Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Tsiviilasi nr 2-06-35018 23.01.2006.a loovutas EMÜ nõuded kostja vastu hagejale – Julianuse Inkasso Agentuur AS-le (nõude loovutamise lepingu lisa tl 6). Hageja palub eelneva põhjal ning tuginedes võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1, § 8 lg 2, § 76 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1 ja 6, § 113 lg 1, § 164 lg 1 ja § 167 kostjalt tema kasuks välja mõista põhivõla 8000 krooni ja viivise 7960 krooni. Kostja viivisevõlg on küll menetluse kestel ületanud põhivõla (seisuga 19.01.2007 8584 EEK), ent hageja jääb esialgses hagis nõutud viivise summa juurde. Hageja on hagis arvamusel, et pooltevahelisel lepingul on töövõtulepingu tunnused, hilisemas seisukohas on hageja käsitlenud ka käsunduslepingu sätteid. Igal juhul leiab hageja, et nii VÕS § 619 lg 1 ja § 628 lg 1 (kostja seisukohas ilmselt ekslikult § 828) alusel kui ka § 635 lg 1, § 637 lg 4 ja § 638 alusel on kostjal kohustus ja hagejal õigus nõuda kõnesolevat tasu õppeteenuse eest sõltumata asjaolust, et kostja õppetöös ei osalenud. Tingimused õppetöös osalemiseks hageja kostjale lõi, kostja on ise alusetult sellest keeldunud. Hageja ei nõustu kostjaga selles, et lepingu säte, mis kohustab kostjat õppeteenuse eest tasu maksma etteulatuvalt, on tüüptingimus ja seetõttu kostjale ebamõistlikult koormav. Lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu selline tingimus hageja arvates ei riku. Samuti puudub põhjus viiviste vähendamiseks, hageja on enne kohtusse pöördumist võlgnevuse tasumist eelnevalt pidevalt nõudnud. Isegi kui arvestada kostja viivituse aja eest sel ajal kehtinud väiksemat seadusjärgset viivist (mis oli perioodil 07.01.2004 – 30.12.2005 9% aastas), oleks kostjal seisuga 19.01.2007.a viivise maksmise kohustus summas 2146 EEK. Kostja vastuväited Kostja ei tunnista oma kirjalikus vastuses (tl 16-20) hagi ning palub jätta see rahuldamata. Kostja leiab, et kõnesolevat lepingut tuleb käsitleda alates 01.07.2002.a (mil jõustus VÕS) käsunduslepinguna, kuna see oli suunatud õppeteenuse osutamisele. Tegemist oli kindla protsessiga ilma kindla määratud tulemuseta. Kostja ei osalenud 2004.a kevadsemestril EMÜ õppetöös mingil viisil. Sisuliselt lõpetas kostja õppeteenuse kasutamise juba 2003.a sügisel, sest ta õppis ajavahemikus 08.09.2003 – 30.06.2004 Muraste Piirivalvekoolis (lõputunnistus koos hinnetelehega tl 21-22) ega saanud samaaegselt EMÜ õppetöös osaleda. Kostja möönab, et EMÜga sõlmitud lepingu lõpetamine jäi kirjalikult vormistamata (kostja ei öelnud lepingut EMÜga kirjalikult üles). Samas palub kostja tasunõude põhjendatuse juures arvestada, et: 1) kostjal oli etteteatamistähtajata lepingu lõpetamise õigus (lepingu p 6.3); 2) lepingu lõpetamisel kostja algatusel puudusid sanktsioonid (v.a lepingu p 8 märge, et jooksva semestri eest tasutut ei tagastata); 3) kui kostja oleks lepingu üles öelnud juba 2003.a sügisel, ei oleks hageja nõudel mingit alust 2004.a kevadsemestri eest tasu nõuda; 4) EMÜ seisukohalt ei ole käesoleval olukorral mingit vahet ülesütlemisteate esitamise puhul tekkinud olukorraga – kuna õppeteenust ei osutatud, siis säästis EMÜ kõik selle osutamisega kaasneda võinud kulud; 5) teenuselepingute puhul on tasu maksmise eelduseks reeglina teenuse eelnev osutamine (nt VÕS § 628 lg 1, § 637 lg 3, § 664 lg 1, § 678 lg 1); 6) samuti on teenuselepingute puhul tellijal reeglina igal ajal õigus leping lõpetada ning teenuse osutajal on sel juhul õigus saamata jäänud tulule (nt VÕS § 655 lg 1); 7) EMÜ on avalik-õiguslik juriidiline isik, mis ei ole suunatud kasumi teenimisele ega võinud lepingu sõlmimise ajal kehtinud õiguse (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 37 lg 6) kohaselt omandada tema eesmärgiga vastuolus olevaid õigusi. Seega ei saanud lepingutasu sisaldada EMÜ kasumiosa ega selle tasumata jätmisel saamata jäänud tulu. EMÜ ei saa rikastuda alusetult;

