2-15-17789/74 - Võlaõigus - Kommunaalteenuste osutamise lepingud (sh soojusenergia, elektrienergia ja veevarustuse lepingud) - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilko

1.PK (hageja) esitas 28.12.2015 hagi Harju Maakohtule Elektrilevi OÜ (kostja) vastu elektriühenduse katkestamise õiguse puudumise tuvastamiseks ja sellega tekitatud kahju 392 eurot hüvitamiseks. 18.01.2016 muutis hageja nõuet ja palus välja mõista üksnes kahju 392 eurot. Hageja kasutas võrguettevõtja võrguteenust kinnisasjal aadressil XXX, Tallinn alates 1994. aastast ja tasus korrektselt tarbitud elektrienergia eest vastavalt esitatud arvetele. Esimest korda pöördus kostja hageja poole sooviga arvesti välja vahetada 2014. a kevadel. 06.05.2015 ähvardas kostja hagejat, et katkestab elektriühenduse, kui hageja ei võimalda kostjale ligipääsu tarbimiskohas asuvale elektriarvestile selle väljavahetamiseks kaugloetava arvesti vastu. Hageja oli kostjat varem korduvalt informeerinud, et ta sai 2014. aasta suvel mootorvarjuõnnetuses raskelt vigastada, mistõttu peab pidevalt viibima välismaal taastusravil ja võrguettevõtjale ligipääsu võimaldamine tarbimiskohta ei ole võimalik. Eelnevast teavitas hageja kostjat taas 10.06.2015. Teavitusest hoolimata katkestas kostja 04.11.2015 hageja eramajas elektriühenduse. Ühendus oli katkestatud kuni 27.11.2015, mil rakendus hagi tagamise abinõu. Sel perioodil tekkis hagejale kahju. Nimelt oli hagejale kuuluvas eramajas elektrienergiast sõltuvuses nii elektriga köetav veetorustik kui ka turvasüsteemid. Veetorustiku jäätumise vältimiseks ning võimaliku vandalismi ja varguse vältimiseks oli hageja sunnitud kasutama diiselgeneraatorit, mis varustas perioodil 04.11.2015-26.11.2015 kinnisasja elektrienergiaga. Diiselgeneraatoriga maja kütmiseks kulus 442,61 eurot. Kuivõrd hageja oleks sel perioodil pidanud tasuma kostjale tarbitava elektrienergia eest, arvestas hageja eelnevast summast maha kulu, mida hageja oleks pidanud kandma juhul, kui kostja ei oleks võrguühendust katkestanud, s.o ca 50 eurot. Kostjal puudus õigus katkestada hageja eramajas elektriühendus, sest hageja ei olnud lepingut oluliselt rikkunud. Kostjal oli kohustus tarbijate olemasolevad analoogarvestid kaugloetavate arvestite vastu välja vahetada 01.01.2017. Kostja ei saanud nõuda arvesti väljavahetamist varem kui 01.01.2017. Isegi kui pidada kostjale arvestile ligipääsu mittevõimaldamist lepingurikkumiseks, oli see vabandatav, sest õnnetuse tõttu oli hageja töövõimetuse määr ligikaudu 100 %. Vastuseks kostja vastuhagile märkis hageja, et hageja ei rikkunud oluliselt võrgulepingut, kui ei esitanud aastaid arvesti näitusid või ei võimaldanud juurdepääsu. Hageja ei pidanud näitude esitamist oluliseks, kuivõrd viibis elumajas väga harva (üksikutel nädalavahetustel). Hageja tasus aastaid elektriarveid suuremas mahus, kui reaalselt elektrit tarbis. Poolte suhtele kohalduvate tüüptingimuste p 6.6 kohaselt, kui ostja ei esita arvesti näite, prognoosib võrguettevõtja arvesti näidud varasema või oodatava tarbimise alusel, s.t näitude mitteesitamine oli loomulik tegevus. Mõõtesüsteemile juurdepääsu mittevõimaldamine oli tingitud hageja raskest tervislikust seisundist. Ericsson Eesti Aktsiaseltsi kohustus kostjaga sõlmitud lepingu järgi paigaldama kostja klientidele ca 630 000 kaugloetavat arvestit, looma arvestite haldamiseks vastava haldussüsteemi, liidestama selle vastuhageja infosüsteemidega ning viima kõik arvestid

