Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Ande Tänav, Tiiu Hiiuväin
Otsuse tegemise aeg ja koht
16. märts 2007.a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-06-1187
Tsiviilasi
AS H hagi F OÜ ja L.L vastu 97 806,81 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20. juuni 2006.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
L.L ja F OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
01. märts 2007.a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja) L.L (IK xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja L. Ü Kaasapellant (kostja) F OÜ (reg k xxxxxxxx), seaduslik esindaja K.O Vastustaja (hageja) AS H (reg k xxxxxxxx), esindaja H.K
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 20. juuni 2006.a otsus muutmata.
2.Jätta L.L ja F OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Esimese astme kohtu menetluses kantud kohtukulud jätta võrdsetes osades F OÜ ja L.L kanda. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv jätta võrdsetes osades F OÜ ja L.L kanda. Kohtuvälised kulud (sh esindaja kulud) jätta L.L kanda.
Otsuse peale võib edasi kaevata Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
Hageja nõue ja põhjendused
1.Hageja ja F OÜ (liisinguvõtja) sõlmisid 25.05.2001 kasutusrendilepingu nr 0020570L sõiduauto Chrysler Voyager kasutamiseks. OÜ F juhatuse liikme K. O poolt on 25.05.2001 allkirjastatud volikiri, millega OÜ F volitab esindama L.L AS-is H kõikides küsimustes, mis puudutab OÜ-d F. Hageja ja L.L (käendaja) sõlmisid 25.05.2001 käenduslepingu nr 002057L-KÄ tagamaks solidaarselt kasutusrendilepingust tulenevaid rahalisi kohustusi. Liisinguvõtja ei täitnud oma lepinguga võetud kohustusi ning jättis maksmata liisingumaksed. 03.03.2003 saatis hageja liisinguvõtjale teate lepingu ülesütlemise kohta, informeerides liisinguvõtjat võlgnevuse suurusest ning andis rahalise kohustuse täitmiseks tähtaja 14 päeva. Liisinguvõtja tähtajaks võlgnevust ei tasunud ning hageja lõpetas kasutusrendi lepingu ennetähtaegselt. Hageja esitas kostjatele nõude tasuda rendimaksed summas 11 699,92 krooni, kindlustusmakse võlgnevus 1703 krooni, liisingu eseme omandamisega tekkinud hüvitamata kulu ehk vara jääkmaksumus 200 595,76 krooni ja vara valduse taastamise ja vara realiseerimisega kantud otsesed kulutused summas 10 926,77 krooni. Hagejal õnnestus vara võõrandada 11.08.2004 hinnaga 127 118,64 krooni, mis ei katnud hagejale kostjate poolt tasumisele kuuluvat summat. Hageja sai vara võõrandmisel kahju 97 806,81 krooni, mille palus kostjatelt solidaarselt välja mõista. Kostjate vastuväited
2.Kostjad hagi ei tunnistanud. Liisinguvõtja leidis, et kostja ei olnud teadlik kasutusrendilepingu sõlmimisest. Lepingule ei ole alla kirjutanud kostja juhatuse liige K.O, vaid käendaja. Kuna lepingule oleks pidanud alla kirjutama kostja juhatuse liige K.O, ei saa lugeda lepingut pooltele siduvaks. Tehingu tegi isik, kellel puudus selleks volitus ning seega on tegemist tühise tehinguga. Hageja esitatud liisinguvõtja avaldus hagejale puudutab hoopis teist liisingueset, volikiri on antud käendajale selleks, et esindada kostjat äriühingut puudutavates küsimustes, mitte sõlmida uusi tehinguid. Müügiks ettevalmistamise kulud sisaldavad ka akut, aku vahetas kostjale teadaolevalt järgmine omanik. Arusaamatu on müügiteenuse maksumus, sest auto müüs hoopis AS S mitte AS B. Vara on võõrandatud alla turuhinna Maakohtu otsuse põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis F OÜ-lt ja L.L solidaarselt välja 97 806,81 krooni AS-i H kasuks. Kohus jättis kohtukulud võrdsetes osades F OÜ ja L.L kanda.
