12.04.2017 kohtuistungil, osalesid hageja Xxxx ja tema esindaja vandeadvokaat Sven Veltmann ning kostja Xxxx ja 17.05.2017 kohtuistungil, osalesid hageja Xxxx ja tema esindaja vandeadvokaat Sven Veltmann.
RESOLUTSIOON
Hagi rahuldada. Mõista kostjalt Xxxx(isikukood xxxx) hageja Xxxx(isikukood xxxx) kasuks välja võlg 20 772 eurot, intressid 2 492 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 20 772 eurot. Menetluskulude jaotus:
3.1.Menetluskulud jätta kostja kanda.
3.2.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult
teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Menetluse käik
1.Xxxx(hageja) esitas 06.11.2015 Harju Maakohtule hagi Xxxx (kostja) vastu võlgnevuse 20 772 euro, intresside 2 492 euro ja viivise väljamõistmiseks.
2.Harju Maakohtu 10.11.2015 määrusega võeti hagi menetlusse ja kohustati kostjat hagile vastama (t lk 17-18).
3.Kostja vastas hagile 27.04.2016 (t lk 27, 31-35). Hageja esitas arvamuse kostja vastuse osas 24.05.2016.
4.Korraldav kohtuistung tsiviilasjas toimus 12.04.2017, osalesid hageja ja tema lepinguline esindaja ning kostja (protokoll t lk 76-78).
5.Kohtuistung toimus 17.05.2017, osalesid hageja ja tema lepinguline esindaja. Kostja ja tunnistaja Xxxxistungile ei ilmunud (t lk 105). Kohtukutse on Xxxxsaadetud 20.04.2017 (t lk 82) ning kutse kättesaamist on tunnistaja kinnitanud 20.04.2017 e-kirjaga (t lk 83).
6.Pärast 17.05.2017 kohtuistungi toimumist (kl 23.03) saatis kostja kohtule e-kirja, milles kostja märgib, et tunnistaja ei saa istungile tulla. Miks kostja ise istungile ei ilmunud, selle kohta selgitusi ei ole esitatud. Samuti pole otsesõnu taotletud istungi edasilükkamist (t lk 109).
7.Kohtunõudele tõendite kogumiseks vastas Elisa Eesti AS 04.05.2017 (t lk 88), et sideandmed kustutatakse aasta möödumisel side toimumise ajast ning seega ei ole 2014 aasta kõnede andmeid säilinud. Hageja nõuded ja hagi aluseks olevad asjaolud
8.06.11.2015 esitatud hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt põhivõlga 20 772 eurot, intressi ühe aasta eest 2 492 eurot ja alates 02.11.2013 kuni 06.11.2015 sissenõutavaks muutunud lepingujärgset viivis summas 20 772 eurot. Viivise arvestuse osas märgib hageja, et kuna viivisevõlgnevus ületab põhivõla suuruse, siis vähendab hageja viivisenõuet põhinõude summani.
9.Hageja on toonud nõude aluseks esile järgmised asjaolud: − Pooled sõlmisid 01.11.2012 kirjaliku laenulepingu, mille kohaselt hageja andis kostjale laenu 20 772 eurot (edaspidi ka kui Laenuleping). Laenulepingu punkt 1.2. kohaselt kinnitas kostja laenulepingule alla kirjutades, et on 20 772 eurot kätte saanud. Samuti väljastas kostja hagejale laenusumma kättesaamise kohta kinnituskirja.
