Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

nõudega 45 672 694.06 krooni ulatuses.

FAKTILISED ASJAOLUD

Eesti Vabariik sõlmis 27.05.1994 Rahvusvahelise Rekonstrueerimis- ja Arengupangaga (edaspidi nimetatud Maailmapank) laenulepingu. Laenulepingu § 2.01 alusel nõustus Maailmapank laenama Eesti Vabariigile laenulepingus sätestatud tingimustel erinevaid valuutasid, mille kogusumma pidi olema ekvivalentne kolmekümne kaheksa miljoni neljasaja tuhande dollariga (38 400 000 USD). Laenulepingu eesmärgiks oli finantseerida Eesti Energia, Tallinna ja Tartu Linnavalitsuse projekte. Projektide eesmärkideks oli toetada Eesti Vabariigi energiapoliitikat, vähendada kulusid ja importi, viia energia säästule ja suurendada keskküttesüsteemide efektiivsust, parandada keskkonnakaitse olukorda ja toetada keskkütteettevõtete ning Eesti Vabariigi keskküttemajanduse olukorda. Laenulepingu § 3.01. (b) alusel pidi Eesti Vabariik laenama saadud summad Maailmapanga poolt heaks kiidetud all-laenulepingute alusel edasi Eesti Energiale, Tallinna ja Tartu linnale. Samal eesmärgil sõlmis Eesti Vabariik 30.05.1994 AB-ga Svensk Exportkredit laenulepingu summas 10 000 000 USA dollarit. 30.06.1994 vastu võetud laenulepinguga nõustumise seadusega ratifitseeris Riigikogu nimetatud lepingud – RT II 1994, 21/22,66. Eesti Vabariik oli sõlminud 04.12.1992. a Euroopa Rekonstrueerimise ja Arengupangaga (edaspidi nimetatud Euroopa Pank) laenulepingu, mille § 2.01. kohaselt nõustus pank laenama Eesti Vabariigile laenulepingus sätestatud või viidatud tingimustel summa, mis oli ekvivalentne 73 500 000 DEM-ga, mis oli Eesti Vabariigile kättesaadav kahes osas. Laenu A osa oli 29 400 000 DEM ja muutuva intressimääraga ning laenu B osa 44 100 000 DEM ja fikseeritud intressimääraga (ratifitseeritud Riigikogu poolt 28.12.1992 vastuvõetud seadusega). 22.08.1994 sõlmisid hageja ja kostja all-laenulepingu nr 7-2-94 (edaspidi nimetatud Laenuleping I), mille kohaselt nõustus hageja Maailmapanga reeglite järgi kostjale edasi laenama kuni 12 500 000 USA dollarit. 11.07.1995 sõlmisid pooled lisa Laenulepingule I, suurendades laenusummat 15 500 000 USA dollarini. Nimetatud summast kasutas kostja kokku 12 319 740.36 USA dollarit ja 52 966.10 Saksa marka. Makseid tuli teostada kaks korda aastas: 20. jaanuaril ja 20. juulil. Tagasimaksed pidi algama 20.01.2000. Laenu tagastamise tähtaeg oli 20. juuli 2009. Lisaks kohustus kostja maksma intressi tagastamata põhisummalt samas määras, mida hageja maksis Maailmapangale vastaval intressi perioodil. Sellele lisandus 1 % suurune riskimarginaal. Laenusumma väljamaksmine toimus osade kaupa ning väljamaksmata laenusummalt kohustus kostja maksma kohustistasu 0,5 % aastas. Kohustistasu ja intressi tuli lepingu kohaselt tasuda samuti kaks

korda aastas: 20. jaanuaril ja 20. juulil. Lisaks kohustus kostja lepingust tulenevate maksetega viivitamise korral maksma viivist aastamääraga 6 %. 22.08.1994 sõlmisid hageja ja kostja all-laenulepingu nr 2-27-94 (edaspidi nimetatud Laenuleping II). Selle lepingu alusel avas hageja kostjale krediidi Euroopa Pangalt saadud laenust summas 1 960 000 Saksa marka. Laenu tagasimaksmise tähtaeg oli 05.02.2003.a. 11.07.1995 sõlmiti nimetatud lepingu lisa, milles fikseeriti krediidi suuruseks 2 700 000 Saksa marka, laenu tagasimaksmise tähtajaks jäi endiselt 05.02.2003. Tegelikult maksti kostjale välja 2 755 938.68 Saksa marka. Seetõttu allkirjastasid pooled 07.05.1997 veel ühe lepingu lisa, pealkirjaga Tagasimaksete graafik. Selle kohaselt toimus laenu tagastamine 2 korda aastas: 5. veebruaril ja 5. augustil. Lisaks laenusumma tagastamisele kohustus kostja tasuma intressi, mille suuruseks oli euribor + 3,2% aastas. Lepingujärgsete maksetega viivitamise korral kohustus kostja tasuma võlgnetavalt summalt viivist 2% aastas. Laenu tagastamise tähtaeg oli 05.02.2003. 20.12.1999 alustas kostja hagejaga läbirääkimisi laenusumma ennetähtaegseks tagastamiseks. 24.08.2000 kirjaga teatas kostja, et soovib Maailmapanga ja AB Svensk Exportkredit energialaenud ennetähtaegselt tagastada. Kostja palus teha intressiarvestus ja esitada võlgnevus seisuga 15. ja 25.09.2000. Hageja oma kirjaga 12.09.2000 teatas, et kuigi laenulepingus laenusumma ennetähtaegse tagastamise kokkulepet ja tingimusi ei olnud sätestatud, nõustub hageja laenu ennetähtaegse tagastamisega. Samas teatas hageja kostjale, et tema poolt esitatud võlgnevuse ja intresside arvestusele võivad lisanduda laenuandjate – Maailmapanga ja AB Svensk Exportkredit – poolt nõutavad võimalikud laenu ennetähtaegse tagastamise tasud. 21.09.2000 kirjas teatas kostja, et tagastab samal kuupäeval ennetähtaegselt Rahandusministeeriumi ja Tartu Linnavalitsuse vahel sõlmitud all-laenulepingu 7-2-94 (22.08.1994) alusel linnale laenatud summa suuruses 230 100 011 krooni. Hageja poolt koostatud arvestuste kohaselt piisas kostjalt laekunud summast vaid Laenulepingust I tuleneva võlgnevuse osaliseks kustutamiseks. Hageja teavitas sellest kostjat 29.12.2000 kirjas 31-3/13210: all-laenulepingust nr 7-2-94 tulenevalt kustutati täies ulatuses vaid Svensk Eksportkredit’ilt saadud laen summas 5 257 806.51 USD, Maailmapangalt saadud laen osaliselt summas 7 117 161.33 USD ja osaliselt Maailmapangalt saadud laen summas 621 007.53 DEM. Rahandusministeerium oma 06. mai 2004. a kirjas nr I-1.13/6191 ütles Laenulepingu I üles alates 17. maist 2004. Ülesütlemise põhjusena märkis Rahandusministeerium Tartu linna poolse all-laenulepingu olulise rikkumise, milleks oli asjaolu, et Tartu linn ei olnud alates 21.09. 2000. a teostanud ühtegi laenulepingujärgset makset. Rahandusministeeriumi väitel oli laenujäägiks kirja saatmise momendil 1 944 142.81 USA dollarit. Laenuleping II lõppes tähtaja saabumisega 05.02.2003.

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Hageja nõue

võlgnevuse arvutamisel 01.04.2005. a. seisust. 01.02.2007. a. seisuga moodustab hageja nõue kostja vastu kokku 52 122 673,70 Eesti krooni ning jaguneb Laenulepingu I ja Laenulepingu II vahel järgnevalt: 1) Laenulepingust I tulenev kostja võlgnevus moodustab 01.02.2007 seisuga kokku 3 223 808.04 USA dollarit ehk 38 775 963.05 Eesti krooni, millest 1 944 142.81 USA dollarit ehk 23 384 149.77 Eesti krooni on põhivõlgnevus, 937 327.78 USA dollarit ehk 11 274 178.50 Eesti krooni on intressivõlgnevus ning 342 337.44 USA dollarit ehk 4 117 634.78 Eesti krooni on viivisvõlgnevus. 2) Laenulepingust II tulenev kostja võlgnevus moodustab 01.02.2007 seisuga kokku 13 346 710.65 Eesti krooni, millest 548 773,58 eurot ehk 8 586 440.70 Eesti krooni on põhivõlgnevus, 247 459.60 eurot ehk 3 871 899.81 Eesti krooni on intressivõlgnevus ning 56 777.20 eurot ehk 888 370.14 Eesti krooni on viivisvõlgnevus. Hageja põhjendused Hageja on seisukohal, et kostja Laenulepingust I ja Laenulepingust II tulenev võlgnevus moodustas 01.04.2005. a. seisuga kokku 45 672 694.06 Eesti krooni. 10.10.2005. a. esitas hageja selgitused kostja esialgses kirjalikus vastuses toodud vastuväidete kohta, selgitades Laenulepingust I ja Laenulepingust II tuleneva kostja võlgnevuse arvestuse aluseid ning põhjendades hagi esemeks oleva rahalise nõude suurust. Lisaks selgitustele esitas hageja tabelid Laenulepingu I ja Laenulepingu II alusel väljamakstud summade, kostja poolt tehtud tagasimaksete ning kostja võlgnevuse arvestuse kohta. Hageja hinnangul on esitatud võlgnevuse arvestus ammendav ja piisavalt ülevaatlik. Kostja ei ole esitanud omapoolseid arvestusi ega selgitanud, milline oli Laenulepingutest I ja II tulenev kostja võlgnevus. Olukorras, kus puudub vaidlus Laenulepingute I ja II alusel kostjale tehtud väljamaksete kogusumma üle, on ilmne, et faktiliselt oli kostjal võlgnevus hageja ees ning vaielda saab üksnes võlgnevuse summa üle. Kostja ei ole põhjendanud, et faktiliselt võlgnes kostja 01.04.2005. a. seisuga Laenulepingute I ja II alusel hagejale vähem kui 45 672 694,06 Eesti krooni. Hageja on seisukohal, et kostja poolt 21.09.2000. a. teostatud tagasimakse 230 100 011 Eesti krooni oli suunatud üksnes Laenulepingu I ennetähtaegsele täitmisele. Kõnealust asjaolu tõendab üheselt tagasimaksele eelnenud pooltevaheline kirjavahetus ning kostja 21.09.2000. a. kiri nr 1-12/1750, milles kostja märgib, et „Tartu Linnavalitsus tagastab täna ennetähtaegselt Rahandusministeeriumi ja Tartu Linnavalitsuse vahel sõlmitud alllaenulepingu 7-2-94 (22.08.1994.a.) alusel meile laenutatud summa suuruses 230 100 011 krooni.”. Hageja hinnangul ei võimalda Laenulepingu I osapoolte selleaegne käitumine ning tehtud tahteavaldused mingil moel kahelda selles, et kostja tahe oli suunatud üksnes Laenulepingust I tuleneva võlgnevuse kustutamisele. Tagasimakse teostamise järgselt teatas hageja 22.09.2000 kostjale, et 21.09.2000 tehtud tagasimakse arvelt vähendati kostja võlgnevust Laenulepingu I osas, st hageja kui võlausaldaja kinnitas täiendavalt üle, millise kohustuse katteks täitmine toimus. Hageja teatele kostja mistahes vastuväiteid ei esitanud, vaid kinnitas enda 30.01.2001. a. kirjas nr 1-12/27, et „Tartu linn on tasunud soojamajandusega seotud laenude katteks 21.09.2000.a. 230 100 011 krooni, millega loeme kaetuks Svensk Exportkredit-i ja Maailmapanga laenude põhisummad, trahvid, intressid ja viivised”. Kostja poolt teostatud tagasimakse summas 230 100 011 Eesti krooni ei olnud piisav isegi 21.09.2000 seisuga Laenulepingust I tulenevate kohustuste katmiseks, kuivõrd Laenulepingust I tulenevad kohustused ületasid nimetatud kuupäeva seisuga märkimisväärselt kostja poolt tasutud summat. Nimetatud asjaolu oli või pidi olema ka kostjale teada, kuivõrd 12.09.2000 kirjaga nr 40-2-20/8455 oli kostjale teatatud Laenulepingu I alusel tasumisele kuuluvad summad.

