Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-43-11 Tartu, 7. juuni 2011. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik Volli Kljuzini hagi osaühingu SET-FISH vastu lähetuskulu hüvitise 15 000 krooni ning lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga 10 030 krooni 20 sendi või lähetusrahade tasumisega viivitamise eest viivise 5780 krooni väljamõistmiseks Tartu Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 208-71396 Osaühingu SET-FISH kassatsioonkaebus 1133 eurot 79 senti (17 740 krooni) Hageja Volli Kljuzin (isikukood xxxxxxxxxxx) Kostja osaühing SET-FISH (registrikood 10298845), esindaja vandeadvokaat Karin Antsov 9. mai 2011. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-71396 ning Tartu Maakohtu 12. jaanuari 2010. a otsus samas asjas osas, millega rahuldati Volli Kljuzini hagi osaliselt ning mõisteti osaühingult SET-FISH Volli Kljuzini kasuks välja 17 740 krooni (15 000 krooni lähetuskulu hüvitamiseks ja 2740 krooni lõpparve kinnipidamise eest), ning menetluskulude jaotuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Volli Kljuzini hagi osaühingu SET-FISH vastu lähetuskulu katteks 15 000 krooni ning lõpparve kinnipidamise eest 2740 krooni väljamõistmiseks aegumise tõttu rahuldamata. Menetluskulud jätta Volli Kljuzini kanda.
3.
Lugeda kohtuotsuse kehtiv resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:
3.1.Jätta rahuldamata Volli Kljuzini hagi osaühingu SET-FISH vastu saamata jäänud lähetuskulu hüvitise 15 000 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga 10 030 krooni 20 sendi või lähetuskulu hüvitise tasumisega viivitamise eest viivise 5780 krooni väljamõistmiseks.
3.2.Jätta kõigis kohtuastmetes poolte kantud menetluskulud Volli Kljuzini kanda.
1.Volli Kljuzin (hageja) esitas 29. oktoobril 2008 Tartu Maakohtule hagi osaühingu SET-FISH (kostja) vastu lõpparve 31 096 krooni ning lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga 10 030 krooni 20 sendi väljamõistmiseks.
Tartu Maakohus keeldus 10. novembri 2008. a määrusega hagiavaldust osaliselt menetlusse võtmast ning võttis hagi menetlusse lõpparve 23 018 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga 10 030 krooni 20 sendi väljamõistmise nõude osas.
17.veebruaril 2009 esitatud avalduses nõudis hageja kostjalt saamata jäänud lähetusrahade 15 000 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga 10 030 krooni 20 sendi või juhul, kui kohus ei loe keskmise palga arvutamisel lähetuskulude hüvitisi palga koosseisu kuuluvaks, siis lähetusrahade tasumisega viivitamise eest ajavahemikul 19. juuni 2005 kuni 17. veebruar 2009 viivise 5780 krooni (15 000 * 10,5% * 1338 / 365) väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja ajavahemikul 3. august 2000 kuni 18. juuni 2005 kostja juures töölepingu alusel autojuht-ekspediitorina. Hageja esitas 27. mail 2008 töövaidluskomisjonile avalduse, milles taotles kostjalt lõpparve 31 096 krooni väljamõistmist. Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni töövaidluskomisjon rahuldas 23. septembri 2008. a otsusega hageja nõude osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja puhkusehüvitise 2583 krooni ja lähetustasu 5495 krooni, s.o kokku 8078 krooni. Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 49 p 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses. Kostjal puudus kulutuste mahaarvamiseks õigus. Hageja nõue ei ole aegunud. Hageja nõue allub palgaseadusele (PalS) ja võlaõigusseaduse (VÕS) üldosale. PalS § 38 kohaselt lahendatakse palgaseadusest tulenevad vaidlused individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) järgi. ITVS § 6 lg 3 kohaselt aegub palga maksmise nõue kolme aastaga. Kuna tööleping lõppes 18. juunil 2005 ning avaldaja pöördus töövaidluskomisjoni poole
27.mail 2008, esitas hageja nõude enne aegumist.
2.Kostja vaidles hagile vastu, leides, et see tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu. Kostja võttis
9.veebruari 2009. a eelistungil küll õigeks, et töölepingu lõpetamisel jäid hagejale lähetusrahad 23 018 krooni välja maksmata, kuid leidis, et töölähetuskulu hüvitist ei saa käsitada palgana. Kuna hageja ei ole oma nõuet esitanud nelja kuu jooksul töölepingu lõpetamisest, on nõue aegunud. Peale selle ei ole hagejal õigust nõuda lõpparve kinnipidamise eest viivist, vaid TLS § 119 lg 2 alusel keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle ühe kuu keskmise palga.
