Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

põhivõlgnevus, 7 264 822.70 (seitse miljonit kakssada kuuskümmend neli tuhat kaheksasada kakskümmend kaks krooni ja 70 senti) kr intressivõlgnevus ja 4 430 546.06 (neli miljonit nelisada kolmkümmend tuhat viissada nelikümmend kuus krooni ja 6 senti) kr viivisvõlgnevus; - all-laenulepingust 2-27-94 (laenuleping II) tulenevate kohustuste katteks kokku 11 125 924.87 (üksteist miljonit ükssada kakskümmend viis tuhat üheksasada kakskümmend neli krooni ja 87 senti) kr, millest 8 586 440.70 (kaheksa miljonit viissada kaheksakümmend kuus tuhat nelisada nelikümmend krooni ja 70 senti) kr moodustab põhivõlgnevus, 1 594 825.24 (üks miljon viissada üheksakümmend neli tuhat kaheksasada kakskümmend viis krooni ja

senti) kr intressivõlgnevus ja 944 658.94 ( üheksasada nelikümmend neli tuhat kuussada viiskümmend kaheksa krooni ja 94 senti) kr viivisvõlgnevus.

Menetluskulude jaotus

Mõista Tartu linnalt välja menetluses tasutud riigilõivu katteks 1 579 648.43 ( üks miljon viissada seitsekümmend üheksa tuhat kuussada nelikümmend kaheksa krooni ja 43 senti) kr Eesti Vabariigi kasuks. Apellatsioonimenetluses kantud muud menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

ennetähtaegse tagastamisega. Samas teatas hageja, et esitatud võlgnevuse arvestusele võivad lisanduda Maailmapanga ja Svensk Exportkredit poolt nõutavad laenu ennetähtaegse tagastamise tasud. 21.09.2000 kirjas teatas kostja, et tagastab samal kuupäeval ennetähtaegselt all-laenulepingu nr 7-2-94 alusel laenatud summa suuruses 230 100 011 krooni. Hageja arvestuste kohaselt piisas laekunud summast vaid võlgnevuse osaliseks kustutamiseks. Hageja teavitas sellest kostjat 29.12.2000 kirjas: all-laenulepingust nr 7-2-94 tulenevalt kustutati täies ulatuses vaid Svensk Eksportkredit laen summas 5 257 806.51 USA dollarit, Maailmapangalt saadud laen osaliselt summas 7 117 161.33 USA dollarit ja osaliselt Maailmapangalt saadud laen summas 621 007.53 Saksa marka. Hageja ütles 06.05.2004 kirjaga Laenulepingu I üles alates 17.05.2004. Ülesütlemise põhjusena märkis hageja kostja poolse all-laenulepingu olulise rikkumise, milleks oli asjaolu, et kostja ei olnud alates 21.09.2000 teostanud ühtegi lepingujärgset makset. Hageja väitel oli laenujäägiks kirja saatmise momendil 1 944 142.81 USA dollarit. Laenuleping II lõppes tähtaja saabumisega 05.02.2003. 13.04.2005 esitas Eesti Vabariik Rahandusministeeriumi kaudu hagiavalduse Tartu linna vastu Laenulepingust I tuleneva võlgnevuse summas 33 694 740.16 krooni ja Laenulepingust II tuleneva võlgnevuse summas 11 977 953.90 krooni sissenõudmiseks. 02.02.2007 avalduses suurendas hageja nõuet intressi ja viivise osas. Hagiavalduse esitamisel lähtus hageja kostja võlgnevuse arvutamisel 01.04.2005 seisust. 01.02.2007 seisuga moodustas hageja nõue kostja vastu kokku 52 122 673.70 krooni ning jagunes järgnevalt: Laenulepingust I tulenev kostja võlgnevus 3 223 808.04 USA dollarit ehk 38 775 963.05 Eesti krooni, millest 1 944 142.81 USA dollarit ehk 23 384 149.77 Eesti krooni on põhivõlgnevus, 937 327.78 USA dollarit ehk 11 274 178.50 Eesti krooni intressivõlgnevus ja 342 337.44 USA dollarit ehk 4 117 634.78 Eesti krooni viivisvõlgnevus; Laenulepingust II tulenev kostja võlgnevus 13 346 710.65 Eesti krooni, millest 548 773.58 eurot ehk 8 586 440.70 Eesti krooni on põhivõlgnevus, 247 459.60 eurot ehk 3 871 899.81 Eesti krooni intressivõlgnevus ja 56 777.20 eurot ehk 888 370.14 Eesti krooni viivisvõlgnevus. Hagiavalduse kohaselt ei olnud kostja teostatud tagasimakse 230 100 011 krooni piisav isegi 21.09.2000 seisuga Laenulepingust I tulenevate kohustuste katmiseks. Nimetatud asjaolu pidi olema ka kostjale teada, kuivõrd 12.09.2000 kirjaga olid kostjale teatatud Laenulepingu I alusel tasumisele kuuluvad summad. Hageja on Laenulepingutest I ja II tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitnud ning laenusumma kostjale väljamaksnud. Seega on hagejal kooskõlas TsK §-dega 173 lg 1; 174 ja 272 lg 1 õigus nõuda kostjalt laenusumma ning sellelt arvestatud intresside ja viiviste tasumist vastavalt Laenulepingute I ja II tingimustele.

konverteerimise võimaluse 1997 mais-juunis. Sellest tulenes kostjal märkimisväärne kahju, mida hagejal oleks olnud võimalik vältida. Hageja ütles Laenulepingu I üles, mille juriidiliseks tulemuseks on võlaõigusseaduse kohaselt mõlema lepingupoole vabanemine nende lepinguliste kohustuste täitmisest (lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima). Kuna materiaalne alus täitmisnõude esitamiseks puudub, siis tuleb hagi jätta VÕS § 101 lg 2 alusel rahuldamata. Kostja palus juhul kui kohus peaks hagi rahuldama, tasaarvestada rahuldatud nõue täielikult hageja poolt Laenulepingus I sätestatud koostöökohustuse rikkumisega kostjale tekitatud kahjuga. Juhul, kui hageja oleks laenusumma USA dollaritest Saksa markadesse ümber konverteerinud, ei oleks kostjal kahju tekkinud. Kostjale tekitatud kahju on kostja 13.03.2006 täiendavate seisukohtade kohaselt vähemalt 45 672 694.06 krooni.