Hageja on Laenulepingutest I ja II tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitnud ning laenusumma Laenulepingute I ja II alusel kostjale väljamaksnud. Seega on hagejal kooskõlas TsK §-dega 173 lg 1, 174 ja 272 lg 1 õigus nõuda kostjalt Laenulepingute I ja II alusel laenusumma ning sellelt arvestatud intresside ja viiviste tasumist vastavalt Laenulepingute I ja II tingimustele. Hagejal ei olnud Laenulepingust I ja/või TsK §-st 173 lg 2 tulenevalt kohustust laenujäägi konverteerimiseks kostjale vastuvõetavamasse valuutasse. Laenulepingu I punkti 2.03. kohaselt kohustus kostja hageja poolt väljastatud laenu tagasi maksma samas vääringus (valuutas), milles laen väljastati. Vaidlust ei ole selles, et kuni 30.06.1997 väljastati kostjale Laenulepingu I alusel laenu USA dollarites. Sarnaselt põhisummaga kuulusid Laenulepingu I punktidest 2.04. ja 2.05. tulenevalt USA dollarites tagasi maksmisele ka põhisummalt arvestatavad intressid ning kohustistasu. Seega olid hageja ja kostja Laenulepingus I sõnaselgelt kokku leppinud selles, et väljastatav laen kuulub tagastamisele samas vääringus, milles see väljastati. Hageja osundab, et Laenulepingu I punktis 2.03. kajastatud regulatsioon on kooskõlas VÕS § 94 lg 3 sisalduvaga, mis võimaldab võlasuhte pooltel kokku leppida vääringus, milles rahaline kohustus kuulub täitmisele. Hageja osundab ka alates 01.09.1994 jõustunud TsÜS § 64 lg 1 sätestatud põhimõttele, mille kohaselt juhindutakse tehingu tõlgendamisel tehingu teinud isikute tegelikust tahtest. Käesoleval juhul on Laenulepingu I poolte tegelik tahe Laenulepingus I selgelt väljendatud, st Laenulepingu I pooled olid kokku leppinud laenu tagastamises samas vääringus, milles laen väljastati. Laenulepingust I ei tulenenud hagejale kohustust väljastatud laenusumma konverteerimiseks mistahes teise vääringusse. Laenulepingu I poolte tegelik tahe on üheselt mõistetav. Laenulepingut I tuleb tõlgendada selliselt, et poolte tahe ei olnud suunatud laenusuhte kestel laenusumma konverteerimise võimaldamisele. Kuigi see ei välista poolte õigust läbirääkimiste tulemusel varasemaid kokkuleppeid muuta, ei ole kostjal siiski õigust ühepoolselt nõuda Laenulepingu I tingimuste muutmist (TsK § 174). Hageja nõustub kostja väitega, mille kohaselt laenas hageja Laenulepingu I alusel kostjale laenusumma edasi Maailmapanga reeglite järgi. Samuti möönab hageja, et 27.05.1994 hageja ning Maailmapanga vahel sõlmitud laenulepingu § 3.01 (c) kohaselt kohustus hageja teostama muuhulgas oma Laenulepingust I tulenevaid õigusi selliselt, et see aitaks kaasa Maailmapanga poolt võimaldatud laenu eesmärkide saavutamisele ning kaitseks samaaegselt hageja ja Maailmapanga õigusi. Maailmapanga poolt väljastatud laenu eesmärgiks oli Maailmapanga laenulepingu lisas 1 loetletud projektide finantseerimine vastavalt eraldisõlmitud projektilepingutes fikseeritud põhimõtetele ja tingimustele. Maailmapanga laenulepingu § 3.01 (c) kohustas hagejat Maailmapanga laenu edasilaenamisel (muuhulgas kostjale) kõnealust eesmärki silmas pidama ning tagama adekvaatsete kontrollmehhanismide olemasolu välistamaks laenu edasilaenamisel selle mittesihtotstarbelist või muul viisil kohatut kasutamist. Vastavasisulist tõlgendust toetab muuhulgas Maailmapanga laenulepingu artiklis IV sisalduv järelevalve regulatsioon. Kostja seisukoht, justkui kohustanuks Maailmapanga laenulepingu § 3.01 (c) Hagejat osutama Kostjale kaasabi viimase Laenulepingust I tulenevate kohustuste (s.o eelkõige laenu tagastamise kohustuse) täitmisel, sealhulgas konverteerima laenusummat ümber Saksa markadesse, on meelevaldne ning väär. Kostja poolt esitatud tõlgendust ei toeta Maailmapanga laenulepingu § 3.01 (c) ega ühegi teise kõnealuse lepingu sätte sõnastus. Samuti on selline tõlgendus loogika vastane, kuna Maailmapangal puudus objektiivne põhjus sekkuda hageja ja kostja vahelistesse suhetesse, sest Maailmapanga ees oli kohustatud isikuks hageja. Asjaolu, millises vääringus teostas hagejale Laenulepingu I alusel tagasimakseid kostja, ei mõjutanud ega saanudki mõjutada mingil moel hageja kohustusi Maailmapanga ees. Maailmapank oli huvitatud sellest, et hagejale väljastatud

laenu kasutatakse kokkulepitud projektide elluviimiseks. Seda eesmärki sisaldas ka Maailmapanga laenulepingu § 3.01 (c) regulatsioon. Hagejale on arusaamatu kostja väide, mille kohaselt olnuks Laenulepingu I alusel välja laenatud summade ümber konverteerimine USA dollaritest Saksa markadesse üheks Laenulepingu I majanduslikult otstarbeka täitmise viisiks. Valuutakursside kõikumise mõju saab hinnata eelkõige siiski retrospektiivis (tagantjärele), mistõttu ei ole võimalik väita, et USA dollarite konverteerimine Saksa markadesse oleks olnud igal juhul majanduslikult otstarbekas. Rahaturgude teistsuguse käitumise korral võinuks kostja valuutakursi kõikumistest ka majanduslikku kasu saada. Kuivõrd Laenuleping I kohustas kostjat ühemõtteliselt tagastama laenusumma samas vääringus, milles see oli väljastatud, siis on ilmne, et kursiriski oli kostja Laenulepingu I sõlmimisel võtnud enda kanda. Kostja ei ole väitnud, veel vähem aga tõendanud, et Laenulepingu I sõlmimine oleks toimunud kostja tahte vastaselt. Kostja seisukoht, justkui tulenes vajadus Laenulepingute I ja II sõlmimiseks Maailmapanga, BITS-iga, Euroopa Panga ning hageja vahel sõlmitud raamlaenulepingutest, on ebaõige. Faktiliselt tingis raamlaenulepingute sõlmimise asjaolu, et muuhulgas Tartu linna keskkütte korraldamine vajas rekonstrueerimist ning kostjal kui kohalikul omavalitsusel ei olnud võimalusi selleks vajalike vahendite laenamiseks ilma riigi vahenduseta. Asjaolu, et raamlaenulepingute sõlmimise eesmärgiks oli laenusummade edasilaenamine muuhulgas kostjale, nähtub sõnaselgelt ka Maailmapanga sõlmitud laenulepingu § 3.01. (b) sõnastusest. Seega oli hagejal eelkõige vahendaja ja garandi roll, kuivõrd laenu tegelikult kasutajad ei olnud vahetult Maailmapangale ega teistele raamlaenulepingute järgsetele kreeditoridele aktsepteeritavad partnerid. Hagejal puudus kohustus väljamakstud laenusumma konverteerimiseks mistahes teise valuutasse TsK § 173 lg 2 või hea usu põhimõtte alusel. Hageja nõustub kostjaga selles, et TsK § 173 lg 2 on sätestatud üldine põhimõte, mille kohaselt on võlasuhte osapooled kohustatud osutama teineteisele kaasabi neil lasuvate kohustuste täitmisel. Samuti võib põhimõtteliselt aktsepteerida kostja seisukohta, et koostöökohustust kui sellist peetakse õigusteoorias hea usu põhimõtte osaks. Samas ei tulene TsK § 173 lg 2 ega hea usu printsiibist põhimõtet, mille kohaselt oleks võlasuhte üks pool kohustatud võtma lepingu täitmise käigus teise poole majanduslikud riskid enda kanda. Vaidlus puudub selles, et hageja ei ole rakendanud kostjale koormavamaid tingimusi kui Maailmapank rakendas hageja suhtes. Kuivõrd raamlaenulepingust tulenevad valuutariskid olid hageja kanda, siis delegeeriski hageja need Laenulepingu I alusel edasi tegelikult laenusaajale kostja isikus. Hageja nõuab kostjalt laenukohustuste täitmist Laenulepingutes I ja II kokkulepitud tingimustel, kusjuures hageja nõue koosneb ligikaudu 70% ulatuses põhivõlast ning viivised moodustavad Hageja nõudest vähem kui 5%. Kostja väide, justkui õigustaks Laenulepingute I ja II täitmata jätmist asjaolu, et kostja on andnud hagejale üle kogu tulu, mida oli laenusummade arvel soetatud varast võimalik saada, on kummaline. Hageja hinnangul ei ole võimalik laenu tagastamise ulatust siduda laenusaaja suutlikkusega laenusumma kasutamisega tulu teenida, sest vastupidisel juhul ei kuulukski laen tagastamisele juhul, kui laenusaajal ei õnnestu selle arvel tulu teenida. Selline tõlgendus on otseses vastuolus laenulepingust tuleneva laenusaaja põhikohustusega, s.o kohustusega tagasi maksta laenuks saadud rahasumma. Vale on kostja väide, justkui soovinuks hageja Laenulepingute I ja II sõlmimisega vabastada ennast kõikidest soojamajanduse projekti elluviimisega seotud kohustustest ja riskidest. Maailmapanga ning teiste raamlaenulepingute alusel oli kohustatud isikuks hageja, kusjuures vaatamata asjaolule, et kostja ei ole tänaseni endale võetud varalisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud, on hagejal

