Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number
2-05-23062
Otsuse tegemise aeg ja koht
13. märts 2007, Jõhvi
Kohus
Viru Maakohus
Kohtunik
Helgi Vinni
Kohtuasi
AS ISS Eesti hagi Ü N vastu võlgnevuse 118, 40 krooni nõudes
Menetlusosalised
Hageja:
AS ISS Eesti Ida regioon (RK xxx, asukoht: xxx)
Hageja esindaja:
R G (volikirja alusel) (postiaadress xxx)
Kostja:
Ü N (isikukood xxx, elukoht xxx)
Resolutsioon
Hagi rahuldada. Välja mõista Ü N AS ISS Eesti kasuks 118 (ükssada kaheksateist) krooni 40 senti. Välja mõista Ü N AS ISS Eesti kasuks hageja menetluskulud 55 (viiskümmend viis) krooni 90 senti. Kohtuotsus on teatavaks tehtud Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja kantselei kaudu 13. märtsil 2007 kell 16.00.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Viru Ringkonnakohtule
päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses
Hagiavaldus ja selle põhjendused AS Minu Vara Ida ( AS ISS Eesti õiguseellane) esitas 22.12.2005 kohtule hagi kostja vastu võlgnevuse 118, 40 krooni nõudes. Hagiavalduse kohaselt oli Ü N AS Minu Vara Ida töötaja.
Käskkirjaga nr 13 01.märtsist 2005 kinnitati kostja poolt kasutatava isikliku transpordivahendi kütusekulu limiidiks1500 krooni kuus alates 01.03.2005. 2005.a märtsikuus olid kostja autokulud 1618, 40 krooni, ületades kehtestatud limiiti 118, 40 krooni võrra. 31.03.2005 esitas hageja kostjale ülekulu eest arve nr 450402276 summas 118, 40 krooni tasumise tähtajaga 10.04.2005. Kostja, vaatamata hageja korduvatele pretensioonidele, esitatud arvet tasunud ei ole. Hageja palub juhindudes VÕS § 1028 Ü N välja mõista hageja kasuks alusetult säästetud 118, 40 krooni, hageja poolt tasutud riigilõivu 50 krooni ja õigusabikulud. Kostja vastus Kostja Ü N esitas 16.01.2006 hagiavaldusele vastuse, milles ta hagi ei tunnista. Vastuses väidab kostja, et käskkirja nr 13 transpordivahendi limiidi kehtestamise kohta talle 01.03.2005 ei tutvustatud. Nimetatud käskkirjast sai kostja teada alles märtsikuu keskel (mida kinnitab kostja allkiri käskkirjal), mil enamus limiidist oli kulutatud. Kostja juhindus oma igapäevatöös AS Minu Vara Ida otsusest, mille kohaselt limiit telefoni ja transpordivahendi peale kokku oli 5000 krooni kuus. Kuni 01.03.2005.a käskkirja tutvustamiseni aktsepteeris antud limiiti ka tööandja. Limiidi muutmisest oleks tööandja pidanud kostjat eelnevalt teavitama, et viimane oleks saanud ka korra muutmist vaidlustada või uue limiidiga ette arvestada. Kostja väitel on reaalselt kulutatud summa läinud kostja töökohustuste täitmiseks, millest alusetult pole säästetud ühtegi senti. Kostja peab viidet VÕS § 1028 alusetuks, kuna 2005.a märtsikuus kulutused olid tehtud hageja huvides. Kostja sellest isiklikku kasu ei saanud. Kostja leiab, et ei ole võimalik nimetada alusetult saaduks seda, mida kasutati tööandja huvides ja kostja (töö)lepinguliste kohustuste täitmisena ja palub jätta AS Minu Vara Ida hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Kohtuistung 04.detsembril 2006 Kohtuistungil 04.detsembril 2006.a jäi hageja esindaja haginõuete juurde ja selgitas, et limiit, millele kostja viitab oma vastuses, oli ametiauto kasutamise limiit. Kuna ametiauto oli liisitud, maksti välja 4000 krooni. Palgatõendist on näha, et kasutatud summa arvestati maha. Kütusele jäi mitte üle 500 krooni. Kütusekulud kandis kostja praktiliselt ise. 2005.aasta märtsikuus suurendati kütusekulu 1500 kroonini. Kostja jäi oma vastuväidete juurde ja selgitas, et tolleaegse juhatajaga suuliselt