3.Tartu Maakohus jättis 23. veebruari 2009. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tööandja PalS § 32 lg 1 esimese lause kohaselt kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad ning puhkuseseaduse (PuhkS) § 25 kohaselt on tööandja töölepingu lõppemise korral kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist, kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest. Kuna hageja ja kostja vaheline tööleping lõppes 18. juunil 2005, siis pidi kostja sel päeval hagejale välja maksma nii rahalise hüvitise kasutamata jäänud puhkuse eest (nn puhkusehüvitise) 2583 krooni kui ka PalS § 27 lg-s 2 märgitud töölähetushüvitise 28 513 krooni, seega lõpparve kogusummas 31 096 krooni.
ITVS § 6 lg 1 sätestab, et töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud, välja arvatud sama paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul. ITVS § 6 lg 3 kohaselt on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat. PalS § 2 lg 1 kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. PalS § 27 lg 2 p 1-4 ning PuhkS § 25 nende mõttest ja eesmärgist lähtuvalt tõlgendades saab teha järelduse, et töölähetuse kulude ja päevaraha hüvitis ning rahaline hüvitis kasutamata jäänud puhkuse eest ei ole käsitatavad palgana ega selle osana (lisatasu, preemia ega juurdemaksena), kuna seda ei maksta töötajale töö tegemise eest. Töölähetuse kulude hüvitamine ja päevaraha maksmine on vaadeldav töötaja hüvitisena, mida ta peab saama tööandjalt töökohast lähetuskohta saatmise eest. Puhkusekompensatsioon ehk -hüvitis on rahasumma, mida makstakse töötajale kasutamata jäänud puhkuse eest. Seetõttu ei ole neid summasid võimalik arvesse võtta ka keskmise palga arvutamisel Vabariigi Valitsuse 15. augusti 2001. a määruse nr 275 "Keskmise palga arvutamise kord" § 2 lg 3 teise lause alusel. Järelikult pidi hageja esitama nõude kostja vastu lõpparve (s.o puhkusehüvitise 2583 krooni ja töölähetushüvitise 28 513 krooni) ning lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga 10 030 krooni 20 sendi või lähetusrahade tasumisega viivitamise eest viivise 5780 krooni väljamõistmiseks töövaidlust lahendavale organile ITVS § 6 lgs 1 sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades asjaolu, et hageja pidi töölepingu lõpetamise päeval (18. juunil 2005) teada saama, et kostja talle eelmärgitud hüvitisi lõpparvega välja ei maksa, tuleb hagis esitatud nõuete esitamise tähtaja algust arvestada alates 19. juunist 2005. Järelikult pidi hageja esitama oma nõuded töövaidlust lahendavale organile hiljemalt 18. oktoobril 2005. Kui hageja nõue kostja vastu aegus lõpparve väljamaksmise osas, siis on aegunud ka lõpparvest tulenevad teised võimalikud nõuded (näiteks TLS § 119 lg 2 alusel esitatud nõue). Kuna hageja pöördus töövaidluskomisjoni alles 27. mail 2008 ning esitas maakohtule lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga nõude 29. oktoobril 2008 ja viivise nõude 17. veebruaril 2009, s.o ajal, mil lõpparve maksmise tähtajast oli möödunud enam kui neli kuud, jättis maakohus hagi täielikult rahuldamata aegumise kohaldamise tõttu.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 15 000 krooni tasumata lõpparve eest ning 10 000 krooni selle tasumisega viivitamise eest.