tulnud tagastada Maailmapangale täies ulatuses muuhulgas kostjale edasi laenatud laenusummad. Hageja väidetav konverteerimiskohustus saaks isegi teoreetiliselt laieneda üksnes Maailmapanga laenu arvelt kostjale väljamakstud laenusummale. 27.05.1994 Maailmapangaga sõlmitud laenulepingu alusel hagejale antud laenust laenati Laenulepingu I alusel kostjale edasi 7 000 000 USD. Ülejäänud osa Laenulepingu I alusel kostjale väljastatud laenusummast moodustas 30. mail 1994. a. hageja, BITS ja Svensk Exportkredit vahel sõlmitud laenulepingu (RT II 1994, 21/22, 66) alusel kostjale edasi laenatud 5 500 000 USD. BITS-lepingu punkti 8.1 kohaselt oli hageja kohustatud tegema kõnealuse lepingu alusel kõik tagasimaksed BITS-ile USA dollarites, kusjuures vastavalt BITS-lepingu punktile 15.1 oli hageja kohustatud hüvitada BITS-ile kõik kahjud, mis võivad viimasele tekkida seoses laenu tagastamisega mistahes muus vääringus kui USA dollar, sealhulgas, ent mitte ainult kõik vahetuskursside muutumisest tingitud võimalikud lisakulud. Kuivõrd BITS-leping avaldati Riigi Teatajas, siis olid või pidid olema selle tingimused teada muuhulgas ka kostjale. Seega puudusid hagejal mistahes võimalused BITS-ilt saadud laenusummade ümber konverteerimiseks Saksa markadesse või mistahes muusse vääringusse ning seeläbi valuutakursside kõikumisest tingitud finantsriskide maandamiseks. Hageja ei pea võimalikuks võtta ühtegi kostja poolt faktiliste asjaolude kohta esitatud väidet TsMS § 231 lg 2 tähenduses omaks. Ebaõige on kostja väide, justkui oleks alates 20.07.1997 Maailmapanga laen summas 7 000 000 USA dollarit viidud üle Saksa markadesse. Hageja märgib, et kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt konverteeris Maailmapank 27.05.1994 sõlmitud laenulepingu alusel USA dollarites väljastatud summa 30. juuni 1997 seisuga selliselt, et nimetatud kuupäevaks juba väljastatud laen kuulus tagastamisele USA dollarites ning väljamaksmata laenu osa väljastamine ja tagasi maksmine toimus Saksa markades. Samadest põhimõtetest lähtus hageja ka suhetes kostjaga, st 30.06.1997 seisuga kostjale Laenulepingu I alusel väljamakstud laenusumma 6 912 767.66 USD osas jätkas hageja arvestuse pidamist USA dollarites ning alates 01. juulist 1997 tehtud väljamaksed konverteeris hageja Saksa markadesse. Hageja ei eita, et kostja taotles Laenulepingust I tulenevate valuutariskide maandamist ning valuutariskide maandamisega seonduvat arutati ka Maailmapanga delegatsiooni külastuse ajal 03.-07.05.1999. Ebaõige on kostja seisukoht, justkui oleks vastavasisulistest aruteludest tekkinud hagejale siduvaid kohustusi. Hageja kinnitab, et juhul, kui eeldus (s.o hagejale väljastatud laenu tervikuna DEM-i laenuks konverteerimine) oleks saabunud, siis oleks hageja pidanud võimalikuks ka Laenulepingu I valuutavääringu muutmist. Samas puudub vaidlus selles, et Maailmapanga poolt hagejale väljastatud laenu kunagi täies ulatuses Saksa markadesse ei konverteeritud. Kostja viited Rahvusvahelise Rekonstrueerimis- ja Arengupanga Laenu Kasutamise Lõpparuandele on asjakohatud. Kostja poolt esitatud dokument on esitatud väljavõttena, mistõttu ei ole võimalik asetada kõnealuses aruandes toodud asjaolusid õigesse konteksti. Esitatud allkirjastamata dokument on mõeldud üksnes Rahvusvahelise Rekonstrueerimisja Arengupanga siseseks kasutamiseks, millest tulenevalt võib eeldada, et Tartu Maakohtule esitatu on algse aruande (mitteametlik) tõlge eesti keelde. Algdokumendiga tutvumata ei ole võimalik veenduda tõlke autentsuses, mistõttu on esitatud materjali tõenduslik väärtus olematu. Hagejale on arusaamatu kostja seisukoht, et käesolev vaidlus on tekkinud hageja kui riigi ja kostja kui kohaliku omavalitsuse vahel ning tegemist ei ole tavapäraste tsiviilõiguslike laenulepingutega. Kostja vastuväidetest ei selgu, millist õiguslikku tähendust võiks vastav

asjaolu (isegi juhul, kui selle õigsust eeldada) vaidluse lahendamisel omada. Kostja seisukoht on ebaõige, sest formaal-juriidiliselt on Laenulepingute I ja II näol tegemist tavapäraste tsiviilõiguslike lepingutega, kusjuures ainsaks tavapärasest erinevaks tingimuseks oli laenusumma suurus. Meelevaldne on kostja väide, justkui puudunuks kostjal võimalus Laenulepingute I ja II sisu kujundamiseks ning otsustamiseks Laenulepingute I ja II sõlmimise üle. Faktiliselt osales kostja esindaja hr P. Paalo Maailmapanga raamlaenulepingu sõlmimisele eelnenud läbirääkimistel Eesti Vabariigi delegatsiooni koosseisus. Sarnaselt kostjaga olid läbirääkimiste delegatsioonis esindatud ka kõikide teiste tegelike laenutaotlejate (s.o laenusummade reaalsete kasutajate) esindajad. Kõnealune asjaolu kinnitab, et kostja oli kaasatud laenu tingimuste üle peetavatesse läbirääkimistesse võimalikult varajases staadiumis eesmärgiga võimaldada neil juba raamlaenulepingu tingimuste kujundamisele kaasa rääkida. Vaidlus puudub selles, et kostja sõlmis Laenulepingud I ja II vabatahtlikult. Asjaolu, et rohkem kui kuus aastat pärast Laenulepingute I ja II sõlmimist, on kostja selleaegsed juhid asunud süüdistama hagejat surve avaldamises, ei tõenda vastupidist. Hagejale jääb arusaamatuks kostja meelevaldne väide, mille kohaselt sõlmiti Laenulepingud I ja II riigi kohustuse täitmiseks. KOKS § 6 sätestatud põhimõtetest tulenevalt on soojamajanduse korraldamine kohaliku omavalitsuse kohustuseks. Hageja esindajad on seisukohal, et on valinud õige õiguskaitsevahendi. VÕS § 2 lg 1 ja § 3 p 1 sätestavad võlasuhte mõiste ja selle tekkimise aluse. VÕS 76 lg 1 näeb ette kohustuse kohase täitmine. VÕS 399 lg 1 näeb kohustuse rikkumise korral ette laenulepingu ülesütlemise ja laenu kohese tagastamise. Tekib kohustus, mida tuleb täita VÕS 195 lg 2 alusel: lepingust kuni ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist. Hageja ei nõustu kostja käsitlusega, nagu sisalduks VÕS §-s 101 lg-s 2 keeld või mõnes muus seaduse sättes keeld kasutada samaaegselt mitut õiguskaitsevahendit. Laenulepingust ei tulene samuti teisiti. Kui nõustuda kostja seisukohaga, et laenu ei peagi tagastama, siis on see vastuolus mõistlikkuse printsiibiga. Kui kohus leiab, et hagejal ei ole sellise õiguskaitsevahendi kasutamise õigust, siis hageja on esitanud kõik asjaolud ja kuigi esemeks on kohustuse täitmise nõue, ei ole vastavalt TsMS §-le 436 lg 7 kohus seotud esitatud õiguslike väidetega ja valib ise õigusnormi. Hagi on esitatud rahalises nõudes, olenemata õiguskaitsevahendi valikust.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

Kostja ei vaidle vastu sellele, et laenulepingud sõlmiti ja hagiavalduses toodud laenusummad sai Tartu Linnavalitsus kätte. 20.12.1999. a tundis Tartu Linnavalitsus huvi Laenulepingu I alusel saadud laenu ennetähtaegse tagasi maksmise vastu. Samuti soovis Tartu linn tasuda ennetähtaegselt Laenulepingust II tuleneva laenu. Kostja on seisukohal, et hageja aktsepteeris mõlema Laenulepingu ennetähtaegset lõpetamist. Tartu linn täitis Laenulepingutest tulenevad kohustused 21.09.2000 kokku 230 100 011 krooni tasumisega. Tartu linn teavitas hagejat kõigi omapoolsete kohustuste täitmisest 21.09.2000 kirjas nr 112/1548. Tartu linn on oma Laenulepingutest tulenevate kohustuste lõppenuks lugemist kinnitanud ka kirjades 29.11.2000, nr 1-12/2321; 31.05.2002, nr 6.3-1.2/531. Küsimuseks on, kas nimetatud summa oli piisav. Hageja on esitanud alates 21.09.2000 Tartu linnale Laenulepingutest tulenevaid vastuolulisi nõudeid ning nõuete selgitusi, mis lubavad järeldada, et Rahandusministeeriumil puudub selge ülevaade Laenulepingutest tulenevatest kohustustest ning nende täidetusest. Kostja on Rahandusministeeriumile 07.09.2000 kirjaga nr 1-12/1650, s.o enne laenude tagasimaksmist 21.09.2000, teatanud, et Tartu linna kirjast nr 1-12/1528 all-laenulepingu kohustuste ennetähtaegse täitmise kohta, on välja jäänud EBRD energeetika laen (all8

