AE hagi SR vastu kinkelepinguga üleantud omandi tagastamiseks ja kinnistusraamatu ebaõige kande muutmiseks
Hageja esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat NL Kostja SR Kostja esindaja riigi õigusabi korras advokaat MT
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Tuvastada SR kohustus teha tahteavaldus Harju Maakohtu kinnistusosakonna registriosas SR omanikukande kustutamiseks ning AE omanikuna sissekandmiseks.
3.Menetlusosaliste menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
4.Vabastada kostja SR riigilõivu, mille tasumiseks anti hagejale riigipoolset menetlusabi, tasumise kohustusest.
5.Mõista NL kasuks riigieelarvest välja hagejale AE osutatud riigi õigusabi eest 4212,60 krooni (neli tuhat kakssada kaksteist krooni ja 60 senti).
6.Mõista AB kasuks riigieelarvest välja kostjale SR osutatud riigi õigusabi eest 3221,40 krooni (kolm tuhat kakssada kakskümmend üks krooni ja 40 senti).
7.Mõista SR riigituludesse välja A. E riigi õigusabi tasu 4212,60 krooni (neli tuhat kakssada kaksteist krooni ja 60 senti), mis tuleb SR tasuda osade kaupa ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem, kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue kohtule esitatud hagiavalduse kohaselt hageja kinkis notariaalselt vormistatud kinkelepinguga temale kuulunud, asuva kinnistu kostjale, oma tütrele. Kinkelepingu sõlmimisel kingisaaja seadis lepingu p 6 alusel kinkija kasuks kinnisasjale tähtajatu tasuta isikliku kasutusõiguse, mis lõpeb kinkija surmaga. Hageja on isikliku kasutusõiguse alusel siiani kinnisasja vallanud ega ole valdust kinkijale üle andnud, omandiõigus kinnistule on aga üle läinud kostjale. Lisaks isikliku kasutusõiguse lepingule leppisid kinkija ja kingisaaja lepingu sõlmimisel kokku, et kingisaaja hakkab hagejat regulaarselt külastama ja vajadusel igapäevatoimetustes abistama. Tegelikult kingisaaja endale võetud kohustust ei ole täitnud ning on oma käitumisega üles näidanud jämedat tänamatust kinkija vastu. Kostja on hagejat külastanud harva ja ebaregulaarselt, abistanud ei ole üldse ning teatas kostja hagejale, et teda on ära tüüdanud hageja surma ootamine ning ta soovib kingitud kinnistut ise kasutama hakata. Seepeale esitas hageja kostjale notariaalse avalduse lepingust taganemise kohta ning tegi kostjale ettepaneku ilmuda notari juurde asjaõiguslepingu sõlmimiseks kinnisomandi tagastamise kohta. Kostja notari juurde ei ilmunud ning teatas hagejale, et tagastab kinnistu üksnes juhul, kui talle makstakse 200 000 krooni. Hageja leiab, et kostja ei ole teinud kinnistule mingeid rahalisi kulutusi, mis võiksid sellist rahalist nõuet õigustada. Kinnisomandi üleandmine toimus kinke vormis ning mingeid summasid selle eest kostja hagejale ei maksnud. Kostja tasutud maamaksu on hageja nõus hüvitama. Hageja taotleb muuta Harju maakonnas, , asuva kinnistu, Harju Maakohtu kinnistusosakonna registriosa teises jaos olevat kannet omaniku kohta, kandes omanikuna sisse AE. Kohtukulud taotleb hageja jätta kostja kanda. Kostja vastus kirjalikus vastuses hagile kostja hagi ei tunnista. Kostja vastuväidete kohaselt poolte vahel sõlmiti kinnistu notariaalne kinke-, isikliku kasutusõiguse seadmise ja asjaõigusleping. Vastavalt lepingu punktile 6 kingisaaja pidi kinkija kasuks seadma tähtajatu isikliku kasutusõiguse kingitavale kinnistule. Kostja on selle