MAAKOHTU LAHEND

peale sama suureks (arvestamata viivise ja intressi lisandumist, arvestus hagihinna suurendamise avalduse lisas 5). Kohus aktsepteeris hageja seisukohti selles, et 02.02.1995 ja 02.02.1996 väljamakstud laenusummadelt arvestati intressi järgmisel intressiperioodil, kuna väljamakseid ei teinud hageja. Kostja 04.03.2002 kirjast hagejale ilmneb, et kostja on 21.09.2000 maksega lugenud kaetuks kõik laenude põhisummad, trahvid, intressid, viivised ja lugenud sellega ka laenukohustused hageja ees lõpetatuks. Kostja ei väida, et tasutud summa suurus põhineb mingitel arvutustel, millest nähtub, et see katab põhivõlad ja kõrvalkohustused. Hageja teatas 29.12.2000 kirjaga, et Svensk Exportkredit ja Maailmapanga laenu võlgnevust vähendati/kustutati järgmiselt: - Svensk Exportkredit laen kustutati täies ulatuses, summas 5 257 806.51 USA dollarit - Maailmapanga USA dollari osa kustutati summas 7 117 161.33 USA dollarit - Maailmapanga Saksa marga osa kustutati osaliselt, summas 621 007.53 Saksa marka. 11.10.2002 kirjas on hageja toonud välja kostja võlad ja kohustused. Seisuga 08.10.2002 oli kostja võlg 412 193.98 dollarit ja kohustused 2 389 700.24 dollarit Laenulepingu I alusel. Laenulepingust II tulenev võlg oli sama kuupäeva seisuga 532 425.90 eurot ja kohustused 648 573.25 eurot. Kirjale oli lisatud 8 graafikut: laekumised kuni 11.09.2000; intressi ja kohustistasu arvestus BITS-laenu osa; intressi ja kohustistasu arvestus Maailmapanga osa; laekumised; laenu põhiosade arvestused; Tartu linna kohustused 21. septembriks 2000. Asjaolu, et kostja tasutud 230 100 011 kroonist ei piisanud isegi Laenulepingust I tulenevate kohustuste katmiseks, tuleneb sellest, et 21.09.2000 makse tegemise ajaks oli kostjal tekkinud intressivõlg enam kui 2 300 000 USA dollari ulatuses, viivis intressivõlalt oli ligi 400 000 USA dollarit ja viivis põhisumma võlalt 30 000 USA dollarit. Seega kulus ligi kolm miljonit USA dollarit kõrvalkohustuste kustutamiseks. Dollari praktiliselt maksimaalne kurss vähendas veelgi kustutatavate laenusummade ja kõrvalkohustuste suurust (tabel tl 152). Laen võis olla kallis, samas ei olnud kostjal keeldu võtta mujalt soodsamalt laenu, refinantseerides Laenulepingutest I ja II tulenevad kohustused. Kostja esindaja J. Mölderi väitel oli kohalikel omavalitsustel 1994. a peaaegu võimatu laenu saada, samas riigilt saadud soojaettevõtted ja -trassid olid amortiseerunud, laenu pakkumine tuli ära kasutada. Vaidlust ei ole ka selles, et USA dollarites kokku lepitud valuutavääring rahuldas algul kostjat. 3) Laenulepingud I ja II on tsiviilõiguslikud lepingud Kostja ei ole millegagi põhistanud väidet, et Laenulepingutega I ja II andis Eesti Vabariik Tartu linnale tagastamatuid rahalisi vahendeid riigi kohustuste täitmiseks. Nii lepingute sisust kui kostja käitumisest laenusummade osalisel tagastamisel ja kõrvalkohustuste osalisel täitmisel saab järeldada, et Tartu linn käsitles saadud rahalisi vahendeid laenuna. Teatud eesmärgi saavutamiseks antud laen ei muuda laenulepingut mingiks muuks lepinguks. Laenuleping II lõppes tähtaja saabumisega 05.02.2003 ja Laenuleping I ülesütlemisega 17.05.2004. Laenulepingu I ülesütlemine hageja 06.05.2004 kirjaga on toimunud kooskõlas seadusega, sest alates 21.09.2000 ei ole kostja maksnud ühtegi lepingujärgset makset. Kostja on Laenulepingutest I ja II tulenevaid kohustusi rikkunud. Tasumata on laenusummad, intressid ja viivised hageja poolt arvutatud suuruses. Laenu ennetähtaegne tagastamine Laenulepingu I kohustuste katmiseks toimus kostja algatusel, seega pidi kostja kandma ka kõik ennetähtaegsete tagasimaksete tegemisega kaasnevad kohustused. Seadusega kooskõlas ei ole kostja väide, et 230 100 011 krooni tagastamisega, olles hagejale üle andnud laenurahaga rekonstrueeritud soojaettevõtte müügist saadud kogu tulu, on kostja kogu laenu

tagastanud. Laen tuleb tagastada selles ulatuses nagu see saadi (TsK § 272 lg 1), mitte selles ulatuses, millises õnnestus laenusumma investeerimisega tulu saada. Kohus ei nõustunud kostja väidetega, miks hageja ei või Laenulepingutest tulevate kohustuste täitmist nõuda. KOKS § 6 lg 1 kohaselt oli elamu- ja kommunaalmajanduse korraldamine kohaliku omavalituse pädevuses. Kohus ei jaga kostja seisukohta, et võttes Maailmapangalt ja Euroopa Pangalt laenu soojamajanduse rekonstrueerimiseks, võttis riik endale seadusega kohalike omavalitsuste pädevusse antud ülesande, seda enam, et juba Maailmapangaga laenulepingu sõlmimisel nähti ette laenu edasilaenamine Tartule, Tallinnale ja Eesti Energiale; Tagastamisele kuulus laen selles valuutas, milles see oli välja makstud või muus valuutas, mis oli mõeldud edasilaenamiseks Tartu Linnavalitsusele (Laenulepingu I punkt 2.03). Järelikult vastavalt lepingule pidi kostja tagastama USA dollarites saadud laenu samas valuutas. Hageja ei konverteerinud valuutat ja ei pidanudki seda tegema, tulenevalt Laenulepingu I punktist 2.02 (b). Euroopa Panga laen anti Saksa markades, kõrvalkohustused tulid samuti tasuda Saksa markades, mis euro kasutuselevõtmisega konverteeriti eurodeks. Saksa marga ja euro kurss eesti krooni suhtes oli/on muutumatu, seega Laenulepingu II osas koostöökohustuse täitmata jätmisele kostja viidata ei saa. Kostja ei ole ümber lükanud hageja väidet, et Svensk Exportkredit laen tuli tagastada USA dollarites, vastavalt laenu andmise tingimustele. Alates 01.07.1997 maksti viimane osa laenust välja Saksa markades (52 966.10 Saksa marka). Vaidlust ei ole selles, et Maailmapanga laenust sai kostja Laenulepingu I alusel osa kätte ja pidi ka tagastama Saksa markades. Seega sai hageja koostöökohustus puudutada ainult Maailmapanga laenu USA dollarites välja makstud osa Saksa markadesse konverteerimise taotlemist. Kohus oli seisukohal, et tulenevalt Maailmapangaga sõlmitud lepingu artikkel III § 3.01 alapunktist (ii) võttis Eesti Vabariik kohustuse Maailmapanga ees ning sellest tulenevalt ka Laenulepingus I, rakendada kõiki meetmeid, mis on vajalikud Tartule tema kohustuste täitmiseks, tulenevalt kõikidest projektlepingutest. Rahalised vahendid anti üle alllaenulepingutega (Maailmapanga lepingu artikkel III § 3.01 (b)) ning nende lepingute täitmise osas ei ole Eesti Vabariik Maailmapanga ees mingeid kohustusi võtnud. Seadusest tuleneva koostöökohustuse kohta on kohtu seisukohad toodud tasaarvestuse nõude rahuldamata jätmise põhjenduste juures. Kohus nõustus kostjaga, et kostjal puudus võimalus kujundada hageja ja pankade vahel sõlmitud laenulepinguid. Rekonstrueerimistööde mahtude arutelust võttis kostja pädev esindaja P. Paalo osa, mille üle vaidlust ei ole. Kostja ei ole tõendanud, millist Laenulepingu I ja/või II osa ei saanud kostja kujundada. Kostja ei ole tõendanud, et talle ei sobinud laenusumma või -intress või valuutavääring või maksetähtpäevad vms Laenulepingute I ja II sõlmimise ajal ning ta soovis teistsuguseid kokkuleppeid. Laen võeti ja kasutati suuremas summas kui oli esialgu kokku lepitud. Kostja ei ole tõendanud, et Laenulepingud I ja II sõlmiti kostja tahte vastaselt, st kostja ei soovinudki laenu võtta. 4) Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et laenulepingu ülesütlemise korral ei saa nõuda laenulepingu täitmist, sest tegemist oleks mitme õiguskaitsevahendi üheaegse kohaldamise lubamatusega. VÕS § 399 lg 1 on sätestatud kreeditori kaks õigust lepingu rikkumise korral: 1) laenulepingu ülesütlemine ja 2) laenu kohese tagastamise, s.o lepingu täitmise nõude esitamine. Hageja on kasutanud lubatud õiguskaitsevahendeid, öeldes Laenulepingu I üles