− Laenulepingu punkti 2.1. kohaselt oli laenusumma tagasimaksmise tähtajaks 01.11.2013. Tähtajaks kostja hagejale laenu ei tagastanud. − Laenulepingu punkti 3.1. kohaselt pidi laenusaaja tasuma laenuandjale intressi arvestusega 12% (2492 eurot) aastas. Seega pidi kostja 01.11.2013 tagastama laenusumma 20 772 eurot ning lisaks laenu kasutamise eest intressi 2492 eurot. Kostja ei ole seda teinud. − Hageja esitas 26.03.2014 kostjale nõude laenu tagastamiseks, intresside ja viiviste maksmiseks. Kostja võttis nõudekirja vastu 31.03.2014 oma töökohas OÜ Xxxx(aadressil xxxx) ning lubas hakata võlga tagastama. Kostja tegigi seda osade kaupa tasudes kokku 800 eurot järgmiselt: a) 08.06.2014 150 eurot; b) 09.06.2014 50; c) 09.07.2014 200 eurot; d) 21.08.2014 200 eurot ja e) 26.09.2014 200 eurot. Pärast 26.09.2014 ei ole kostja enam hagejale võlga tasunud.
10.Laenulepingu punkti 3.1. kohaselt laenusumma tähtaegse tagastamisega viivitamisel on laenusaaja kohustatud tasuma laenuandjale viivist 0,2% tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päev eest. Laenulepingu punkti 3.2. kohaselt kustutatakse esimeses järjekorras viivisevõlgnevus, siis leppetrahvid, seejärel intressid ning viimases järjekorras kuulub kustutamisele laenusumma. Seega on hageja kostja poolt tasutud 800 eurot arvestanud tasumise ajaks sissenõutavaks muutunud viiviste katteks.
11.Hagi esitamise seisuga on kostja viivituses (02.11.2013 kuni 06.11.2015) põhivõla osas 734 päeva. Päevane viivisemäär laenusummalt 20 772 eurot on 41,54 eurot (20 772 x 0,2 / 100). Seega viivis seisuga 06.11.2015 on 30 490,36 eurot. Kuna kostja on tasunud 800eurot, mille hageja arvestas lepingu punkti 3.2. kohaselt viiviste tasumisena, siis hagi esitamise seisuga on viivise võlgnevus 29 690,36 eurot (30 490,36 – 800). Kuna hagi esitamise seisuga ületab viivise nõue põhivõla nõuet, siis hageja vähendab viivise nõuet põhinõude summani, s.o 20 772 euroni.
12.Kostja esitatud seisukohtadele vaidleb hageja vastu (hageja vastus kostja vastusele, 24.05.2016; t lk 44-51).Hageja leiab, et kostja ei ole oma väiteid tõendanud ning need ei vasta tõele: kostja ei avaldanud hagejale, milleks ta laenu kasutada soovib; laenu osade kaupa tagasimaksmise pakkus kostja ise välja, kuigi hiljem seda pakkumist ei täitnud; Laenulepingu sõlmimiseks kohtusid pooled 01.11.2012 hageja kontoris Tallinnas Tulbi 9 ning 3.isikuid lepingu sõlmimise juures ei viibinud. Raha võttis hageja oma isa seifist.
13.Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja menetluskulud on riigilõiv 1 000 eurot ja kulutused esindajale 2 343 eurot (riigilõivu maksekorraldus t lk 12; menetluskulude nimekiri 17.05.2017, t lk 94-103). Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasjaga ning hageja ei ole käibemaksukohustuslane. Hageja taotleb menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kostja vastuväited hagile
14.26.04.2016 vastuses vaidleb kostja hagile vastu ja esitab järgmised vastuväited: − Kostja võlgnes enne Laenulepingu allkirjastamist hagejale 772 eurot, mis oli tekkinud jooksvalt varasematel perioodidel ning mille osas ei olnud fikseeritud tagasimakse tähtaega, intresse ega viiviseid. Kostja maksis hagejale tagasi 800 eurot, mida hageja on kinnitanud. Seega maksis kostja hagejale tagasi võlgnetava 772 eurot, millele lisas raha kasutamise eest omaalgatuslikult 28 eurot.
