Hageja AS *, esindaja Kadri Valdre Kostja OÜ H, esindaja Andres Vutt
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 13.12.2006 otsus muutmata, täiendades otsuse põhjendavat osa ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Menetluskulud kannab kostja. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.AS * esitas 13.01.2006 Harju Maakohtule hagi OÜ H vastu, paludes kostjalt välja mõista 91 122.14 krooni. Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 05.11.2002 liisingulepingu nr 0048441L, mille esemeks oli sõiduauto VW Passat Variant Syncro registrimärgiga xxx XXX (vara). Lepinguga kohustus hageja omandama vara ja andma vara lepingu perioodiks kostja valdusesse ning kasutusse. Kostja kohustus tasuma lepingumakseid vastavalt maksegraafikule. Kostja oma kohustusi korrektselt ei täitnud ja 03.07.2003 saatis hageja kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles informeeris kostjat võlgnevuse suuruset ja lepingu lõpetamisest juhul kui kostja ei kustuta tekkinud võlgnevust 14 päeva jooksul. Kostja võlgnevust ei kustutanud ning hageja ütles lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu
üles. Pärast valduse taastamist asus hageja vara võõrandama.
2.Lepingu üldtingimuste p 7.4.1. kohaselt juhul kui vara võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki kostja poolt hagejale tasumisele kuuluvaid summasid, on kostja kohustatud viivitamatult tasuma hagejale puudu jääva osa. Hagejal õnnestus müüa vara hinnaga 105 932,20 krooni, millele lisandus käibemaks. Kostja lepingust tulenev võlgnevus hageja ees oli kokku 197 054,34 krooni, sellest kostja poolt hagejale liisingueseme omandamisega tekkinud hüvitamata kulu ehk vara jääkmaksumus 173 264,57 krooni, tähtajaks tasumata rendimaksed 14 466,42 krooni ja hageja poolt kantud vara müügikõlblikuks seadmisega ja realiseerimisega seotud otsesed kulud 9 323,35 krooni. Vara realiseerimisest tulenev reaalne kahjum 91 122,14 krooni koosneb hageja nõudest 197 054,34 krooni, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa 105 932,20 krooni (ilma käibemaksuta).
3.08.03.2006 vähendas hageja nõuet 87 732,31 kroonile seoses asjaoluga, et vara tegelik müügihind oli ilma käibemaksuta 109 322,03 krooni. Kostja vastuväited
4.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja nõutud tasumata rendimakse 14 466,42 krooni tasus kostja hagejale 04.09.2003. Varaga seotud otsesed kulud ehk kulud seoses keemilise pesuga, aku ja rehvide ostmisega, remondiga ning müügiteenusega on tõendamata. Hageja ei ole põhjendanud ka nende vajalikkust ja seost lepingu ülesütlemise faktiga. Hagejal ei ole kohustust hüvitada tasu müügiteenuse eest. Hageja ei ole kostjale teatanud kunagi mingitest puudustest varas, miks oleks võinud tingida kulude tekkimist. Kostja leiab, et kulude hüvitamise nõude esitamine ei ole võimalik ka põhjusel, et nõue on hilinenud ning analoogia alusel tuleb kohaldada võlaõigusseaduse
(VÕS) § 336.
5.Alust nõude esitamiseks ei anna ka vara müümine ostuhinnast oluliselt odavama hinnaga. Vara pandi müüki hinnaga 220 000 krooni, vahepeal hinda ei muudetud ja müüdi hinnaga 125 000 krooni. Hinna muutus on aga kostjale oluline ning hageja pidanuks hinna alandamisest kostjale teavitama, mitteteavitamisega rikkus hageja VÕS § 23 lg 2 sätestatud poolte koostöökohustust. Vara müüdi üle aasta, mis tähendab objektiivselt hinna alanemist. Vara väärtuse vähenemine on seotud hageja passiivsusega vara müügil.