kohustuse täitnud. Hageja väited kostja kohustuse kohta külastada ja abistada hagejat regulaarselt, on paljasõnalised. Tulenevalt lepingu objektist tuli selline kokkulepe sõlmida seaduses ettenähtud vormis. Kostja on ema pidevalt külastanud ja vajadusel abistanud, tema käitumine on tulenenud eelkõige perekonnaseaduse § 64-st, mis sätestab täisealiseks saanud lapse kohustuse vanemat ülal pidada. Samasugune kohustus on ka kostja Asjakohatu on hageja väide, et kinnisasja valdust üle ei ole antud. Vastavalt lepingu punktile 5 valdus anti üle lepingu allakirjutamise päeval. Tõendamata on jäme tänamatus kostja poolt. Kostja möönab, et alates ei ole ta külastanud oma ema. Selle põhjuseks on kostja õdede otsesed ähvardused ja keeld siseneda vaidlusalusele kinnistule. Kostja on kurt ning ainus puudega isik perekonnas, mistõttu on tihti esinenud kommunikatsioonihäireid kostja ja tema õdede ning ema vahel. Lisaks on õed kostjat puude tõttu pidevalt diskrimineerinud ja andnud mõista, et ta sobib hageja juures teostama vaid aiatöid. Kostja taotleb jätta hagi rahuldamata. Menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil Kohtuistungil hageja jäi oma nõude juurde, leides, et kinkeleping on taganemisvalduse esitamise tõttu tühine. Kostja keeldus kinke teel saadut vabatahtlikult üle andmast. Hageja vajab igapäevaselt abi. Hageja kinkis maja kostjale, sest kostja lubas hageja juurde elama tulla. Abistamise kohta oli suuline kokkulepe. Hagi rahuldamise korral hageja saaks kinnistu realiseerida ja minna vanadekodusse. Kostja jäi oma vastuväidete juurde ja esitas kohtule kirjaliku taotluse kohaldada käesolevas tsiviilasjas nõude aegumist. Lepingu sõlmimise ja lepingust taganemise vahele jääb 4,5 aastat. Hageja tugineb lepingust taganemisel võlaõigusseaduse § 270 lg-le 1, mille kohaselt kinkija võib kinkelepingust taganeda 1 aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. VÕS hakkas kehtima Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja hagejat regulaarselt külastanud ja abistanud. Seega oleks hageja pidanud hagi esitama hiljemalt kui kostja oma väidetavaid kohustusi ei täitnud ja näitas väidetavalt üles jämedat tänamatust.
Hageja leidis, et nõue ei ole aegunud. Hageja taganes kinkelepingust 1 aasta jooksul alates 2005.a. oktoobrist, mil hagejale sai selgeks, et vastupidiselt suulisele kokkuleppele kostjal ei ole kavatsust hageja juurde elama tulla. Maakohtu põhjendused
1.Tsiviilasjas ei ole vaidlust selle üle, et poolte vahel oli sõlmitud notariaalne kinkeleping, millega hageja kinkis kostjale, kes on hageja tütar, kinnistu Kehras. Kinkelepinguga samas dokumendis sisaldub asjaõigusleping, millega kostja kohustus seadma hageja kasuks kinnisasja tähtajatu isikliku kasutusõiguse, mis ei ole üleantav ja lõpeb hageja surmaga. Vaidlust ei ole ka selle üle, et notariaalselt vormistatud avaldusega hageja taganes lepingust ning kostja on taganemisavalduse kätte saanud. Poolte vahel on vaidlus kinkelepingust taganemise avalduse esitamise tähtaegsuse ja taganemise kehtivuse üle.
2.Kohtule esitatud avaldus on pealkirjastatud hagiavaldusena kinkelepinguga üleantud omandi tagastamise nõudes ja kinnistusraamatu ebaõige kande muutmise nõudes. Hagiavalduses esitatud taotluses hageja palub muuta kinnistusregistri registriosas nr 888802 olevat kannet omaniku kohta, kandes omanikuna sisse AE.