− Kostja soovis hagejalt saada lisaks 20 000 eurot lühiajalist laenu sõiduauto ostmiseks Saksamaalt. Kostja kavatses Saksamaalt soodsalt ostetud auto Eestis kallimalt maha müüa ning saadud laenu hagejale tagastada. − Laenulepingu valmistas ette hageja ning pooled kohtusid selle allkirjastamiseks. Kokkuleppe kohaselt pidi hageja kostjale tooma soovitud 20 000 eurot ning Laenulepingusse oli hageja poolt lisaks sellele kirjutatud ka reaalselt kostja poolt võlgnetav 770 eurot. Kohtumisel ilmnes, et hageja ei olnud jõudnud pangast raha välja võtta. Lepiti kokku, et 20 000 eurot antakse üle või kantakse kostja arveldusarvele järgmisel päeval. Kuna kostja usaldas hagejat, siis pidas kostja sel hetkel mõistlikuks Laenuleping koos raha saamise kinnitusega ära allkirjastada. Laenulepingu viimasel leheküljel toodud raha kättesaamise orderile ei pööranud kostja teravamat tähelepanu, sest pidas seda lihtsalt laenulepingu tavaliseks osaks. Laenulepingu allkirjastamist ning selle käigus 20 000 euro mittesaamist saab kinnitada kostjaga Laenulepingu allkirjastamise juures viibinud Xxxx. − Raha üleandmiseni ei jõutud ka hiljem, kuna järgmise päeva hommikul selgus, et sõiduk, mida kostja osta soovis, oli juba maha müüdud. Seega informeeris kostja hagejat, et raha üleandmist ei ole antud asjaolude valguses mõtet teha. Lepingusse jäeti täiendused tegemata, kuna otsustati, et laen siiski hageja poolt väljastatakse, kui kostja juhtub uue tulusa sõidukitehingu leidma. Sellist sõidukit kostja ei leidnud ning kokkuvõttes jäi kostjal 20 000 eurot saamata. − Kostja möönab, et selliste paberite usalduse tõttu allkirjastamine ei olnud mõistlik ning see on andnud hagejale võimaluse alusetult rikastuda. − Kostja eitab hageja 26.03.2014 nõudekirja kättesaamist. Töökohast - OÜ Xxxx, Xxxx, ei saanud kostja kirja vastu võtta, kuna tema töösuhe OÜ-ga Xxxx lõppes juba 05.02.2014. Sellise nõude saamisel oleks ilmselgelt kostja kirjalikult hagejale vastanud. Suuliselt oli juttu vaid 772 euro maksmisest, mille kostja hageja arveldusarvele ositi ka tasus. − Kostja ei ole hagejalt 20 000 eurot saanud ning eelnevalt võlgnetud 772 eurot on tagasi makstud, seega puudub hagejal alus nõuda Laenulepingus kirjeldatud põhisummat, millega langeb ära võimalus nõuda ka intresse ja viiviseid.
15.Kostja leiab, et kõik menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Menetluskulude nimekirja ei ole kostja esitanud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
16.Esmalt käsitleb kohus asjaolusid, mis on seotud kostja puudumisega 17.05.2017 kohtuistungilt. 16.1Käesolevas tsiviilasjas toimus kohtuistung 17.05.2017 kl 13.00. Istungi ajast ja kohast olid pooled teadlikud, andes selle kohta allkirja 12.04.2017 toimunud kohtu korraldaval istungil. Korraldaval istungil selgitas kohus ka põhiistungi menetlusplaani: ära kuulatakse tunnistajad, pooled ja menetlus lõpetatakse. 16.2Kostja ei ilmunud 17.05.2017 istungile. Kostja ei teatanud istungile mitteilmumisest ega taotlenud istungi edasilükkamist. Kohale ilmunud hageja taotlusel lahendas kohus asja sisuliselt (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 410 alusel). 16.3Pärast kohtuistungi toimumist saatis kostja 17.05.2017 kl 23.03 kohtule e-kirja teatega, et tunnistaja ei saa istungile ilmuda, kuid saab seda võib olla teha juulikuus. Kostja kahetses istungi edasilükkumist.