2.Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu. Kostja nõustus, et osutab hagejale võrguteenust aadressil XXX, Tallinn. Samuti selgitas, et Vabariigi Valitsuse 26.06.2003 määruse nr 184 „Võrgueeskiri“ § 39 kohaselt peavad kõik mõõtesüsteemid alates 01.01.2017 võimaldama mõõta aktiivenergiat kauglugemisseadmega. Sel põhjusel kuulutas kostja välja rahvusvahelise riigihanke kaugloetavate elektrienergia arvestite ning arvestite haldussüsteemi ostuks ja paigalduseks. Hankemenetluse tulemusena sõlmis kostja 30.07.2012 hankelepingu Ericsson Eesti Aktsiaseltsiga. Ericsson Eesti Aktsiaselts kohustus paigaldama kostja klientidele ca 630 000 kaugloetavat arvestit, looma arvestite haldamiseks vastava haldussüsteemi, liidestama selle kostja infosüsteemidega ning viima kõik arvestid üle kauglugemisele. Kaugloetavate arvestite paigaldusele oli planeeritud ligikaudu neli aastat, mille jooksul kavandati arvestite väljavahetamine etapiviisiliselt. Pärast arvestite vahetust algas nende kuid kestev testimisperiood. Pärast testimisperioodi edukat lõppemist viidi ühe piirkonna arvestid korraga üle kauglugemisele. Kõik elektriarvestid, nii vanad kohtloetavad kui uued kaugloetavad arvestid kuuluvad kostjale. Kauglugemisele ülemineku projekti raames pöördus kostja töövõtja Ericsson Eesti Aktsiaselts esmakordselt hageja poole novembris 2013. Kuivõrd hageja keeldus arvestile juurdepääsu võimaldamisest, andis Ericsson Eesti Aktsiaselts juhtumiga tegelemise üle kostjale. Kostja pöördus hageja poole arvesti vahetamiseks taatluskehtivusaja lõppemise tõttu korduvalt nii kirja kui telefoni teel, n.o kuupäevadel 23.04.2014, 16.10.2014, 13.01.2015, 04.02.2015, 27.04.2015, 06.05.2015, 09.06.2015, 22.09.2015, 19.10.2015, 29.10.2015, 04.11.2015. Kusjuures alates 09.06.2015 hoiatas kostja võrguühenduse katkestamise eest, kui hageja ei võimalda juurdepääsu arvestile. Hageja 21.10.2015 protesti tõttu esitati võrguühenduse katkestamise küsimus lahendamiseks kostja võrgumüügi erijuhtumite komisjonile, kes leidis ühehäälselt, et võrguühenduse katkestamine hageja tarbimiskohas on põhjendatud. 04.11.2015 kell 11.50 katkestati hageja võrguühendus, mis taastati maakohtu hagi tagamise määruse alusel 27.11.2015. Kuigi kostjaga ei olnud sõlmitud kirjalikus, kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis või elektroonilises vormis võrgulepingut, kohalduvad pooltevahelisele suhtele „Elektrilevi OÜ võrgulepingu tüüptingimused madalpingel kuni 63A“. Selle p 4.2 kohaselt tagab kostja temale kuuluva mõõtesüsteemi nõuetekohasuse ning korraldab vastavalt ettenähtud sagedusele selle perioodilise teenindamise (sealhulgas kontrolli, vahetuse või taatluse). Tüüptingimuste p 4.7 kohaselt kohustub tarbija tagama 14 päeva jooksul asjakohase teate edastamisest ligipääsu kõikidele kostja elektripaigaldistele, sealhulgas mõõtesüsteemidele nende teenindamiseks ja mõõtesüsteemi näitude fikseerimiseks. Elektrituruseaduse (ELTS) § 90 lg 1 järgi võib võrguettevõtja katkestada tarbija võrguühenduse, kui tarbija on võrgulepingus ettenähtud kohustust oluliselt rikkunud. Tüüptingimuste p 5.3.5 järgi loetakse võrgulepingu oluliseks rikkumiseks juhtumit, kus tarbija ei taga hiljemalt 14 päeva jooksul asjakohase teate edastamisest kostjale tema lepingujärgsete kohustuste täitmiseks ligipääsu kõikidele kostja elektripaigaldistele, sealhulgas mõõtesüsteemidele. Asjaolu, et kostja kohustub mõõtma tarbitud aktiivenergia koguseid kauglugemise teel alates 01.01.2017 ei tähendanud, et kostja peaks arvestite vahetusega ootama nimetatud kuupäevani. Kauglugemisele üleminek oli pikaajaline ja äärmiselt mahukas projekt, mille raames vahetati välja ca 630 000 tarbija arvestid. Ei olnud mõeldav, et kostja teostab sellise projekti üleöö või ka mõne kuuga. Seda, et kostjal oli õigus ise otsustada, millise ajakava alusel ta kaugloetavaid