6.Vastuse täienduse kohaselt on kostjal kahtlus, et autot on müügiprotsessi ajal kolmanda isiku poolt kasutatud. Kahtlus põhineb asjaolul, et vara parendus (osteti uued rehvid, tehti keemiline pesu ja vahetati aku) toimus pool aastat pärast auto müüki võtmist. Kostja hinnangul on vara tegelik müügihind tõendamata. Maakohtu otsus ja põhjendused
7.Harju Maakohus rahuldas 13.12.2006 otsusega hagi. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt puudub pooltel vaidlus asjaolude üle, et 05.11.2002 sõlmitud liisinguleping nr 0048441L öeldi hageja poolt 03.07.2003 üles kostjapoolse maksekohustuse täitmata jätmise tõttu ning et lepingu ülesütlemise seisuga oli vara jääkväärtus 187 731,17 krooni. Kohus tuvastas, et kostja on tasunud hagejale rendimaksed summas 14 466,42 krooni ning hageja on nõude esitamisel seda makset arvestanud.
8.Viitega Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-2-112-06 pidas kohus põhjendatuks hageja nõuet müügikulude osas, mis moodustub kuludest seoses auto keemilise pesu, akuvahetuse, remondi, rehvivahetuse ja müügiteenusega. Kohus leidis, et hageja on müügikulusid piisavalt tõendanud ning kohtul puudus kahtlus, et need kulud on kantud. Tõendamata on kostja kahtlus, et enne sõiduki keemilist puhastust, aku ja rehvide vahetust kasutas sõidukit kolmas isik, mistõttu ei olnud need müügikulud põhjendatud. Sõiduki keemiline puhastus on mõistlik, kuna see on sõidukite müügil tavapärane praktika. Samuti on üldteada asjaolu, et sõiduki seismisel tühjeneb aku ning võib tekkida vajadus aku väljavahetamiseks.
Rehvivahetus on sõiduki loomulik müügiprotsessi osa. Hageja pidigi pärast poolt aastat edutut müüki sõidukit selliselt parendama, et müügivõimalused oleksid paremad.
9.Kohtul puudusid hagejale etteheited seoses sõiduki müügihinnaga. Hageja müüs sõidukit professionaalse müüja kaudu. Puuduvad andmed selle kohta, et sõiduk oleks müügilt kõrvaldatud. Sõidukit ei õnnestunud müüa, kuid seda ei saa hagejale ette heita. Kui sõiduk müüakse alla turuhinna, siis ei pea sellest tulenevat kahju kandma hageja, vaid eelkõige liisingulepingut rikkunud pool. Esitatud tõenditest järeldub, et hageja on teinud omalt poolt kõik sõiduki müümiseks (sõidukit parendanud, alandanud perioodiliselt müügihinda). Kui kostja soovinuks ise müügiprotsessis kaasa lüüa, pidanuks ta aktiivselt sõiduki müügist huvituma, mida kostja aga ei teinud. Seetõttu ei pidanudki hageja teadma, et kostjal oli soov ise tegeleda sõiduki müügiga ning õigustatud oli hageja käitumine sõiduki müümisel, mis liisinglepingu järgi oligi hageja kohustus. Apellatsioonkaebuse põhjendused
10.Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et kohus kohaldas otsuse tegemisel vääralt materiaalõiguse normi. Kohus on otsuse tegemisel lähtunud üksnes hageja nõuetest ja ei ole käsitlenud kõiki kostja vastuväiteid. Hinnata tuleb ka seda, kas hageja on täitnud kõiki oma kohustusi või on esinenud rikkumisi, mis välistavad tema poolt nõuete esitamise või millest tulenevalt peaks tema nõudeid vähendama. Hageja tugines menetluses kolmele sellisele asjaolule: hageja ei teatanud kostjale sellest, et vara on müümata ja selle müügihinda vähendati korduvalt, millega hageja rikkus koostöökohustust; hageja ei teatanud kostjale liisingueseme puudustest õigeaegselt; liisinguesemel ei olnud puudusi selle üleandmisel kostjalt hagejale või kõrvaldas hageja need puudused viivitusega.
11.Kohus ei ole otsuses sisuliselt analüüsinud kostja väiteid seoses hageja kohustusega teatada asja puudustest viivitamata. Asja ei ole võimalik lahendada viidatud riigikohtu otsuse argumentidega, kuna teises asjas ei tuginenud kostja VÕS §-le 336. Hageja on rikkunud ka VÕS § 23 lg 2 sätestatud poolte koostöökohustust, kuna ei teatanud kostjale vara müügihinna alandamisest ega sellest, et vara polnud pikema aja jooksul müüdud. Juhul, kui kohus leiab, et VÕS § 23 lg 2 ei ole kohaldatav pooltevahelise lepingu tõttu, on samadel asjaoludel võimalik kohaldada VÕS § 6 sätestatud hea usu põhimõtet, millega hageja käitumine oli samuti vastuolus.