5.Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 19. juuni 2009. a otsusega maakohtu otsuse ning saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud aegumist. Riigikohus on 5. veebruari 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-146-06 leidnud, et lõpparvena saamata palga nõude esitamise tähtaeg on tulenevalt ITVS § 6 lg-st 3 kolm aastat. Samas otsuses on Riigikohus asunud seisukohale, et tulenevalt PalS §-st 29 ja TLS § 119 lg-st 2 on lõpparve maksmisega viivitamise aja eest makstav
keskmine palk oma olemuselt ühelt poolt hüvitis töötajale ja teiselt poolt sanktsioon tööandjale tema kohustuse rikkumise eest. Kui kohus tuvastab, et kostja jättis töölepingu lõppemisel hagejale lõpparvena palga välja maksmata ja lõpparvena saamata palga nõue ei ole aegunud, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka eelnimetatud sätetega ettenähtud hüvitis. Eelnevast tulenevalt on maakohus ekslikult leidnud, et hageja pidi esitama kostja vastu nõude lõpparve ning lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga väljamõistmiseks töövaidlust lahendavale organile ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul, s.o hiljemalt 18. oktoobril 2005. Nähtuvalt asja materjalidest lõpetati hagejaga tööleping 18. juunil 2005 ja ta esitas avalduse töövaidluskomisjonile 27. mail 2008, s.o ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud kolmeaastase tähtaja jooksul. Kuna hageja nõue ei olnud aegunud, kohaldas maakohus valesti materiaalõiguse normi ja jättis hageja nõude aegumise tõttu põhjendamatult rahuldamata. Tuginedes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg 1 p-le 5, leidis ringkonnakohus, et kohus on arutanud menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid peamiselt aegumise vastuväitest tulenevalt ning jätnud välja selgitamata poolte seisukohad ja tõendid juhuks, kui aegumise vastuväide ei ole põhjendatud. Nimetatud puudust ei ole võimalik kõrvaldada, mistõttu tsiviilasi tuleb saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.
7.Tartu Maakohus rahuldas 12. jaanuari 2010. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 17 740 krooni (15 000 krooni lähetustasu katteks ja 2740 krooni keskmise palga katteks lõpparve kinnipidamise eest). Hageja menetluskuludest 70% jättis maakohus kostja kanda ning kostja menetluskuludest 30% hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt tuleb ringkonnakohtu otsusest tulenevalt asuda seisukohale, et hageja nõuded ei ole aegunud. Kuna pooltevaheline töösuhe on lõppenud juba 2005. aastal, tuleb asjas kohaldada sel ajal kehtinud õigusakte, sh 26. jaanuaril 1994 vastuvõetud palgaseadust, 15. aprillil 1992 vastuvõetud Eesti Vabariigi töölepingu seadust ning 4. aprillil 2001 vastuvõetud puhkuseseadust. Kostja omaksvõtuga luges maakohus tõendatuks, et hagejale on töölähetuste päevaraha (mida hageja nõuab 15 000 krooni ulatuses) välja maksmata. PalS § 27 lg 2 p 4 alusel mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja töölähetuse päevaraha katteks 15 000 krooni. Kuna pooltevaheline tööleping lõppes 18. juunil 2005, pidi kostja sel päeval hagejale välja maksma nii rahalise hüvitise kasutamata jäänud puhkuse eest kui ka töölähetushüvitised. Kuna kostja seda ei teinud, on kostja PalS § 32 lg-t 1 rikkunud ja tegemist on lõpparve kinnipidamisega TLS § 119 lg 2 tähenduses. Kostja on põhjendanud lõpparve kinnipidamist asjaoluga, et hageja tekitas kostjale kahju. PalS § 36 lg 2 kohaselt võib tööandja töötaja palgast kinni pidada töötaja eelneval kirjalikul nõusolekul töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitamise summasid. Sellist nõusolekut pole töötaja praegusel juhul andnud. Kuna kostja on hageja lõpparvet kinni pidanud, järgneb vastutus TLS § 119 lg 2 alusel, mille kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kuna lõpparve kinnipidamise eest on töölepingu seaduses tööandja vastutus
eraldi ette nähtud, ei tule kohaldada VÕS § 113. Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et hageja keskmise palga sisse tuleks arvata töölähetuse hüvitis (mis seisneb töölähetuse päevarahas). Vabariigi Valitsuse 15. augusti 2001. a määruse nr 275 "Keskmise palga arvutamise kord" § 2 lg 3 kohaselt arvatakse keskmise palga arvutamisel palga koosseisu töötaja teenitud palgana käsitatavad summad - põhipalk, lisatasud, preemiad ja juurdemaksed. Keskmise palga arvutamisel ei võeta arvesse puhkusetasu ning teiselt tööandjalt saadud palka, samuti ravikindlustuse hüvitist ja teisi summasid, mida palgaseaduse kohaselt ei käsitata palgana. PalS § 2 lg 1 kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Töölähetuse päevaraha ei ole käsitatav palgana ega selle osana (lisatasu, preemia ega juurdemaksena), kuna seda ei maksta töötajale töö tegemise eest. Töölähetuse päevaraha on vaadeldav töötaja hüvitisena, mida ta peab saama selle eest, et peab viibima töölähetuses. Maakohus luges tõendatuks, et hageja sai enne töölepingu lõpetamist kindla suurusega palka, s.o 2740 krooni, millest võib lähtuda ka TLS § 119 lg 2 kohaldamisel. TLS § 119 lg 2 alusel mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga, s.o 2740 krooni.