laenu leping 2-27-94, 22.08.1994). Tartu Linnavalitsus lisas, et palub teostada laenu ennetähtaegse tagasimaksmise arvestused analoogselt Maailmapanga ja BITS-i laenu arvestustele. Reaalselt olid Laenulepingute I ja II alusel laenatud summade kasutajad Tartu linnas tegutsevad soojaettevõtjad. Nimetatud soojaettevõtjatega sõlmitud lepingute alusel toimus ka Laenulepingutest tulenevate laenude tagasi maksmine, s.t soojaettevõtjad tasusid jooksvaid laenumakseid Tartu linna eest. Sellest tulenevalt olid Tartu Linnavalitsusele pikka aega teadmata hageja täpsemad toimingud seoses kostja poolt 21.09.2000 tasutud 230 100 011 krooni kasutamisega. Esimese põhjalikuma ülevaate soojaettevõtete maksetest ja Tartu linna poolt tasutud vahendite kasutamisest esitas hageja alles 13.08.2002 kirjas nr IX-3.4/9967. Tartu Linnavalitsus avastas nimetatud ülevaates aga olulisi ebatäpsusi ja vigu, mis on ülevaatlikult esitatud Tartu linna poolt 25.04.2003 Rahandusministeeriumile saadetud kirjas nr 6.3-1.2/4452. Ebatäpsused laenude põhiosa maksete laekumiste osas muutsid ka Laenulepingutest tulenevad viivise arvutused valeks. Ka praegusel hetkel on kostja veendunud hageja poolt esitatud laenuarvestuste ebakorrektsuses. Hageja on nii Laenulepingute kehtivuse perioodil kui ka ajavahemikul peale Laenulepingute täitmist kostja poolt esitanud Tartu linnale väga erineva suurusega nõudeid. Kostja rõhutab, et on omapoolsed Laenulepingutest tulenevad kohustused täitnud nõuetekohaselt. Kostja ei nõustu hageja arvutustega nii Laenulepingu I kui Laenulepingu II osas ning leiab, et võlgnevuse suuruse tõendamine on hageja ülesanne. Kostja ei pea ise arvestama välja oma väidetava võlgnevuse suurust. Vaidlusalusel juhul oli Laenulepingutes kokku lepitud, et kostja on kohustatud tasuma Laenulepingutest tulenevad maksed Laenulepingutes sätestatud tähtaja jooksul. Majanduslikust otstarbekusest tulenevalt otsustas kostja täita Laenulepingud ennetähtaegselt. Kuigi viimases võimaluses ei olnud Laenulepingutes kokku lepitud, tulenes laenaja vastavasisuline õigus TsK-st, mille § 275 kohaselt on laenajal õigus täita ja laenutaja on kohustatud täitmise vastu võtma ka enne tähtaega. Hageja nõuab kohustuse täitmist olukorras, kus: - kostja täitis laenuraha arvel riiklikku kohustust; - kostjal puudus reaalne võimalus laenulepingute sisu kujundada; - kostja on kasutanud laenuraha riigilt saadud ja täielikult amortiseerunud vara kaasajastamiseks ning üle andnud kogu tulu, mida nimetatud vara eraomandisse andmisel oli võimalik selle vara eest saada; - hageja ei ole täitnud Laenulepingust I ja seadusest tulenevat koostöökohustust ning on jätnud põhjendamatult ja pahausklikult kasutamata Tartu linna kasutusse antud laenusumma konverteerimise võimaluse 1997 mais-juunis. Sellest tulenes Tartu linnal märkimisväärne kahju, mida hagejal oleks olnud võimalik vältida. Kostja on seisukohal, et Tartu linn täitis Laenulepingute kaudu riigi kohustust ning tal ei olnud võimalik Laenulepingute tingimuste üle otsustada. Käesolev vaidlus on tekkinud riigi ja kohaliku omavalitsusüksuse vahel riiklike kohustuste täitmisel, mis omab vaidluse lahendamisel määravat tähendust. Laenulepingud tulenesid otseselt riigi sõlmitud lepingutest ning olid loodud riigi kohustuse täitmiseks. Kuna Maailmapanga leping ja Euroopa Panga leping on Laenulepingute suhtes käsitletavad raamlepingutena, tuleb Laenulepingute tõlgendamisel arvestada ka nende lepingute olemust ja põhisisu. Kostja rõhutab, et Laenulepingute näol ei ole tegemist tavapäraste tsiviilõiguslike laenulepingutega, vaid lepingutega, millega riik eraldas Tartu linnale raha riiklike kohustuste täitmiseks, soovides siiski see raha hilisemalt tagasi nõuda.

Eesti Vabariik kui Maailmapanga lepingu ja Euroopa Panga lepingu üks pool oli võtnud endale rahalise kohustuse rekonstrueerida keskküttesüsteemi, mistõttu on selge, et laenusummad pidid olema mõeldud riiklike ülesannete täitmiseks. Kuidas riik reaalselt oma kohustust täita soovis, kas kohalike omavalitsuste või soojusettevõtete kaudu, ei oma riikliku kohustuse määratlemisel tähtsust. Kui väita, et laenud olid mõeldud omavalitsusüksustele nende oma ülesannete täitmiseks ja tegemist ei olnud riiklike kohustustega, siis jääb arusaamatuks, miks ei sõlmitud laenulepingut otse omavalitsusüksusega. Eesti Vabariigi ja Maailmapanga vahel sõlmitud laenuleping on ratifitseeritud ehk omab seadusjõudu. Lähtuti Eesti Vabariigi põhiseaduse § 65 p-st 10, mille kohaselt otsustab Riigikogu riigilaenude tegemise ja riigile muude varaliste kohustuste võtmise. Siinkohal on vajalik pöörata tähelepanu ka sellele, et Riigikogu otsuse “Energeetikaalaste investeeringute finantseerimine Rahvusvaheliselt Rekonstruktsiooni- ja Arengupangalt, AB Svensk Exportkredit`ilt ja Euroopa Investeerimispangalt võetavate laenudega” seletuskirjas on viidatud energiamajanduse korrastamisele kui riiklikule prioriteedile, seega riiklikule ülesandele. Eeltoodud seisukohti kinnitab ka riigiõiguse teooria, mille raames eristatakse riiklikke ja kohaliku omavalituse ülesandeid. Riiklikeks ülesanneteks on need, mille riik on iseendale täitmiseks kohustuslikuks teinud (kas siis seaduse või lepingu alusel). Käesoleval juhul ei saa olla vaidlust selles, et Maailmapanga lepinguga ja Euroopa Panga lepinguga on riik võtnud endale kohustuse soojamajanduse korrastamiseks. Riik on ülesannet täitnud laenulepingutest tulenevate kohustuste edasidelegeerimise teel kohalikele omavalitsustele ning samuti eraõiguslikele ettevõtetele. Kuigi nähtub, et reaalselt täidavad ülesannet ka kohalikud omavalitsused, ei ole tegemist kohaliku omavalitsuse olemusliku ülesandega, kuna kohalik omavalitsus ei ole ise vabatahtlikult otsustanud seda ülesannet täita (realiseerinud ülesande otsimise pädevust), mis on tüüpilisemaks kohaliku omavalitsuse olemusliku ülesande kindlaks tegemise viisiks. Ka antud juhul ei ole võimalik väita, et selle ülesande täitmiseks võtmise initsiatiiv tuli Tartu linnalt. Seda kinnitab ka fakt, et soojamajanduse projekti ei viinud ellu mitte ainult Tartu linn, vaid ka mitmed teised omavalitsusüksused ja asutused. Samuti puudus Tartu linnal kui kohalikul omavalitsusel ülesande täitmise viisi üle otsustamise pädevus. Tartu linn on täitnud Laenulepingutest ning muudest nendega seonduvatest lepingutest tulenevaid kohustusi Rahandusministeeriumi juhendamisel ja kontrolli all. All-laenulepingud nr 7-2-94 ja nr 2-27-94 on üksnes Maailmapanga lepingut ning Euroopa Panga lepingut rakendavad lepingud. Tartu linna võimalused Laenulepingute sisu kujundamiseks olid oluliselt piiratud. Laenatava raha suurus, tagasimaksmise kord, projektide põhisisu olid määratud Maailmapanga lepinguga ja Euroopa Panga lepinguga. Laenulepingutega allutati ka Tartu linn nendele lepingutele. Tähtsusetuks ei saa pidada riigi survet lepingute sõlmimiseks, mille olemasolu on kinnitanud linnapea Andrus Ansip oma kirjas Rahandusministeeriumile 21.09.2000.a nr 1-12/1548. Eesti Vabariik otsustas laenude võtmise soojamajanduse rekonstrueerimiseks kohalike omavalitsustega nõuetekohaselt kooskõlastamata. Nimetatud otsusele ei eelnenud tasuvusuuringut. Samas ei saanud Tartu linn diskrediteerida Eesti Vabariigi mainet, keeldudes lepingute sõlmimisest ja projekti Tartut puudutava osa enda kanda võtmisest. On ilmne, et selles situatsioonis ei olnud Tartu linnal otsustusvabadust, kas sõlmida vaidlusalused Laenulepingud või mitte ega rääkida tegelikult läbi nende tingimusi. Hageja märgib, et kostja esindaja P. Paalo osales Maailmapanga raamlaenulepingu sõlmimisele eelnenud läbirääkimistel. Samas hageja esitatud dokumendist nähtub, et P. Paalo viibis vaid kaugkütte rekonstrueerimisprojekti

tehnilistel aruteludel, mitte laenulepingu tingimuste arutamisel. Kostjat laenulepingu tingimuste läbirääkimistele ei kaasatud. Järelikult ei olnud Tartu linnal võimalik lepingu sisu kujundada. Kostja arvates ei ole antud juhul õiguskaitsevahendi kohaldamine kooskõlas hea usu põhimõttega. VÕS § 101 lg 3 sätestab, et võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevaid õiguskaitsevahendeid niivõrd, kui selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. VÕS § 6 lg 1 alusel peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma heas usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõte tuleneb lepinguvabaduse põhimõttest, mida omakorda toetab põhiseadus - § 19 (õigus vabale eneseteostusele), § 31 (ettevõtlusvabadus), § 32 (õigus omandile). VÕS § 6 sätestatud hea usu põhimõte ei sisalda konkreetseid reegleid selle kohta, mida hea usu põhimõttest lähtuv käitumine täpselt tähendab. Käesoleval juhul on oluline, et tulenevalt hea usu põhimõttest võib rahalise kohustuse täitmise nõue olla keelatud, kui see toob kaasa tagajärje, mis ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas. Selle aluseks on VÕS § 6 lg 2, mille kohaselt ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Laenulepingute alusel saadud summadest parendati peamiselt küll Tartu linnale kuuluvate soojusettevõtete vara, kui needsamad ettevõtted kuulusid varasemalt riigile ning anti Tartu linnale tasuta üle (munitsipaliseeriti) sellises olukorras, et nad vajasid edasitegutsemiseks suuri investeeringuid. Kostja on hagejale 21.09.2000.a teatanud, et loeb 230 000 000 krooni tasumisega kogu laenu tagasimakstuks. Nimetatud summa saadi AS Tartu Keskkatlamaja aktsiate müügist. AS Tartu Keskkatlamaja kasutas AS Anne Soojus trasse, kuhu oli paigutatud praktiliselt kogu Laenulepingute alusel saadud laen. Seega eeldas Tartu linn põhjendatult, et kogu AS Tartu Keskkatlamaja aktsiate müügist 2000. aasta septembris laekuv raha peaks katma Laenulepingutest tuleneva nõude. Tuleb rõhutada, et eelnevalt oli Tartu linn (ja tema allüksused) tasunud laenumakseid juba viie aasta vältel. Käesolevaks ajaks on kostja tema jaoks ebasoodsatel tingimustel sõlmitud Laenulepingutest ja Tartu projekti lepingust tulenevaid kohustusi täitnud, makstes 171 155 959,13 krooni suurusest laenust tagasi kokku 298 915 234,10 krooni (sh põhisumma, intressid, viivised, kohustistasu). Hagejal oli tulenevalt Laenulepingust I koostöökohustus. Viitega Maailmapanga reeglitele allutati Laenulepingu I alusel laenu andmise tingimused Maailmapanga lepingus sätestatud põhimõtetele. Seetõttu tuleb ka käesoleval juhul lähtuda Maailmapanga lepingu artiklist III § 3.01 (c), milles on sätestatud: „Laenusaaja peab teostama oma õigusi iga alllaenu lepingu järgi sellisel viisil, et laenusaaja ja Panga õigused oleksid kaitstud ja see aitaks kaasa laenu eesmärkide täitmisele, ning, kui Pank ei ole teisiti nõustunud, siis laenusaaja ei muuda, paranda, tühista ega peata all-laenu lepingut ega selle üksikuid sätteid.”. Kostja on seisukohal, et Laenulepingus I sätestatud koostöökohustuse raames oli hageja kohustatud laenusumma valuuta konverteerima. Silmas tuleb pidada, et Laenulepingu I näol ei ole tegemist tavapärase tsiviilõigusliku laenulepinguga, mille alusel Rahandusministeerium laenas Tartu linnale lepingus kokkulepitud summas raha ning Tartu linn kohustus omakorda selle lepingus sätestatud tingimustel ja korras tagasi maksma. Lisaks raha laenamisega seotud kohustustele kohustus Tartu linn Laenulepingu I kaudu ellu viima riiklikku ülesannet ehk Laenulepingu I preambula punktis 3 viidatud