arvesteid paigaldab, olid kinnitanud nii Tarbijakaitseamet, Konkurentsiamet kui õiguskantsler. Väär oli hagiavalduses avaldatud mõte, et kostja ei arvestanud võrguühenduse katkestamisel hageja raske tervisliku seisundiga. Hageja tervisliku seisundi tõttu ei katkestanud kostja võrguühendust ettenähtud 14 päeva või ka paarikuulise perioodi möödumisel, vaid pärast mitmeaastase perioodi möödumist. Lisaks palus kostja korduvalt hagejal teatada endale sobiv aeg arvesti vahetuseks, kusjuures kostja selgitas, et hageja kohalviibimine ei ole tingimata vajalik. Hageja seda ei teinud. Samuti ei tõendanud hageja, et ta viibis päras õnnetuse toimumist pidevalt pikaajaliselt taastusravil, mistõttu ei olnud võimalik kostjale juurdepääsu võimaldamine. Võrgulepingu tüüptingimuste p 6.4 järgi kohustub klient fikseerima arvesti näidu kuu viimasel päeval ja edastama selle võrguettevõtjale kolme päeva jooksul. Hageja eluruumis asuv elektriarvesti paigaldati sinna 1994. aastal. Kostjal oli arvestile viimati juurdepääs 05.05.2009, kui arvestilt võeti kontrollnäit. Hiljem on hageja ühel korral (10.12.2012) esitanud arvesti näidu. Seega oli hageja tegelik elektritarbimine kostjale teadmata peaaegu seitsme aasta jooksul hagejast tingitud põhjusel. Eelneva tõttu lasi kostja paigaldada 01.10.2015 alajaama nr 1262 kontrollmõõtesüsteemi fiidrile nr 8986, mis suundus hageja tarbimiskohta. Selle käigus paigaldati seinale uus ühekohaline liitumiskilp, mis sisustati XXX mõõtesüsteemiga ja peakaitsmega 3x63A. Kilp tuli võtta toitele ja tarbijakaabel ühendada mõõtekilbi toitele. See tähendab, et ehitati uus mõõtepunkt. Tööd läksid maksma 2 093,66 eurot, mille hagejalt tagasi nõudmise õigus tulenes tüüptingimuste p-st 11.10. Kontrollmõõtmised teostati ajavahemikus 01.10.2015-04.11.2015. Mõõtmise tulemusena selgus, et hageja tarbis elektrit kolm korda rohkem kui prognoositi. Eelnevast tulenevalt oli kostja jaoks ilmne, et tegelik põhjus, miks hageja järjekindlalt vältis arvestile juurdepääsu võimaldamist, seisnes selles, et hageja tegelik tarbimine oli märkimisväärselt suurem kui tarbimine, mille eest ta kostjale vastavalt prognoosarvetele tasus. Tarbitud elektrienergia koguste kaugloetava arvesti abil mõõtmise korral ei olnud hagejal võimalik oma tegelikku tarbimist enam varjata. Isegi kui tuvastada kostjapoolne rikkumine, ei tekkinud sellega hagejale kahju, sest kahju suurust tõendav AS Alexela Oil kütusearve esitati osaühingule PSYCHO, kellel lasus arve tasumise kohustus. Hageja kirjeldatud kulu ei kandnud. Lisaks ei nähtunud arvelt mille jaoks kütust kasutati. Hageja väide, et kütust kasutati kinnisasja elektriga varustamiseks, oli paljasõnaline ja tõendamata. Üksnes 50 euro mahaarvamine väidetavalt diiselkütusele kulunud summast oli ekslik, sest võrguühenduse olemasolu korral ajavahemikus 04.11.2015-27.11.2015 oleks hageja pidanud lisaks elektrile kandma ka osutatud võrguteenuse kulu ning hageja tegelik tarbimine vastavalt läbiviidud kontrollmõõtmisele perioodil 01.10.2015-04.11.2015 oli hoopis 3493 kWh. Eelnevalt kirjeldatud asjaoludel esitas kostja 18.07.2016 vastuhagi, paludes kohustada hagejat võimaldama kostjale esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui ühe kuu möödumisel kohtuotsuse jõustumisest takistusteta juurdepääs aadressil XXX, Tallinn asuvale elektrienergia mõõtesüsteemile, et