Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-7-07 Tartu, 14. märts 2007. a Eesistuja Henn Jõks, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu Aktsiaseltsi Rapla Dairy (pankrotis) hagi Iryna Haidari vastu alusetult saadud 865 662 krooni 21 sendi väljamõistmiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-24610 Iryna Haidari kassatsioonkaebus Hageja Aktsiaselts Rapla Dairy (pankrotis) (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Piret Blankin. Kostja Iryna Haidari (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Andres Past. 12. veebruar 2007. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2006. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Concordia 23. novembril 2006. a Iryna Haidari kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 8656 (kaheksa tuhat kuussada viiskümmend kuus) krooni 65 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Aktsiaselts Rapla Dairy (pankrotis) esitas 1. juulil 2005. a Tallinna Linnakohtule hagi Iryna Haidari vastu, paludes kostjalt välja mõista alusetult saadud 865 662 krooni 21 senti. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Rapla Maakohus 15. jaanuari 2003. a otsusega välja hageja pankroti. Kostja on abielus Mohammad Yaqub Haidariga, kes oli 1. augustist 2001. a kuni 15. jaanuarini 2003. a hageja peadirektor. Kostjal endal hagejaga võla- või tööõiguslikku suhet ei ole. Kostja kasutas perioodil 1. detsember 2001. a kuni 5. november 2002. a AS-i Hansapank poolt hageja nimele väljastatud krediitkaarti nr 4797320000008376, tasudes sellega ostude ja teenuste eest kokku 565 662 krooni 21 senti. Hageja ja kostja ei ole kokku leppinud kõnealuse krediitkaardi kasutamises kostja isiklikul otstarbel ning seega sai seda kasutada vaid hageja ettevõtlusega seotud kaupade ostmiseks ja teenuste kasutamiseks. Kostja ei ole hagejale alusetult saadud 565 662 krooni 21 senti tagastanud.
19.märtsil 2002. a kandis hageja oma arveldusarvelt kostjale üle 300 000 krooni. Konto väljavõtte järgi on tehingu selgituseks märgitud "majandusrahad". Hageja raamatupidamise väljavõtte kohaselt on ülekande alusena märgitud "laenuleping". Hageja ja kostja ei ole laenulepingut sõlminud. Kostja ei ole hagejale 300 000 krooni tagastanud. Seega on kostja hageja arvel alusetult omandanud kokku 865 662 krooni 21 senti (565 662 krooni 21 senti + 300 000 krooni). Kostja kasutuses oli krediitkaart, mille number ei kattu kostja abikaasa kasutuses olnud krediitkaardiga.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Vastuväidete kohaselt kasutas ta krediitkaarti 15. oktoobri 2001. a lepingu alusel, mille sõlmisid hageja ja AS Hansapank. Lepingus oli kostja märgitud kaardi valdajaks (leping kostja kasuks). Seega teadis hageja lepingu sõlmimisel, et kaarti hakkab kasutama kostja. Hageja oli sõlminud kostja abikaasaga töölepingu, mille järgi hageja kohustus krediteerima kostja abikaasat igakuiselt 200 000 krooni suuruses summas. Hageja ja kostja abikaasa leppisid kokku, et töölepingust tuleneva 200 000 krooni suuruse limiidi piires väljastatakse krediitkaart esinduskulude eest tasumiseks ka kostjale. Krediitkaardiga tehtud tehingutelt on tasutud erisoodustusmaksu, tulumaksu ja sotsiaalmaksu. Seega on hageja nõustunud, et tegemist on kostja abikaasa kuluga. Kostjat ei ole hageja pankrotimenetluses kordagi kajastatud hageja võlgnikuna. Kostja abikaasa töölepingus sätestati ka hageja kohustus hüvitada tööülesannetega seotud kulutused. Kostja abikaasale mõeldud komandeeringurahad (300 000 krooni) kanti ekslikult kostja arvele, kuigi see summa tuli maksta kostja abikaasa arvele. Kuivõrd kostja abikaasa on kostja kaudu kõnealuse summa eesmärgipäraselt kulutanud, ei ole tegemist alusetult saadud rahaga. Töölepingust tulenevad kohustused täideti valele isikule (kostjale), kuid õigustatud isik on täitmise heaks kiitnud.