12.Asjas ei ole oluline mitte hageja poolt liisinguesemele tehtud kulutuste suurus, vaid kas hageja tegi kõik endast oleneva, et kostjalt nõutav summa oleks võimalikult väike, kuna info olemasolul oleks kostjal olnud võimalus oma olukorra parandamiseks. Hea äritava kohaselt peaks liisinguandja andma vara väärtuse vähenemisest teada ning tegema liisinguvõtjale ettepaneku kas leida vara müügi kiirendamiseks sellele ise ostja või siis vähendama müügihinda selliselt, et vara oleks võimalik müüa võimalikult kiiresti. Kostja ei saa vastutada auto müügihinna vähenemise eest perioodil 23.07.2003-27.02.2004, kuna hageja enda väitel autot sel ajal ei müüdud. Maakohtu hinnang, et hageja on olnud vara müügil piisavalt aktiivne, on ebaõige.
13.Kohus on rahuldanud hagi summaliselt, kuid otsusest ei nähtu, millised nõuded ja kuidas on rahuldatud. Kohus ei ole vastanud otsuses kostja vastuväitele, et kostja tasus hageja poolt nõutud rendimakse summas 14 466.42 krooni 04.09.2003. Apellatsioonkaebuse vastus
14.Hageja leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Probleemi oleks pidanud üritama lahendada kostja, kes ei ole aga võtnud hagejaga ühendust, et saada infot vara müügiprotsessi kohta ega üritanud leida ise varale ostjat. Liisinguturul valitseva praktika kohaselt on liisinguvõtjal võimalik leida
liisinguesemele ise ostja, vara valduse tagasivõtmisel liisinguandja poolt on liisinguvõtjal alati õigus küsida infot liisingueseme müügikoha, -protsessi ja/või –tingimuste kohta. Vara müügistrateegia ei saa olla küsimuse all, kuna vara müük toimus sarnaselt teiste teisase turu tavamüügis olevate sõidukite müügiga, vara oli kogu müügiperioodi vältel avalikul pakkumisel. Väide, et kohe vara odavama hinnaga müüki panemisel oleks vara õnnestunud müüa kiiremini ja lõplikult kujunenud müügihinnast kõrgema hinnaga, on spekulatiivne. Hageja ei saa vastutada konkreetsele kasutatud sõidukile ostja leidmise eest, kuna hageja ei vali liisingueset välja.
15.Kuna kapitalirendilepingu puhul ei ole tegemist üürilepinguga, vaid liisingulepinguga, ei kuulu kohaldamisele võlaõigusseaduses üürilepingu kohta sätestatu, lisakulutuste tegemise osas tuleb lähtuda eelkõige VÕS § 367 lg-st 4.
16.Pooled tasaarvestasid kohtuistungil debitoorse võlgnevuse kostja poolt 04.09.2003 tasutud 14 466,42 krooniga ning suurendasid selle võrra vara jääkmaksumust. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
17.Ringkonnakohus, tutvunud esitatud materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuses olevate põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsust põhjendustega kostja väidete suhtes, mis puudutavad VÕS § 6, § 23 lg 2 ning § 336 kohaldamist.
18.Vaidluse lahendamisel on olulised alljärgnevad asjaolud, milles ei ole vaidlust: 05.11.2002 sõlmiti poolte vahel liisinguleping nr 0048441L. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi ja jättis tasumata lepingu alusel tasumisele kuulunud maksed summas 14 466,42 krooni. 03.07.2003 kirjaga teatas hageja kostjale lepingu ülesütlemise soovist juhul kui kostja ei tasu tekkinud võlga 14 päeva jooksul teate saamisest. Kostja võlga ei tasunud, hageja ütles lepingu üles ning kostja tagastas pärast lepingu lõpetamist auto hagejale. Hageja müüs sõiduki hinnaga 129 000 krooni (käibemaksuga) ning kandis enne sõiduki müüki seoses sõidukiga kulusid summas 9323,35 krooni.
