Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

põhinõudelt (5 877.59 krooni) viivis 9,75 % aastas alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Vastuses kostja kirjalikule seisukohale lisas hageja, et kostja oleks pidanud, märgates lepingu ja saatedokumendi erinevusi, rakendama koheselt vedajale nõutavat kõrgendatud hoolsust ning võtma viivitamatult ühendust hagejaga ning uurima, milline on hageja tõeline tahe seoses mahalaadimise kohaga. Kostja väide, et autojuht juhtis erinevustele tähelepanu, ei ole tõendatud. Kostja kui vedaja ei pea saatedokumente muutma, vaid peab oma kohustuste täitmisel lähtuma lepingus kokkulepitust. Väär on ka kostja väide, et hageja ei ole kahju kandnud. Nimelt kui veos laaditakse maha mittelepingujärgses kohas, tuleb see viia õigesse mahalaadimiskohta ning nimetatud teenus on tasuline. Seetõttu tekkis hagejal kahju. Kostja viide CMR art-le 30 on aga antud juhul asjakohatu, kuna see ei reguleeri aegumist kahjude osas, mis on tingitud kohustuse vedajapoolsest rikkumisest seoses väära mahalaadimise kohaga. Sisulisel kohtuistungil jäi hageja lepinguline esindaja esitatud nõude ja põhjenduste juurde. II Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista süü puudumise ja kahju tekkimise tõendamatuse tõttu. Pooled sõlmisid 12.07.2005 veo- ja ekspedeerimislepingu. Lepingus oli Eesti sihtpunktiks märgitud AS tolliladu. Arvestades, et kauba pealelaadimiskoht asus XXX ja mahalaadimiskoht Eestis, kuulub antud juhul kohaldamisele Rahvusvaheline kaupade autoveolepingu konventsioon (edaspidi CMR). Kostja tellis vastava veo OÜ-lt, kes sai kauba pealelaadimiskohast CMR-saatelehe, millel oli märgitud Eesti sihtkohaks AS terminal. Saatja andis kaubaga koos ka tollideklaratsiooni, mille kohaselt asus saatja XXX ja saaja Venemaal. Seega oli tegemist kauba ekspordiga Euroopa Liidust kolmandasse riiki. Saatedokumentide eest vastutab kauba saatja ja kostjal kui vedajal ei lasu kohustust saatja juures kohapeal kontrollida talle üleantud dokumentide ja andmete õigsust. Samuti ei oma vedaja õigust saatedokumente muuta. Kostja autojuht juhtis küll saatja tähelepanu sellele, et poolte lepingus oli märgitud teine tolliladu, kuid saatja kinnitas, et seda kaupa on alati saadetud nimelt AS terminali, AS-i tollilaost ei olnud saatja midagi kuulnud. Ka helistas autojuht kostjale ja teavitas olukorrast, kuid kostja esindaja ei saanud hageja töötajalt OL juhiseid, kuidas kujunenus olukorras toimida ning laadis kauba maha vastavalt saatjalt saadud dokumendile. Ka ei luba tolliseadus toimetada kaupa mujale, kui dokumentides ette nähtud. Kostja toimetas kauba õigel ajal kohale ja see anti üle AS-i terminalile 18.07.2005. Peale selle tugineb hageja oma nõudes AS-i 07.07.2005 arvele nr XXX, mis on aga koostatud 11 päeva enne kauba saabumist AS-i . Nimetatud arve maksetähtaeg oli juba 17.07.2005 ehk päev enne kauba terminali saabumist. Samuti ei lange hageja poolt kostjale 27.10.2005 saadetud kirjas toodud summad hageja poolt hiljem väidetuga kokku. Seega ei ole hageja tõendanud kahju kandmist. Juhindudes CMR art-st 30 on kostja seisukohal, et hageja nõue on ka aegunud. Eeltoodu alusel palub kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi kostja seaduslik esindaja esitatud seisukohtade juurde. III Iseseisva nõudeta kolmanda isiku seisukoht Iseseisva nõudeta kolmas isik toetab hagi. 08.02.2007 toimunud korraldaval kohtuistungil selgitas iseseisva nõudeta kolmas isik, et kui autojuht saab paberid ja midagi ei klapi, peab ta helistama oma ülemustele. Oleks saanud teha ümbersuunamise, mis on tasuta. Kaup pidi minema kindlasti AS-i ja kaupa ei oleks tohtinud AS-s mahalaadida, vaid oleks pidanud asja uurima. Iseseisva nõudeta kolmas isik leiab, et süüdi on kostja, kuna ta ei teavitanud hagejat. Sisulisel kohtuistungil jäi iseseisva nõudeta kolmas isik esitatud seisukohtade juurde ja lisas, et vedaja autojuht peab dokumente kontrollima, kuna ta on ostja esindaja. IV Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste esindajate seisukohad ja uurinud ning hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi rahuldamisele ei kuulu.

Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: 08.07.2005 sõlmisid pooled veolepingu XXX, mille kohaselt kohustus kostja vedajana võtma kauba 12.07.2005 peale Saksamaalt ja laadima selle maha 22.07.2005 Venemaal (t lk 7); 12.07.2005 muutsid pooled 08.07.2005 sõlmitud lepingut Saksamaal asuva pealelaadimise konkreetse koha ja mahalaadimise koha ja aja osas, kusjuures uueks mahalaadimise kohaks ja ajaks lepiti kokku 15.07.2005 AS asukohaga XXX (t lk 8); vedaja sai kauba saatjalt CMR-saatelehe, millele oli mahalaadimiskohana märgitud AS-s asukohaga XXX; kostja laadis kauba maha 18.07.2005 CMR-saatelehel märgitud sihtkohas; 27.11.2005 esitas hageja kostjale pretensiooni täiendavate kulutuste tasumiseks, millele kostja vastas 01.11.2005. Hageja veose tellijana on seisukohal, et kostja vedajana rikkus mahalaadimiskoha osas poolte vahel sõlmitud veolepingut ja peab sellega tekitatud kahju hüvitama. Kostja on seisukohal, et olukorras, kus ilmnesid erinevad sihtkohad veolepingul ja CMR-saatelehel ning juhiseid hagejalt ei saadud, oli õige lähtuda saatelehel märgitud aadressist. Seega tuleb nõude aluseks olevatest asjaoludest lähtudes vaidlus lahendada kaupade rahvusvahelise autoveo lepingu konventsiooni (edaspidi Konventsioon) ja võlaõigusseaduse (VÕS) sätetest. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga hagi aegumise kohta. Kostja on viidanud aegumise alusena Konventsiooni artikli 30 punktidele 1 ja 2. Nimetatud sätted aga reguleerivad pretensioonide esitamist olukorras, kus vaidluse all on vastuvõetud kauba olemasolu (kaotsiminek) ja/või seisund (vigastused). Antud asjas puudub vaidlus nimetatud asjaolude üle. Konventsiooni toime alla kuuluvatest vedudest tulenevate nõuete aegumistähtaegu ja selle tähtaja kulgemise alust reguleerib Konventsiooni artikkel 32, mille punkti 1 alapunktist c) nähtub, et käesoleva vaidluse aegumistähtajaks on üks aasta ning et seda tähtaega tuleb hakata lugema kolmekuuse tähtaja möödumisel veolepingu sõlmimise päevast arvates. Samast punktist nähtub ka, et aegumistähtaja sisse ei arvata päeva, millest tähtaja kulg algas (seega siis lepingu sõlmimise päeva). Sama artikli punkti 2 kohaselt peatab kirjaliku pretensiooni esitamine hagi aegumise tähtaja kulgemise päevani, millal vedaja kirjalikult lükkas pretensiooni tagasi ja tagastas juurdelisatud dokumendid. Seega algas menetletava nõude aegumise tähtaja kulgemine kolme kuu möödumisel veolepingu sõlmimisest (see on 13.10.2005), oli peatunud 28.11.2005 kuni 01.11.2005 ja lõppes 15.10.2006. Hagiavaldus oli kohtule esitatud 10.07.2006. Kohus lähtub asja lahendamisel Konventsiooni artikli 9 punktist 1, mille kohaselt on saatekiri veolepingu sõlmimise, lepingutingimuste ja vedaja poolt kauba vastuvõtmise tõend „prima facie“. VÕS § 776 lõike 1 kohaselt tõendab saatja ja vedaja poolt allkirjastatud veokiri kuni vastupidise tõendamiseni veolepingu sõlmimist ja tingimusi ning veose vastuvõtmist vedaja poolt. Konventsiooni artikli 4 kohaselt tõendatakse veoleping saatekirja koostamisega. Artikli 6 punkti 1 alapunkti j) kohaselt peab saatekiri muuhulgas sisaldama juhendeid, mis on vajalikud tolli- ja muude formaalsuste täitmiseks. VÕS § 13 lõike 2 kohaselt, kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 854 lõike 1 kohaselt kohustub ekspedeerimislepinguga üks isik (ekspedeerija) korraldama veose vedamise teise isiku (saatja) arvel. VÕS § 855 lõike 3 kohaselt sõlmib ekspedeerija vajalikud lepingud oma nimel. Sama sätte lõike 4 kohaselt peab ekspedeerija oma kohustuste täitmisel tegutsema saatja huvides ning järgima tema juhiseid. Nimetatud sätete alusel asub kohus sisulise arutamise tulemusena seisukohale, et kauba

