole sõnastatud hageja poolt viidatud kujul, samuti puudus pooltel kokkulepe, et soetatav vara registreeritaks võrdsetes proportsioonides arvestades ka tütre huve. Kostja pole andnud lubadust informeerida hagejat kõikidest tehingutest, millel võis olla tähendust lepingu mõttes. Hageja ei ole tõendanud oma seisukohta nagu oleksid poolte kokkulepped niivõrd oluliselt erinenud lepingus sõnastatust. Kostja ei nõustu hageja tõlgendusega lepingu p 3.1 ja 4.1.1 viisil nagu eeldanuksid need vara kandmist mõlema abikaasa nimele. Lepingu tekst on selge ja on üheselt arusaadav, et soetatav vara kantakse ühe abikaasa nimele ning vara jääb ka selle abikaasa lahusvaraks, kelle nimele registrikanne tehakse. Kostja ei nõustu, et lepingu eesmärgiks oli määratleda abikaasade võrdne lahusvara koosseis. Hageja nimetatud eesmärgi saavutamiseks poleks vajadust abieluvaralepingu sõlmimiseks, perekonnaseadus eeldab niisugust vara jaotust abieluvaralepingu puudumise korral. Seetõttu saab ainuüksi faktist, et pooled sõlmisid abieluvaralepingu, järeldada teistsugust tahet kui püüab esitada hageja. Hageja soovib hagis jätta muljet nagu oleks kostjal paremad teadmised ja võimalused varaliste suhete reguleerimisel. Hageja on jätnud aga mainimata, et mõlemad pooled on lõpetanud Tartu Ülikooli majandusteaduskonna, lisaks on hageja töötanud pearaamatupidajana ja Hansapanga finantseerimisega seotud valdkondade erinevatel ametikohtadel. Seega on pooltel olnud pigem võrdsed võimalused ja eeldused hindamaks lepinguga seonduvat ning väljendamaks oma tahet varalistes suhetes adekvaatselt. Kostja vaidleb vastu hageja väidetele nagu oleks hageja korduvalt nõudnud kostja ja lapse lahkumist Vahtriku tn korterist. Sarnaselt hageja teiste väidetega on see tõendamata ja alusetu. Hageja ei ole hagis esitanud argumente, millise õigluse või moraali üldpõhimõttega oleks vastuolus käesolevas asjas vaadeldava sisuga lepingu ehk abieluvaralepingu sõlmimine. Hageja tõlgendus viitab sellele, et iga abieluvaraleping on paratamatult heade kommetega vastuolus. Abieluvaralepingu sõlmimine tulevikus teostatavate tehingute suhtes ei saa loomu poolest abstraktse tehinguna olla vastuolus heade kommetega. Kostja leiab, et vastuolu hea usu põhimõttega ei ole ühtlasi vastuolu heade kommetega, seadus ei seo neid põhimõtteid. Head kombed on pigem mõistetavad kui ühiskonnas üldiselt kehtivad moraali- ja õigluspõhimõtted; hea usk on aga üldjuhul seostatav poolte käitumisega lepingu täitmisel. Kostja vaidleb vastu ka hageja väitele nagu oleks kostja käitumine lepingu täitmisel vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja väited ei anna alust niisuguseks järelduseks ja väited on enamuses tõendamata. Hageja on oma nõude rajanud väidetele, et pooled leppisid kokku midagi muud kui on kirjas lepingus. Kostja ei nõustu sellega sisuliselt ega pea tulenevalt lepingu notariaalsest vormist sellist olukorda võimalikuks ka formaalselt. Kohtuotsuse põhjendused. Kohus, tutvunud poolte poolt esile toodud asjaoludega ja esitatud tõenditega ning uurinud neid kogumis, leiab, et hageja nõue ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Kohus käsitleb hageja nõuet tühisuse tunnustamise nõudena, kuna hagiavalduse asjaoludest ja nõude täpsustusest ilmneb, et hageja nõue on suunatud lepingu tühisuse tunnustamisele. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et poolte abielu sõlmiti XXX, et pooled on sõlminud notariaalses vormis abieluvaralepingu XXX, et poolte abielust on sündinud tütar-.