8.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tartu Ringkonnakohus jättis 20. jaanuari 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonkaebuse rahuldamata. 70% maakohtus kantud menetluskuludest jättis ringkonnakohus kostja kanda ning 30% hageja kanda. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt.
19.juunil 2009 tegi ringkonnakohus samas asjas lahendi, millega tühistas maakohtu 23. veebruari 2009. a otsuse. Ringkonnakohus märkis nimetatud otsuses, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud aegumist. Ringkonnakohtu viidatud otsuse kohaselt kohaldub ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg kõigile lõpparve koosseisus väljamakstavatele summadele. TsMS § 658 lg 2 kohaselt on ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel tühistatud otsuse teinud kohtule uuel asja läbivaatamisel kohustuslikud. Ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks oma seisukohta muuta. Kostja väide, et lähetuskulud ei ole käsitatavad palgana töösuhte lõppemise ajal kehtinud PalS § 2 lg 1 mõttes, on õige. PalS § 27 sätestas töölähetuse tagatised ja hüvitised ning nimetatud kuluartiklid
ei kuulu palga koosseisu. Ringkonnakohus leidis, et ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub lõpparve koosseisus olevatele lähetuskuludele ning PalS § 27 lg-le 2 on ka varasemas kohtupraktikas kohaldatud palka reguleerivaid sätteid analoogia alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-07).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud valesti kohaldanud ITVS § 6 lg-t 3, mis on viinud asjas ebaõige otsuseni. Ringkonnakohus on pidanud õigeks kostja väidet, et lähetuskulud ei ole käsitatavad palgana töösuhte lõppemise ajal kehtinud PalS § 2 lg 1 mõttes. Seega ei vaielda praegusel juhul selle üle, et lähetuskulud ei ole käsitatavad palgana. Ringkonnakohus on asunud valele seisukohale, et lähetuskulude nõude esitamise puhul tuleb kohaldada ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud nõude esitamise tähtaega. Ringkonnakohtu viidatud Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-7-07 ei ole praegusel juhul asjakohane. Riigikohus ei ole väljendanud seisukohta, et kõiki palga kohta käivaid sätteid võiks analoogia korras kohaldada ka töölähetushüvitise maksmisele, ning selline seisukoht ei oleks ilmselt ka põhjendatud. Lähetuskulude nõude esitamise tähtaja määramisel ei ole vaja analoogiat kohaldada, kuna vaidlusalust õigussuhet reguleeriv säte on olemas ning selleks on ITVS § 6 lg 1. Kuivõrd ringkonnakohus on leidnud, et töölähetushüvitis ei ole käsitatav palgana, ei saa töölähetushüvitist analoogia korras käsitada palgana isegi juhul, kui see kuulub lõpparve koosseisu. Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-146-06 ei saa teha järeldust, et töölähetushüvitise kui palgana mittekäsitatava nõude esitamisel tuleb kohaldada kolmeaastast aegumistähtaega. Pigem on Riigikohus kõnealuses lahendis toonitanud korduvalt seda, et seadusandja on vaidlustamise tähtaegades teinud erandi just palga osas, mille puhul on aegumistähtaeg kolm aastat ja seda ka juhul, kui saamata jäänud palk kuulub lõpparve koosseisu. Seadusandja mõtteks ei ole olnud see, et kui üheks lõpparve komponendiks on palk, kohaldatakse kolmeaastast aegumistähtaega kogu lõpparve osas. Sellise tõlgenduse korral kaotaks palga nõude osas erandi tegemine oma mõtte, sest selline tõlgendus annab ilmselgelt võimaluse fiktiivsete palganõuete esitamiseks olukorras, kus isik on neljakuulise aegumistähtaja mööda lasknud. Kolmeaastane aegumistähtaeg on rangelt kohaldatav vaid palganõude osas, mitte aga muude, palgana mittekäsitatavate nõuete osas. Kõigi individuaalse töövaidluse lahendamisel esitatavate nõuete tähtajad on piisaval määral ja selgelt reguleeritud ITVS §-s 6. Seaduse mõttest tulenevalt juhul, kui tegemist pole töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude ega palga maksmise nõudega, on nõude esitamise tähtajaks neli kuud. Seega on nii maakohus kui ka ringkonnakohus tõlgendanud ja kohaldanud valesti Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-146-06 väljendatut ning jõudnud ekslikule järeldusele, et lõpparve kui terviku suhtes tuleb kohaldada kolmeaastast aegumistähtaega ning seda juhul, kui lõpparve koosseisus on lisaks palgale ka palgana mittekäsitatavad hüvitised.