kostjapoolsete lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise tõttu ning nõudes lepingu ülesütlemise tõttu kogu laenusumma kohest tagastamist, intresside ja viiviste tasumist. Kohustuse täitmise rikkumiseks on vastavalt VÕS § 100 võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. Kohustuse rikkumise korral võib võlausaldaja VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt võlgnikult õiguskaitseabinõuna nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 101 lg 2 lubab võlausaldajal kasutada kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitseabinõusid, mida saab üheaegselt kasutada. Seoses kohustuse täitmise nõudega täpsustab VÕS § 108 lg 1, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. 5) Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et kohus peab hageja nõude ümber arvestama 28.02.2007 seisuga üha soodsamaks muutuva USA dollari kursi tõttu. 6) Tasaarvestuse nõue tuleb jätta rahuldamata, sest kostjal puudub nõue, mida saaks hagiavalduses toodud nõudega tasaarvestada. Lisaks on osa tasaarvestuse nõudest aegunud. Valuuta konverteerimise kohustust hageja poolt ei näinud Laenuleping I ette. Tuletada vahendatava valuutalaenu konverteerimise kohustust üldisest kaasaaitamise ja koostöö kohustusest ei ole võimalik. Valuutariski kandmine on konkreetne lepinguga määratav kohustus ning käesolevas vaidluses on valuutarisk jäetud sõnaselgelt laenusaaja kanda (Laenulepingu I punktid 2.02 (b), 2.03, 2.04, 2.05). Mis puutub dollari-laenu hilisema konverteerimise taotlemisse Maailmapangalt, siis kohus möönis, et hagejal oli ainsana selline võimalus (TsK § 173 lg 2, VÕS § 23 lg 1). Kostjal ei olnud võimalik muuta Maailmapangaga sõlmitud laenulepingu tingimusi. Küll aga oli kostja seotud hageja ja Maailmapanga vahel sõlmitud laenulepingu tingimustega, mis on otsesõnu väljendatud ka Laenulepingus I. Järelikult võib tunnistada hagejal laenu vahendajana kostja suhtes teatud koostöö või kaasaitamise kohustuse olemasolu, mis tuleneb lepingu olemusest (all-laenuleping, mis tähendab Maailmapanga laenu vahendamist hageja poolt). Kostjal võis tekkida kahju seoses USA dollarites võetud laenu kallinemisega dollari kursi järsu tõusu tõttu, kuid hagejalt ei saa kostja tasaarvestuse korras kahju hüvitamist nõuda, samuti keelduda omapoolselt kohustuse täitmisest, kuna: hageja ei ole rikkunud koostöökohustust taotluse esitamata jätmisega Maailmapangale laenu dollari-osa konverteerimiseks Saksa markadesse, sest Maailmapanka on informeeritud; valuutakursi muutumisest tekkida võiv kahju ei olnud lepingu sõlmimisel ette nähtav (VÕS § 127 lg 3); kostja kahju olemasolu ja suurust ei ole võimalik kindlaks teha, sest: a) Maailmapanga delegatsiooni 03.-07.05.1999 aruandest ei nähtu, millistel tingimustel oleks Maailmapank olnud nõus juba väljastatud laenu konverteerima; b) laenu ja kõrvalkohustuste osaline tasumine toimus kostja initsiatiivil ajahetkel, mil dollari kurss eesti krooni suhtes oli kõrgeim; c) laen oli kallinenud ka kostjapoolse viivituse tõttu, mis tõi kaasa kohustuse maksta viiviseid.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1) Kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 399 lg 1 ja § 108 lg 1 ning jätnud kohaldamata VÕS § 101 lg 2. Kohus on vääralt tõlgendanud võlaõigusseaduse põhimõtteid sellest, milliseid nõudeid on võimalik üheaegselt esitada. Samuti on kohus vääralt samastanud Laenulepingu I ja II õigusliku käsitluse olukorras, kus ülesütlemine toimus vaid Laenulepingu I suhtes. Hageja ei saanud esitada pärast lepingute ülesütlemist lepingute täitmisnõuet. Täitmisnõude esitamine on välistatud nii õiguskaitsevahendite väära valiku kui hea usu põhimõtte rikkumise tõttu. Kohtu seisukoht, et tulenevalt VÕS § 108 lg 1 on täitmisnõude esitamine rahaliste nõuete korral alati võimalik, isegi juhul, kui kohustuse aluseks olnud leping on võlausaldaja poolt üles öeldud, on väär ja ei tulene seadustest ega kohtupraktikast. Väär on kohtu seisukoht, et VÕS § 399 lg 1 annab laenuandjale täiendava õiguskaitsevahendi – ülesütlemise õiguse koos samaaegse täitmisnõude esitamisega. VÕS § 399 on VÕS § 196 sätestatud erakorralise ülesütlemise üldregulatsiooni täpsustav säte laenu- ja krediidilepingute jaoks. Eelnevat kinnitab ka VÕS §-de 195 ja 398 omavaheline suhe, aga samuti VÕS § 400. VÕS § 399 lg 1 p 1, 2 ja 3 sätestavad laenu- ja krediidilepingute erakorralise ülesütlemise materiaalsed eeldused, mitte uue õiguskaitsevahendi. Ka võlaõigusseaduse seletuskirjas on seadusandja sedastanud eelnimetatud sätete kohta kostja seisukohta kinnitavalt, et „analoogiliselt teistele kestuslepingutele on ka laenulepingu juures detailsemalt reguleeritud laenulepingu erakorraline ülesütlemine.“ Riigikohtu tsiviilkolleegium on otsuses nr 3-2-1-134-06 sedastanud, et kuigi VÕS § 108 lg 1 ei näe tõepoolest ette asjaolusid, mis välistaksid raha maksmise nõude esitamist, ei saa sellest sättest teha järeldust, et võlgnik peab alati kokkulepitud ajal raha võlausaldajale ära maksma, sest nimetatud säte reguleerib võlgniku raha maksmise kohustuse rikkumise korral õiguskaitsevahendina raha maksmise kohustuse täitmise nõude esitamist, mitte aga raha maksmise kohustuse täitmise nõudeõiguse eeldusi. Käesoleval juhul ongi täitmata kohustuse täitmise nõudmise eeldused, sest hageja loobus ülesütlemisavalduse tegemisega täitmisnõude esitamise võimalusest. Isegi juhul, kui VÕS § 399 lg 1 tõesti sätestaks laenu- ja krediidilepingute jaoks VÕS § 101 lgle 1 täiendava õiguskaitsevahendi ülesütlemise ja täitmisnõude ühise ja üheaegse esitamise näol, ei ole hageja sellist õiguskaitsevahendit kasutanud, sest on 06.05.2004 kirjas esitanud selgesõnaliselt teate ainult Laenulepingu I ennetähtaegse ühepoolse lõpetamise kohta. Hageja ei ole koos ülesütlemisega esitanud nõuet laenu koheseks tagastamiseks. Hageja tahe ainult Laenuleping I üles öelda on ilmne ka faktist, et hageja tugineb teates ainult VÕS § 196. VÕS § 101 lg 1 on sätestatud näitlik loetelu õiguskaitsevahenditest, muuhulgas ka kohustuse täitmise nõue ja lepingu ülesütlemise õigus. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada. Sama sätte kohaselt ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt eelkõige õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 101 lg 1 p 4 on õiguskaitsevahendina sätestatud lepingu ülesütlemine, millele vastavalt VÕS § 116 lg 6 kohaldatakse VÕS § 196 sätestatut. VÕS § 196 sätestatud lepingu erakorraline ülesütlemine on nähtuvalt VÕS § 186 p 6 üheks võlasuhte lõppemise viisiks. Võlasuhte lõppemise ühtseid tagajärgesid ei ole VÕS § 186 alusel võimalik välja tuua. Õigusteoreetiliste seisukohtade põhjal (P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Üldosa. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2006, lk 618, p 10; V. Kõve. Lepingu ühepoolse lõpetamisega seotud küsimused võlaõigusseaduses. Juridica 2003/4, lk 233) võib väita, et käesoleva õigusvaidluse juures olulisteks ülesütlemise tagajärgedeks on ülesöeldud lepingu poolte vabastamine lepinguliste kohustuste täitmisest, täitmisnõude lõppemine ja ülesütlemisele järgnevate suhete lahendamine vastavalt lepingule. Eelkirjeldatu on loogiline