3.Nõude sõnastuse ja põhjenduste kohaselt on hagi eesmärgiks hageja kandmine omanikuna kinnistusraamatusse kostja asemel, kuna hageja on taganenud kinkelepingust, mille alusel kinnisasja omand kostjale üle kanti. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 189 lg-st 1 tulenevalt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist. Hageja soovibki kinkelepingu alusel üleantud omandi tagasikandmist. Kuna kinge on tasuta leping, on kinkelepingust taganemise tagajärjeks kingisaaja kohustus lepingu järgi saadu välja anda. Kinkelepingust taganemisega ei lõpe aga kinnisomandi ülekandmise asjaõigusleping. Seetõttu ei saa kinnistusraamat ainuüksi võlaõiguslikust kinkelepingust taganemise tõttu olla ebaõige ning hageja nõuet ei saa pidada avalduse pealkirjas nimetatud kinnistusraamatu ebaõige kande muutmise nõudeks. Kinkelepingust taganemise korral on hagejal võlaõigusseaduse (VÕS) § 268 lg 1 alusel õigus kingitud ese kingisaajalt alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1028 lg 1) järgi välja nõuda. Käesolevas tsiviilasjas on hagiavalduse ja sellele lisatud dokumentidega tõendatud, et kinnisasja otsest valdust kostjale üle ei ole antud. Sellele viitab asjaolu, et hageja kasuks on seatud tähtajatu isiklik kasutusõigus kogu kinnisasjale. Samuti nähtub kostja vastuväidetest, et kostja ei pidanud võimalikuks kinnistule siseneda ega kinnistul remonttöid teha ilma hageja nõusolekuta. Seega juhul, kui kinkelepingust taganemine on kehtiv, on hagejal võlaõiguslik nõue kostja vastu, et see kannaks hagejale tagasi omandi kinnisasjale. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 641 kohaselt on kinnisomandi ülekandmiseks nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega kinnisasja tagastamine eeldab, et kingisaaja teeb nõutavas vormis tahteavalduse kinnisomandi kinkijale ülekandmiseks. Kostja on kinnisomandi tagastamisest keeldunud. Eeltoodu alusel kohus leiab, et sisuliselt nõuab hageja asjaõiguslepingu sõlmimist AÕS § 641 järgi. Kostja nõusoleku kinnisomandi tagasikandmiseks võib tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 alusel asendada kohtuotsusega, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu. Kohtuotsusega ei saa asendada hageja enda tahteavaldust, mistõttu kohus ei saa rahuldada hageja taotlust tema omanikuna kinnistusraamatusse sissekandmiseks. Kuna hageja eesmärk kinnisomandi tagasikandmiseks on saavutatav ka ülalnimetatud tuvastusotsusega, peab kohus võimalikuks asja sisuliselt lahendada vaatamata sellele, et kohus asja arutamise käigus hageja nõude sõnastusele tähelepanu ei pööranud ja nõude täpsustamist ei nõudnud.
4.Hagi rahuldamise tingimusena tuleb tuvastada, kas kinkeleping on taganemisega lõppenud. Kuulanud ära menetlusosalised, tunnistajad ning uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada.
5.Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕS RS) § 2 alusel asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1.juulit 2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. VÕS RS § 11 kohaselt võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1.juulit 2002, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Kinkelepingu sõlmimise ajal ja kuni kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 259 lg 1 kohaselt kinkelepingu järgi annab üks pool vara tasuta teise poole omandusse. Samaaegselt kinkelepingu sõlmimisega pooled leppisid kokku tähtajatu isikliku kasutusõiguse seadmises kinkija kasuks. Vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 225 lg-le 1 isiklik kasutusõigus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile. Isikliku kasutusõiguse ulatus määratakse kahtluse korral vastavalt õigustatud isiku vajadustele (AÕS § 225 lg 2).