projektilepingus reguleeritud soojamajanduse projekti. Vastav kohustus on sõnaselgelt fikseeritud Laenulepingu I punktides 3.01 ja 3.02. Punktis 3.01 on sätestatud, et: „Tartu LV teeb koostööd Rahandusministeeriumiga /.../ ja täidab hoolsalt temale Laenulepinguga, Projektilepinguga ja käesoleva Lepinguga pandud kohustusi.” Punktis 3.02 on öeldud, et: „Kui Rahandusministeerium peab vajalikuks, võib ta aeg-ajalt saata ametiisikuid koha peal kontrollima, et Projekti elluviimine kulgeb vastavuses selle Lepinguga.” Seega nähtub, et Laenulepingus I lepiti ühelt poolt kokku Rahandusministeeriumi poolt temale sihtotstarbeliselt Maailmapanga poolt antud rahaliste vahendite arvel Tartu linnale raha laenuna andmine ja teiselt Tartu linna poolne kohustus korraldada Projektilepingus sätestatud soojamajanduse projekti elluviimist. Järelikult andis hageja kostjale Laenulepingus I kokkulepitud laenu sihtotstarbeliselt Projektilepingu ellu viimiseks. Projekti elluviimise oluliseks osaks on projekti maksumuse eest tasumine, mille eest tasuti hageja poolt võetud laenu kaudu. Projekti edukas elluviimine tähendab projekti edukat finantseerimist. Pole mõeldav, et isik viib projekti edukalt ellu, kuid osutub samaaegselt selle tulemusel maksevõimetuks. Hagejal oli kohustus aidata kaasa projekti elluviimisele, mille osaks on ka projekti maksumuse tasumisele kaasa aitamine. Seega oli riigil tulenevalt Laenulepingust I kohustus jälgida ja kaasa aidata, et Tartu linn suudaks projekti eest tasuda. Riigil oli kohustus hoolitseda, et kohalik omavalitsus ei saaks kahju valuutakursside ebasoodsa muutumise kaudu. Laenuleping I ei näinud otsesõnu ette konverteerimiskohustust. Kostja on sellise kohustuse olemasolu tuvastanud Laenulepingu I ja selle aluseks oleva Eesti Vabariigi ja Maailmapanga vahelise laenulepingu ning seaduse alusel ja koostoimes. Vastavalt VÕS §-le 23 lg 1 võivad lepingupoolte kohustused olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka: 1) lepingu olemusest ja eesmärgist; 2) lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast; 3) lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest; 4) hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Sama paragrahvi 2. lõige sätestab, et lepingupool peab tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. Nende õigusnormide alusel on kostja järeldanud, et hagejal oli kaasaaitamis- ehk koostöökohustus, mis seisnes kohustuses asuda läbirääkimistesse Maailmapangaga, et konverteerida kostja kasutusse antud laen. Vaidlust ei ole, et poolte vahel on toimunud valuuta konverteerimise küsimuses kirjavahetus. Hageja ei ole kordagi pöördunud kostja poole vastuargumendiga, et Tartu linn nõuab olematu ehk lepingus mitte kokku lepitud kohustuse täitmist. Antud juhul tulenes kaasaaitamise kohustus nii lepingu olemusest ja eesmärgist kui hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Igal juhul on ka kaasa aitamise kohustus lepinguline kohustus, mille täitmata jätmine on käsitletav lepingurikkumisena ning toob kaasa lepingulise vastutuse. Praegusel juhul oli hagejal laenu eesmärkide saavutamisele kaasa aitamise kohustus, mis tähendas kohustust konverteerida laenusumma USA dollaritest ümber Saksa markadesse. Laenu konverteerimata jätmise tõttu on Tartu linn kannatanud olulist kahju dollari kursi olulisest tõusust (1994.a 12.26 USD/EEK, 2000.a 18.375 USD/EEK). Läbirääkimiste ebaedukuse tulemusel ütles hageja Laenulepingu I üles, mille juriidiliseks tulemuseks on võlaõigusseaduse (VÕS) kohaselt mõlema lepingupoole vabanemine nende lepinguliste kohustuste täitmisest (lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima). Hageja on esitanud kostja vastu Laenulepingute täitmise nõude. Hageja nõue läheb vastuollu tema eelneva käitumisega. Täitmisnõuet ei saa esitada

pärast õiguskaitsevahendina lepingu ülesütlemist. Sekundaarse (st õiguskaitsevahendina) täitmise nõude esitamist reguleerivad VÕS-s § 101 lg 1 p 1 ja 108, õiguskaitsevahendite kasutamise piirangud sätestavad VÕS § 101 lg-d 2 ja 3. VÕS § 101 lg 2 sätestab, et võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt koos kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Antud juhul ei sätestanud lepingud mingeid eritingimusi õiguskaitsevahendite kumulatiivse kasutamise osas. Ka seaduses antud juhtumi kohased erisätted puuduvad. Seega kehtib antud sättest tulenev põhimõte, et võlausaldajal on õigus kasutada üheaegselt mitut õiguskaitsevahendit, mida saab üheaegselt koos kasutada. Kostja on seisukohal, et kohustuse täitmist õiguskaitsevahendina saab võlausaldaja kasutada üksnes niikaua, kui ta ei ole lepingut õiguskaitsevahendina üles öelnud. Lepingu ülesütlemine on ekstreemne, sisuliselt viimane ja kõige rangem õiguskaitsevahend, mille rakendamine tähendab võlasuhte lõppu. Kuna materiaalne alus täitmisnõude esitamiseks puudub, siis tuleb hageja hagiavaldus jätta VÕS § 101 lg 2 alusel rahuldamata.

TASAARVESTUSE NÕUE

Kostja esitatud tasaarvestuse nõue ja põhjendused Tartu linn palus 30. novembril 2005.a esitatud täiendavas vastuses hagile, et juhul kui kohus peaks hagi rahuldama, tasaarvestaks kohus rahuldatud nõude täielikult hageja poolt Laenulepingus I sätestatud koostöökohustuse rikkumisega kostjale tekitatud kahjuga. Hageja jättis vastava kohustuse ühepoolselt täitmata, rikkudes selliselt Laenulepingust ning seadusest tulenevaid nõudeid. Kohustuste rikkumine algas 30.07.1997. Rikkumisega põhjustati Tartu linnale kahju. Juhul, kui hageja oleks laenusumma USA dollaritest Saksa markadesse ümber konverteerinud, ei oleks kostjal kahju tekkinud. Seega esineb kohustuse rikkumise ja kahju tekkimise vahel põhjuslik seos. Kostja oma 13.03.2006 esitatud täiendavates seisukohtades täpsustas kahjusumma suuruse arvestust. Kostja selgitas, et Tartu linnale tekitatud kahju on vähemalt summas 45 672 694,06 krooni. Tartu linna arvestuste järgi moodustas valuuta konverteerimata jätmisest tulenev kahju seisuga 24.08.2000.a ligikaudu 67 000 000 krooni. Seega kahjusumma ületab igal juhul hageja esitatud nõude (45 672 694,06 krooni) ning selles summas ongi võimalik vastastikused nõuded tasaarvestada Seetõttu ei pea kostja vajalikuks esitada täpset kahjusumma arvestust. Vastavalt VÕS § 127 lg-le 6, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Kostja esitas tasaarvelduse nõude hagejale kohtu kaudu 30.11.2005. Seega võiks teoreetiliselt väita, et nõue on viie kuu võrra aegunud. Kostja on seisukohal, et tasaarvestuse aluseks olev kahju hüvitamise nõue ei ole aegunud. Laenulepingu I näol on tegemist kestvuslepinguga, mis lõpeb punkti 5.02 kohaselt lepinguliste kohustuste nõuetekohase täitmisega. Käesoleval juhul on vaadeldavaks lepinguliseks kohustuseks lepingu täitmisele kaasa aitamine ehk laenusumma USA dollaritest Saksa markadesse ümber konverteerimine. Tegemist on kestva kohustusega, mis ei ole selle täitmisega lõppenud. Hageja alustas vastava kohustuse rikkumist 30.07.1997 ning on teinud seda jätkuvalt. Seega ei ole kahju hüvitamise nõue aegunud. Aegumist saaks arvestada rikkuva käitumise lõppemisest alates. Vastupidisel juhul saaks järeldada, et kord alustatud rikkumise osas ei oleks õiguskaitsevahendite kasutamine enam võimalik. TsÜS § 167 lg 1 sätestab, et nõude aegumine peatub õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu

üle, millest nõue võib tuleneda. TsÜS § 168 lg 1 järgi aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka. Nii hageja kui kostja poolt kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et laenu tagastamise üle on käinud aastatel 2002-2005 pidevad läbirääkimised. Hageja soovis 2003. aastal läbirääkimised küll lõpetada, vähendades kostjale kohaliku omavalitsuse üksuste eelarvete tasandusfondist tehtavaid väljamakseid, kuid Vabariigi Valitsus ei võtnud Rahandusministeeriumi ettevalmistatud eelnõud vastu. Eelnõu seletuskirjas on tunnistab Rahandusministeerium korduvalt, et Tartu linnaga on peetud läbirääkimisi kahe aasta jooksul. Kostja tasaarvestuse nõue ei ole aegunud läbirääkimiste toimumise tõttu. Kuigi Laenuleping I ei näinud otsesõnu ette varasemalt võetud laenusummade ümberkonverteerimist, oli nimetatud võimalus Rahandusministeeriumil reaalselt olemas. Eesti Vabariigi ja Maailmapanga vahel sõlmitud laenulepingu artikli III § 3.01 punktist c lähtudes on võimalik all-laenulepingute tingimuste muutmine, kui Maailmapank sellega nõustub. Maailmapanga delegatsiooni 03.-07. mai 1999 aruandest nähtub, et Rahandusministeeriumi kohustati uurima võimalusi Maailmapanga laenu esimese osa konverteerimiseks DEM laenuks ja vastavalt muutma ka all-laenulepingute nominatsiooni. Seega Maailmapanga delegatsiooni aruanne viitab, et Maailmapank kui laenuandja oleks olnud valuuta ümberkonverteerimisega nõus. Kostja on seisukohal, et sellise tegevusega on hageja teadlikult ja pahatahtlikult jätnud kasutamata reaalse võimaluse kostjale antud laenu konverteerimiseks, mille tulemusena tekkis kostjale märkimisväärne kahju, mille suurus ületab hageja nõude suuruse. Kostja ei ole varem pidanud vajalikuks nõuet esitada, kuna kahju võib tekkida alles tulevikus – see sõltub käesoleva vaidluse osas tehtavast kohtuotsusest. Kostja leiab, et tema tasaarvestusavaldus ei ole vastuolus VÕS §-ga 198. Hageja vastuväited tasaarvestuse nõudele Hageja ei tunnista kostja tasaarvestuse nõuet. Hageja ei ole Laenulepingust I tulenevaid kohustusi rikkunud. Laenusumma ümber konverteerimata jätmisega ei rikkunud hageja Laenulepingut I. Puudub vaidlus, et hagejal ei olnud Laenulepingu I alusel TsK § 162 tähenduses kohustust, mille väidetava rikkumise korral lasuks hagejal kohustus hüvitada kostjale sellega tekitatud kahjud. Kostja poolt osundatud asjaolu, et hageja ei kasutanud Maailmapangaga sõlmitud laenulepingust tulenevat õigust Laenulepingu I tingimuste muutmiseks, ei võimalda samuti süüdistada hagejat Laenulepingu I rikkumises, kuivõrd isiku poolt enda õiguse kasutamata jätmist ei saa kvalifitseerida õigusvastase käitumisena. Maailmapank on reageerinud hageja 07.05.1997. a. ja 21.05.1997. a. taotlustele ning on konverteerinud 30.06.1997 seisuga väljastamata laenujäägi ümber Saksa markadesse. Juba väljastatud laenu konverteerimist võimalikuks ei peetud. Seega kasutas hageja, vaatamata asjaolule, et tal vastavasisulist kohustust ei olnud, võimalust kostja kursiriskide maandamiseks. Kostja ei ole tõendanud, milles seisneb talle väidetavalt tekitatud varaline kahju ning milline on selle kahju rahaline väärtus. Kostja leiab, et hageja on tekitanud kostjale Laenulepingu I rikkumisega varalist kahju summas 45 672 694.06 Eesti krooni. Kostja selgitustest nähtuvalt seisnes kostja kahju summas, mida kostja oli maksnud hagejale enam sellest, kui ta oleks pidanud maksma pärast Laenulepingu I alusel väljamakstud laenusumma ümber konverteerimist Saksa markadesse. Mistahes kahju rahalist suurust põhistavat arvestust ei ole kostja esitanud käesoleva ajani. Hageja leiab, et kostja on kohustatud esitama tõendid ning arvestuse, mille põhjal väidetava kahju suurus on objektiivselt kontrollitav.