3.Harju Maakohus rahuldas 10. mai 2006. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 865 662 krooni 21 senti. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud, et kostjal ei olnud seadusest või tehingust tulenevat alust hageja rahaliste vahendite kasutamiseks. Hagi rahuldamise aluseks on tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 ning alates 1. juulist 2002. a võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1.
15.oktoobri 2001. a määratud tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu järgi on konto omanikuks hageja ja kaardi valdajaks kostja. Panga väljavõtte kohaselt on krediitkaardiga tehtud tehinguid 565 662 krooni 21 sendi eest, lisaks on kostjale ühekordselt üle kantud 300 000 krooni. Kohtule esitatud raamatupidamise väljavõttest nähtub, et ka kostja abikaasal oli võimalus kasutada krediitkaarti 200 000 krooni ulatuses. Sellest järeldub, et väidetavalt kostja abikaasa töötasu arvel saadud krediiti kasutas kostja abikaasa. Töölepingu sõlmib töötaja isiklikult ning seega on lepingu järgi saadava tasu saamise õigus töötajal, mitte tema lähisugulasel. Esitatud tõenditest järeldub, et kostja on abikaasade isiklikud ja varalised suhted üle kandnud kostja abikaasa majandustegevusse. Kostja abikaasa tööõiguslikest suhetest tulenevad õigused ja kohustused saavad tekkida ikkagi kostja abikaasal. Kostja abikaasa töötasu ja muude tööga seotud rahaliste väljamaksete tegemine pidevalt või ekslikult kostja arvele ei ole mõistlik. Ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja abikaasa oleks palunud kanda oma töötasu või muud töösuhtest saadavad summad (nt lähetuskulud) kostja arvele. Palgaseaduse (PalS) § 31 lg 2 kohaselt tasutakse töötasu ja muud töösuhtest saadavad summad töötajale. Töötasust võib töötaja nõusolekuta summasid kinni pidada vaid PalS § 36 lg-s 1 nimetatud alusel, muul alusel töötasu kinnipidamine võib toimuda vaid töötaja eelneva kirjaliku avalduse alusel. Sama paragrahvi 3. lõige sätestab, et töötaja töötasu ülekandmine muule kui töötaja pangakontole toimub vaid töötaja kirjaliku avalduse alusel. Palgaseaduse viidatud sätetest tuleneb, et ka juhul, kui töötaja soovib, et tema palk makstakse välja kolmandale isikule (ka abikaasale), tuleb selleks
eelnevalt tahet avaldada, mitte tehinguid hiljem heaks kiita. PalS § 31 lg-t 3 tuleb sellisel juhul käsitada kui erisätet tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud tehingu heakskiidu regulatsioonile. Samasugust regulatsiooni tuleb analoogia korras rakendada ka PalS § 27 lg-s 2 nimetatud töölähetuskulude väljamaksmisel. Kostja ei ole tõendanud, et tema abikaasa oleks esitanud hagejale avalduse oma töötasu ja lähetuskulude kandmiseks kostja arvele. 15. oktoobri 2001. a lepingus on küll märgitud krediitkaardi valdajaks kostja, kuid selleks, et kostjal oleks õiguslik alus hageja kontol asuvate rahaliste vahendite kasutamiseks, pidanuks sellekohase lepingu sõlmima ka hageja ja kostja. Hageja ja AS-i Hansapank sõlmitud leping loob õigusi ja kohustusi lepingupooltele ning ei anna kostjale õiguslikku alust hageja rahaliste vahendite kasutamiseks. See, et kostjat ei ole pankrotimenetluses nimetatud hageja võlgniku või deebitorina, ei tõenda, et kostjal ei ole hageja ees kohustusi ning tema vastu ei saa hagi esitada. Kohustused tekivad tehingutest, mitte sellest, kuidas kajastub kostja seisund äriühingu raamatupidamises.