6.Hagiavalduse lisana kohtule esitatud notari S. O poolt tõestatud kinnistu kinke-, isikliku kasutusõiguse seadmise ja asjaõiguslepingu (tl 4-7) p 4 kohaselt hageja kinkis kostjale - oma tütrele – kinnistu asuva kinnistu. Lepingu punktis 5 leppisid pooled kokku, et kinnistu antakse kingisaaja valdusesse ja kasutusse lepingu sõlmimise päeval, samuti läks kingisaajale üle kinnistu kasutamise eest tasumisele kuuluvate maksude tasumise kohustus. Lepingu punkti 6.1. kohaselt kingisaaja kohustus seadma kinkija kasuks tähtajatu isikliku kasutusõiguse kinnisasjale. Lepingu punktis 7 sisalduvate asjaõiguslepingutega ja kinnistamisavaldustega pooled leppisid kokku kinnisomandi ülekandmises, SR omanikuna kinnistusraamatusse sissekandmises (p 7.1.) ning AE kasuks isikliku kasutusõiguse seadmises ning selle kinnistusraamatusse sissekandmiseks (p 7.2.).
7.Elektroonilise kinnistusraamatu väljatrükist (tl 3) nähtuvalt kanti SR omanikuna kinnistusraamatusse. Samal päeval kanti kinnistusraamatusse ka kinnisasja tähtajatu tasuta isiklik kasutusõigus A. E kasuks. Seega on mõlemad pooled lepingus fikseeritud kohustused täitnud.
8.Hageja väidetel oli kinkelepingu eelduseks poolte vaheline suuline kokkulepe selle kohta, et kostja hakkab hagejat pidevalt abistama ja tuleb hageja juurde elama. Hageja leiab, et kuna kostja teda regulaarselt ei külastanud, üldse ei abistanud ning oktoobris näitas oma käitumisega üles jämedat tänamatust, siis oli hageja õigustatud lepingust taganema.
9.Kostja möönab, et ema vajab abistamist, kuid eitab abistamise ja hageja juurde elama asumise kohta suulise lepingu olemasolu ega tunnista sellise lepingu siduvust notariaalse kinkelepingu täiendusena, sest kinnisasjaga seotud lepingud peavad olema seaduses ettenähtud vormis.
10.Kinkelepingu vormistamise ajal kehtinud TsK § 260 sätestas kinkelepingu notariaalse tõestamise kohustuse. Samuti sätestas kehtinud kinnistusraamatuseaduse § 34 lg 3, et kinnistu või piiratud asjaõiguse ülekandmisel teisele isikule või koormamisel teise isiku kasuks peab vastav kinnistamisavaldus olema notariaalselt tõestatud. TsK § 50 lg 1 kohaselt tehingu notariaalne tõestamine on kohustuslik ainult seaduses nimetatud juhtudel, vastavalt lg-le 2 seadusega nõutava notariaalse vormi mittejärgimisega kaasneb tehingu kehtetus. Eeltoodu alusel on õige kostja seisukoht, et kinkelepingut täiendav suuline kokkulepe hageja abistamise ja kostja hageja juurde elama asumise kohta on formaalselt kehtetu ning kostja ei ole kinkelepingut rikkunud.