sõlmitud kokkuleppe kohaselt loobus ta ametiautost Peugeot Partner ja 5000 krooni limiit jäi talle kehtima. Paar nädalat hiljem esitati aga käskkiri, mille kohaselt määrati kütusekulu limiidiks 1500 krooni – selleks ajaks oli kostja aga juba oma autoga kulutusi teinud. Hageja seisukoht 28.12.2006 esitas hageja esindaja kohtule kirjaliku selgituse, milles väidab, et kostjale väljaantud bensiini ülekulu toimus peale 14.03.2005, st siis, kui kostja oli juba käskkirjaga nr 13 tutvunud. Arvest nr 6270001-0503 nähtub, et kostja tankis 19.03.2005 403, 28 krooni eest. Magnetkaardi kasutamise väljavõttest on näha, et kostja on tankinud 05.03.2005 592, 30 krooni eest ja 15.03.2005 622, 85 krooni eest. Seega toimus bensiini ülekulutamine peale 14.03.2005, s.o. pärast seda kui kostja tutvus käskkirjaga nr 13.
Kohtuistung 12. jaanuaril 2007 Kohtuistungil 12.jaanuaril 2007 hageja esindaja toetas hagi.
Kostja jäi oma vastuväidete juurde. Vastuseks hageja kirjalikele seisukohtadele väitis kostja, et hageja poolt esitatud lisadest on näha, et on tangitud nii bensiini kui diiselkütust. Üks auto ei saa sõita mitme kütusega. Kütusekaardi andis kostja ära kohe kui käskkirjast teada sai, mistõttu tema enam selle kaardi alusel tankida ei saanud. Kütusekaardiga saab tankida igaüks, kes koodi teab. Kostja kasutas diiselkütust. Kostja tagastas kütusekaardi kohe kui käskkirjast teada sai. Allkirja selle kohta ei andnud, kuna ka kaardi sai ta ilma allkirja andmata. Kostja soovis, et hageja esitaks sõidulehed. Kostja sõidud olid kuust kuusse praktiliselt ühesugused. Kohtuistung 16. veebruaril 2007 Kohtuistungil 16.02.2007 jäid pooled oma seisukohtade juurde. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja V K selgitas, et kostja töötas tema alluvuses, ametiautost loobus omal algatusel. Kostjale antud kaardiga keegi teine kütust võtta ei saanud. Kaart anti tagasi töölepingu lõpetamise päeval. Miks limiidid vähenesid, tunnistaja ei mäleta. Millist kütust kostja kasutas, tunnistaja ei tea. Samuti ei osanud ta öelda, kas kütusekaardi tagastamise kohta mingi dokument vormistati. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tunnistaja V. K ütlused, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja hinnanud asjas olevaid tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. . Kohus tuvastas, et käskkirjaga nr 13
suulise kokkuleppe, et isikliku sõiduauto kasutamisel jääb kuulimiidiks 4000 krooni, olemasolu. Tõendatud ei ole, et kostja kasutuses olevat kütusekaarti oleks kasutanud kolmas isik. Tunnistaja V. K ütluste kohaselt tagastas kostja kütusekaardi töölepingu lõpetamise päeval. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et kostja vastuväiteid ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Menetluskulude jaotus Hageja palub kostjalt välja mõista hageja menetluskulud - hagi esitamisel tasutud riigilõiv summas 50 krooni ja õigusabikulud 1400 krooni. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaldatakse enne 01.jaanuari 2006 alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kookõlas kuni 01.01.2006.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks viimase riigilõivukulude katteks väljamõistmisele 50 krooni. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale. Seega mõistab kohus kostjalt välja hageja õigusabikulude katteks 5,90 krooni. Eeltoodu alusel ja juhindudes TsMS § 434, § 436, § 442, rahuldab kohus hagi.
Helgi Vinni Kohtunik:
§ 456, § 632 lg 1
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.