2 (5)

Tsiviilasi nr 2-06-35018 8) leping on tüüpleping EMÜ vormi alusel – tasu nõudmise võimalus teenuse mitteosutamisel on tüüptingimus ja seega tühine VÕS § 42 lg 1 kohaselt; 9) hageja on valinud teadlikult kostjale koormavaima õiguskaitsevahendi – täitmisnõude, mis on vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 2). Olukorras, kus teenuse osutaja oma kohustust täitnud ei ole, olnuks õiglasem esitada kahju hüvitamise nõue, mis oleks kooskõlas VÕS § 127 lg 1 mõttega. Samas ei ole ka kahju EMÜle tekkinud, mistõttu tuleb tasunõue jätta rahuldamata; 10) hageja on oma õigusi kuritarvitanud kohtueelselt, üritades mistahes vahenditega viia kostjat nõuete tasumiseni, nõudes muuhulgas ka 18 360 krooni tasumist (30.01.2006.a võlateatis tl 23). Kostja pakutud kompromissi (e-kiri tl 24-25) summas 12 000 EEK hageja ei aktsepteerinud. Kompromissi pakkumise aluseks oli täiendavate kulutuste vältimine, mitte nõustumine nõudega. Edasine tegevuse käigus pani hageja kostja suhtes toime väärteo (avaldas kostja isikuandmeid ebaseaduslikult, tl 26-29) ning sai selle eest Andmekaitse Inspektsioonilt karistusena rahatrahvi. Juhul kui kohus peaks põhinõude mingis ulatuses rahuldama, palub kostja VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel viivist järgnevatel põhjustel vähendada: 1) hageja viivisenõue on vaid 0,5% vähem põhivõlast ning see jõudis põhivõla suuruseni 5 päeva pärast hagi esitamist. Viitega Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 leiab hageja, et sellist viivise suurust tuleb põhjendada hagejal; 2) viivise määr on 0,1%, mis on mitu korda suurem seadusjärgsest määrast. Lisaks on see määratud tüüptingimusega; 3) ei hagejale ega EMÜle ei ole kahju tekkinud, sest põhinõude aluseks olevat teenust ei ole osutatud; 4) hageja on põhjendamatult viivitanud hagi esitamisega, kuna maksetähtaeg oli juba 10.02.2004.a. Hagi esitati alles 33 kuu hiljem ehk 3 kuud enne selle aegumist; 5) kostja majanduslik olukord ei võimalda ei põhivõla ega viivise tasumist. Kostja töötab Piirivalveametis piirivalvurina ja tema viimase 6 kuu netopalk on ca 7000 EEK kalendrikuus. Kostja on vabaabielus K. A`ga ja kasvatab alla 2-aastast last K M’i (sünnitunnistus tl 30). Kuna kostja elukaaslane õpib Eesti Kunstiakadeemias ja viibib seoses lapse kasvatamisega akadeemilisel puhkusel (tõend tl 31), on kostja pere ainus ülalpidaja. Kuna kostja pakutud kompromissiga oleks võinud vaidluse juba lahendada veebruaris 2006.a, palub kostja vähendada viivist alla seadusjärgse määra mõistliku suuruseni. Kohtualluvuse osas (lepingu järgi peaks asja arutama Tartu Maakohus, kostja elukoha järgi Harju Maakohus) kostjal vastuväiteid ei ole ning ta on nõustunud, et asja vaatab läbi Pärnu Maakohus. Kohtu kohaldatavad õigusnormid, tuvastatud asjaolud ja põhjendused Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRakS) § 11 järgi kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002.a, enne nimetatud aega kehtinud seadust. VÕSRakS § 12 lg 1 kohaselt tuleb aga enne 01.07.2002.a sõlmitud kestvuslepingute osas alates 01.07.2002.a kohaldada