11.VÕS RS §7 lg 1 kohaselt saab enne 01.juulit 2002 tehtud tehingu pärast 1.juulit 2002 tühistada või lepingu ühepoolselt lõpetada üksnes kehtivates seadustes sätestatud korras. Tühistamise ja lõpetamise aluste suhtes kohaldatakse tehingu tegemise ajal kehtinud seadust. VÕS § 116 lg-s 1 sätestatud lepingust taganemise üldsätete kohaselt lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). VÕS § 268 lg 1 järgi juhul, kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda käesoleva seaduse § 267 punktides 1–3 ettenähtud juhtudel. Hageja nõue tugineb VÕS § 267 punktile 1, mis lubab kinkijal lepingust
taganeda, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. Kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku. Kinkijale on VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n.ö. prooviaeg tõestamaks kinkijale, et ta oli „kingi vääriline“. Eeltoodust järelduvalt tuleb kinkelepingust taganemise kehtivuse hindamisel arvestada kinkelepingu eesmärki. Kinkijat õigustab VÕS § 267 p 1 järgi lepingust taganema asjaolu, et kingisaaja on kinkija vastu näidanud üles jämedat tänamatust. „Jäme tänamatus“ kui hinnanguline kategooria peab selle sätte järgi seisnema mingis kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Kohus leiab, et mõiste „jäme tänamatus“ sisustamisel saab lisaks õigusnormides sätestatule lähtuda kingisaaja moraalsetest kohustustest ja üldlevinud arusaamadest inimestevahelise suhtluse heade tavade kohta.
12.Asjas kogutud tõenditega on leidnud kinnitamist hageja soov kinkelepinguga kindlustada, et ta vanas eas tervise halvenedes ei jääks üksi ja abita. Seda tõendavad tunnistajate ütlused. Nii seletasid tunnistajad SV ja EV, et hageja oli varem teinud testamendi, millega pärandas maja EV pojale. Kuna hageja vajas rohkem abi, kui oli võimalik osutada, siis tehti kinkeleping kostja kasuks. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt pidasid nad iseenesest mõistetavaks, et see, kes saab maja, on kohustatud ema abistama. TV seletas, et kinkeleping tehti seepärast, et siis ei ole võimalik ema mitte aidata. Samuti kinnitab tunnistaja EV, et ei osanud mõelda, et abistamise kohustus peab kinkelepingus kirjas olema, sest on loomulik, et iga laps aitab ema. Kohtu hinnangul ei mõjuta tunnistajate eelnimetatud ütluste usaldusväärsust asjaolu, et tegemist on hageja tütarde ja kostja õdedega, kellel võib olla hagi rahuldamise suhtes isiklik materiaalne huvitatus. Ka tunnistajana üle kuulatud kostja ER sõnade kohaselt on ta tagantjärele hinnates aru saanud, et kinke tingimuseks oli, et ema läheb vanaema juurde elama. Tunnistajate ütlused on kooskõlas hageja ja kostja enda seletustega ning seetõttu tõepärased.
13.Asjas puudub vaidlus selle üle, et enne kostja aeg-ajalt külastas hagejat, kuid pooled hindavad kostja osutatud abi erinevalt. Hageja leiab, et kostja mingit abi ei osutanud, kuigi algul külastas hagejat regulaarselt. Hageja tervis oli kinkelepingu tegemise ajal piisavalt hea ja ta algul abi ei vajanudki. tagasi tervis halvenes, sellest ajast hageja liigub karkude abil. Hageja on üle 80 aasta vana, ta vajab igapäevast abi poes käimiseks ja puude tuppa toomiseks. Kuna hagejal on lapsed, siis ei anta talle hooldajat kohaliku omavalitsuse sotsiaalhoolekandeosakonna kaudu. Samal ajal jäid kostja külastused järjest harvemaks, vajalikku remonti kostja ei teinud ning hageja oli sunnitud oma raha eest vahetama elamu katuse, aknad, tegema kulutusi veepumba ja lagunenud garaažiseina parandamiseks. Ilma kõrvalise abita ei ole hagejal võimalik realiseerida ka tema kasuks kinnisasjale seatud isiklikku kasutusõigust: ta ei jaksa enam talvel lund lükata ega puid tuppa tuua oli poolte vahel suurem tüli, kui hageja heitis kostjale ette abita jätmist ja nõudis kinkelepinguga antud kinnistu tagastamist. Kostja ei eita, et ta ei ole elamu remondiks reaalselt kulutusi teinud. Kostja soovis korduvalt elamut remontida, kuid hageja ühegi kostja ettepanekuga nõus ei olnud. Samuti kostja leiab, et hageja ei hinnanud teda piisavalt, halvustas tema tehtud tööd ja kamandas. Kostja tundis ennast pidevalt tõrjutuna ja sai aru, et ei ole hageja juures oodatud. Tunnistaja E. R kinnitas, et kostja ja hageja vahel ei olnud suhted enam head. Algul kostja käis hageja juures, tunnistaja on ise mõnel korral kaasas käinud, kuid kostja ega tunnistaja tööga kunagi rahul ei oldud. Hiljem hakati kostjale esitama nõudmisi, et kostja käiks seal tihedamalt ja läheks hageja juurde elama. Nii pooled, kui tunnistajad kinnitavad, et kostja nõudis maja tagastamise eest 200 000 krooni ja ei ole pärast tüli enam hagejat vaatamas käinud.