19.Hageja esitas kostja vastu nõude kostja võlgnevuse (197 054.34 krooni) ja vara võõrandamisest saadud summa (109 322.03 krooni käibemaksuta) vahe kui tekkinud kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1, samuti VÕS § 367 lg 1 ja lg 4 ning liisingulepingu üldtingimuste p 7.4.1 järgi. Vaidlust ei ole selles, et liisinglepingu ülesütlemine oli tingitud kostjapoolsest lepingu rikkumisest. Vaidlus on nõude suuruse põhjendatuse üle. Kostja on esitanud vastuväited nii sõiduki müügihinna kui müügikulude suuruse kohta.
21.Maakohus lähtus asja lahendamisel VÕS § 367 lg 4 ja liisingulepingu p 3.7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited materiaalõiguse väära kohaldamise kohta on ebaõiged ning kohus ei ole materiaalõigusnormi kohaldamisel eksinud. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et hageja poolt nimetatud müügikulud kokku summas kokku 9 323,35 krooni tuleb lugeda tõendatuks ja põhjendatuks ning kohus ei korda maakohtu vastavaid põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et õigustatuks tuleb lugeda liisinguandja käitumist liisinguvõtjalt seoses liisingulepingu ülesütlemisega tagasisaadud sõiduki võõrandamisel, mis oli suunatud sõiduki müügi kiirendamisele ning müügivõimaluste parendamisele. Selliste eesmärkide saavutamisele aitavad kasutatud sõidukite puhul kaasa nii sõiduki salongi keemiline puhastamine kui rehvide vahetamine, samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et aku vahetamise
vajadust tingib pigem sõiduki seismine kui sellega sõitmine.
23.Õige on aga apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole analüüsinud kostja väiteid VÕS §-st 336 tulenevast hageja kohustuse rikkumisest ning VÕS § 6 ja § 23 lg 2 tulenevast hageja nõudeõiguse kaotusest. See rikkumine ei anna siiski alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus täiendab selles osas kohtuotsuse põhjendusi.
24.VÕS § 336 reguleerib üürileandja kohustusi üüritud asja tagastamisel puuduste avastamisel. Liisinguandja käitumist pärast vara tagastamist ei ole seaduses reguleeritud. Haginõue käesolevas asjas on esitatud liisingulepingu ülesütlemisega hagejale tekkinud kulude hüvitamiseks. Ringkonnakohus leiab, et VÕS §-s 367 sätestatud liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi ei saa liisinguandja kohustuste osas täiendada VÕS §-st 336 tulenevate üürileandja kohustustega. VÕS §-s 336 sätestatud üürileandja kohustused ei oma iseloomu, mida saaks laiendada ka muude lepingute alusel kasutuses olnud vara tagastamisele. Osundatud sättel on VÕS § 275 alusel reeglina üksnes eluruumi üürniku õigusi kaitsev funktsioon ning puudub igasugune põhjendus, miks peaks vastavat regulatsiooni kohaldama ka liisingulepingu rikkumise tõttu tagastatud sõiduki vastuvõtmisel. Et liisinguandjal ei ole pärast liisingulepingu ülesütlemist ja vara liisinguvõtjalt vastuvõtmist kohustust teavitada liisinguvõtjat omaalgatuslikult müügiprotsessi puudutavast, ei ole ringkonnakohtu hinnangul seaduse lünk, vaid seadusandja tahe. Seadus ega liisinguleping koos üldtingimustega ei keela seejuures liisinguvõtjal müügiprotsessist huvituda ja seda nii mõjutada, et võõrandamisest saadav rahasumma oleks võimalikult suur ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvad summad võimalikult väikesed. Kohus leiab, et liisinguandjal osundatud kohustuse puudumine ja liisinguvõtjal osundatud õiguse olemasolu tagavad piisavalt lepingupoolte õiguste tasakaalustatuse. VÕS § 367 sätestatud liisinguvõtja hüvitamiskohustus on piiratud kulude mõistlikkusega. Hüvitamiskohustuse täiendav piiramine ei ole põhjendatud. Kuna liisinguvõtjal ei lasu kohustust teavitada liisinguvõtjat vara müügiprotsessist ega vara müügiga vajalikest kuludest enne kulude kandmist, ei kaota ka liisinguandja sellise mitteteatamise korral õigust nõuda liisinguesemega kantud kulude hüvitamist.