võimalda fikseerida elektriarvesti näit ja teha mõõtesüsteemiga mistahes muid toiminguid, mis on vajalikud näidu fikseerimise ja mõõtesüsteemi seisukorra hindamisega seoses ning võimaldada vähemalt kahele kostja esindajale sisenemisvõimalus hageja eluruumi takistusteta juurdepääs mõõtesüsteemile ja võimalus teostada takistusteta mistahes toiminguid, mis on vajalikud arvesti näidu fikseerimiseks ja arvesti seisukorra hindamiseks. Mõista hagejalt kostja kasuks välja tekitatud kahju 2 093,66 eurot ja viivis seadusjärgses määras. Maakohtu otsus

3.Maakohus jättis hageja hagi rahuldamata, kuid rahuldas kostja hagi. Maakohus kohustas hagejat võimaldama kostjale esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui ühe kuu möödumisel kohtuotsuse jõustumisest, takistusteta juurdepääs hageja kinnistul asuvale elektrienergia mõõtesüsteemile võimaldamaks fikseerida elektriarvest näit ja tegemaks mõõtesüsteemiga mistahes muid toiminguid, mis on vajalikud näidu fikseerimise ja mõõtesüsteemi seisukorra hindamisega seoses. Eelnevalt kirjeldatud kohustuste täitmiseks tuli hagejal tagada vähemalt kahele kostja esindajale sisenemisvõimalus hageja eluruumi takistusteta juurdepääs mõõtesüsteemile ja võimalus teostada takistusteta mistahes toiminguid, mis on vajalikud arvesti näidu fikseerimiseks ja arvesti seisukorra hindamiseks. Samuti mõistis kohus hagejalt kostja kasuks välja kahju 2 093,66 eurot, millele lisandub viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Maakohus tühistas hagi tagamise abinõu ja jättis menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel puudus vaidlus, et hageja kasutas kostja võrguteenust kinnistul aadressil XXX, Tallinn alates 1994. aastast. Pooltel puudus kirjalik, kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis või elektroonilises vormis leping, kuid nende vahel oli kehtiv võlasuhe võrguteenuse osutamiseks. Hageja ei võimaldanud arvestile juurdepääsu alates 10.10.2013. 27.06.2014 toimus hagejaga Soomes motovarjuga õnnetus, mille tagajärjel sai hageja üliraskeid kehavigastusi. Kostja saatis korduvalt hagejale teatiseid, milles palus võimaldada juurdepääsu elektriarvestile ning hoiatas võrguühenduse katkestamise eest. Hageja ei võimaldanud juurdepääsu, viidates raskele tervislikule olukorrale ja erinevates raviasutustes viibimisele. 04.11.2015 katkestas kostja hageja kinnisasjal võrguühenduse, mis taastati 27.11.2015. Esmalt analüüsis kohus, kas praegusel juhul olid täidetud eeldused hageja hagi rahuldamiseks. Hageja hinnangul seisnes kostjapoolne lepingu rikkumine pahatahtlikult ja õigusliku aluseta hageja tarbimiskohas võrguühenduse katkestamises olukorras, kus kostja oli hageja raskest tervislikust seisundist teadlik. ELTS § 90 lg 1 kohaselt võib võrguettevõtja katkestada tarbija võrguühenduse, kui tarbija on jätnud talle osutatud võrguteenuse või üldteenuse eest või elektrienergia avatud tarne katkemise korral võrguettevõtja osutatud avatud tarne eest makstava rahasumma tasumata või kui tarbija on võrgulepingus ettenähtud kohustust oluliselt rikkunud muul viisil. Tüüptingimuste p 5 näeb ette juhtumid, millal on võrguettevõtjal õigus teha tarbimiskohas võrguühenduse katkestus. P 5.2.5 kohaselt on võrguettevõtjal õigus teha ostja tarbimiskohas katkestus või lubada selle tekkimist võrgulepingu või üldteenuse osutamise tingimuste olulisel rikkumisel, sh võlgnevuse korral. P 5.3.5. kohaselt loetakse oluliseks võrgulepingu rikkumiseks, kui ostja ei taga hiljemalt 14 päeva jooksul asjakohase teate edastamisest võrguettevõtjale