14.Hagejal on menetlusosaliste ja tunnistajate sõnul veel üks tütar, kellega ta ei suhtle juba 10 aastat omavahelise tüli tõttu. Kostja tõi kinnisomandi tagastamisest keeldumise põhjusena esile soovi jagada kinnistu kõigi nelja õe vahel, mida hageja taas omanikuks saades ei teeks. Kohus leiab, et
kostja huvi jagada vanema poolt soetatud vara võrdselt kõigi laste vahel ei kaalu üles hageja huvi kindlustada elu jooksul soetatud vara arvel oma vanaduspõlve. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt kostja ei täitnud neid ootusi, mida hageja kinkelepingu sõlmimisel silmas pidas. Kohus leiab, et puuduvad kindlad tõendid selle kohta, et kostja ütles hagejale, et ei jõua tema surma ära oodata. Tulenevalt kostja puudest võis hageja kostjast valesti aru saada. Hageja on seda ise kohtuistungil tunnistanud, et rahulikult vesteldes saab ta kostjaga ilma tõlgita suhelda, kuid kui kostja ärritub ja karjuma hakkab, siis hageja temast aru ei saa. Samas kohus peab tõenäoliseks, et 2005.a. sügisel toimunud tüli käigus pooled vastastikku solvasid teineteist. Kuigi poolte vahel valitseb vastastikune solvumine ja erimeelsused, peab kohus õigeks lähtuda hagi lahendamisel hageja subjektiivsest hinnangust kostja käitumisele. Hageja leiab, et kostja on käitunud jämedalt tänamatult. Hageja kohtuistungil kategooriliselt keeldus kostja edaspidisest abist. Hageja väidetel ta kardab kostjat tema ettearvamatu käitumise pärast. Kohus leiab, et olukorras, kus vanem on oma vara kinkinud lapsele ning kulutanud kõik oma rahalised vahendid juba ärakingitud vara remondiks, on vanem õigustatud ootama lapse poolt tavapärasest suuremat abi ja tähelepanu. Sellest pidi ka kostja kinkelepingu sõlmimisel ja hilisemal suhtlemisel emaga aru saama. Tunnistajate ütlustest järelduvalt anti kostjale korduvalt mõista, et tema abi ei ole piisav, kuid kostjale olid tema enda huvid hageja abistamisest tähtsamad. Nii kinnitavad tunnistajad S. V ja E. V , et pärast seda, kui hageja haigushoo tõttu kodus maha kukkus, tuli kostja tunnistajate kutsel hagejat valvama üheks ööks talle sobival ajal. Inimlikult on mõistetav kostja soov viibida vaegkuuljana võimalikult vähe keskkonnas, kus tal puudub võimalus teiste inimestega rahuldavalt suhelda ning kus ta tunneb end ebamugavalt. See ei õigust aga kostja poolt hageja külastamata ja abita jätmist. Abita jätmist ei õigusta ka asjaolu, et hagejat võisid abistada teised tütred, kes elavad hagejale lähemal. Lisaks kohus arvestab, et poolte tülile järgnenud talveperiood oli äärmiselt lumerohke ja külm, kuid kostja hagejat ei külastanud ega tundnud huvi, kuidas eakas ja karkude toel liikuv hageja toime tuleb. Sellega on kostja rikkunud ka oma perekonnaseadusest tulenevat kohustust abistada töövõimetut vanemat. Kostja kinnitusel ei ole tal ema ja õdedega kunagi väga lähedasi ja häid suhteid olnud, kostja veetis suure osa lapsepõlvest internaatkoolis, ta on peres ainus puudega ja seetõttu tõrjutud. Need asjaolud, samuti