16.4Kohus selgitab, et kohtul puudub alus menetleda pärast asja sisulise arutamise lõpetamist ja kohtuvaidluste pidamist esitatud avaldusi. Kohtusse mitteilmumise selgitused tulnuks esitada enne kohtuistungi algust. 16.5Juhul, kui käsitleda kostja 17.05.2017 esitatud e-kirja taotlusena istungi edasilükkamiseks, siis on see esitatud hilinenult ning selles puudub mõjuva põhjuse kirjeldus, millest nähtuks seadusliku takistuse olemasolu istungilt puudumiseks. Kostja ei vaidle selle üle, et ta oli 17.05.2017 määratud kohtuistungist teadlik. Samuti pole vaidlust selle üle, et kostja 17.05.2017 toimunud kohtuistungil ei osalenud. Kostja on konstateerinud istungil puudumist oma 17.05.2017 e-kirjas, kuid pole selgitanud, miks tal polnud võimalik istungist osa võtta. TsMS § 345 kohaselt kui kohtuistungile kutsutud menetlusosaline ei saa kohtusse ilmuda, peab ta sellest kohtule õigel ajal teatama ja kohtusse ilmumise takistust põhistama. TsMS § 352 lg 1 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel istungiaja tühistada või seda muuta, samuti istungi edasi lükata. Asja lõpuni arutamata jätmine kohtuistungil on lubatud üksnes põhjusel, mis takistab asja istungil lõpuni arutamist. Kohtule ei teatatud õigeaegselt istungil osalemise takistustest ning kohtuistungil ei ilmnenud asjaolusid, mis oleks takistanud asja sisulise arutamise lõpetamist. TsMS § 414 lg 1 kohaselt kui üks pool kohtuistungilt puudub, võib kohus lahendada asja sisuliselt, kui hagi aluseks olevad asjaolud on kohtu arvates sellise otsuse tegemiseks piisavalt välja selgitatud. Kostja pole õigeaegselt ega üldse teatanud, milline oli mõjuv põhjus istungil puudumiseks. See, kas kostja tunnistaja ilmub istungile või mitte, ei piira kuidagi kostja enda võimet istungile ilmuda. Kohus pole tuvastanud takistusi tsiviilasja lahendamiseks. Kostjal puudus põhjus ja õigus eeldada, et kohus lükkab asja arutamise ilma sellekohase kostja taotluseta ja mõjuva põhjuse olemasoluta edasi. Kostja istungilt puudumise tagajärjed on fikseeritud TsMS § 410. Lisaks eelnevale ei ole kostja põhistanud, miks tal ei olnud võimalik õigeaegselt kohtule teatada istungile ilmumist takistavatest asjaoludest (TsMS § 345).
17.Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse ning hageja täiendavad seisukohad, kuulanud pooled ära kohtuistungil ning uurinud asjas esitatud tõendeid nende kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Menetluskulud jätab kohus kostja kanda.
18.TsMS § 4 lg 2 ja § 230 lg 1 kohaselt määravad hagimenetluses pooled ise vaidluse eseme ja esitavad enda poolt välja toodud asjaolude kinnitamiseks tõendid.
19.Asjaolud, mis pooled on kohtu ette toonud ja mille üle puudub vaidlus ning mis kohus loeb TsMS § 231 lg 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks, on järgmised: − pooled sõlmisid 01.11.2012 Laenulepingu (lk 6-7), mille tingimuste üle vaidlus puudub (vt ka 12.04.2017 istungi protokoll, t lk 77); − Laenulepingu tingimuste kohaselt sai kostja laenu 20 772 eurot, intressimäär oli 12% aastas ja viivisemäär 0,2% tasumata summast iga viivitatud päeva eest. Laen tuli tagastada 01.11.2013 ja kostjalt laekunud maksetest loeti esmalt tasutuks viivis, siis leppetrahvid, seejärel intress ning viimasena laenusumma (t lk 6-7);
− kostja tasus ajavahemikus 08.06.2014-26.09.2014 hagejale kokku 800 eurot (hageja pangakonto väljavõte 08.06.2014-26.09.2014, t lk 13-15; kostja sellele vastu ei vaidle, vt ka 12.04.2017 istungi protokoll, t lk 76 pöördel); − kostja on omaks võtnud, et võlgnes hagejale 772 (või ka 800) eurot, mille ta on enne hagi esitamist hagejale tagastanud (kostja 26.04.2016 vastus hagile, t lk 32 p 1; 12.04.2017 istungi protokoll, t lk 76 pöördel).