Kassatsioonkaebus tuleks menetlusse võtta ka õiguskindluse tagamise ja ühtse kohtupraktika kujundamise eesmärgil.
11.Hageja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 järgi tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega rahuldati hagi osaliselt ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 17 740 krooni (15 000 krooni lähetuskulu ja 2740 krooni lõpparve kinnipidamise eest), samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas teeb kolleegium TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse, millega jätab hagi aegumise tõttu rahuldamata ning kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud hageja kanda. Kuna hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, on maakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 4 kohaselt jõustunud.
13.Pooled vaidlevad selle üle, kas maksmata lähetuskulu hüvitise osas on nõude aegumistähtaeg neli kuud või kolm aastat. Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud, kuivõrd aegumise tähtaeg on lähetuskulu hüvitise puhul neli kuud.
14.Kohtud on praegusel juhul leidnud, et hageja nõue ei ole aegunud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt kohaldub ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg kõigile lõpparve koosseisus väljamakstavatele summadele. Ringkonnakohus leidis, et lähetuskulud ei ole käsitatavad palgana töösuhte lõppemise ajal kehtinud PalS § 2 lg 1 mõttes, kuid ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub lõpparve koosseisus olevatele lähetuskuludele. Kolleegium selle ringkonnakohtu seisukohaga ei nõustu.
15.Enne 1. juulit 2009 kehtinud ITVS § 6 lg 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud, välja arvatud sama paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul. ITVS § 6 lg 3 kohaselt on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat. Seega on seadusandja ühe erandina töösuhtest tulenevate nõuete üldisest tähtajast sätestanud kolmeaastase nõude esitamise tähtaja palga maksmise nõude kohta (vt Riigikohtu 5. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-06, p 9). Enne 1. juulit 2009 kehtinud PalS § 2 lg 1 kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Õige on seega ringkonnakohtu seisukoht, et lähetuskulu hüvitis ei ole käsitatav palgana. Samas on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et lõpparve koosseisus olevale lähetuskulu hüvitisele tuleb kohaldada ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast aegumistähtaega. Õige on kostja väide, et lähetuskulude nõude esitamise tähtaja määramisel ei ole alust kohaldada analoogiat, kuna üldine aegumistähtaeg töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks on selgelt sätestatud ITVS § 6 lg-s 1. Kuivõrd lähetuskulu hüvitis ei ole käsitatav palgana, kohaldub saamata jäänud lähetuskulu hüvitamise nõudele (ja lähetuskulu hüvitise kinnipidamisest tulenevale nõudele) ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg. Ekslik on ringkonnakohtu
seisukoht, et palga maksmise nõudele sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg kohaldub mis tahes lõpparve koosseisus maksmata jäänud summadele. Nagu eespool märgitud, teeb ITVS § 6 lg 3 üldisest neljakuulisest aegumistähtajast erandi palga maksmise nõudele. Kuna hageja tööleping lõppes 18. juunil 2005, mil ta pidi teada saama, et kostja talle lähetuskulu hüvitist lõpparvega välja ei maksa, pidi hageja esitama oma nõuded töövaidlust lahendavale organile hiljemalt 18. oktoobril 2005. Kuna hageja pöördus töövaidluskomisjoni alles 27. mail 2008 ning esitas maakohtule lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga nõude 29. oktoobril 2008 ja viivise nõude 17. veebruaril 2009, s.o ajal, mil lõpparve maksmise tähtajast oli möödunud enam kui neli kuud, on hageja nõue aegunud. Kostja palus kohaldada hageja nõuete suhtes aegumist. Kuivõrd kohtud on vääralt leidnud, et hageja nõuded ei ole aegunud, tuleb kohtute otsused tühistada. Kuna kohtud ei ole rikkunud menetlusõiguse norme, saab Riigikohus teha tühistatud osas TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse, millega jätab hagi aegumise tõttu rahuldamata.
16.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon kostjale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.
17.Kuivõrd maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ning hagi tühistatud osas jätta rahuldamata, tuleb TsMS § 162 lg 1 ning § 171 lg 1 järgi jätta kõigis kohtuastmetes kantud poolte menetluskulud hageja kanda. Kostja võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Tartu Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.