ka seetõttu, et ülesütlemine (ja taganemine) on kõige rangem õiguskaitsevahend, mis mõeldud juhuks, kui lepingu täitmine ehk pooltevaheline koostöö pole enam võimalik. Eelnevat kinnitab võlaõigusseaduse kommentaaris ühemõtteliselt väljendatud seisukoht „Olemuslikult ei saa samaaegselt esitada õiguskaitsevahendina lepingu täitmise nõuet ja lepingust taganeda.“ 2) Kohus ei ole käsitlenud kostja vastuväidet, et hageja poolne õiguskaitsevahendi kohaldamine on vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 101 lg 3 sätestab, et võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevaid õiguskaitsevahendeid niivõrd, kui selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Nimetatud piirang tuleneb hea usu põhimõttest tuletatud keelust kuritarvitada lepingust või seadusest tulenevaid õigusi (TsÜS § 138, VÕS § 6). Kostja seisukohta kinnitab Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-129-05, mis kehtestab põhimõtte, et kui hageja ei ole järginud õiguskaitsevahendi rakendamise formaalseid tingimusi, tuleb jätta hageja nõue rahuldamata. Hageja nõuab kohustuse täitmist olukorras, kus: Kostja täitis laenuraha (Laenulepingu I) arvel riiklikku kohustust. Laenulepingu I näol ei ole tegemist tavapärase tsiviilõigusliku laenulepinguga, vaid lepinguga, millega riik eraldas Tartu linnale raha riiklike kohustuste täitmiseks, soovides selle raha hilisemalt tagasi nõuda. Laenulepingu I aluseks oleva Maailmapanga laenulepingu eesmärgiks oli Eesti Energia, Tallinna ja Tartu Linnavalitsuse keskkütte rekonstrueerimise projektide finantseerimine. Maailmapanga lepingu lisaks 2 oleva projekti kirjelduse kohaselt on laenu andmise eesmärgina fikseeritud Eesti Vabariigi energiapoliitika ja keskküttemajanduse toetamine, mida tuleb käsitleda riiklikult olulise küsimusena. Riigil lasus siis ja lasub ka praegu nii poliitiline kui lepinguline vastutus selle projekti elluviimise eest. Eeltoodut kinnitavad ka teised lepingu sätted (Maailmapanga lepingu § 3.01 (a) iii, (b)). Maailmapanga laenuleping on ratifitseeritud. Teisisõnu on Eesti Vabariik kui lepingu üks pool, mitte omavalitsusüksus, võtnud endale rahalise kohustuse rekonstrueerida keskküttesüsteemi, mistõttu on selge, et laenusumma pidi olema mõeldud riiklike ülesannete täitmiseks. PS § 65 p 10 kohaselt otsustab Riigikogu riigilaenude tegemise ja riigile muude varaliste kohustuste võtmise. Kohus ei ole analüüsinud ka väidet, et kui Laenuleping I oli mõeldud omavalitsusüksustele nende oma ülesannete täitmiseks, siis miks ei sõlmitud laenulepingut otse omavalitsusüksuse ja Maailmapanga vahel. Kostjal puudus reaalne võimalus laenulepingute sisu kujundada. Tartu linn oli sunnitud kaasa minema Eesti Vabariigi valitud poliitilise suunaga energiamajanduse rekonstrueerimiseks. Eeltoodu osas on ilmekateks näideteks Laenulepingu I punktid 3.01 ja 3.02. Tähtsusetuks ei saa pidada riigi survet lepingute sõlmimiseks, mille olemasolu on kinnitanud linnapea Andrus Ansip 21.09.2000 kirjas Rahandusministeeriumile. Eesti Vabariik otsustas laenude võtmise soojamajanduse rekonstrueerimiseks kohalike omavalitsustega nõuetekohaselt kooskõlastamata. Samas ei saanud Tartu linn diskrediteerida Eesti Vabariigi mainet, keeldudes lepingute sõlmimisest ja projekti Tartut puudutava osa enda kanda võtmisest. Esitatud dokumendist nähtub, et P. Paalo viibis kaugkütte rekonstrueerimisprojekti tehnilistel aruteludel, mitte laenulepingu tingimuste arutamisel. Kostjat laenulepingu tingimuste läbirääkimistele ei kaasatud. Järelikult ei olnud kostjal võimalik lepingu sisu kujundada ka rekonstrueerimistööde mahtude osas. Lisaks ei oma see, mis oli P. Paalo isiklik seisukoht Laenulepingute sõlmimise osas, tähtsust, ta ei olnud isegi Tartu Linnavalitsuse liige. Samas ei ole tõendatud, et P. Paalo oleks pidanud Laenulepinguid I ja II kostja huve arvestavaks.