20.Pooled ei vaidle ka õigussuhte kvalifikatsiooni üle ehk 01.11.2012 sõlmitud leping on laenuleping. Kohus nõustub pooltega.
21.Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja andis Laenulepingu järgi kostjale üle 20 000 eurot või mitte ja sellest tulenevalt, kas kostjal on hageja ees kohustus laen tagastada või mitte. Kostja vastuväited hageja intressi ja viivisenõudele tulenevad kostja seisukohast, et ta ei ole laenu saanud ja tal puuduvad seega hageja ees nii põhikohustus kui ka kõrvalkohustused.
22.Hageja nõuab kostjalt laenulepingu täitmist. Sellise nõude aluseks on võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 ja § 108 lg 1, mis sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
23.VÕS § 396 lg 1 näeb ette, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
24.Hageja nõuab kostjalt põhivõlana 20 772 eurot ehk saadud laenu tagastamist. Kostja ei ole vastu vaielnud Laenulepingu sõlmimise ega kehtivuse osas. Kostja väidab, et vaatamata asjaolule, et pooled sõlmisid lepingu, ei ole hageja lepingus märgitud laenu summas 20 000 eurot kostjale tegelikkuses üle andnud. Samas ei ole kostja nimetatud asjaolu tõendanud. Hageja on esitanud kostja poolt allkirjastatud kinnituskirja, millega kostja kinnitab 20 772 euro saamist ja millega kostja kohustub tagastama hagejale nimetatud summa hiljemalt 01.11.2013 (I kd tl 8). Hageja poolt laenulepingus kokku lepitud 20 772 euro üleandmise 01.11.2012 on kohtu arvates usutavalt tõendatud ka hageja vande all antud seletusega 17.05.2017 kohtuistungil (vt ka t lk 108).
25.TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt ka RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15 p 19). Sama kehtib ka kostja vastuväidete kohta. Kohus on andnud kostjale võimaluse oma väiteid tõendada (rahuldanud kostja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks, vt ka 12.04.2017 istungi protokoll, t lk 76 pöördel). Kostja ei ole seda võimalust kasutanud.
26.Kui laenuandja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb laenusaajal tõendada, et laenuandjal ei ole õigust raha tagasi saada (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08 p 11).
27.Kohtus leiab, et hageja on tõendanud laenulepingu sõlmimist ja kostjale 20 772 euro üleandmist. Kostja ei ole kohtu hinnangul toonud esile asjaolusid ega esitanud tõendeid selle kohta, mis välistaksid põhinõude tagastamist hagejale. Seega kuulub hageja põhinõue rahuldamisele.
28.Hageja on muuhulgas tõendanud, et 26.03.2014 esitas ta kostjale nõudekirja, mille kostja sai kätte 31.03.2014 (vt ka nõudekiri 26.04.2014, t lk 9-11; väljastusteade, mille kohaselt kostja
on 31.03.2014 vastu võtnud 26.03.2014 saadetise, t lk 59 ning lisaks kostja enda mööndus 12.04.2017 kohtuistungil, t lk 77). Kuigi võlgnevuse eelnev nõudmine ei oma kohtu arvates käesoleva vaidluse lahendamisel määravat tähendust, omab see tähendust selles kontekstis, et pärast seda asus kostja võlga osaliselt tagastama (t lk 13-15). Kohus jätab tähelepanuta kostja esitatud avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks 06.02.2014 (t lk 36), millega kostja soovis tõendada, et ta ei töötanud 31.03.2014 OÜ-s Xxxx ja seega ei saanud hageja 26.03.2014 nõudekirja vastu võtta, sest kostja on hiljem (12.04.2017 istungil) möönnud, et sai nõudekirja siiski kätte. Kõrvalnõuded
29.Hageja nõuab kostjalt intressi 2 492 euro tasumist. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandusvõi kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Laenuleping p 3.1 ja 3.2 kohaselt tasub laenusaaja laenuandjale intressi arvestusega 12% aastas (2 492 eurot). Intressi arvestatakse tasumata laenusummalt ja intressi arvestus lõpeb laenusumma tagasimaksmisel laenuandjale. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud otsuse p-s 17 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-141-12 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Hageja on esitanud intressinõude ainult laenulepingu tähtaja ehk 1 aasta eest ja see vastab seaduse nõuetele ning Riigikohtu varasemale seisukohale.