4.Avalduse ja liisinguvõtja poolt käendaja nimele väljastatud volikirjaga on tõendatud, et käendajal oli pädevus sõlmida liisinguvõtja nimel kasutusrendi leping. Väide, et volikiri oli antud käendajale välja liisinguvõtja esindamiseks seoses juba sõlmitud lepingutega seotud küsimustes, ei ole tõendatud, sest volikirjas ei ole käendaja esindusõigust piiratud.
5.Lepingu ese on kostjale üle antud ja kostja on tasunud lepingust tulenevaid makseid. Seega on kostjad asunud reaalselt lepingut täitma. Hageja raamatupidamise väljavõttest nähtub, et lepingu eseme eest on liisingumakseid tasunud mõlemad kostjad ning sellest tulenevalt on paljasõnalised kostja vastuväited selle kohta, et ta ei teadnud lepingu olemasolust.
6.Hageja 03.03.2003 kirjast nähtub, et hageja ütles lepingu üles. Lepingu ülesütlemine toimus võlaõigusseaduse kehtimise ajal. Kasutusrendi üldtingimuste p 11.1.2 sätestab hageja õiguse leping ennetähtaegselt üles öelda. Kostjad ei vaidle vastu, et kostja jättis liisingumaksed tasumata. Kostjad ei tõendanud, et nad on liisingumakseid tasunud. Hageja oli õigustatud lepingu üles ütlema ennetähtaegselt, sest liisinguvõtja ei täitnud oma kohustust hageja ees. Kasuturendi
2(7)
üldtingimused ei näe ette liisinguvõtjale võimalust leping ennetähtaegselt üles öelda.
7.Kasuturendi üldtingimuste p 5.19 järgi oli liisinguvõtjal kohustus hüvitada kõik vara võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud. Hageja nimetab sellisteks kahjudeks vara jääkmaksumuse ja vara realiseerimismaksumuse vahet. Vara realiseerimisel tekkinud kulud koosnevad OÜ B poolt kantud kuludes - sõiduki pukseerimine, remont, müügieelne keemiline puhastus, aku vahetus ja AS Saksa Auto müügiteenus. Kostja väitis, et auto vastuvõtmisel ei fikseeritud sõiduki olukorrale pretensioone. Leping p 5.19 järgi on liisinguvõtjal kohustus hüvitada ka vara müügiks ettevalmistamisega seotud kulud. Seega ei ole oluline, kas autol fikseeriti selle vastvõtmisel puudused või mitte, vaid asjaolu, kas nimetatud kulutused on vajalikud auto müügiks ettevalmistamiseks. Auto tehnilise seisundi parendamine ja auto puhastamine on põhjuslikus seoses müügiks ettevalmistamisega. Arvestades auto pikka realiseerimise aega, on mõistlik ka sõiduki aku vahetus. On mõistlik, et hageja kasutab vara müügi realiseerimisel vastaval alal tegutseva äriühingu teenuseid.
8.Kostja väide, et vara võõrandati alla turuhinna, on paljasõnaline. Kostjal oli kohustus tõendada, et hageja väited turuhinna ja muude tehtud kulutuste osas on ebamõistlikult suured.
9.Kasutusrendi üldtingimuste p 9.1 järgi on liisinguvõtja kohustatud sõlmima vara vabatahtliku kindlustuslepingu ja selle eest ka tasuma, samuti on liisinguvõtjal kohustus tasuda kasutusrendi üldtingimuste p 2.3 järgi rendimakseid. Kostjad ei esitanud vastuväiteid kindlustusmakse ja rendimakse võlgnevuste osas. Kostjad ei tõendanud nende kohustuste täitmist, seega on hageja õigustatud nõudma ka kindlustusmakse ja tasumata rendimaksete tasumist.
10.Lepingu sõlmimisega võttis liisinguvõtja vabatahtlikult kohustusi, mille sisu on sätestatud kasutusrendilepingus ja kasutusrendi üldtingimustes. Liisinguvõtja ei ole oma lepinguga võetud kohustust täitnud. Kosjad ei tõendanud vääramatu jõu olemasolu, seega vastutab liisinguvõtja oma kohustuse täitmata jätmise eest ja peab kandma kokkuleppest ja seadusest tulenevaid õiguslikke tagajärgi.