Kostja on kasutanud laenuraha riigilt saadud ja täielikult amortiseerunud vara kaasajastamiseks ning üle andnud kogu tulu, mida nimetatud vara eraomandisse andmisel oli võimalik selle eest saada. Kuigi Tartu linnale pandi riiklik kohustus formaalselt lepingu, mitte seadusega, oleks ka selle kohustuse täitmise vahendid pidanud tulema riigilt. Laenulepingute I ja II alusel saadud summadest parendati peamiselt küll Tartu linnale kuuluvate soojusettevõtete vara, kuid needsamad ettevõtted kuulusid varasemalt riigile ning munitsipaliseeriti olukorras, kus vajasid edasitegutsemiseks suuri investeeringuid. Kostja on hagejale 21.09.2000 teatanud, et loeb 230 000 000 krooni tasumisega kogu laenu tagasimakstuks. Nimetatud summa saadi AS Tartu Keskkatlamaja aktsiate müügist. AS Tartu Keskkatlamaja kasutas AS Anne Soojus trasse, kuhu oli paigutatud praktiliselt kogu saadud laen. Seega eeldas kostja põhjendatult, et kogu AS Tartu Keskkatlamaja aktsiate müügist 2000 septembris laekuv raha peaks katma Laenulepingutest I ja II tuleneva nõude. Eelnevalt oli kostja tasunud laenumakseid juba viie aasta vältel. Käesolevaks ajaks on kostja maksnud 171 155 959.13 krooni suurusest laenust tagasi kokku 298 915 234.10 krooni (sh põhisumma, intressid, viivised, kohustistasu). Hageja ei ole täitnud Laenulepingust I ja seadusest tulenevat koostöö- ja kaasaaitamiskohustust ning on jätnud põhjendamatult ja pahausklikult kasutamata laenusumma ümberkonverteerimise võimaluse Maailmapanga nõusolekul USA dollaritest Saksa markadesse 1997 mais-juunis. Sellest tulenes kostjal märkimisväärne kahju (49 840 715 krooni), mida hagejal oleks olnud võimalik vältida. Hageja on pahatahtlikult ignoreerinud kostja püüdlusi teha laenulepingute täitmine vähemkoormavaks, kõrvaldades valuutakursi muutusest tuleneva riski. Hageja ei laenanud kostjale oma raha, vaid välissubjektide rahalisi vahendeid, kusjuures Maailmapank oleks nõustunud laenu ümberkonverteerimisega. Hageja ei oleks saanud ümberkonverteerimisega kuidagi kahjustatud. Ka Laenulepingu II osas on hageja valitud õiguskaitsevahendi kohaldamine vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja nõuab Laenulepingust II tulenevate kohustuse täitmist olukorras, kus kostja täitis laenuraha arvel riiklikku kohustust, kostjal puudus reaalne võimalus Laenulepingu II sisu kujundada ning kostja on kasutanud laenuraha riigilt saadud ja täielikult amortiseerunud vara kaasajastamiseks ning üle andnud kogu tulu, mida nimetatud vara eraomandisse andmisel oli võimalik selle eest saada. 3) Laenulepingutest I ja II tuleneva kostja väidetava võlgnevuse suurus ei ole selge ja üheselt mõistetav. Kohus ei ole ümberlükanud ühtegi kostja seisukohta nõude ebaselguse kohta. Hageja on esimese astme kohtus märkinud, et Laenulepingutest I ja II tulenev võlgnevus kokku 01.04.2005 seisuga oli 45 672 694.06 krooni. Hagiavalduse kohaselt on Laenulepingust I tulenev kostja võlgnevus 2 794 041.23 USA dollarit, millest laenujäägilt 1 944 142.81 USA dollarit arvestatud intress moodustab 724 980.94 USA dollarit ja tähtajaks tasumata viivised 124 917.47 USA dollarit. Nõude esitamisel on lähtutud USA dollari kursist 01.04.2005 seisuga 1 USD: 12,0595 EEK. Laenulepingust II tulenev võlgnevus oli hageja arvutuste kohaselt 01.04.2005 seisuga 765 530.78 eurot (11 977 953.90 krooni), millest põhivõlg 548 773.58 eurot, intressid 180 437.06 eurot ja viivised 36 320.14 eurot. 02.02.2007 hagihinna suurendamise avalduses on summasid vähendatud lähtudes USA dollari kursist (seisuga 01.02.2007 1 USD: 12,0280 EEK) ning suurendatud lisandunud intressi ja viiviste osas. Hageja väidetav võlgnevus ei ole hageja esitatud teabe alusel üheselt tuvastatav ja arusaadav. Hageja väide, et vaidlus on üksnes metoodikas ja hagejal puudus intressiteatiste väljasaatmise kuupäeval informatsioon võimalike laenu väljamaksete osas, mis jäid kirjaliku teatise ja maksekuupäeva vahele, on selgelt väär.