30.Kostja vastuväide intressi osas seisneb selles, et ta ei ole hagejalt 20 000 eurot saanud ning seega puudub hagejal alus nõuda laenulepingus kirjeldatud põhisummat, millega langeb ära võimalus nõuda ka intresse. Kostja ei ole intressimäära vaidlustanud.
31.Kohus tuvastas eelnevalt, et kostjal tuleb hagejale tasuda põhivõlgnevus. Kostja ei ole kohtu hinnangul toonud esile asjaolusid ega esitanud tõendeid selle kohta, mis välistaksid intressi maksmist hagejale. Seega kuulub hageja intressinõue rahuldamisele.
32.Hageja toob esile, et perioodi 02.11.2013-06.11.2015 (see on laenu tagastamise tähtpäevale järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni) eest on viivis 30 490,36 eurot (kohtu arvutuste kohaselt 30 534,84 eurot = 20 772*0,2/100*735 päeva). Vastavalt lepingule arvestab hageja kostja poolt tasutud 800 eurot esimeses järjekorras viiviste katteks. Seega hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise võlgnevus on 29 690,36 eurot. Hageja märgib, et kuna viivisenõue ületab hagi esitamise seisuga põhinõuet, siis vähendab hageja viivisenõuet kuni põhinõude summani. Hageja nõuab kostjalt sissenõuetavaks muutunud viivist 20 772 eurot.
33.VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem
intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
34.Vastavalt Laenulepingu p-le 4 on kokkulepitud viivisemääraks 0,2 % päevas. Pooled on leppinud kokku, et laenuandja poolt kustutatakse esimeses järjekorras viivisevõlgnevus, siis leppetrahvid, seejärel intressid ning viimases järjekorras kuulub kustutamisele laenusumma.
35.Kostja vastuväide viivise osas seisneb selles, et ta ei ole hagejalt 20 000 eurot saanud ning eelnevalt võlgnetud 772 eurot on tagasi makstud, seega puudub hagejal alus nõuda laenulepingus kirjeldatud põhisummat, millega langeb ära võimalus nõuda ka viiviseid.
36.Kohus tuvastas eelnevalt, et kostjal tuleb hagejale tasuda põhivõlgnevus. Kostja ei ole kohtu hinnangul toonud esile asjaolusid ega esitanud tõendeid selle kohta, mis välistaksid viivise maksmist hagejale. Kostja ei ole vaielnud vastu hageja viivisearvestusele ega viivisemäärale. Samuti ei ole kostja taotlenud viivise vähendamist. Seega kuulub hageja viivisenõue rahuldamisele. Kohus nõustub hagejaga selles, et põhivõlast suurema viivisenõude rahuldamine on Riigikohtu praktikat arvestades erandlik ning seega on põhjendatud see, et hageja on ise viivist vähendanud (vt ka RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-28-17). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
37.Asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses ka menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 1).
38.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi tervikuna, siis jäävad kõik menetluskulud kostja kanda.
39.TsMS § 174 lg 1 ja 177 lg 1 alusel määrab kohus kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 177 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks: 1) kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või 2) määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
40.Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel.
41.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Helina Luksepp Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.