11.Käendaja sõlmis hagejaga lepingu liisinguvõtja kohustuste täitmise tagamiseks. VÕS § 142 lg 1 järgi vastutab käendaja solidaarselt põhivõlgniku kohustuse täitmata jätmisel. Käendaja vastutus on piiratud 16 590,33 euroga. Hageja nõue käendaja vastu on väiksem kui käenduse piirmäär. Kostjatelt tuleb hageja kasuks solidaarselt välja mõista 97 806,81 krooni.
12.Liisinguvõtja esitas kohtuistungi toimumise päeval tund enne kohtuistungit taotluse lükata asja arutamine edasi, kuna kostja juhatuse liikmetest kaks on töölähetuses ning kolmas juhatuse liige K. O haigestus päev enne kohtuistungit. Töölähetuses viibivad juhatuse liikmed ei olnud kostja esindajaks tehingu tegemise ajal, seega ei saa nad anda seletusi lepingu sõlmimise kohta. Kohtuistungi edasilükkamiseks puudub põhjus. K.O haigestumise kohta ei ole kohtule esitatud tõendeid, samas on K.O väidetaval haige olemise päeval so kohtuistungile eelneval päeval 30.05.2006 allkirjastanud tõendi kostja juhatuse liikmete H. R ja E.T töölähetuse kohta. Kostja on oma kirjalikus vastuses nõustunud kirjaliku menetlusega. Asjaolu, et kostja juhatuse liikmed ei oska anda seletusi lepingu sõlmimise kohta, ei saa olla kohtuistungi edasilükkamise põhjuseks. Seadusliku esindaja seletus ei saa olla kohtus tõendiks, kostja ei esitanud taotlust seadusliku esindaja vande all seletuse andmiseks. Kohtukutse toimetati kostjale kätte 17.05.2006, seega oli istungi aeg kostjale piisavalt varakult teada, leidmaks endale esindaja. Apellatsioonkaebuse põhjendused
13.L.L palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Kohus rikkus materiaal- ja protsessiõigusnormi.
14.Hageja esitas kohtule täiendavad kirjalikud dokumendid vahetult enne kohtuistungi
3(7)
toimumist, kohus võttis dokumendid asja juurde ilma neid apellandile väljastamata. Hageja saatis dokumendid küll apellandi esindajale elektrooniliselt, kuid alles päev enne kohtuistungit. Materjali mahukuse tõttu ei olnud apellandi esindajal võimalik nendega piisaval määral tutvuda. Apellandile dokumente ei väljastatud. Kohus oleks pidanud apellandi esindajale andma võimaluse dokumentidega tutvuda. Apellandi esindaja esitas kohtuistungil taotluse lükata asja arutamine edasi eelnimetatud põhjusel ning põhjusel, et F OÜ esindajal oli kohtuistungilt puudumiseks seaduslik takistus ning ka tema palus asja arutamise edasi lükata. Apellandi esindaja põhjendas taotlust sooviga küsitleda F OÜ esindajat. Taotluse rahuldamata jätmisega rikkus kohus apellandi õigust esitada kostjale küsimusi.
15.Apellant andis pärast kasutusrendilepingu lõpetamist 11.03.2003 sõiduki vastustajale üle ning sõiduki vastuvõtuakt ei sisalda ühtegi sõidukil esinevat puudust. Sõiduk müüdi 11.04.2004. Vahepealsel perioodil puudus apellandil kontroll sõiduki üle. Apellandil puuduvad andmed, millistes tingimustes hoiti sõidukit kuni müügini. Esitatud dokumentidest ei nähtu, milline oli sõiduki läbisõit müügi hetkel, apellandi esindaja ei saanud kohtuistungil neid asjaolusid selgitada, kuna puudus võimalus täiendavate dokumentidega tutvuda. Kohus ei pööranud piisavalt tähelepanu asjaolule, et sõiduki hoiutingimused enam kui aasta jooksul ja võimalik sõiduki kasutamine pärast vastustajale üleandmist kuni selle müügini võisid oluliselt mõjutada sõiduki hinda.