VÕS § 127 lg 3 on sedastanud põhimõtte, mille kohaselt kahju tuleb hüvitada vaid sellises ulatuses, mis oli rikkujale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav. Hagejal ei olnud mõistlikult võimalik ette näha valuutakursi edasist käitumist ning selle tagajärjel kostjale väidetavalt tekkiva kahju ulatust. Seega ei oleks kostjal õigus nõuda hagejalt talle väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist 45 672 694.06 Eesti krooni ulatuses isegi juhul, kui kahju tekkimist kostjal eeldada. VÕS § 198 kohaselt tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele, kusjuures tingimuslikult või tähtaja määramisega tehtud avaldus on tühine. Kostja esitatud tingimuslik tasaarvestusavaldus on vastuolus VÕS § 198 sisalduva imperatiivse keeluga, see ei oma tühisuse tõttu TsÜS § 84 lg 1 tulenevalt algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tasaarvestuse tegemiseks eelduseks kahe isiku vastastikuste nõuete olemasolu. Kostja omapoolse tasaarvestusavalduse esitamisega on hageja hinnangul enda võlgnevust hageja ees tunnistanud. Kostja kahju hüvitamise nõue on aegunud. Kostja on määratlenud hageja poolse väidetava rikkumise toimepanemise ajana 30. juuli 1997. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 116 kohaselt algab aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest, kusjuures vastavalt TsÜS § 113 lg 1 oli hagi korras õiguste kaitse üldiseks aegumistähtajaks 10 aastat. Ilmselgelt sai kostja hageja väidetavast rikkumisest teada vahetult pärast 30. juulit 1997. a., kuivõrd laenu tagasimakseid tuli kostjal jätkata USA dollarites. Arvestades võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-s 9 lg 3 ning kehtiva TsÜS §-s 146 lg 1 sätestatuga aegus kostja nõue 30. juunil 2005. Kostja väide, justkui oleks kahju hüvitamise nõude aegumine TsÜS § 167 lg 1 järgi peatunud, on meelevaldne. Kostja kahju hüvitamise nõude üle ei ole kunagi läbirääkimisi peetud, kuna faktiliselt ei ole kostja kunagi sellist nõuet hagejale esitanud. Kostja on üksnes maininud asjaolu, et Laenulepingu I objektiks oleva laenusumma konverteerimata jätmisega on kostjale väidetavalt kahju tekkinud, kuid ta ei ole nõudnud hagejalt sellise kahju hüvitamist. Ka kostja ise märgib, et läbirääkimisi peeti poolte vahel laenu tagastamise üle, mitte aga kahju hüvitamise nõude üle. TsÜS § 167 lg 1 sätestatud eriregulatsiooni kohaldamine eeldab üheselt, et läbirääkimisi peetaks konkreetse nõude üle, mis omakorda eeldab, et vastav nõue on kohustatud isikule esitatud. Käesoleval juhul mainitud eeldused täidetud ei ole, mistõttu ei ole põhjendatud väide, justkui oleks Kostja kahju hüvitamise nõude osas aegumine peatunud. Eeltoodust tulenevalt taotleb Hageja kooskõlas TsÜS §-ga 143 kostja väidetava kahju hüvitamise nõude osas aegumise arvesse võtmist ning leiab, et kostja kahju hüvitamise nõue tuleb sõltumata selle sisulisest põhjendatusest jätta rahuldamata aegumise tõttu.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, ära kuulanud menetlusosalised ning uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Tasaarvestuse nõue tuleb jätta rahuldamata, sest Tartu linnal puudub nõue, mida saaks hagiavalduses toodud nõudega tasaarvestada. Lisaks on osa tasaarvestuse nõudest aegunud. 1) Laenu(de) ennetähtaegsest tagastamisest. Rahandusminister Siim Kallas on 12.09.2000 kirjas nr 40-2-20/8455 (tl-d 27-28) „Maailmapanga, BITS ja EBRD laenude ennetähtaegsest tagasimaksmisest“ teatanud Tartu linnavalitsusele, et laenulepingu 7-2-94 alusel saadud laenu ennetähtaegne tagastamine on laenuandjate poolt aktsepteeritud. Kirja lõpus on märgitud: „Samas oleme alustanud vastavalt Teie palvele (Teie kiri 1-12/1650, 07.09.2000 ka läbirääkimisi

EBRD’ga Energeetikalaenu (lepingu nr 2-27-94, mis on sõlmitud 22. augustil 1994.a.) ennetähtaegseks tagastamiseks.“ Seega on Tartu linn taotlenud mõlema laenulepingu osas ennetähtaegse tagasimaksmise võimalust, kuid vähemalt 12.09.2000 ei olnud veel positiivset vastust laenulepingu 2-27-94, so Laenulepingu II osas. Eeltooduga on kooskõlas tl-l 29 olev Tartu linnapea A. Ansipi kiri Rahandusministeeriumile 21.09.2000 nr 1-12/1750 selle kohta, et „Tartu Linnavalitsus tagastab täna ennetähtaegselt Rahandusministeeriumi ja Tartu Linnavalitsuse vahel sõlmitud all-laenulepingu 7-2-94 (22.08.1994) alusel meile laenatud summa suuruses 230 100 011 krooni. Oleme nõus kroonide konverteerimisega USA dollariteks Rahandusministeeriumi poolt raha laekumise päeval määratud kursiga.“ Kohus on seisukohal, et kostja on väljendanud selgesõnaliselt, millisest laenulepingust tulenevat kohustust täideti. Kaudselt saab kostja tahet järeldada ka sellest, et ei taotletud osa Eesti kroonide konverteerimist Saksa markadeks, sest Laenulepingu II valuuta oli Saksa mark, nähtuvalt lepingu punktidest 2.03. ja 2.04. (Leping 2-27-94 tl-del 17-23). Tegelikult ei oma asjaolu, kas kostja soovis tagastada ennetähtaegselt laenu ühe või kahe laenulepingu järgi, mingit tähtsust, sest hageja on tõendanud ja kostja ei vaidlustagi seda, et faktiliselt ei piisanud 21.09.2000 tasutud summast isegi Laenulepingust I tulenevate kohustuste katmiseks. 2) Saadud ja tagastatud laenusummade, kohustistasude, intresside ja viiviste arvestus. Vaidlust ei ole väljamakstud laenusummade, intressi- ja viivisemäärade üle. Hageja arvutuskäigule tl-del 171-189, esitatud kohtule 12.10.2005, kostja poolt esitatud vastuväiteid kohus ei aktsepteeri ning nõustub Rahandusministeeriumi arvutustega. Kohus möönab, et varasematel aastatel on olnud erinevusi hageja arvutustes, millele on kostja tähelepanu juhtinud või mis on olnud tingitud maksete laekumise ajalisest nihkest. Kuid kohtusse esitatud nõue on jäänud algusest peale sama suureks, siin ei ole hageja põhivõla, intresside ja viivise maksete osas teinud enam mingeid muudatusi (arvestamata viivise ja intressi lisandumist, arvestus hagihinna suurendamise avalduse lisas 5). Kohus aktsepteerib hageja esindaja seisukohti selles osas, et 02.02.1995 ja 02.02.1996 väljamakstud laenusummadelt arvestati intressi järgmisel intressiperioodil, kuna väljamakseid ei teinud hageja. Tl-l 32 olevast kostja kirjast hagejale 04.03.2002 nr 6.3-1.2/531 ilmneb, et Tartu linn on 21.09.2000 maksega lugenud kaetuks kõik laenude põhisummad, trahvid, intressid kui ka viivised ning loeb sellega ka laenukohustused rahandusministeeriumi ees lõpetatuks. Kostja ei väida, et tema poolt tasutud summa suurus põhineb mingitel arvutustel, millest nähtub, et see katab põhivõla(d) ja kõrvalkohustused. Tartu linn lihtsalt nendib, et kõik kohustused loetakse sellega täidetuks. Rahandusministeerium vastas 29. detsembril 2000 (kiri 31-3/13210 hagiavalduse lisa 11 tl-l 30), et Svensk Exportkrediti ja Maailmapanga laenu võlgnevust vähendati/kustutati järgmiselt: - Svensk Exportkredit laen kustutati täies ulatuses summas 5 257 806,51 USD - Maailmapanga USA dollari osa kustutati summas 7 117 161,33 USD - Maailmapanga Saksa marga osa kustutatud osaliselt, summas 621 007,53 DEM. Tl-l 144 olevas kirjas 11.10.2002 nr IX-3.4/10625 on Rahandusministeerium toonud välja kostja võlad ja kohustused. Seisuga 08.10.2002 oli Tartu linna võlg 412 193.98 dollarit ja kohustused 2 389 700.24 dollarit Laenulepingu I alusel. Laenulepingust II tulenev võlg oli sama kuupäeva seisuga 532 425.90 eurot ja kohustused - 648 573.25 eurot. Kirjale oli