see, et kostja elab hagejast eemal Tallinnas, olid kostjale teada juba kinkelepingu sõlmimisel. Kui kostja ei ole võimeline hagejale vajalikul määral abi osutama, tuleb kingitud kinnisasi hagejale tagastada, et hagejal oleks võimalik oma abivajadust teisiti rahuldada. Kõike eeltoodut arvesse võttes kohus leiab, et kostja käitumine hageja suhtes on hinnatav jämeda tänamatusena. Seega on lepingust taganemine materiaalselt õiguspärane ja kinkeleping on lõppenud.
15.Kostja on esitanud taotluse nõude aegumise kohaldamiseks. TsÜS § 142 lg 1 järgi õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kohus võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. VÕS § 270 lg 1 kohaselt kinkija võib kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Asjas kogutud tõenditega on tõendamist on leidnud hageja väide, et talle sai selgeks, et kostja teda abistama ei hakka ja tema juurde elama ei tule. Seega on nii . kinkelepingust taganemise avaldus, kui hagiavaldus esitatud VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud üheaastase tähtaja jooksul ega ole aegunud.
16.Pooltele on määratud esindajad riigi õigusabi korras: Harju Maakohtu määrusega anti hagejale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Hageja esindaja adv NL esitas kohtule taotluse riigi õigusabi tasu saamiseks summas 7440 krooni, millele lisandub käibemaks 18 % 1339,20 krooni. Taotluse kohaselt esindaja soovib tasu hagi koostamiseks ja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamiseks kulunud 10 pooltunni, istungi vaheaja 2 pooltunni ja kohtulikust menetlusest osavõtu 12 pooltunni eest, arvestusega 310 krooni iga pooltunni eest.
17.Harju Maakohtu määrusega kohus andis kostjale SR riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Kostja esindajaks määratud adv Martin Traat esitas kohtule taotluse riigi õigusabi eest tasu saamiseks kokku 13 pooltunni eest (s.h. kohtuistungi ettevalmistamiseks kulus 5 pooltundi, kahel kohtuistungil kokku 7 pooltundi ja kliendi nõustamisele 0,5 tundi), arvestusega 210 krooni iga pooltunni eest, kokku summas 2730 krooni, millele lisandub käibemaks 491,40 krooni.
18.Riigi õigusabi seaduse (RÕAS) § 23 lg 1 kohaselt kohtumenetluse käigus riigi õigusabi andmisel määrab asja menetlev kohus riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks asjas tehtud kohtuotsuses. Justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määrus nr 2 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“ (edaspidi Kord) § 12 lg –te 1 ja 2 kohaselt isiku esindaja tasu tsiviilasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistumise eest ja kohtuistungil osalemise eest on 210 krooni iga poole tunni kohta. Vastavalt Korra § 12 lg-le 5 taotluse menetlemisel otsustab kohus, kas märgitud ajakulu on põhjendatud. Korra § 6 kohaselt tasu makstakse välja advokaadibüroo pidaja taotluse alusel, millele on lisatud ärakiri kohtuotsusest või määrusest, millega riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks määrati.