saatekirjale võrreldes veolepinguga teise tollimiskoha (tollilao) märkimist tuleb ja saab lugeda vedaja suhtes veolepingu muutmiseks saatja poolt. Asjas puudub vaidlus, et hageja tegutses vaidlusalust veolepingut sõlmides ekspedeerijana. Seega pidi ta olema ekspedeerimissuhte kaudu seotud kauba saatjaga ja järgima saatja juhiseid. Vaidlusaluses suhtes oli saatjaks Saksamaal asuv äriühing (nähtub saatekirja punktist 1). Vedajal puudus võimalus sekkuda saatja poolt kaubaga kaasa antud saatelehe vormistamisesse. Vedaja, saanud saatelehe, kuhu oli märgitud tollimiskoht, oli kohustatud kauba sinna kohale toimetama. Kuna saatelehel asuv koht erines eelnevalt veolepingul märgitud kohast, võis vedaja (kuid ei olnud kohtu arvates kohustatud) veo tellinud isikult asjaolusid täpsustama. Ka konventsiooni artikkel 14 reguleerib olukorda, kui veolepingu täitmine vedaja poolt on saatekirjas märgitud tingimustel võimatu täita või see muutub võimatuks enne kauba saabumist üleandmiseks ettenähtud kohta. Antud juhul ei olnud vedajal probleemi toimetada kaup saatekirjas ettenähtud kohta. Igal juhul --- kui vedaja ekspedeerijalt ja/või kauba saatjalt saatekirjast ajaliselt hilisemat korraldust tollimiskoha suhtes ei saanud, oli ta kohustatud täitma senise hiliseima korralduse, milleks oli saatelehel märgitud asukoht. Eeltoodu alusel seega ei leidnud tõendamist kostja poolt võlasuhtest tuleneva kohustuse mittekohane täitmine ja seega puudub hagejal alus nõuda kostjalt selle kohustuse rikkumise alusel kahju hüvitamist. Isegi juhul, kui eelpool oleks leidnud tõendamist kostja poolt veolepingust tuleneva kohustuse rikkumine, oleks nõue summaliselt olnud tõendatud vaid osaliselt ja seda summas 4000.00 krooni AS-i poolt osutatud lao- ja laadimisteenuste eest. Nimetatud summa on tõendatud osutaja poolt kolmandale isikule esitatud arvega (t lk 66), kusjuures asjaolu, et see on küll vormistatud ebatäpselt, kuid ometi seotud vaidlusaluse kaubaga, on tõendatud AS-i kirjaga 13.12.2006 (t lk 65). Samas ei nõustu kohus hageja seisukohaga nagu saaks ja peaks kohus ülejäänud summa (kulud lisatranspordile) osas rakendama VÕS-i § 28 alusel mõistlikku hinda. Nimetatud säte reguleerib lepingu hinna määramist juhul, kui hind ei ole määratud ega hinna määramise viis ei tulene lepingu olemusest ega muudest asjaoludest. Antud juhul on aga tegemist olukorraga, kus hageja peab tõendama talle tekkinud kahju suurust. Antud asja piiridest väljub hageja ja talle võimalikku transporditeenust osutanud tundmatu isiku vahelise võimaliku lepingu hinna määramine. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõigete 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lõigete 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lõike 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Eeltoodu alusel määrab kohus, lähtudes asjaolust, et hagi rahuldamisele ei kuulu, antud asjas selliselt, et menetluskulud jäävad hageja kanda. Imbi Sidok (allkiri) kohtunik

ÄRAKIRI ÕIGE:

I.Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.