16.Vahetult pärast sõiduki üleandmist hinnati sõiduki maksumuseks remondijärgselt 250 000 krooni, mis ületas sõiduki jääkväärtuse kasutusrendilepingu järgi ning ületas sõiduki müügihinna peaaegu 100%. On arusaamatu, miks müüs vastustaja sõiduki hinnaga 127 118,64 krooni. Vastustaja selgitus, et madala hinna tingis pikk müügiprotsess, ei ole tõsiseltvõetav, kuna sõiduki müümiseks oli võimalus juba alates sõiduki vastustajale üleandmisest. Vastustaja müüs sõiduki ebaõnnestunud müügitegevuse tõttu või tahtlikult oluliselt alla tegeliku maksumuse. Sellise kohtupraktika juurutamisel on võimalik vastustajale tagastatud sõidukeid müüa minimaalse hinnaga ja nõuda tekkinud kahju kompenseerimist liisinguvõtjalt või käendajalt.
17.Kohus oleks pidanud arvestama, et lepingu p 5.19 rakendamisele eelnenud müügiprotsessi ei kaasatud apellanti, kuigi sõiduki müügiprotsess puudutas oluliselt apellandi õigusi ja huve. Vastused apellatsioonkaebusele
18.AS H ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata.
19.F OÜ ei ole apellatsioonkaebuse suhtes kirjalikku seisukohta esitanud. Ringkonnakohtu istungil toetas F OÜ L. L apellatsioonkaebust. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
20.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega pea TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata.
21.Apellatsioonkaebuse esitas üks kostjatest – L. L, kuid ringkonnakohus leiab, et F OÜ-d tuleb TsMS § 639 lg 2 alusel lugeda kaasapellandiks, kuna vaidlusaluses õigussuhtes esines üks kostjatest põhivõlgnikuna ja teine käendajana ning seega saab vaidlusalust õigussuhet tuvastada üksnes mõlema kaaskostja suhtes ühiselt.
22.Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled selle üle, et AS H ja F OÜ vahel sõlmiti 25.05.2001.a kasutusrendileping nr 0020570L ning AS H ja L.L vahel sõlmiti samal kuupäeval
4(7)
käendusleping nr 002057L-KÄ tagamaks AS H ja F OÜ vahelisest kasutusrendisuhtest tulenevate kohustuste täitmist. Vaidlus puudub ka selles, et kostjad oma kohustusi liisinguandja, s.o hageja ees ei täitnud ning hageja ütles lepingu üles. Kuna asja materjalidest nähtuvalt toimus lepingu ülesütlemine 2003.a märtsis (teatis ülesütlemise kohta t lk 25), peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et liisingulepingu kui kestvuslepingu ülesütlemise õiguslikke tagajärgi tuleb VÕSRS § 12 lg 1 kohaselt hinnata võlaõigusseaduse ja alates 1. juulist 2002.a kehtiva TsÜS järgi. Kuivõrd vaidlust ei ole ka selles, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, lisab ringkonnakohus, et asja materjalidest nähtuvalt on tegemist majandus- ja kutsetegevuses osalevate isikute vahelise võlasuhtega, mistõttu kohaldamisele ei kuulu tarbija kaitseks kehtestatud erisätted.
23.Vaidlus puudutab nõuete suurust, milliseid liisinguandjal on õigus liisinguvõtja vastu kasutusrendilepingu lõpetamisel esitada. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja nõue jaotatav neljaks osaks: tasumata rendimaksed 11 699,92 krooni, kindlustusmakse võlgnevus 1 703 krooni, vara jääkmaksumuse ja realiseerimishinna vahe 73 477,12 krooni ning kulutused vara realiseerimiseks 10 926,77 krooni.
24.Apellatsioonkaebusest ei nähtu sisulisi vastuväiteid kahe esimese nõudeosa (tasumata rendimaksed ja kindlustusmakse võlgnevus, kokku 13 402,95 kr) väljamõistmise kohta. Ka maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt ei vaielnud kostjad vastu asjaolule, et liisingumaksed jäeti tasumata. Vastupidi, ringkonnakohtule esitatud maksekorraldusest nähtuvalt on apellant 12. jaanuaril 2007.a tasunud vastustajale 13 402,95 kr selgitusega „L.L, liisinguleping nr 0020570 L rendivõlg 11 699,92 ja kindlustus 1703,-“. Seega on apellant hageja nõuet nimetatud osas sisuliselt tunnistanud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks nõude põhjendatust selles osas täiendavalt kontrollida.