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 24. oktoobri 2006. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt põhjenduste osas ning rahuldas hagi ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis maakohus õigesti, et kuigi krediitkaardi valdajaks oli märgitud kostja, sai selle abil väljamakseid teha ja sularaha välja võtta üksnes hageja kui konto omaniku huvides. Seega oli kostjal õiguslik alus raha kasutada, kuid kostja saadud raha kulutamist ei saa lugeda seaduspäraseks. Kostja ei ole tõendanud, et krediitkaardiga tasutud teenused ja ostud kogusummas 565 662 krooni 21 senti, olid tehtud hageja huvides. Krediitkaardi väljavõtte järgi kasutas kostja seda jaekaubanduses ostetud kaupade ning osutatud teenuste eest tasumiseks. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et raamatupidamisdokumentides oleks nimetatud kulud arvele võetud. Maakohus tuvastas, et poolte vahel ei ole võla- ega tööõiguslikku suhet. Asjaolu, et kostja oli hageja peadirektori abikaasa, ei ole piisav selleks, et lugeda krediidi arvel tehtud kostja isiklikud kulutused seaduslikeks. Maakohtul tuli anda hinnang ka neile tõenditele, mis puudutavad erisoodustuse andmist kostja abikaasale. Kohtule on esitatud tõendid kõnealuse krediitkaardiga tehtud pangaoperatsioonide kohta, millel on märge erisoodustuse ning sissenõudest loobumise kohta hageja abikaasa suhtes, erisoodustuselt on hageja maksnud tulumaksu. Toimikus olevad tõendid ei kinnita kostja väidet, et erisoodustust oleks nimelt talle lubatud. See, kui palju maksti töötasu kostja abikaasale, ei ole vaadeldava asja esemeks ning ei saa puudutada kostja õigusi. Kostja leiab ekslikult, et tema ei ole hagejalt midagi saanud ning seega ei saa kohaldada TsK § 477 ja VÕS § 1028 lg-t 1. Hageja krediitarvel olevad summad vähenesid kostja väljamaksete arvel. Kostja säästis oma raha ja rikastus hageja arvel, kui kasutas hageja rahalisi vahendeid isiklikuks otstarbeks. Kostjal ei olnud selleks seaduslikku alust.
See, et enne hageja pankrotimenetlust ei nõutud kostjalt vaidlusalust raha tagasi, ei võta haldurilt kohustust välja selgitada võlgniku tehtud tehingud ning esitada nõudeid vara pankrotivarasse tagasinõudmiseks. Tuvastatud ei ole asjaolu, mis tulenevalt hea usu põhimõttest välistaks hagi rahuldamise 565 662 krooni 21 sendi väljamõistmiseks. Maakohus tugines põhjendatult töösuhet reguleerivatele õigusnormidele, kui tuvastas, et kostjal ei olnud õiguslikku alust hagejalt 300 000 krooni saada. PalS § 31 lg 3 ega VÕS § 80 ei keela töötajal teha korraldus oma töötasu või töölähetuskulude kandmiseks abikaasa arvele. Selleks tuleb aga järgida seaduses sätestatud korda. Maakohus jättis õigesti arvestamata kostja vastuväited, et hageja kandis tema abikaasale kuuluva raha kostja pangaarvele. Kostja ei ole tõendanud, et tema abikaasa oleks PalS § 31 lg 3 järgi andnud hagejale kirjaliku avalduse töötasu või töölähetuskulude kandmiseks kostja arvele. Hageja esitatud dokumentides on 300 000 krooni suuruse ülekande tegemise alused märgitud erinevalt: hageja pangakonto väljavõttel