lisatud 8 laenuarvestuse graafikut: laekumised kuni 11.09.2000; intressi ja kohustistasu arvestus BITS laenu osa; intressi ja kohustistasu arvestus Maailmapanga osa; laekumised; laenu põhiosade arvestused; Tartu linna kohustused 21. septembriks 2000 (tl-d 144-153). Asjaolu, et Tartu linna poolt tasutud 230 100 011 Eesti kroonist ei piisanud isegi Laenulepingust I tulenevate kohustuste katmiseks, tuleneb sellest, et 21.09.2000 makse tegemise ajaks oli kostjal tekkinud laenu intressi võlg enam kui 2 300 000 USD ulatuses, viivis intressivõlalt oli ligi 400 000 USD ja viivis põhisumma võlalt 30 000 USD. Seega kulus ligi kolm miljonit USA dollarit kõrvalkohustuste - intresside ja viiviste kustutamiseks, mistõttu osa põhivõlast jäigi katmata. Nimetatud asjaolule lisanduv dollari praktiliselt maksimaalne kurss vähendas veelgi kustutatavate laenusummade ja kõrvalkohustuste suurust (tabel tl-l 152). Laen võis olla kallis, nagu on välja toodud tl-l 89 olevas Tartu LV kirjas Rahandusministeeriumile. Kirja kohaselt oli laenusumma juba ainuüksi valuutariski kandmise tõttu kallinenud Tartu linna jaoks 67 000 000 krooni võrra. Lisaks oli ka laenuintress väidetavalt kõrge. Samas ei olnud Tartu linnal keeldu võtta mujalt soodsamalt laenu, refinantseerides Laenulepingutest I ja II tulenevad laenukohustused. Enam kui 10 aastat hiljem on raske minna tagasi olukorda aastal 1994. Kostja esindaja J. Mölderi väitel (kohtuistungi protokoll 28.02.2007) oli kohalikel omavalitsustel sel ajal peaaegu võimatu saada laenu, sest omavalitsuste tulubaas oli alles väljakujunemisel, samuti hakkas alles kujunema selgus omavalitsustele jäävate varade ja kohustuste osas. Samas riigilt saadud soojaettevõtted ja soojatrassid olid amortiseerunud ning vajasid remonti ja kaasajastamist, laenu pakkumine tuli ära kasutada. Vaidlust ei ole ka selles, et USA dollarites kokku lepitud valuutavääring rahuldas algul kostjat. 3) Laenulepingud I ja II on tsiviilõiguslikud lepingud. Kostja ei ole millegagi põhistanud oma väidet, et Laenulepingutega I ja II andis Eesti Vabariik Tartu linnale tagastamatuid rahalisi vahendeid riigi kohustuste täitmiseks. Nii lepingute sisust kui kostja käitumisest laenusummade osalisel tagastamisel ja kõrvalkohustuste osalisel täitmisel saab järeldada ainult seda, et Tartu linn käsitles Laenulepingute I ja II alusel saadud rahalisi vahendeid laenuna. Teatud eesmärgi saavutamiseks antud laen ei muuda laenulepingut mingiks muuks lepinguks. Nn eesmärgipärased laenud on tsiviilkäibes tavalised, nt eluasemelaen, renoveerimislaen jne, kusjuures laenu mittesihipärase kasutamise eest nähakse ette sanktsioonid ning laenu sihipärast kasutamist kontrollib laenuandja. Mõlemad laenulepingud on kestuslepingud. Olles sõlmitud 1994. aastal, so ajal, mil laenusuhet reguleeris Tsiviilkoodeks, jätkusid mõlemad lepingud, nendest tulenevate õiguste ja kohustuste täitmine pärast 1. juulit 2002. Laenuleping II lõppes tähtaja saabumisega 05.02.2003 ja Laenuleping I ülesütlemisega 17.05.2004. TsK § 272 lg 1 kohaselt laenulepingu järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. TsK § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse, planeerimisakti või lepingu sätetele, selliste sätete puudumise korral aga vastavalt tavaliselt esitatavatele nõuetele, kusjuures vastavalt TsK § 174 ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ja ühepoole lepingu tingimuste muutmine ei ole lubatud, välja arvatud seadusega ettenähtud juhud. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRakS) § 12 lg 1 kohaselt enne 1. juulit 2002 sõlmitud

kestvuslepingutele kohaldatakse alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. VÕS § 396 lg 1 tulenevalt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning VÕS § 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtaeg on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Vastavalt VÕS §-le 399 lg 1 p 1 ja 2 on laenuandjal õigus laenuleping üles öelda ning nõuda laenu kohest tagastamist juhul, kui laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või kui laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi. Laenulepingu I ülesütlemine hageja 6.05.2004 kirjaga on toimunud kooskõlas seadusega (ülesütlemisteade tl-l 164), sest alates 21.09.2000 ei ole Tartu linn maksnud ühtegi laenulepingu järgset makset. Vaidlust selle asjaolu üle ei ole. Käsitledes Laenulepinguid I ja II tavaliste tsiviilõiguslike tehingutena tuleb tunnistada, et Tartu linn on Laenulepingutest I ja II tulenevaid kohustusi rikkunud. Tasumata on laenusummad, intressid ja viivised hageja poolt arvutatud suuruses. Laenu ennetähtaegne tagastamine Laenulepingu I kohustuste katmiseks toimus kostja algatusel, seega pidi kandma kostja ka kõik ennetähtaegsete tagasimaksete tegemisega kaasnevad kohustused. Kohus ei näe põhjust, miks pidi Eesti Vabariik enda kanda võtma Maailmapanga ja AB Svensk Exportkredit määratud hüvitiste nõuded seoses laenusumma osalise ennetähtaegse tagastamisega. Laenulepingus I ei olnud kokkulepet laenu ennetähtaegse tagastamise tingimuste kohta. Kostja tagastas osa laenu ennetähtaegselt. Hagejal tekkis seetõttu kahju Maailmapanga ja AB Svensk Exportkredit määratud trahvide näol (arvestus tl-l 96 vastavalt 218 101.41 USD ja 257 376 USD). TsK § 222 lg 1 ja 2 kohaselt kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud. Kahjude all mõistetakse kreeditori poolt tehtud kulutusi, ... samuti ka kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Seadusega kooskõlas ei ole kostja väide, et 230 100 011 Eesti krooni tagastamisega, olles hagejale üle andnud laenurahaga rekonstrueeritud soojaettevõtte müügist saadud kogu tulu, on kostja kogu laenu tagastanud. Laen tuleb tagastada selles ulatuses nagu see saadi (TsK § 272 lg 1), mitte selles ulatuses, millises õnnestus laenusumma investeerimisega saada tulu. Kostja, nõustudes sellega, et osa Laenulepingutest tulenevaid kohustusi võib olla täitmata, on esitanud põhjendused, miks hageja ei või Laenulepingutest tulevate kohustuste täitmist nõuda. VÕS § 101 lg 3 sätestab, et võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevaid õiguskaitsevahendeid niivõrd, kui selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Sellest tulenevalt on kostja kasutanud õiguskaitsevahendina VÕS §-s 101 lg 1 punktis 2 sätestatut ning keeldub võlgnetava kohustuse täitmisest. Kohus ei nõustu kostja väidetega. Kostja väitel: 1.Kostja täitis laenuraha arvel riiklikku kohustust. Maailmapangalt, Svensk Exportkreditilt ja Euroopa Pangalt võttis laenu Eesti Vabariik. Laenude võtmise lepingud on ratifitseeritud Riigikogu poolt. Kuid laenulepingud sõlmis Eesti Vabariik laenuraha edasilaenamiseks all-laenulepingute alusel kohalikele

omavalitsustele. See tingimus oli kokku lepitud Maailmapangaga sõlmitud lepingus selgesõnaliselt (artikkel III § 3.01. alapunkt (b): Laenusaaja laenab edasi EE-le (Eesti Energia) Tallinnale ja Tartule nende laenu osa all-laenu lepingutega, mis sõlmitakse laenusaaja, EE, Tallinna ja Tartu vahel tingimustel, mida Pank on heaks kiitnud). Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1 kohaselt oli elamu- ja kommunaalmajanduse korraldamine kohaliku omavalituse pädevuses. Ühestki seadusest ei tulenenud Eesti Vabariigi kohustust rekonstrueerida Tartu linnas asuvad katlamajad ja soojatrassid. Kohus ei jaga kostja seisukohta, et võttes Maailmapangalt ja Euroopa Pangalt laenu soojamajanduse rekonstrueerimise eesmärgil võttis riik (mingiks ajavahemikuks ja ainult Tartu ja Tallinna osas?) endale seadusega kohalike omavalitsuste pädevusse antud ülesande lahendamise, seda enam, et juba Maailmapangaga laenulepingu sõlmimisel nähti ette laenu edasilaenamine Tartule, Tallinnale ja Eesti Energiale;

(Maailmapanga lepingu artikkel III § 3.01 (b)) ning nende lepingute täitmise osas ei ole Eesti Vabariik Maailmapanga ees mingeid kohustusi võtnud. Seadusest tuleneva koostöökohustuse kohta on kohtu seisukohad toodud tasaarvestuse nõude rahuldamata jätmise põhjenduste juures.

kohustus oli väljendatud. Kui võlgnik ei ole rahalist kohustust õigeaegselt täitnud, võib võlausaldaja nõuda tasumist kas kohustuse sissenõutavaks muutumise või tegeliku tasumise ajal kehtiva vahetuskursi alusel. Seadus kaitseb võlausaldajat. Kui võlgnik on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega, on võlausaldajal õigus valida, kas ta nõuab tasumist kohustuse sissenõutavaks muutumise ajal kehtiva vahetuskursi või tegeliku tasumise ajal kehtiva vahetuskursi alusel. Kui hagi rahuldatakse, siis kohtuotsuse täitmisel on võlausaldajal jällegi valida – kas vahetuskurss kohtuotsuse täitmise seisuga või kohustuse sissenõutavaks muutumise seisuga. Probleemi ei ole valuutaga, mille vahetuskurss ei muutu (euro) (vt Võlaõigusseadus I Kommenteeritud väljaanne lk 287). 6) Kostja tasaarvestuse nõue. Tartu linn on kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt kõige varasemalt viidanud kahju tekkimisele 21.09.2000 kirjas Rahandusministeeriumile (tl-d 89-90). Kirja kohaselt on Tartu linnale valuutariski kandmise kohustuse jäämise tõttu kallinenud saadud laen 67 000 000 krooni võrra. Üldse on Tartu linn saanud soojamajanduse rekonstrueerimise tõttu kahju ligikaudu 150 000 000 krooni. Nõuet Eesti Vabariigile ei esitatud. Kostja kirjas Rahandusministeeriumile 25. aprillist 2003 nr 6.3.-1.2/4452 (tl-d 102-120) ei ole samuti kahju hüvitamise nõuet esitatud. Kostja on märkinud, et „Rahandusministeerium on oma tegevusetusega kursiriski maandamisel tekitanud Tartu linnale olulises ulatuses kahju.“ (tl 107). Kirja lõpus on märgitud „Ettepanekust keeldumisel on Tartu linn valmis kasutama kõiki õiguslikke vahendeid oma õiguste kaitsmiseks, sealhulgas kahju hüvitamise ja muude nõuete esitamist.“ Kahjusumma suurust selles kirjas nimetatud ei ole. Hilisemaid Tartu linna kirju hagejale, kus oleks nimetatud ka nõutav kahjusumma, ei ole kohtule esitatud. Eelnevalt tsiteeritud kiri on lisatud kostja esialgsele vastusele hagiavaldusele, esitatud 30.06.2005. Ka selles esialgses vastuses hagile ei ole mainitud kahju hüvitamise nõuet. 30.11.2005 on kohtule esitatud kostja tasaarvestuse nõue täpselt hageja poolt nõutava summa ulatuses. Kostja väidab, et selles ulatuses, nagu hagi kostja vastu rahuldatakse on hageja kostjale ka kahju tekitanud. Kohtuvaidluse käigus esitatud tasaarvestuse avaldus ja sellega kaasnev vastuväide, mis tehakse juhuks, kui kohus teise poole nõude rahuldab, ei ole tingimuslikuks tasaarvestuseks VÕS § 198 tähenduses, vaid tegemist on protsessuaalse tasaarvestusega (Võlaõigusseadus I Kommenteeritud väljaande lk 667-668). VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tl-l 30 oleva kirja kohaselt on Rahandusministeeriumi Riigikassa osakond tasunud 21.09.2000 laekunud 230 100 011 kroonist Maailmapangale USA dollarites saadud laenu osa summas 7 117 161.33 USD, 08.11.2000. aastal. Kohustuse osalise täitmisega on selles osas kohustus lõppenud. All-laen on edastatud ka laenuandjale. TsK § 176 sätestas kohustise osalise täitmise võimaluse kreeditori nõusolekul, kusjuures kreeditoril oli õigus kohustise täitmist osade kaupa mitte vastu võtta. Käesoleval juhul on Eesti Vabariik võtnud laenukohustuse osalise täitmise vastu 21.09.2000.a. TsK § 233 lg 1 kohaselt nõuetekohaselt teostatud täitmine lõpetab kohustise. Kohustise täitmine ei võta huvitatud poolelt õigust nõuda kahju hüvitamist. Kuid hiljemalt kohustise täitmise päevaks on selge