25.Alusetu on kostja väide, nagu oleks hageja rikkunud VÕS § 23 lg-s 2 sätestatud koostöökohustust, kui ta ei teatanud kostjale eelnevalt müügihinna langetamisest ning müügiga seotud kuludest. VÕS § 23 lg 2 kohaselt peab lepingupool tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. Kuna koostöökohustuse eesmärk on tagada lepingulise eesmärgi saavutamine ning kostja loobus lepingu rikkumisega lepingulise eesmärgi saavutamisest, ei saanud hageja rikkuda pärast lepingu lõppemist VÕS § 23 lg 2 tulenevat kohustust. Liisingulepingu p 7.3 ja 7.4.1 peamine eesmärk on tagada liisinguandjal seoses tagastatud sõiduki müügiga tekkivate kahjude hüvitamist, mitte võlgniku kanda jääva hüvitamiskohustuse minimiseerimist.
26.Kuna hagejal ei lasunud kohustus teavitada kostjat müügihinna langetamisest ning müügiga seotud kuludest eelnevalt, ei ole kostjal õigust keelduda oma kohustuste täitmisest ka tuginedes hageja käitumise vastuolule VÕS § 6 sätestatud hea usu põhimõttega. Hageja ei ole pahauskselt käitunud ega kostja eest müügiga seotud informatsiooni varjanud. Juba 03.07.2003 teatises liisingulepingu ülesütlemise kohta (t lk 17) on hageja palunud kostjat võtta võlgnevuse asjaolude täpsustamiseks ning võimalike kokkulepete sõlmimiseks ühendust hagejaga, kostjale anti teada nii kontaktisiku nimi kui telefon. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks püüdnud hankida informatsiooni vara müügi ja sellega seonduvate kulude kohta ning et hageja oleks sellise teabe andmisest keeldunud.
27.Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta oleks soovinud enne liisinglepingu ülesütlemist sõidukit
ise müüa, mis oleks andnud talle võimaluse ise müügiprotsessi ja müügieelsete kulude kandmist vahetult kontrollida. Kostja ei huvitunud ei enne ega pärast sõiduki hagejale üle andmist selle müügist ega müügiprotsessist ning on nõustunud vara müümisega hageja poolt. Seetõttu on alusetud kõik apellatsioonkaebuses esitatud väited hageja kohustuste rikkumise ja kostja hüvitamiskohustuse lõppemise kohta. Kostja ei ole ka tõendanud, et vaidlusaluse sõiduki müügihind oleks olnud suurem vara kiirema allahindamise või teistsuguse müügistrateegia korral. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda selles, et juhul, kui vara oleks õnnestunud varem müüa kiirema allahindamise tõttu, oleks kostja esitanud nõudele pigem hoopis vastuväiteid, miks hageja vara kallima hinnaga ei pakkunud.
28.Nõustuda ei saa ka apellatsioonkaebuse väitega, nagu ei nähtuks maakohtu otsusest, millised on hageja nõuded ja kuidas kohus need rahuldas. Hageja esitas rahalise nõude, mis oli pärast nõude vähendamist 87 732,31 krooni, kirjutades lahti, millest hagetud summa koosneb. Selle nõude on kohus täies ulatuses ka rahuldanud. Asjaolu, et kohus ei ole toonud otsuses eraldi välja rahuldatud nõude moodustanud summasid, ei muuda otsust rahuldatud nõuete osas ebaselgeks. Kuna hageja arvestas hagi esitamisel asjaolu, et kostja on 04.09.2003 tasunud 14 466,42 krooni ning haginõudes see ei sisaldu, on alusetu apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks kohus pidanud, kuid jätnud selle summa tasumise osas seisukoha võtmata.
29.Kuna vaidluse all ei ole asjaolu, et poolte vahel oli sõlmitud tüüptingimustega liisinguleping, arvestab ringkonnakohus Riigikohtu 28.02.2007 lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 juhindudes ka võlaõigusseaduse reegleid tüüptingimuste kohta, mh tüüptingimuste tõlgendamist reguleerivat VÕS § 39 ja tüüptingimuste tühisust ettenägevat VÕS § 42. Ringkonnakohus on seisukohal, et nõude aluseks olevad liisingulepingu üldtingimuste p 7.3 ja 7.4.1 ei ole VÕS 14. peatükis sätestatuga vastolus ega liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavad ja on kohaldatavad.
30.Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi, kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, s.o. antud juhul kostja.
T. Kollom
U. Reinola
A. Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.