on 19. märtsi 2002. a ülekande aluseks märgitud "majandusrahad" ning pangaoperatsiooni kajastavas dokumendis on ülekande alusena nimetatud "laenuleping". Pole esitatud tõendeid 300 000 krooni kasutamise kohta majandusrahana ning pole ka laenulepingut. Äriühingu rahaliste vahendite kulutamine ja raha ülekanded peavad vastama raamatupidamisele esitatavatele nõuetele ning seda saab eelkõige tõendada dokumentaalsete tõenditega. Kostja taotles maakohtus oma abikaasa ülekuulamist tunnistajana, kuid maakohus jättis selle rahuldamata. Taotluse rahuldamata jätmist tulnuks enam põhjendada, kuid tuvastatud pole kostja õiguste sellist rikkumist, mis tooks kaasa maakohtu otsuse tühistamise. Kostja abikaasa osales kohtuistungil kostja nõustajana ja maakohus andis nõustajale võimaluse selgituse andmiseks tulenevalt TsMS § 228 lg-st 2. Kuivõrd kostja abikaasa viibis kohtuistungil, siis oli võimalik menetluse seisukohalt vajalikud asjaolud välja selgitada. Ringkonnakohus jättis rahuldamata kostja taotluse kuulata tunnistajana üle kostja abikaasa, kes oli maakohtu istungil osalenud kostja nõustajana. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt ei ole seaduses piirangut kohtumenetluses nõustajana osalenud isiku ülekuulamiseks tunnistajana, kuid lähtuda tuleb seaduse mõttest tõendi usaldusväärsusele esitatavate nõuete osas. TsMS § 260 lg 1 järgi ei või üle kuulamata tunnistajad viibida kohtusaalis asja arutamise ajal. Seega ei oleks kostja abikaasa tunnistajana ülekuulamine ringkonnakohtus kooskõlas TsMS § 260 lg 1 mõttega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus kohaldas vääralt TsK § 477 ja VÕS § 1028 lg-t 1. Ringkonnakohtu viited neile sätetele on ebaselged (ei ole viidatud vastavalt konkreetsele lõikele ja lõikes sisalduvale konkreetsele juhtumile). Samuti ei ole tuvastatud, millises osas on üks või teine seadus kohaldatav. Ringkonnakohus leidis hageja nõuet alusetu rikastumise sätete alusel lahendades ekslikult, et asjas on oluline tuvastada, kas kulutused tehti hageja huvides või mitte. Hageja ja AS-i Hansapank
15.oktoobril 2001. a sõlmitud lepingust ei saa järeldada, et kostja sai krediitkaarti kasutada üksnes hageja kui konto omaniku huvides. Oluline on vaidluse lahendamisel see, kas kostjal oli krediitkaardi kasutamiseks õiguslik alus. Tõendatud on, et kostja õigus krediitkaarti kasutada tulenes 15. oktoobri 2001. a lepingust. Hageja ei saa seda lepingut vaidlustada põhjusel, et kostja kulutused ei olnud otstarbekohased. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta kostja vastuväited, et krediitkaardiga tehtud tehingutelt tasuti makse ning kostja krediitkaardi kasutamine oli seotud hageja ja kostja abikaasa vahelise töösuhtega. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ei saa asjas rakendada hea usu põhimõtet. Kostja kasutas krediitkaarti heausklikult, eeldades, et tal on oma abikaasa töösuhtest lähtuvalt õigus teha igas kuus tehinguid kuni 200 000 krooni ulatuses. Kostja kasutas krediitkaarti aastapikkuse perioodi vältel ja hageja ei esitanud selle aja jooksul ühtegi pretensiooni. Hagejal ei ole kostja vastu hea usu põhimõttest tulenevalt tagasinõudeõigust, sest hageja teadis kostja vara suurenemisel enda soorituse alusetusest.