või peab selge olema, kas ja kui suur on kohustatud isikul seoses kohustise täitmisega tekkinud kahju, kui tehingu teine pool ei võtnud väidetavalt tarvitusele abinõusid kohustatud isiku kahjude vähendamiseks. Kahju hüvitamise nõude aegumise tähtaeg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest (kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 116 kohaselt). Kohus on seisukohal, et võla osalise tasumise tõttu ei saa kostja enam nõuda tasaarvestuse tegemist 7 117 161.33 USD suuruse makse osas, sest nõue on aegunud. VÕS RakS § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatut enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Seega aegus kostja tasaarvestuse nõue 7 117 161.33 USD suuruse laenusumma Saksa markadesse konverteerimise taotluse esitamata jätmise alusel 30. juunil 2005, so kolme aasta jooksul alates 01.07.2002 TsÜS § 146 lg 1 alusel: tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Kostja väide, et aastatel 2002 kuni 2005 toimusid läbirääkimised tasaarvestuse nõude osas, mis peatas aegumise kulgemise, ei ole millegagi tõendatud. Kostja on paaril korral kirjalikult viidanud kahju hüvitamise nõude esitamise võimalusele, kuid ei ole seda teinud isegi tähtaja viimasel päeval, so 30.06.2005 esitatud kirjalikus vastuses hagiavaldusele. Kohus järeldab sellest, et kahju hüvitamise nõuet kostjal kuni 30.11.2005 ei olnud. Tartu LV 25.04.2003 kirjast Rahandusministeeriumile (tl-l 117) nähtub, et Tartu linn loeb sobivateks omapoolseteks õiguskaitsevahenditeks: 1) kahju hüvitamise nõudmist ja 2) võlgnetava kohustise täitmisest keeldumist. Kohus on seisukohal, et kuni 30.11.2005 kasutas Tartu linn, viidates hageja poolt hea usu põhimõtte rikkumisele ja koostöökohustuse täitamata jätmisele jne, õiguskaitsevahendina VÕS § 101 lg 1 p 3 sätestatud õigust oma võlgnetava kohustise täitmisest keelduda. Tasumata jäi Maailmapangalt võetud laen Laenulepingu I alusel osaliselt, so 1 944 142.81 USD ulatuses, millele lisanduvad kõrvalkohustused (tl 99 olev tabel). Laenulepingu I tähtaeg oli aastani 2009. Laenuleping I öeldi üles 17. maist 2004. Kohus on seisukohal, et selles osas ei ole tasaarvestuse nõue aegunud. Hagejal püsis kuni lepingu ülesütlemiseni vähemalt teoreetiline võimalus taotleda lepingutingimuste (valuutavääringu) muutmist. Kostja tasaarvestuse nõude aluseks on asjaolud, et 1) hageja ei konverteerinud Laenulepingu I alusel saadud dollari-laenu Saksa markadesse või 2) hageja ei taotlenud Maailmapangalt USA dollarites väljamakstud laenusumma konverteerimist Saksa markadesse. Valuuta konverteerimise kohustust Eesti Vabariigi poolt ei näinud Laenuleping I ette. Selline kohustus peab olema sõnaselgelt lepingus olemas. Tuletada vahendatava valuutalaenu konverteerimise kohustust üldisest kaasaaitamise ja koostöö kohustusest ei ole võimalik. Valuutariski kandmine on konkreetne lepinguga määratav kohustus ning käesolevas vaidluses on valuutarisk jäetud sõnaselgelt laenusaaja kanda (Laenulepingu I punktid 2.02. (b), 2.03., 2.04. ja 2.05.). Mis puutub väljamakstud dollari-laenu hilisema konverteerimise taotlemisse Maailmapangalt, siis kohus möönab, et Eesti Vabariigil oli ainsana selline võimalus. TsK § 173 lg 2 on sätestatud põhimõte, mille kohaselt on võlasuhte osapooled kohustatud osutama teineteisele kaasabi neil lasuvate kohustuste täitmisel. Vastavalt VÕS §-le 23 lg 1 võivad lepingupoolte kohustused olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka 1) lepingu olemusest ja eesmärgist; 2) lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast; 3) lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest; 4) hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest.

Tartu linnal ei olnud võimalik muuta Maailmapangaga sõlmitud laenulepingu tingimusi. Küll aga oli Tartu linn seotud Eesti Vabariigi ja Maailmapanga vahel sõlmitud laenulepingu tingimuste ja kokkulepetega, mis on otsesõnu väljendatud ka Laenulepingus I. Järelikult võib tunnistada Eesti Vabariigil laenu vahendajana Tartu linna suhtes teatud koostöö või kaasaitamise kohustuse olemasolu, mis tuleneb lepingu olemusest (alllaenuleping, mis tähendab Maailmapanga laenu vahendamist Eesti Vabariigi poolt). Samuti võis Tartu linnal tekkida kahju seoses USA dollarites võetud laenu kallinemisega dollari kursi järsu tõusu tõttu. Kuid Eesti Vabariigilt ei saa Tartu linn tasaarvestuse korras kahju hüvitamist nõuda, samuti keelduda omapoolselt kohustuse täitmisest, kuna: 1) hageja ei ole rikkunud koostöökohustust taotluse esitamata jätmisega Maailmapangale laenu dollari-osa konverteerimiseks Saksa markadesse, sest Maailmapanka on informeeritud. Kostja on oma kirjas tl-l 209 nr 1-12/1057, 18.07.1997 teatanud Rahandusministeeriumi välislaenude ja –abi osakonna juhatajale, et „1997 .a. laenukohustuse õigeaegselt tasumata jätmise põhjuseks toob AS Anne Soojus hetkel neile ebasoodsa valuuta kursi.“ Kostja kirjas 1-10/1101, 11.05.1998 samale adressaadile viidatakse Tartu linna varasemale kirjale 30.01.1998 nr 1-10/214 ning palutakse veelkord kaaluda võimalust muuta BITS laenu osa DEM-idesse sama seisu ja tingimustega kui Maailmapanga laen (tl 210). Samasisulise kirja nr 1-10/1119 on Tartu LV esindaja K. Sahk andnud Maailmapanga esindajale C. Gochenourile 13.05.1998 (tl-l 211). Maailmapanga delegatsiooni aruandest (tl-d 212-220) ilmneb, et 1999.a maikuus teavitati Maailmapanga delegatsiooni veelkord probleemist: „kõik projektis osalejad väljendasid soovi muuta Maailmapanga edasilaenu-lepingu vääring USA dollarist Saksa margaks...“. Koostati tegevuskava: „Rahandusministeerium ja Maailmapanga Tallinna Büroo jõudsid kokkuleppele uurida igakülgselt võimalusi Maailmapanga laenu esimese osa ümberkonverteerimiseks DEM-i laenuks.“ (tl 212); 2) kui lugeda tuvastatuks, et hageja on siiski rikkunud lepingu olemusest tulenevat koostöökohustust, sest ei saavutanud juba väljamakstud dollarilaenu osa Saksa markadesse konverteerimist Maailmapanga poolt, ei saa kostja hagejalt nõuda tasaarvestuse korras kahju hüvitamist, kuna valuutakursi muutumisest tekkida võiv kahju ei olnud lepingu sõlmimisel ette nähtav. VÕS § 127 lg 3 kohaselt lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal. Kumbki Laenulepingu I lepingupool ei näinud ette ega saanud ette näha dollari kursi muutumisi järgmise 6 aasta jooksul; 3) kostja kahju olemasolu ja suurust ei ole võimalik kindlaks teha, sest a) Maailmapanga delegatsiooni 3.-7. mai 1999 aruandes kajastus asjaolu, et Rahandusministeerium pidi uurima võimalusi Maailmapanga laenu esimese osa konverteerimiseks DEM-laenuks. Sellest aruandest ei nähtu, millistel tingimustel oleks Maailmapank olnud nõus juba väljastatud laenu konverteerima. Arvestada tuleb asjaoluga, et juba väljastatud nö dollarilaenu puhul võib pank laenu hilisema konverteerimise korral rakendada mitmesuguseid rahalisi instrumente enda kursiriskide maandamiseks; b) laenu ja kõrvalkohustuste osaline tasumine toimus kostja initsiatiivil ajahetkel, mil dollari kurss eesti krooni suhtes oli kõrgeim; c) kostja jaoks oli laen kallinenud lisaks dollari kursi tõusule ka kostja poolse viivituse tõttu, mis tõi kaasa kohustuse maksta viiviseid põhisummalt ja intressilt. Ja lõpuks tõendist, mille esitas kohtule kostja ning mille kasutamise vastu vaidles hageja. Tl-del 221-226 on Maailmapanga Laenu kasutamise lõpparuanne seisuga 23.06.2000. Kohus möönab, et tegemist on tõendiga, millel puuduvad andmed koostaja(te) kohta, kuid

dokument kajastab ilmselt käesolevale vaidlusele eelnenud olukorda. Selle kohaselt (tl 226): „Majanduslik olukord kaugkütte ettevõtetes üldiselt paranes projekti perioodil, kõik ettevõtted tootsid kasumit Projekti lõpus, erandina mitmed Tartu kaugkütte ettevõtted. Selle tulemusena kõik ettevõtted maksavad tagasi laene Maailmapangast, NUTEK-ist ja EBRD-st vastavalt graafikutele, välja arvatud Tartu, kus ainult osa Maailmapanga laenust on tasutud Rahandusministeeriumile, kes on maksnud laenu edasi oma reservfondidest. Kui kaugkütte erastamine Tartus on edukas, makstakse laenud tagasi koos tekkinud viivistega.“.

KOHTUKULUD

TsMS ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kohaldatakse seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hageja on maksnud riigilõivu 1 598 544.12 krooni, milline summa tuleb kostjalt hagi täieliku rahuldamise tõttu hageja kasuks välja mõista. Hageja esindajad on esitanud kostjalt õigusabi kulude väljamõistmise taotluse. TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus kostjalt välja mõista hagejale osutatud õigusabi tasu ja kulude katteks kuni 5 % rahuldatud hagi hinnast. Hageja nõue 210 229.15 krooni suuruse õigusabikulu väljamõistmiseks on seaduslik ja põhjendatud arvestades kohtuasja mahtu ning kestust. Nõutav õigusabi kulu ei ületa seadusega sätestatud piirmäära. Kostja kohtukulud jäävad kostja enda kanda.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.