tema lepingujärgsete kohustuste täitmiseks ligipääsu kõikidele võrguettevõtja elektripaigaldistele, sh kaitseseadmetele, mõõtesüsteemidele ja mõõtmata voolu ahelatele või ei luba muuta nende asukohta. Alates 19.07.2010 jõustunud võrgueeskirja § 39 lg 1 p 1 kohaselt pidi võrguettevõtja poolt tarbijale alla 1000 V pingel elektri mõõtmisel, kui tarbija liitumispunkti kaitse on kuni 63 A, mõõtesüsteem võimaldama mõõta aktiivenergiat kilovatt-tundides. Alates 01.01.2017 peab mõõtesüsteem võimaldama aktiivenergiat mõõta kauglugemisseadmega. Kohus tuvastas, et hagejale võrguteenuse katkestamise tingis hagejapoolne oluline lepingurikkumine, sest kostjal oli õigusaktidest tulenev kohustus tagada olemasolevate arvestite vahetus kuni 01.01.2017, kuid hageja takistas oma tarbimiskohas asuva arvesti suhtes kostjal seda kohustust täitmast. 04.11.2015 toimus hageja tarbimiskohas võrguühenduse katkestamine kooskõlas ELTS-i, võrgueeskirja ning võrgulepingu tüüptingimustega. Kostja ei pidanud ootama arvestite vahetusega kuni 01.01.2017. Tegu oli äärmiselt mahuka projektiga, mistõttu oli kostja vaba otsustama missuguse ajakava alusel ja missuguste etappidena ta arvesteid paigaldab. Hiljem üksikutele tarbijatele kaugloetavate arvestite paigaldamine killustaks võrguettevõtja tegevust ja oleks majanduslikult ebaefektiivne. Seega ei olnud hagejal õigust

arvesti vahetusest keelduda. Hageja vastuväite osas, et praegusel juhul oli rikkumine vabandatav hagejaga toimunud õnnetuse tõttu, leidis kohus, et raskest tervislikust seisundist tulenevalt võis hagejal olla mingil ajaperioodil juurdepääsu võimaldamine oma tarbimiskohale tõepoolest komplitseeritud. Kuid võttes arvesse, kui pika aja jooksul ei võimaldanud hageja vaatamata kostja korduvatele taotlustele juurdepääsu oma elektriarvestile, ei saanud selline põhjendus juurdepääsu mittevõimaldamiseks olla lõpmatu ning selle tegelikuks põhjuseks oli hageja teadlik otsus seda mitte lubada. Hageja soovimatuse tegelikuks põhjuseks elektriarvestile juurdepääsu mittevõimaldamiseks võis olla hageja märkimisväärne elektrienergia tarbimine ilma selle eest tasumata. Järgnevalt analüüsis kohus, kas esinesid eeldused kostja vastuhagi rahuldamiseks. Kohus märkis, et arvestinäitude esitamata jätmine oli oluline lepingurikkumine. Vastavalt tüüptingimuste p-le 5.3.6 on rikkumine oluline, kui ostja rikub võrgulepingust tulenevaid kohustusi nii, et võrguettevõtjalt ei või kõiki asjaolusid arvestades mõistlikult nõuda võrgulepingu täitmist. Hageja rikkus pikaajaliselt võrgulepingust tulenevaid kohustusi, sh p-s 6.4 sätestatud kohustust arvestinäitude esitamise osas. Selle tulemusena puudus kostjal aastaid objektiivne teave hageja tegeliku elektritarbimise kohta. Kuivõrd kostja poolt korraldatud kontrollmõõtmise tulemusena selgus, et hageja tarbimiskohas prognoosarvete alusel tasutud elektritarbimine ning tegelik tarbimine erinesid üksteisest, ei olnud põhjendatud ka hageja seisukoht, mille kohaselt puudus vajadus näitude esitamiseks, sest hageja viibis tarbimiskohas väga harva. Samuti ei nõustunud kohus hageja seisukohaga, mille kohaselt peaks kostja ise näite küsima ja kuivõrd ta seda teinud pole, siis polnud hagejal kohustust näite esitada. Eelnevast tingituna oli tuginedes võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg-le 2 kostjal õigus nõuda hagejalt tema tarbimiskohas asuvale arvestile juurdepääsu. Viimaks kontrollis kohus, kas kostjal oli õigus nõuda hagejalt kahju 2 093,66 euro väljamõistmist. Kuivõrd hageja rikkus õigusaktidest ja võrgulepingu tüüptingimustest tulenevaid kohustusi oluliselt, oli kostja sunnitud tegema kostja seisukohast põhjendamatuid kulutusi. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Tüüptingimuste p 11.10 andis kostjale õiguse nõuda hageja kohustuse rikkumise tõttu tehtud kulutuste hüvitamist, sealhulgas ka kaugloetava arvesti ja selle paigaldamise maksumuse. Kui hageja oleks kostjal võimaldanud tarbimiskohas asuvale arvestile ligi pääseda ning tegelikke arvestinäite esitanud, ei oleks kostjal olnud vajadust hageja elektritarbimise mõõtmiseks alajaama seinale kaugloetavat arvestit paigaldada ja vastavat kulu kanda. Seega tuli VÕS § 115 lg 1 alusel hagejalt kostja kasuks välja mõista kahjuhüvitis 2 093,66 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus

5.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel keelduda. TsMS § 637 lg 1 p 6 sätestab, et kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Hageja esitas kaebuses maakohtu poolt menetlusõigusnormide rakendamisele esimese astme menetluses kahte tüüpi vastuväiteid. Ühelt poolt kiirustas hageja väitel maakohus liigselt otsuse tegemisel ja ei kaasanud hagejat istungile. Teisalt eksis maakohus asjaolude ja tõendite hindamisel. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole praegusel juhul õigusnorme rikkunud viisil, mis tingiks maakohtu otsuse tühistamise. Vastavalt TsMS § 435 lg-le 1 teeb kohus otsuse, kui asja on kohtu arvates arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus eelnevat reeglit. Hagiavaldus esitati maakohtusse 28.12.2015 ning maakohus tegi lahendi 21.03.2017. Kirjeldatud perioodil toimus menetluspoolte vahel tihe menetlusdokumentide vahetus, mille käigus selgusid ammendavalt kõik asja lahendamise seisukohast tähtsust omavad asjaolud, seisukohad, tõendid ja vastuväited vastaspoole esitletud asjaoludele ning seisukohtadele. Tulenevalt hageja soovist asi läbi vaadata kohtuistungil, toimus menetluse kestel ka üks istung 21.02.2017. Kuigi istungil ei osalenud hageja, ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme, kui otsustas istungil asja sisuliselt lahendada poole osavõtuta. Vastavalt TsMS § 414 lg-le 3 võib kohus lahendada asja sisuliselt poole osavõtuta, isegi kui pool teatab mõjuvast põhjusest kohtuistungile ilmumata jäämiseks, kui pool oli nõus kirjaliku menetlusega või kui asja arutamine on poole kohtuistungilt mõjuval põhjusel puudumise tõttu juba korra edasi lükatud ning pool on saanud võimaluse esitada avaldused, väited ja tõendid kõigi asjas tähtsust omavate asjaolude kohta. Seega oli poole osavõtuta asja sisuline lahendamine mh võimalik, kui üheaegselt esinesid kaks tingimust: asja arutamine oli poole kohtuistungilt mõjuval põhjusel puudumise tõttu juba korra edasi lükatud ja pool oli saanud võimaluse esitada avaldused, väited ja tõendid kõigi asjas tähtsust omavate asjaolude kohta. Praegusel juhul esinesid eelnevalt kirjeldatud kaks eeldust. Toimiku materjalidest nähtuvalt lükati istung ühel korral hageja taotlusel hageja haigestumise tõttu edasi (II kd lk 194). Kohus, pidanud pooltega nõu, korraldas järgmise istungi 21.02.2017. 17.02.2017 esitas hageja taas taotluse istungi edasi lükkamiseks, tuues põhjuseks asjaolu, et ta loobus oma esindajast ja otsib uut (II kd lk 209). Kohus lahendas hageja taotluse 20.02.2017, kui teatas, et ei rahulda seda, hinnates hageja tegevust menetluse venitamisena, mida kohus ei saanud lubada. Ühtlasi selgitas kohus, et kui hageja ei ilmu istungile, võib kohus kohale ilmunud kostja taotlusel muuhulgas jätta hageja hagi läbivaatamata või lahendada asja sisuliselt ilma hageja osavõtuta (TsMS § 409). 21.02.2017 esitas hageja taas taotluse istungi edasilükkamiseks. Istungil palus kostja jätta hageja taotlus kohtuistungi edasilükkamiseks