25.Apellant (kostja) vaidleb vastu kohustusele hüvitada vastustajale (hagejale) kasutusrendilepingu ülesütlemisega ja liisingueseme müügiprotsessiga kaasnenud kahju eelkõige selles osas, milles kahju moodustub vara lepingujärgse jääkmaksumuse ning tegeliku realiseerimishinna vahena. Pooltevahelise lepingu osaks olevate kasutusrendi üldtingimuste p 1.1 kohaselt mõistetakse vara jääkmaksumuse all lepingu tähtaja suvalisel ajahetkel rentniku poolt rendileandjale vara omandamiseks tehtud kulutuste hüvitamata osa. Sisuliselt puudub seega vaidlus ka vara jääkmaksumuse suuruses (200 595,76 krooni), kuna vara maksumus (s.o rendileandja poolt vara omandamiseks tehtud kulutuste summa) fikseeriti lepingus ning jääkmaksumus kujunes sellest summast rentniku (kostja) poolt rendileandjale (hagejale) tasutud maksete mahaarvamise teel. Lepingu p 5.19 kohaselt on rentnikul juhul, kui rendileandja lõpetab lepingu selles kindlaksmääratud alustel ennetähtaegselt ning võõrandab vara, kohustus hüvitada vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ning kulud (sh vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine ja vara müügikõlbulikuks seadmine). Ka VÕS § 367 näeb ette, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega – sh eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Seejuures tuleb arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal. Vaidluse all ongi see, kas liisinguandja võõrandas liisingueseme selle tegelikust väärtusest lähtudes. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind).
26.Toimikus olevast vara müügiaktist nr 0020570L (t lk 26) nähtuvalt võõrandati liisinguese 11.08.2004.a maksumusega 150 000 krooni, milline hind sisaldas käibemaksu. Hageja on oma nõude arvestuses lähtunud sõiduki võõrandamishinnast 127 118,64 krooni, s.o arvestades müügihinnalt 150 000 kr maha käibemaksu. Kuna pooltel ei ole olnud vaidlust lepingu p 5.19 tõlgendamise üle selles osas, kas vara võõrandamisest saadud summat tuli mõista käibemaksu sisaldavana või ilma selleta, ning kostja ei ole esitanud vastuväiteid käibemaksu mahaarvamisele 5(7)
liisingueseme müügihinnast, tuleb kolleegiumi arvates lähtuda sõiduki müügihinnast 127 118,64 krooni.
27.Kostjad on menetluses väitnud, et liisinguese müüdi tunduvalt alla turuhinna, samal seisukohal põhinevad suuresti ka apellatsioonkaebuse väited. Samas ei ole kostjad esitanud oma väidete kinnitamiseks ühtegi tõendit, millest nähtuks, et vaidlusalust sõidukit olnuks võimalik müüa kõrgema hinnaga. Muu hulgas tugineti apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus, keeldudes kohtuistungit edasi lükkamast, rikkus kostjate õigust muuhulgas tõendada oma väiteid. Samas ei nähtu ka apellatsioonkaebusest, missugused tõendid jäid kostjatel kohtu tegevuse tõttu esitamata. TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel olnuks apellandil maakohtu poolsele menetlusnormi olulisele rikkumisele tuginedes võimalus esitada uusi tõendeid ka otse ringkonnakohtule. Niisuguseid uusi tõendeid kostjad apellatsioonimenetluses esitada soovinud ei ole. Hageja seevastu on liisingueseme müügihinda põhjendanud ning esitanud ka sellekohased arvestused. Eeltoodu põhjal asub ringkonnakohus seisukohale, et liisingueseme väärtuseks tuleb lugeda selle võõrandamishind hageja poolt näidatud suuruses (127 118,64 kr) ning tõendatud ei ole, nagu ei vastanuks nimetatud hind sõiduki tegelikule turuväärtusele.
28.Asjakohased ei ole apellandi väited selle kohta, et teda ei kaasatud sõiduki müügiprotsessi ega teavitatud teda müügi tingimustest. Pooltevahelisest lepingust ei tulene, nagu peaks liisinguandja lepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamise korral kaasama liisinguvõtja ning kooskõlastama temaga liisingueseme müügi üksikasjad. Kolleegium leiab, et liisinguandjal oli pooltevahelise lepingu kohaselt õigus võõrandada liisinguese omal äranägemisel, arvestades seejuures hea usu põhimõtet (TsÜS § 138 ning VÕS § 6), samuti kohustust võimalikult suures ulatuses vältida ja vähendada ähvardava kahju tekkimist (VÕS § 139). Eelnevast on tuletatav liisinguandja kohustus võõrandada liisinguese võimalikult kõrge hinna eest. Müügitingimuste mittevastavust neile põhimõtetele tulnuks tõendada kostjatel (apellantidel), mida kostjad aga teinud ei ole.
