Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number
2-06-14004
Otsuse kuupäev
Harju Maakohtu Kentmanni
Epp Haabsaar
kohtumaja kohtunik Kohtuasi
AS hagi MA vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.
Kohtuistungi aeg
21.02.2007. a
Otsuse avalikult
kohtukantselei kaudu
teatavakstegemise koht
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse resolutsioon:
Apellatsioonkaebuse võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hagi rahuldada. Mõista kostja MA hageja AS kasuks 150 000 (ükssada viiskümmend tuhat) krooni. Kohtukulud panna kostja kanda.
Menetluse asjaolud ja poolte seisukohad: Hagiavalduse kohaselt võlgneb kostja kui põhivõlgnik OÜ käendaja hagejale 150 000 krooni, millest põhivõlg on 80 859.36 ja viivis 69 140.64 krooni. Lähtuvalt eeltoodust palus hageja kostjalt 150 000 krooni ning kohtukulud välja mõista. Kostja vaidles hagile vastu, väites, et poolte vahel oli kokkulepe, mille järgi kostja vastutus tõstatub üksnes juhul, kui OÜ ei ole võimeline oma kohustusi täitma. Kostja arvates ei teosta hageja oma menetlusõigusi heauskselt, kuna on pööranud oma nõude kostja vastu ilma põhivõlgniku maksejõuetust tuvastamata. Samuti on OÜ , kui põhivõlgniku kohustuste suurus ebaselge, sest viivise määr (0,5 % päevas) ei ole mõistlik. Põhivõla suuruse võttis kostja omaks. Seega palus kostja jätta hagi rahuldamata ning kohtukulud panna hageja kanda. Kohtuistungil jäid pooled varemesitatud seisukohtade juurde. Kohtu põhjendused: sõlmisid hageja ning OÜ võlatunnistuse (toim lk 8), mille kohaselt pooled leppisid kokku, et OÜ tasub hagejale maksegraafiku alusel 118859.36 krooni. Viidatud võlatunnistuse p 4 kohaselt võis hageja maksetingimuste rikkumise korral nõuda OÜ-lt sisse kogu võlgnevuse. Samuti viivise, mille suurus on 0,5 % päevas tasumata summalt iga maksega viivitatud päeva eest. Samal kuupäeval sõlmis hageja kostja MA (ühtlasi OÜ juhatuse liige ja osanik) käenduslepingu (toim lk 9), mille järgi MA kui käendaja vastutab hageja ees OÜ-ga solidaarselt, kuid mitte suuremas ulatuses kui 150 000 krooni. Käenduslepingu kohaselt, kui OÜ ei täida võlatunnistusest tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt, võib hageja nõuda kohustuse täitmist omal äranägemisel kas põhivõlgnikult või käendajalt või mõlemalt ühiselt. Kohustuste rikkumine kui käendusjuhtum on kohtu hinnangul seega piisava selgusega määratletud. Sama korratakse kostjale saadetud võlateates (toim lk 10). Võlateate kohaselt on nõude aluseks asjaolu, et põhivõlgnik jättis võlatunnistusese kokkulepitud kohustused täitmata. Seega VÕS § 100 sätestatud kohustuse rikkumine, s.o. võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi on võlgnikul õigus kohustuse rikkumise korral selle täitmist nõuda. Lähtuvalt VÕS § 142 lg 1 kohustub käendaja käenduslepinguga võlausaldaja ees kolmanda isiku (põhivõlgniku) kohustuste täitmise eest vastutama. Oma olemuselt on käendusleping võlaõiguslik leping, millega üks isik (käendaja) võtab endale kohustuse vastutada võlausaldaja ees teatud kolmanda isiku (põhivõlgniku) poolsete kohustuste nõuetekohase täitmise eest võlausaldajale. Riigikohus on asunud seisukohale, et VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees kohustuse rikkumise korral solidaarselt, kui käenduslepingus ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Seega on väär järeldada, et võlausaldajal on nõue käendaja vastu üksnes siis, kui tuvastatakse, et põhivõlgnik oma kohustusi ei täida (kohtuasi nr 3-2-1-11306). Kostja väide, nagu vastutaks kostja üksnes juhul, kui hageja ei saa nõuet OÜ
kui põhivõlgniku vastu rahuldada, on seega ekslik ning hageja teostab menetlusõigusi heauskselt. VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võlgnikult alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni viivitusintressi ehk viivist nõuda. VÕS § 113 lg 8 alusel on võlgnikul õigus nõuda viivise vähendamist, kui see on ebamõistlikult suur. VÕS § 145 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuste eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 149 võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Tulenevalt eeltoodust võib käendaja võlausaldaja vastu kasutada vastuväiteid, mida saaks esitada ka põhivõlgnik ise. Selliste vastuväidete kasutamise õigus ei sõltu sellest, kas põhivõlgnik ise on suhtes võlausaldajaga sellistele vastuväidetele tuginenud.Kostja väide nagu oleks viivisenõue ebaselge, on järelikult alusetu, sest käendajal on õigus nagu põhivõlgnikulgi viivise suurusele vastu vaielda. Riigikohus on asunud seisukohale, et viivise kokkuleppelist suurust seadus ei piira. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Samuti on Riigikohus rõhutanud, et viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest (kohtuasi nr 3-21-66-05). Hageja on kostjat tema kui käendaja vastu esitatavast nõudest varakult ( toim lk 10) teavitanud (ka on kostja põhivõlgnik OÜ juhatuse liige ning omanik, olles juba seetõttu asjast teadlik). Kohus märgib, et käenduslepingu sõlmimisel piiras kostja oma vastutust 150 000 krooniga. Sellega on pooled õiguskaitsevahendi ulatuses kokku leppinud ning kohtul puudub alus eeltoodusse sekkuda. Nõutav viivis on võrreldes põhivõlaga väiksem ning juba seetõttu mõistlik. Dokumentaalseid tõendeid, mida eraldi ei ole analüüsitud, hindab kohus kogumis usaldusväärseks ning märgib, et põhiolemuselt oli vaidlus õiguslik. Samuti ei pea kohus vajalikuks viivise arvutust selle mahukust arvestades kohtuotsuses üle korrata, nõustudes hagiavalduses tooduga (arvutuste tabel toim lk 1 ja 2 ). Lähtuvalt eeltoodust ning põhivõla suuruse omaksvõtust jõudis kohus kokkuvõtva järelduseni, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele ning 150 000 krooni tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude
proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.