7.Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
9.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on hageja arvel alusetult rikastunud, kui ta tegi hageja poolt talle väljastatud krediitkaardiga tehinguid kogusummas 565 662 krooni ja hageja kandis tema pangaarvele 300 000 krooni. Hageja tugineb oma nõudes alusetust rikastumisest tulenevat õigussuhet reguleerivatele sätetele. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 23 kohaselt kohaldatakse võlaõigusseaduses alusetu rikastumise kohta sätestatut juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast 1. juulit 2002. a. Kohtud tuvastasid, et kostja tegi hagejalt saadud krediitkaardiga tehinguid ajavahemikul 1. detsember 2001. a kuni 5. november 2002. a ning et kostja arvele on 19. märtsil 2002. a hageja arvelt kantud 300 000 krooni. Seega leidsid kohtud õigesti, et kuni võlaõigusseaduse jõustumiseni, s.o 1. juulini 2002. a tehtud hageja soorituste osas võis asjas tulla kõne alla TsK § 477 kohaldamine ning alates võlaõigusseaduse jõustumisest tehtud hageja soorituste osas VÕS § 1028 lg 1 kohaldamine.
10.Kohtud on valesti tõlgendanud PalS § 31 lg-t 3 ja leidnud, et kostja abikaasa kui hageja töötaja kirjaliku avalduse puudumise tõttu ei saa arvestada kostja vastuväidet, et hageja kandis kostja arvele kostja abikaasale kuuluva raha. PalS § 31 lg 3 järgi on tööandja kohustatud töötaja kirjaliku avalduse alusel palga või selle osa üle kandma töötaja näidatud pangakontole. See säte ei keela tööandjat töötaja palka või selle osa üle kandmast töötaja suulise avalduse alusel teisele isikule ega keela töötajal heaks kiitmast palga maksmist teisele isikule juhul, kui tööandja on palga maksnud teisele isikule ilma töötaja eelneva nõusolekuta kas eksimuse tõttu või muul põhjusel. Samasugust
regulatsiooni tuleb analoogia korras rakendada ka PalS § 27 lg-s 2 nimetatud töölähetuskulude väljamaksmisel. Kohustuse täitmise heakskiitmise küsimus võib praegusel juhul tekkida siis, kui kostja abikaasa ei teinud hagejale avaldust talle kuuluvate summade ülekandmiseks kostja arvele. Seda küsimust reguleerib alates 1. juulist 2002. a VÕS § 79 lg 1, mille esimese lause kohaselt, kui kohustus on täidetud isikule, kes ei ole võlausaldaja, või isikule, kes ei ole võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu võtma, loetakse kohustus täidetuks, kui kohustus sellele isikule täideti täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isiku nõusolekul või kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik kiitis sellele isikule täitmise hiljem heaks.
11.Kohtud tuvastasid, et 15. oktoobril 2001. a panga ja hageja vahel sõlmitud määratud tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu kohaselt oli konto omanikuks märgitud hageja ja kaardi valdajaks kostja. Ringkonnakohus järeldas sellest asjaolust põhjendatult, et kostja kasutas krediitkaarti õiguslikul alusel. Kuid selline järeldus pidi välistama hageja nõude kostja kasutatud krediidi 565 662 krooni hüvitamiseks TsK § 477 ja VÕS § 1028 lg 1 järgi, kuivõrd kostja sai hagejalt krediitkaardi ja selle kasutamise õiguse lepingu alusel ja seega mitte alusetult.
12.Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et kostja rikastus alusetult hageja arvel krediitkaardi kasutamisega seetõttu, et ta kasutas krediitkaarti enda huvides (mitte hageja huvides). Kuna ringkonnakohus leidis nagu maakohuski, et kostja kasutas krediitkaarti lepingu alusel, siis krediitkaardi kasutamine kostja poolt enda huvides võib kujutada endast mitte alusetut rikastumist, vaid lepingu rikkumisega kahju põhjustamist juhul, kui kostjal oli lepinguga sellisel viisil keelatud krediitkaarti kasutada.