Vaidlus poolte vahel taandub küsimusele, kas leping on tühine, kuivõrd seda on täidetud kostja poolt vastuolus hea usu põhimõttega. Olenevalt lepingu täitmise ajast (kas enne 01.07.2002.a või pärast seda tehtud toimingute osas) võivad kuuluda kohaldamisele vastavatel ajaperioodidel kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse erinevad redaktsioonid (VÕS, TsÜS ja RvEÕSRS § 12 lg 2). Heas usus toimimise põhimõtet kajastas kuni 01.07.2002.a kehtinud TsÜS § 108 lg-tes 1 ja 2 sätestatu, mille kohaselt tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel tuli toimida heas usus ja õiguste teostamine ei olnud lubatud seadusevastasel viisil, samuti siis, kui õiguse teostamise eesmärgiks oli kahju tekitamine teisele isikule. Sama põhimõte on sätestatud alates 01.07.2002.a kehtivast TsÜS § 138 lg-tes 1 ja 2. Kohtu arvates tugineb hageja käsitlus tehingu tühisusest seoses selle täitmisega mittevastavuses hea usu põhimõttega väärarusaamale, et kui abieluvaraleping või kostja poolt lepingust tulenevate õiguste kasutamine on vastuolus hea usu põhimõttega, on see automaatselt vastuolus ka seadusega või heade kommetega ja seetõttu tühine. Nimetatud väide on ekslik, kuna hea usu põhimõttega ei saa olla vastuolus tehing ise, vaid sellest tuleneva õiguse kasutamine. Hea usu põhimõtte kasutamise eelduseks on asjaolu, et õigus ise on kehtivalt tekkinud, kuid selle kasutamine pooltevahelistes suhetes tekitab ebaõiglust. Kohus on seisukohal, et õiguse kasutamine vastuolus hea usu põhimõttega võib kaasa tuua õiguse kasutamise keelu, kuid ei muuda tühiseks õiguse aluseks olevat lepingut. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus vajalikuks anda hinnangut asjaolule, kas kostja on täitnud lepingut heas usus või mitte. Kuivõrd hageja on tuginenud tehingu tühisusele ja kostja on esitanud oma vastuväited seoses tehingu tühisusega, analüüsib kohus ka seda, kas vaidlusalune abieluvaraleping on tühine (heade kommetega või seadusega vastuolu tõttu). Nimetatud osas kuulub kohaldamisele tehingu tegemise aja seadus (VÕS, TsÜS ja RvEÕSRS § 2), seega kuni 01.07.2002.a kehtinud TsÜS § 66 lg 1, mille kohaselt tehing, mis on vastuolus põhiseadusliku korra või heade kommetega, on tühine. Abieluvaralepinguga (t.l. 7-8) loeb kohus tõendatuks, et abikaasade kokkulepe abieluvara kohta lepingus on järgmine: Abikaasad lepivad kokku, et kõik pärast käesoleva abieluvaralepingu sõlmimist ükskõik kumma abikaasa poolt soetatav vara, sealhulgas ka registritesse kandmisele kuuluvad vallas- ja kinnisasjad ning varalised õigused, jäävad abikaasa lahusvaraks, kelle nimele see vastavasse registrisse on kantud või kelle nimele see soetatakse. Kohus on seisukohal, et nimetatud abieluvaralepinguga kokkulepitud vastastikused varalised õigused ja kohustused ei ole vastuolus seadusega, kuna poolte kokkulepe ei riku PkS § 9 lg 2 p-des 1-3 sätestatud piiranguid. Lepingu vastuolu heade kommetega tuleks kõne alla, kui tehing ei oleks seadusega keelatud, kuid ühiskondlike väärtushinnangute taustal ei oleks lepingus kokkulepitu mõistlikult aktsepteeritav. Kuigi perekonnaõiguses on lepinguvabaduse piirid ebaselged, tuleb tunnustada abikaasade vahelisi kokkuleppeid varaliste suhete reguleerimisel, kui need vastavad seadusele ja nendega ei kahjustata kolmanda isiku, esmajoones lapse seadusest tulenevaid õigusi. Kohus on seisukohal, et PkS § 9 lg 2 p-st 2 tulenevalt on vaidlusalune abikaasade kokkulepe seaduse kohaselt lubatav, kuna kokkuleppega on pooled sisuliselt otsustanud, milline poolte abielu kestel omandatud või omandatav vara on poolte lahusvara. Selline kokkulepe ei takistanud hagejal vara omandamist, vastavaid asjaolusid ei ole hageja ka hagis esile toonud. Abieluvaralepinguga ei ole abikaasat või lahutatud abikaasat jäetud ilma elatise nõudest. Leppes ei sisaldu sätteid, mis võiksid kahjustada last tema õiguses saada oma isalt elatist. Leping ei ole hagis toodud asjaoludel ühiskondlike moraalinormide vastane. Kohus nõustub ka kostja vastavasisulise väitega, et antud tingimustel abieluvaralepingu sõlmimine tulevikus teostatavate tehingute suhtes ei saa abstraktse tehinguna olla vastuolus heade kommetega. Seega on hageja nõue abieluvaralepingu tühisuse tunnustamiseks põhjendamatu ja jääb rahuldamata.
Kui hageja leiab, et pooled leppisid kokku muudes tingimustes (et vara registreerimisel poolte nimele või soetamisel tehakse seda üksteist informeerides, proportsionaalselt ja arvestades ka tütre huvisid) ja et ta ei oleks sellistel tingimustel tehingut sõlminud, ei kuulu kohaldamisele tehingu tühisuse sätted, mistõttu kohus neid väiteid käesolevas kohtuvaidluses ei analüüsi. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesoleva otsusega hagi rahuldatakse, seega on otsus tehtud kostja kahjuks. Eelnevast tulenevalt tuleb hageja menetluskulud jätta kostja kanda. Hagejal on õigus nõuda hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, esitades selleks Harju Maakohtule avalduse koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohtunik:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.