rahuldamata ja lahendada asi sisuliselt, sest kohus lükkas juba ühel korral hageja tervislikul põhjusel istungi edasi. Seega ei eksinud maakohus menetlusõigusnormide vastu, kui otsustas hageja osavõtuta asi sisuliselt lahendada, tuginedes TsMS § 414 lg-le 3. Teiste hageja etteheidete osas, mille kohaselt jättis kohus piisaval määral arvestamata asjaoludega, et hageja on korrektselt tasunud esitatud arveid, hagejal on sügav puue, kostja jagas korraldusi juurdepääsu võimaldamiseks vaid neile sobivatel aegadel, võrguühenduse katkestamine toimus hagejale kõige ebasobivamal ajal, hageja elamu oli elektriküttel jne, leiab kohus järgmist. Hageja nõude rahuldamiseks tuli kohtul tuvastada, et kostja rikkus poolte vahelist lepingut, tekitades sellega hagejale kahju. Kohus rikkumist ei tuvastanud, vaid leidis, et kostjal oli vastavalt erinevatele õigusaktidele ja poolte suhet reguleerivatele tüüptingimustele õigus nõuda hagejalt juurdepääsu oma arvestile, et see välja vahetada, ta teavitas hagejat piisavalt varakult vahetamise vajadusest ja arvestas seejuures hageja tervisliku seisundiga. Kuivõrd hageja enda kohustusi pikaajaliselt ei täitnud, oli kostjal õigus võrguühendus katkestada. Ringkonnakohus nõustub eelnevas osas maakohtuga ja märgib täiendavalt, et asja lahendamise seisukohalt olulised tüüptingimused, millele maakohus lahendi tegemisel tugines, ei olnud tarbijat ebamõistlikult kahjustavad (VÕS § 42). Samuti ei nähtu, et maakohus oleks rikkunud õigusnorme, kui rahuldas kostja vastuhagi. Menetluse kestel leidis tõendamist asjaolu, et hageja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, s.t ei esitanud aastaid arvestinäitusid ja ei võimaldanud juurdepääsu arvestile selle vahetamiseks. Lepingus ja õigusaktides sätestatud kostja kohustuste täitmiseks tuli olukorras, kus hageja rikkus enda kohustusi, võimaldada VÕS § 108 lg 2 alusel kostjale juurdepääs hageja tarbimiskoha arvestile ja paigaldada kostjal esmalt enda kuludega alajaama seinale kaugloetav arvesti. Kusjuures kostja ei oleks seda kulu pidanud kandma, kui hageja ei oleks enda kohustusi rikkunud. Lisaks VÕS §-dele 127, 128 ja 115 tulenes kostja õigus nõuda hagejalt kahju hüvitamist tüüptingimuste p-st 11.10 (I kd lk 173), mille kohaselt oli kostjal õigus võrguteenuse ja elektrienergia ebaseadusliku kasutamise korral või arvestile juurdepääsu mittevõimaldamisel mõõtesüsteemi asukohta muuta ja nõuda hagejalt selleks tehtud kulutuste hüvitamist. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus, kaaludes kõiki kaebuses esitatud väiteid, jõudnud seisukohale, et kaebus ei kuuluks väidete õigsust eeldades rahuldamisele, s.t puudub esitatud faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohus selgitab, et menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomilistel kaalutlustel. Leides menetlusse võtmise otsustamise etapis, et tegemist on perspektiivitu kaebusega, ei toimetata apellatsioonkaebust teisele poolele kätte, mistõttu ei teki teisel poolel menetluskulusid, mis tuleks apellandil kaebuse rahuldamata jätmise korral kanda. Kui kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et kaebust ei ole esitatud (TsMS § 638 lg 10). Kuna apellatsioonkaebus on kohtule esitatud elektrooniliselt, siis kohus kaebust hagejale ei tagasta. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda (TsMS § 168 lg 1).