Vead ei ole ainult intresside arvestuses. Kostja ei nõustu hageja arvutustega täies ulatuses. Näitena võib vaadelda Laenulepingust I tuleneva põhivõlgnevuse suuruse arvestamist: 29.12.2000, see on üle kolme kuu pärast 21.09.2000 makse teostamist, saadetud teate kohaselt pidid Laenulepingust I tuleneva laenu mõlemad USA dollari osad olema täies ulatuses kustutatud. Võlgnevus jäi hageja teatel 4 639 886.10 Saksa marka. 25.03.2002 kirjas viidatakse Laenulepingust I tulenevale põhisumma võlgnevusele summas 1 997 854 USA dollarit. 13.08.2002 kirjas märgitakse, et Laenulepingust I tulenev põhisumma võlgnevus on 2 397 643.08 USA dollarit. 10.10.2005 hageja selgituste lk 8 viidatakse tabeli 8 osas, et võlgnevus on jätkuvalt 1 944 148.81 USA dollarit, kuna kostja ei ole pärast 21. septembrit 2000 midagi tasunud. Hagiavalduses nõudis hageja Laenulepingu I põhisumma võlgnevuse tasumist summas 1 944 142.81 USA dollarit. Eeltoodust nähtub, et esmalt on hageja lugenud tasutuks Laenulepingu I põhisumma USA dollari osa täielikult ja sellest kostjat ka teavitanud. Seejärel (pärast USA dollari kursi märgatavat tõusmist) on ühel hetkel hakatud arvestama kostja võlgnevust USA dollarites. Selline sõnamurdlik ja eksitav käitumine on ilmselgelt kostjat kahjustav ning vastuolus hea usu põhimõttega. Nimetatud asjaolule on kostja juhtinud tähelepanu juba 13.09.2002 kirjas. 11.10.2002 vastuskirjas on hageja selgitanud, et ta lihtsalt muutis omal algatusel laenu erinevate osade katmist võrreldes varem kostjale antud informatsiooniga. Kui põhisumma on määratletud ebaõigesti, on ebaõiged ka arvestused intresside ja viiviste osas. Ka Laenulepingu II võlgnevuse arvestuses on vead. Hageja selgitab 10.10.2005 esitatud hagi täpsustuses, et esimene intressimakse tuli kostjal tasuda 05.02.1995. Esimese makse teostas kostja 06.02.1995 summas 10 230.81 Saksa marka (81 846.48 krooni), millega tasuti 5. veebruariks 1995 kogunenud intressid täies ulatuses. Võttes aga aluseks intressiarvestuse tabeli A1, selgub, et 02.02.1995 välja makstud summa 26 255.89 Saksa marka ei ole 05.02.1995 intressiarvestusse lülitatud, vaid on arvestatud järgmise perioodi arvestusse – samas intressimäärad on erinevad (02.02.1995 - 8,5125%; 05.05.1995 - 8,4500%). Kui 02.02.1995 välja makstud 26 255.89 Saksa marka lisada 05.02.1995 intressiarvestusse, on sellelt summalt arvestatud intress (26 255,89 x 3 päeva x intressimäär 8,5125/360) 18,63 Saksa marka. Seega on 05.02.1995 väljamakstud ja tagasimaksmata summa 628 595.61 Saksa marka ja intressisumma 10 249.44 Saksa marka (10 230,81 + 18,63). Lisaks on kohus jätnud põhjendamatult tähelepanuta Tartu linna 21.09.2000 kirjas toodu, mille kohaselt on Tartu linn juba 2000. a selgitanud, et Tartu linna poolne laenu ennetähtaegne tagastamine on iseseisev ja ei ole sõltuvuses Eesti Vabariigi ja Maailmapanga vahelise laenusuhte täitmisega, ehk kui hageja on kostjalt saadu tagastanud koheselt ka Maailmapangale ja on sellega seonduvalt tasunud leppetrahve, siis viimaseid ei saa arvestada kostja kohustustena. Kuna Laenulepingutest I ja II tulenev nõue ei ole mõistetav ja kontrollitav, ei ole arusaadav ka asjaolu, kas hageja nõuab kostjalt intressi ka võlasuhete lõpetamisele järgneva perioodi eest või mitte. Hageja ei ole esitanud arvestust, millest nähtuks, milliste konkreetsete perioodide eest intressinõue on esitatud. VÕS § 195 lg 2 kohaselt ei ole hagejal seaduslikku alust nõuda kostjalt ülesütlemisele järgneva aja eest intresside tasumist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on otsuses nr 32-1-29-06 asunud seisukohale, et intressi kui tasu krediidi kasutamise eest tuleb tasuda üksnes aja eest, millal krediiti reaalselt kasutati, st liisinguandjal ei ole liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral õigust kogu lepingu järgi loodetud intressitulule.

KOKS § 6 tulenevalt on soojamajanduse korraldamine kohaliku omavalitsuse kohustuseks. Laenulepingute I ja II sõlmimise vajadus ei tulenenud Maailmapanga, BITS-i, Euroopa Panga ja hageja vahel sõlmitud raamlaenulepingutest, vaid raamlaenulepingute sõlmimise tingis asjaolu, et muuhulgas Tartu linna keskküte vajas rekonstrueerimist ning kostjal ei olnud võimalusi selleks vahendite laenamiseks ilma hageja vahenduseta. Kostja esindaja J. Mölder on 28.02.2007 kohtuistungil selgitanud, et 1994. a ei olnud kohalike omavalitsuste tulubaas välja kujunenud, mistõttu oli neil sisuliselt võimatu laenu saada. Asjaolu, et raamlaenulepingute sõlmimise eesmärgiks oli laenusummade edasilaenamine muuhulgas kostjale, nähtub ka hageja ja Maailmapanga vahel sõlmitud laenulepingu § 3.01 (b). Samuti sõltumata sõlmimise eesmärgist on vastavad laenulepingud kostjale siduvad. Nõustuda ei saa argumentatsiooniga, mille kohaselt ei saanud kostja osaleda Laenulepingute I ja II sisu kujundamisel. Tõenditest nähtub vastupidine. Samas jääb arusaamatuks, millist õiguslikku tähendust omab asjaolu, kas kostjal oli võimalus Laenulepingute või raamlaenulepingute sisu kujundamises osaleda, kuna kostja sõlmis Laenulepingud I ja II vabatahtlikult. Kostja taotles kogu laenusumma väljamaksmist, kusjuures laenusummat Laenulepingute I ja II kehtivuse ajal suurendati. Väide, justkui „Tartu linn oli sunnitud kaasa minema Eesti Vabariigi valitud poliitilise suunaga energiamajanduse rekonstrueerimiseks“, on meelevaldne ega põhine tõenditel. Maailmapanga raamlaenulepingust ei tulenenud kostjale õiguslikult siduvaid kohustusi. Kostja nimel Laenulepingud I ja II allkirjastanud P. Paalo ei ole väitnud, justkui ei oleks Laenulepingute I ja II sõlmimine olnud kostja vaba tahte väljendus. Kui isegi eeldada, et kostja tundis moraalset kohustust Laenulepingud I ja II sõlmida, ei mõjutaks see Laenulepingute I ja II kehtivust. Faktiliselt oli kostjale tagatud võimalus osaleda ka raamlaenulepingute tingimuste, sh teostatavate rekonstrueerimistööde mahu, kujundamisel. Kostja esindaja P. Paalo osales Maailmapanga raamlaenulepingu sõlmimisele eelnenud läbirääkimistel Eesti Vabariigi delegatsiooni koosseisus. 15.04.1994 läbirääkimiste protokolli punktist 2 nähtuvalt kinnitas Eesti delegatsioon finantseeritava „projekti maksumuse, laenusumma, väljamaksegraafiku ja muud küsimused, mis jäid lahtiseks pärast tehnilisi arutelusid.“ Puudub alus eeldada, et P. Paalo oleks Eesti delegatsiooni koosseisus osalenud ilma sõnaõiguseta. Soojusettevõtete ja/või nende vara munitsipaliseerimise asjaolud ei oma Laenulepingute sõlmimise ja täitmise kontekstis tähtsust. Arvestades, et vara munitsipaliseerimine eeldab sellekohase taotluse esitamist kohaliku omavalitsuse poolt, ei saa väita, nagu oleks Tartu linna keskküttesüsteemi koosseisu kuuluva vara munitsipaliseerimine toimunud kostja tahtevastaselt. Laenu tagastamise ulatust ei ole võimalik siduda ka laenusaaja suutlikkusega laenusumma kasutamisega tulu teenida. Apellandi seisukoht, justkui oleks ta 171 155 959.13 krooni suurusest laenust tagastanud 298 915 234.10 krooni, on pahatahtlikult eksitav. Laenulepingute I ja II alusel väljastati laenusumma USA dollarites ning samas vääringus toimus ka laenu tagastamine. Suvaliste päevakursside alusel laenusumma ja/või tagasimaksete ümberarvestamine Eesti kroonidesse ei ole objektiivne ega anna adekvaatset ülevaadet laenu tagastamisest. Vale on väide, justkui soovinuks hageja Laenulepingute I ja II sõlmimisega vabastada ennast kõikidest soojamajanduse projekti elluviimisega seotud kohustustest ja riskidest. Maailmapanga ja teiste raamlaenulepingute alusel oli kohustatud isikuks hageja ning hagejal on tulnud tagastada Maailmapangale täies ulatuses ka kostjale edasi laenatud laenusummad.