13.Põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja õigusi ei puuduta see, kui palju maksti töötasu kostja abikaasale. Kostja esitas vastuväite, et tal oli õigus kasutada krediitkaardil olevat raha oma abikaasa töötasu arvel. Ta esitas maakohtule raamatupidamise õiendi oma abikaasa töötasu kohta, väljavõtted abikaasa palgaarvestusest ja operatsiooniþurnaalist, mille kohaselt võimaldati abikaasale erisoodustust. Eeltoodud dokumendid viitavad võimalusele, et kostjale väljastati krediitkaart tema abikaasa töösuhte tõttu ning kostja krediitkaardi kasutamisega seotud väljamakseid käsitati kostja abikaasa kui hageja töötaja erisoodustusena. Seega võivad kõnealused dokumendid koos 15. oktoobril 2001. a sõlmitud krediitkaardi kasutamise lepinguga iseenesest tõendada ka seda, et kostjal oli õigus kasutada krediitkaarti isiklikes huvides.
14.Kostja vastuväite kohaselt kanti 19. märtsil 2002. a kostja arvele tema abikaasa töösuhtest tulenev rahaline väljamakse (lähetuskulud). Kohtud jätsid selle vastuväite põhjendamatult hindamata. Ringkonnakohus on üksnes sedastanud, et hageja esitatud dokumentides on 300 000 krooni suuruse ülekande alused märgitud erinevalt � "majandusraha" ja "laenuleping". Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, mida ringkonnakohus sellisest vastuolust järeldab. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tegema kindlaks, miks kandis hageja kostja arvele 300 000 krooni. Selgitada tuleb muu hulgas seda, kas 300 000 krooni ülekandmisega kostja arvelduskontole tahtis hageja täita töölepingust tulenevat või mingit muud kohustust kostja abikaasa
ees. Hinnata tuleb ka seni tähelepanuta jäänud väljavõtet hageja operatsiooniþurnaalist, mille kohaselt käsitati 300 000-kroonist ülekannet kostjale erisoodustusena kostja abikaasale (kohtutoimiku leht 81). Kui selgub, et hageja täitis kostja abikaasaga sõlmitud kokkuleppe alusel 300 000 krooni kostja arvele kandmisega mingit lepingulist või lepinguvälist kohustust kostja abikaasa ees, siis ei ole tal alusetust rikastumisest tulenevat nõuet kostja vastu, kuivõrd ta on sellisel juhul teinud soorituse mitte kostjale, vaid tema abikaasale. Samal põhjusel ei ole hagejal kostja vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet ka juhul, kui tal puudus küll kostja abikaasaga kokkulepe 300 000 krooni kandmiseks kostja arvele, kuid ta täitis sellega mingit lepingulist või lepinguvälist kohustust kostja abikaasa ees ja viimane kiitis täitmise heaks. Hagejal võib kostja vastu olla alusetust rikastumisest tulenev nõue näiteks siis, kui kostja arvele 300 000 krooni kandmise näol oli tegemist hageja eksliku maksega kostjale, s.o kui hageja pidas ennast ekslikult kohustatud isikuks kostja (mitte tema abikaasa) ees.
15.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et TsMS § 260 lg 1 mõtte kohaselt on asjas kostja abikaasa tunnistajana ülekuulamine välistatud. See, et kostja abikaasa viibis kostja nõustajana maakohtu istungil ja andis tsiviilasja kohta omapoolseid selgitusi, ei saa olla aluseks tema tunnistajana ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmisele. Tulenevalt viidatud sättest saab nõustajana istungil viibinud isiku tunnistajana ülekuulamisel hinnata kriitilisemalt tema ütluste usaldusväärsust. Samas ei ole nõustaja selgitused tõendiks ning kostja taotlus tema abikaasa tunnistajana ülekuulamiseks oli põhjendatud. Henn Jõks, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.