29.Apellatsioonkaebusest ei nähtu ka apellantide (kostjate) sisulisi vastuväiteid sellele osale hageja nõudest, mis puudutas vara realiseerimiseks tehtud kulutusi summas 10 926,77 krooni. Varasema menetluse käigus on kostja vaidlustanud müügiks ettevalmistamise kulude suuruse aku maksumuse (1300 kr) osas, samuti müügiteenuse maksumuse 7203,39 kr. Hageja on selgitanud, et aku maksumus oli tegelikult 532,71 kr, samuti esitanud tõendi müügiteenuse eest AS-le S tasumise kohta (t lk 98-99). Kolleegium leiab, et aku vahetus on seotud sõiduki müügikõlbulikuks seadmisega ning ka müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest. Seega on tegemist lisakuludega VÕS § 367 lg 4 tähenduses, mis kuuluvad liisinguvõtja poolt hüvitamisele. Lepingu ennetähtaegse lõpetamisega (ülesütlemisega) kaasnevad kulud tuleb liisinguvõtjal hüvitada ka pooltevahelise lepingu (üldtingimuste) p 5.19 kohaselt. Kostjad ei ole näidanud, et hageja poolt kantud kulud olnuksid ebamõistlikult suured ning et liisingueset olnuks võimalik realiseerida ka vahetult liisinguandja enda poolt ilma, et sellega oleks kaasnenud täiendavaid kulutusi. Eeltoodu põhjal nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et hageja poolt kantud lisakulud tuleb lugeda põhjendatuks ning kostjatel tuleb need kulutused hüvitada.
30.Kolleegiumi arvates ei ole maakohus asja lahendamisel rikkunud ka menetlusõiguse norme. Kostjad ei vaidlusta, et hageja poolt 29. mail 2006.a esitatud täiendavad selgitused ning dokumendid sai kostja esindaja kätte enne kohtuistungi toimumist ning põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, nagu puudunuks kostja esindajal võimalus hageja seisukohtade ning dokumentidega tutvuda. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt keeldus maakohus võimaldamast kostjal vastata kirjalikult hageja esitatud täiendavatele seisukohtadele põhjendusel, et hageja ei esitanud uusi seisukohti ega asjaolusid, mida ei oleks käsitletud juba hagiavalduses; samuti oli kostjal võimalik esitada vastuväiteid suuliselt kohtuistungi käigus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja esitatud täiendavate selgituste ja dokumentide mahtu ja sisu arvestades oli kostja esindajal piisav võimalus esitatuga kohtuistungi toimumise ajaks tutvuda. 6(7)
31.Samuti keeldus maakohus põhjendatult edasi lükkamast 31. maile 2006.a määratud kohtuistungit. Maakohus on kohtuistungi edasilükkamisest keeldumist põhjendanud kohtuotsuse lk-l 2 ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu esitatud põhjendusi korrata.
32.Ringkonnakohus märgib, et kuna apellatsioonimenetluse kestel on kostja L. L täitnud osa hageja nõudest summas 13 402,95 kr (tasumata liisingumaksed ja kindlustus), tuleb märgitud summat arvestada kohtuotsuse täitmisel.
33.TsMS § 173 lg 1 kohaselt tuleb ringkonnakohtul esitada kogu seni kantud menetluskulude jaotus, nähes ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Maakohus määras jätta kohtukulud võrdsetes osades F OÜ ja L.L kanda. Kuna hagi rahuldati täielikult ning apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus lisaks maakohtu poolt määratule võrdsetes osades F OÜ ja L.L kanda apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu. Muude kohtukulude (kautsjon ja asja läbivaatamiskulud) esinemist asja materjalidest ei nähtu. L.L kanda jäävad ka tema võimalikud kohtuvälised kulud (sh esindajate kulud).
T. Hiiuväin
A. Tänav
K. Kullerkupp
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.