Nn koostöökohustuse rikkumisel põhinevad argumendid on relevantsed üksnes Laenulepingu I osas. Seega ei õigusta apellandi väited Laenulepingust II tuleneva hageja nõude summas 13 346 710.65 krooni rahuldamata jätmist. Laenulepingu I osas on kostja 08.01.2007 esitatud täiendavates vastuväidetes võtnud omaks, et Laenulepingust I ei tulnud hagejale kohustust kostjale väljamakstud laenusummade ümberkonverteerimiseks. Teiseks, Laenulepingu I alusel kostjale väljastatud laenusummast 5 500 000 USA dollarit moodustas 30.05.1994 hageja, BITS ja Svensk Exportkredit vahel sõlmitud laenulepingu (BITS-leping) alusel saadud laen ning BITS-lepingu punkti 8.1 kohaselt oli hageja kohustatud tegema kõnealuse lepingu alusel kõik tagasimaksed BITS-ile USA dollarites, kusjuures vastavalt BITS-lepingu punktile 15.1 oli hageja kohustatud hüvitama BITS-ile kõik kahjud, mis võivad tekkida seoses laenu tagastamisega mistahes muus vääringus kui USA dollar, sh ent mitte ainult kõik vahetuskursside muutumisest tingitud võimalikud lisakulud. Eeltoodust tulenevalt puudusid hagejal võimalused BITS-ilt saadud laenusummade ümberkonverteerimiseks ning nn koostöökohustus sai laieneda üksnes Maailmapanga raamlaenulepingu alusel kostjale USA dollarites väljamakstud laenuosale. Ometigi vaidleb kostja vastu Laenulepingu I täitmisele tervikuna. Hea usu põhimõte asetab võlasuhte pooltele kohustuse osutada teisele poolele vajadusel kaasabi võimaldamaks neil endile võetud kohustuste täitmist, kuid ei võimalda nõuda õigustatud isikult enda kulul kohustatud isiku riskide maandamist ja/või enda kanda võtmist. Kursikõikumistest tuleneva majandusliku riski asetamine ühe poole kanda on kokkuleppe küsimus ning kokkuleppe saavutamise järgselt ei ole võimalik riski enda kanda võtnud poolel nõuda selle ülevõtmist teise poole poolt. Hageja nõustub kohtu seisukohaga, mille kohaselt puudus kostjal Laenulepingu I alusel väljastatud laenu jäägi ümberkonverteerimise kohustus ning seda ei ole võimalik tuletada ka üldisest kaasaaitamise ja koostöö kohustusest. Samuti märgib kohus õigesti, et faktiliselt informeeris hageja Maailmapanka kogu Laenulepingu I järgse laenujäägi Saksa markadesse konverteerimise soovist. Maailmapanga delegatsiooni aruandest (tl 212-220) nähtub, et Maailmapanga Tallinna büroo kohustus uurima igakülgselt võimalusi Maailmapanga laenu esimese osa ümberkonverteerimiseks Saksa markadesse, kuid reaalselt ümberkonverteerimiseni ei jõutud. Eelnevast tuleneb, et laenu ümberkonverteerimine ei olnud võimalik Maailmapangast tingitud asjaoludel. Kostjal oleks olnud võimalus väidetavalt ebamõistlikult koormavate kohustuste refinantseerimiseks mõne alternatiivse laenutootega. 3) Hageja esitatud võlgnevuse arvestus (hageja 10.10.2005 selgituse lisad 2 ja 3) on piisavalt ülevaatlik, selge ning üheselt mõistetav. Kostja ei ole suutnud esile tuua mistahes sisulisi vastuolusid nõude arvestuses. Vahetult pärast 21.09.2000 teostatud tagasimakset esines hageja arvestustes ebatäpsusi. Ebatäpsuste kõrvaldamiseks toimusid muuhulgas 2002. a mitmed kohtumised hageja ja kostja finantsistide vahel, mille tulemusena ebatäpsused kõrvaldati. Kostja ei ole selgitanud, milline oli Laenulepingutest I ja II tulenev kostja võlgnevus kostja hinnangul. Kogutud tõendite ja antud seletustega on kostja võlgnevuse suurus ja selle arvestamise metoodika tõendatud ning kostja ei ole suutnud põhjendada, et kostja võlgnes hagejale vähem kui otsusega välja mõisteti. Apellatsioonkaebuse väiteid Laenulepingu II võlgnevuse arvestuses vigade esinemise kohta on hageja kommenteerinud 03.01.2006 selgitustes maakohtule. 02.02.1995 väljamakstud laenusummalt arvestatud intressid ei kajastu vastavas intressiperioodis põhjusel, et hagejal puudus intressiteatiste väljasaatmise kuupäeval informatsioon võimalike laenu väljamaksete osas, mis jäid kirjaliku teatise ja maksekuupäeva vahele. Reaalselt teostas laenu väljamakseid Euroopa Pank, mistõttu jõudis informatsioon makse teostamise kohta hagejani mõnepäevase