TsÜS-s ja VÕS-s sätestatut. Sama paragrahvi lõige 3 ütleb, et kui kestvuslepingu tingimus on pärast 01.07.2002.a vastuolus seaduse sättega, millest ei ole lepingupoolte kokkuleppel võimalik kõrvale kalduda, kohaldatakse lepingutingimuste asemel seaduses sätestatut. Selgitamaks, millised seadusesätted antud lepingule kohalduvad, tuleb kõigepealt määratleda lepingu olemus. Kohus nõustub kostjaga, et kõnesolev õppeteenuse osutamise leping on oma sisu poolest käsundusleping VÕS § 619 mõttes, millel on kestev iseloom ning ta on tähtajatu, sest selle sisuks on õppeteenuse osutamine ning selle lõppemine on eelkõige seatud sõltuvusse õppekava täitmisest (lepingu p 6.1.). Viited teistele teenuste osutamise lepingute sätetele nagu töövõtu- või maaklerilepingu sätted, ei ole antud juhul kohased. 3 (5)

Tsiviilasi nr 2-06-35018 Kohus ei nõustu kostjaga selles, et teenuse mitteosutamisel ei saa selle eest ka raha nõuda, või vähemalt selle tasumises kokku leppida. Tulenevalt VÕS § 628 lg 4 võib käsundisaaja (antud lepingu puhul EMÜ kui hageja õiguseelneja) nõuda enne käsundi täitmisele asumist mõistlikku ettemakset tasu ja hüvitamisele kuuluvate kulude eest. Vaid tehingu tegemisele suunatud käsundi puhul on seadusandja VÕS § 628 lg 1 kohaselt püstitanud eelduse, et tasu tuleb maksta pärast käsundi täitmist. Kuivõrd asjas puudub vaidlus, et leping 2004.aasta kevadsemestri õppeteenuse eest tasumise tähtaja saabumisel kehtis (kostja ei olnud seda üles öelnud vastavalt lepingu punktile 6.3.), oli kostjal sel ajal ka kohustus lepingus viidatud summa tasuda. Küll aga tuleks antud juhul kontrollida, kas nimetatud ettemaksu tingimus ei ole käsitletav tüüptingimusena ja seega tühine. Isegi kui kostja ei viitaks tüüptingimuste regulatsioonile, tuleks kohtul seda võimalust ikkagi kontrollida (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-140-05 p 12). Sisuliselt ei ole hageja kostja väitele tüüptingimusest vastu vaielnud, vaid leidnud, et selline tingimus täies ulatuses õppemaksu ette tasumiseks ei riku poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu ega kahjusta teist lepingupoolt (kostjat) ebamõistlikult. Kohus sellise käsitlusega ei nõustu. Leping ise on tüüpleping ja kehtestatud EMÜ vormi alusel – selles osas ei ole hageja vastuväiteid esitanud ning väide tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 4 kohaselt lugeda omaksvõetuks. Seega on lepingu tingimused, k.a kõnealune ettemaksu säte (lepingu p 3.1) VÕS § 35 ja § 37 mõttes tüüptingimused ja lepingu osad. Samuti on kohus seisukohal, et vaidlusalune leping on tarbijaleping VÕS § 34 mõttes ning kostja on tarbija, kes on füüsilise isikuna teinud tehingu, mis ei seondu tema majandus- ega kutsetegevusega. EMÜ osutas ja osutabki ülikoolina õppeteenust, mis on üldteada asjaoluna tema kui haridusasutuse põhitegevus. Vastavalt VÕS § 42 lg 3 avab näitliku loetelu, millisel juhul loetakse tarbijalepingutes esinevad tüüptingimused eelkõige ebamõistlikult kahjustavaks. Kohus leiab, et sellest loetelust vastab õppeteenuse semestritasu 100% ulatuses ettemaksu nõue punktile 21, mis koos lõike sissejuhatusega kõlab järgmiselt: „Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette teise lepingupoole kohustus tasuda ebamõistlikult suur ettemaks enne seda, kui tingimuse kasutaja oma kohustuse täidab.