19.Kohus leiab, et hageja esindaja N. L on taotluse vormistamisel tasumääraga eksinud ning adv. L osutatud õigusabi eest tuleb tasu määrata vastavalt kehtestatud tasumäärale 210 krooni iga pooltunni eest. Kohus ei nõustu ka adv. L ajakulu arvestusega. Kohtuistungi protokollidest nähtuvalt kestis kohtuistung 2,5 tundi = 5 pooltundi. Seal hulgas on seoses hageja enesetunde halvenemisega tehtud vaheaeg. istung kestis , s.o. 2 pooltundi. AL on arvestanud kohtulikuks menetluseks kulunud ajaks kokku 12 pooltundi ning on lisaks arvestanud 2 pooltundi istungi vaheaja eest. Kohus arvestab adv L kohtumenetluses osalemise ajakuluks vastavalt tegelikult kulunud ajale 7 pooltundi. Hagiavalduse koostamiseks ja kohtulikuks menetluseks ettevalmistumiseks märgitu 10 pooltundi ajakulu peab kohus põhjendatuks. Eeltoodu alusel kohus määrab adv L riigi õigusabi osutamise tasu 17 pooltunni eest, hinnaga 210 krooni pooltund, kokku summas 3570 krooni. Kuna õigusabi tasu makstakse advokaadibüroo arvele, lisandub käibemaks 18 % summas 642,60 krooni.
20.Kostja esindaja adv M. T ajakulu arvestus ja taotletud riigi õigusabi tasu suurus on põhjendatud ning advokaadile tuleb maksta riigi õigusabi korras osutatud teenuse eest tasu taotletud suuruses.
21.TsMS § 173 lg 1 alusel kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 alusel kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. TsMS § 190 lg 2 teine lause sätestab, et kohtukulud, mille tasumisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas kostja sai menetlusabi kohtukulude kandmisel. TsMS § 190 lg 41 kohaselt kui poolele, kelle kasuks otsus tehti, anti riigi õigusabi, mõistab kohus teiselt poolelt riigi õigusabi tasu ja kulud riigituludesse, sõltumata sellest, kas ka teisele poolele oli menetluses antud riigi õigusabi. Vastavalt TsMS § 190 lg-s 5 sätestatule kohus võib lõigetes 2 ja 41 nimetatud määruses mõjuval põhjusel ette näha kulude tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku kohtukulude tasumise kohustusest. Tulenevalt TsMS § 138 lg-st 2 kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulu. TsMS § 144 p 1 järgi menetlusosaliste esindajate kulud on kohtuvälised kulud. Eeltoodust järelduvalt kohtul ei ole õigust vabastada isikut TsMS § 190 lg 41 nimetatud riigi õigusabi kulude tasumise kohustusest. RÕAS § 26 lg 2 kohaselt isik, kellelt on kohus välja mõistnud õigusabikulud, kuna poolele, kelle kasuks otsus tehti, anti riigi õigusabi, peab lahendi täitma selles märgitud tähtajal.
Kohus leiab, et menetluskulude väljamõistmine kostjalt oleks äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Kohus arvestab, et hageja ja kostja on ema ja tütar, kostja pakkus hagejale kompromissi, kuid hageja ei olnud sellega nõus. Kostja näol on tegemist vaegkuuljaga, kelle ainsaks sissetulekuks on riiklik pension. Eeltoodu alusel ja juhindudes ülalviidatud õigusnormidest, kohus leiab, et menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätte menetlusosaliste endi kanda. Kostja tuleb vabastada kohtukulude tasumisest. Kuna kohtul puudub seaduslik alus jätta hageja riigi õigusabi tasu ja kulud kostjalt välja mõistmata, kuid nende ühe summana tasumine käib kostjale üle jõu, siis kohus peab õigeks määrata, et kostja võib hagejale osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude tasuda osadena kohtu määratud tähtaja jooksul.
Heli Käpp Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.