hilinemisega. Arvestuse selguse huvides pidas hageja mõistlikuks kajastada väljamakse järgmises makseperioodis, st intressi tasumise kohustus nihkus väljamakselt edasi ühe makseperioodi (poolaasta) võrra. Kui hageja oleks arvestanud kõnealuse väljamakse selle väljamaksmise perioodi, olnuks eelnevalt kostjale saadetud intressiteatises esitatud tasumisele kuuluvad summad ekslikud ning kostjal oleks tekkinud intressivõlgnevus. Eeltoodust tulenevalt oli 02.02.1995 väljamakse kajastamine järgmises makseperioodis kostja huvides. Asjakohatu on apellandi väide, mille kohaselt on kohus jätnud tähelepanuta kostja 21.09.2000 kirjas toodud seisukoha, mille kohaselt ei saa hageja poolt laenu ennetähtaegsel tagastamisel Maailmapangale tasutud trahve käsitleda kostja kohustusena. Kohus on vastavaid argumente analüüsinud ja õigesti leidnud, et Laenulepingu I kohustuste ennetähtaegse täitmisega seotud kohustused pidi kandma kostja. Hageja ei ole trahvide tasumist kostjalt nõudnud. Nõude koosseisu kuuluva intressivõlgnevuse arvestus (sh intressinõude suurus ja intressi arvestamise aluseks olev periood) nähtub nii hageja 10.10.2005 selgituse lisaks olevatest tabelitest A2 ja B8 kui ka hageja 02.10.2007 kokkuvõtliku seisukoha lisadeks 5 ja 6 olevatest tabelitest. Kõnealustest tabelitest nähtub kostja intressivõlgnevus Laenulepingu I ja II osas nii laenulepingute lõpetamise/lõppemise päeva (17.05.2004 ja 05.02.2003) seisuga kui ka hagihinna suurendamise päeva (01.02.2007) seisuga. Arusaamatu on ka apellandi seisukoht, mille kohaselt ei ole kohus hagi rahuldades mõistnud, kas hageja nõuab intressi ka pärast Laenulepingute lõppemist järgneva perioodi eest või mitte. Apellatsioonkaebuse p 2.4 esitatud vastuväite näol on tegemist apellatsiooniastmes esmakordselt esitatud vastuväitega, mis tuleb jätta tähelepanuta, kuna apellant ei ole põhistanud selle esitamise lubatavust kooskõlas TsMS § 652 lg 4. Isegi juhul, kui apellandi uut vastuväidet sisuliselt menetleda, puuduks alus hagi rahuldamata jätmiseks, kuna esitatud tõendid võimaldavad kohtul määratleda intressivõlgnevuse suuruse Laenulepingu I osas 17.05.2004 seisuga ja Laenulepingu II osas 05.02.2003 seisuga. Parema ülevaatlikkuse ja täpsuse huvides esitab hageja täpsustatud laenuarvestused, milles on toodud hageja nõuded 30.05.2007 seisuga (sh intressiarvestus kuni Laenulepingute lõpetamise/lõppemiseni). Esitatud tabelitest nähtuvalt moodustab hageja nõue kostja vastu 30.05.2007 seisuga 45 454 615.44 krooni ning jaguneb järgnevalt: Laenulepingust I tulenev kostja võlgnevus kokku 2 948 744.23 USA dollarit ehk 34 328 690.57 Eesti krooni (lähtutud on Eesti Panga 30.05.2007 vahetuskursist 1 USD: 11,6418 Eesti krooni, mis hagiavalduse esitamise ja nõude suurendamise ajaga võrreldes on kostjale soodsam), millest 1 944 142.81 USA dollarit ehk 22 633 321.82 Eesti krooni moodustab põhivõlgnevus, 624 029.16 USA dollarit ehk 7 264 822.70 Eesti krooni intressivõlgnevus ja 380 572.25 USA dollarit ehk 4 430 546.06 Eesti krooni viivisvõlgnevus; Laenulepingust II tulenev kostja võlgnevus kokku 11 125 924.87 Eesti krooni, millest 548 773.58 eurot ehk 8 586 440.70 Eesti krooni moodustab põhivõlgnevus, 101 927.91 eurot ehk 1 594 825.24 Eesti krooni intressivõlgnevus ja 60 374.71 eurot ehk 944 658.94 Eesti krooni viivisvõlgnevus. TsMS § 376 lg 1 kohaselt on hagejal õigus hagiesemeks olevat nõuet intressivõlgnevuse osas täpsustada. Ülaltoodud täpsustust palub hageja käsitleda alternatiivsena ja juhinduda sellest juhul, kui kohtu hinnangul on põhjendatud esmakordselt apellatsiooniastmes intressinõude osas esitatud vastuväite sisuline menetlemine. Vastava vastuväite tähelepanuta jätmise korral jääb hageja 02.02.2007 esitatud hagihinna suurendamise avalduses toodu juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

hõlmatuks ka kostja apellatsioonimenetluses eraldi esile toodud vastuväite, et intressinõude alus langes lepingu ülesütlemisega ära. Ringkonnakohus märgib ka, et maakohus ei olnud seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7) ning vaidlusalune intressi õigusliku aluse küsimus on muuhulgas materiaalõigusnormi tõlgendamise ja kohaldamise küsimus, mida maakohus oli arvestades kostja vastuväiteid ja asjas esitatud asjaolusid õigustatud ka ise lahendama. Ringkonnakohus märgib, et intressi suuruse leppisid pooled kokku lepingu kehtivuse ajaks, so ajaks, mil laenusaajal oli lepingust tulenev õigus raha kasutada. Lepingu ülesütlemisega kaotas laenusaaja raha kasutamise õigusliku aluse, laenatud rahasumma muutus sissenõutavaks, seega kaotas sellest hetkest intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine. Käesolevas vaidluses on tegemist kestvuslepinguga, mis sõlmiti TsK kehtivuse ajal, kuid ülesütlemine toimus Võlaõigusseaduse kehtivuse ajal. VÕSRakS § 12 lg 1 kohaselt enne

Ringkonnakohus leiab, et kuigi apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, tuleb maakohtus välja mõistetud kohtuvälise kulu jaotus jätta muutmata. Apellatsioonimenetluses kantud kohtuvälise kulu jätab ringkonnakohus poolte enda kanda. Ringkonnakohus arvestab seeljuures hagihinda, hagi rahuldamise osakaalu nõudest, apellatsiooniastmes nõude vähendamise ulatust võrreldes esialgse nõudega ning asja keerukust. Ringkonnakohus muudab maakohtu poolt välja mõistetud riigilõivu suurust. Maakohtu otsuse kohaselt on hageja tasunud riigilõivu 1 598 544.12 kr. Hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 47 kohaselt tuli riigilõiv tasuda hagihinnalt. Arvestades hagi rahuldatud osa (45 454 615.44 kr) oleks nimetatud summalt tulnud hagi esitamise ajal tasuda riigilõivu 1 590 911.54 kr. Arvestades eeltoodut muudab ringkonnakohus maakohtu otsust välja mõistetud riigilõivu suuruse osas ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks 1 590 911.54 kr. Apellatsioonkaebuse esitamisel on apellant tasunud riigilõivu 750 000 kr, kuid arvestades TsMS § 133 oleks apellant pidanud tasuma 479 559 kr. Arvestades apellatsioonkaebuse rahuldatud osa (põhivõlg 31 219 762 kr) oleks riigilõivu suurus 468 296.43 krooni, seega tuleb vastustajalt apellandi kasuks välja mõista rahuldatud osa eest riigilõiv summas (479 559 – 468 296.43) 11 262.57 kr. Ringkonnakohus teeb tasaarvestuse riigilõivu nõuete osas (1 590 911.54 – 11 262.57) ja Tartu linnal tuleb Eesti Vabariigile hüvitada kohtumenetluses tasutud riigilõivu katteks 1 579 648.43 krooni.

Üllar Roostoja

Egon Konsand

Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.