“ Kuna nimetatud punkti sisu kattub täielikult lepingu p 3.1. mõttega, järeldab kohus, et nimetatud lepingu punkt on tüüptingimus, mis kahjustab kostjat ebamõistlikult ning tuleb seega lugeda tühiseks. Samas on VÕS-s ka § 41, mille kohaselt kehtib leping ilma tüüptingimuseta edasi, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ilma selle tingimuseta ei oleks ta lepingut sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et 100%-lise ettemaksu nõude puudumisel oleks leping jäänud sõlmimata, tuleb kohtul kõnesolev punkt lepingus „asendada seadusega“. Kohane säte selleks on juba ülalviidatud VÕS § 628 lg 4, mis on ka oma sõnastuselt kooskõlas VÕS § 42 lg 3 punktiga 21 – üks säte õigustab mõistlikku ettemaksu, teine peab ebamõistlikku tühiseks. Seega järeldab kohus, et antud juhul tuleks kohtul määratleda mõistliku ettemaksu suurus osutatava õppeteenuse puhuks. Kuna selle hindamiseks ei ole objektiivseid tõendeid esitatud, tuleb lähtuda lepingust ning esitatud väidetest. Arvestades vaidlustamata asjaolu, et EMÜ lõi kõik võimalused kostjal õppeteenuse saamiseks (mida kostja ei kasutanud ega teatanud ka oma õppeteenuse saamise soovi lõppemisest), aga silmas pidades ka seda, et õppteenuse eest tuli makse tasuda juba 10. veebruaril ehk semestri esimestel nädalatel, leiab kohus, et 8000-kroonise semestrimakse osas on mõistlik ettemaks 25% ehk 2000 krooni. Selles osas tuleb hageja nõue rahuldada, kuivõrd see põhineb makse tasumise tähtpäeval kehtinud lepingul. Viiviste osas ei nõustu kohus kostja vastuväidetega. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine, isegi kui see on kehtestatud tüüptingimusena, nagu kohus juba ülalpool tuvastas. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja on juba alates nõude temale loovutamisest

4 (5)

Tsiviilasi nr 2-06-35018 (2006.aasta algusest) nõudnud järjekindlalt võla tasumist ning samuti asjaolu, et isegi seadusjärgsest väikseimast viivisemäärast arvutamisel lähtumise korral oleks kostja viivisevõlgnevus üle 2000 krooni. Kohus ei nõustu kostja viitega Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 (p 18), sest nimetatud lahendis on sõnaselgelt viidatud viivise põhjendamise kohustusele võlausaldaja poolt puhuks, mil viivis ületab põhinõuet. Antud asjas hageja aga sellises ulatuses viivist ei nõua. Viivis põhivõla ulatuses ei ole kohtu hinnangul VÕS § 162 lg 1 mõttes ebamõistlikult suur ning kostja ei ole kohtule millegagi tõendanud (väited on paljasõnalised), et hageja ei ole raha maksmisega viivitamisest kahju saanud. Hageja on väitnud, et tema õiguseelneja lõi võimalused kostjale teenuse osutamiseks, millist väidet kostja ümber lükanud ei ole. Kostja varaline seisund on põhivõla ulatuses viivise tasumiseks piisavalt hea ning ka sel põhjusel ei ole viivise tasumise alandamine põhjendatud. Viivis tuleb kostjalt välja mõista samas proportsioonis hagis esialgselt esitatud nõudega ehk 99,5% hagi põhinõudelt – 2000 : 100 x 99,5 = 1990 krooni. Menetluskulud. Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 esitatakse kohtuotsuses menetluskulude jaotus. TsMS § 163 lg 1 kohaselt võib kohus määratleda hagi osalise rahuldamise korral, et pooled kannavad menetluskulud võrdselt või võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, samuti on kohtul õigus jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte kanda. Kuivõrd hagi rahuldati kohtu poolt 1⁄4 ulatuses, kuid kostja on oma vastuses kinnitanud, et ei soovi menetluskulude väljamõistmist (advokaat esindab kostjat pro bono), on kohus seisukohal, et õiglane on jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Toomas Talviste Kohtunik

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.