2-06-2828/12 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

liige lõpetada lepingu ennetähtaegselt. 22.08.2005 tagastas kostja hageja korraldusel lepingu esemeks oleva sõiduauto äriühingule OÜ A ning poolte vahel sõlmiti liisingulepingu lõpetamise kokkulepe. Pooled leppisid kokku, et kostja hüvitab hagejale vara raamatupidamisliku jääkväärtuse ja realiseerimishinna vahe ning realiseerimise kulud. 02.09.2005 kinnitas hinnakomitee vara esmaseks hinnaks 199 000 krooni. Kuna autot müüa ei õnnestunud (istmesoojendus ei töötanud), alandas hinnakomitee 20.09.2005 sõiduki hinda 189 000 kroonile ja 21.10.2005 hindas A OÜ sõiduki hinnaks 180 000 krooni. 27.10.2005 müüdi sõiduk hinnaga 180 000 krooni. Hinna alandamise tingis turuväärtuse langemine. Kasutatud sõidukite turul ületab pakkumine nõudluse ning oli põhjust karta, et müügiperiood venib ja hagejale tekkiv kahju suureneb. Auto müügiga tegeleti aktiivselt, müügipakkumiste hinnad ei tõenda reaalsete müügitehingute hinda. Auto ülevõtmisel toimus vaid visuaalne ülevaatus, rikkis istmesoojendus avastati alles siis kui ostuhuviline soovis auto tehnilist seisukorda kontrollida ja on välistatud, et see tekkis müügiplatsil seismise ajal. Kostja müügiprotsessi vastu huvi ei tundnud ega palunud end sellega kursis hoida. Vara võõrandamisest saadud rahasumma ei katnud vara jääkmaksumust. Hageja sai vara müügiga otsest kahju 52 431,78 krooni, millele lisandusid müügikulud 6750 krooni. Kostja on tasunud hagejale müügikulu summas 6750 krooni ning turuväärtuse languse hüvitamiseks 33 370,66 krooni. Kostja seaduslik esindaja osales liisinglepingu lõpetamise kokkuleppe allakirjutamisel ja teadis või pidi teadma kõiki asjaolusid, millest võis kahju tekkida. Kostjal on hagejale tasumata vara müügikahju 16 600 krooni, mille hageja palus koos viivitusintressiga 13 393,77 krooni ja kohtukuludega välja mõista kostjalt. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja ei olnud õigustatud müüma autot mistahes hinnaga ning käsitlema iga müügitulu ja jääkmaksumuse vahet kahjuna, mille kostja peaks hüvitama. Autot ei ostetud 199 000 krooniga seetõttu, et hageja ja OÜ A ei tegelenud reaalselt auto müümisega. Vara müümist algselt planeeritud hinnast odavamalt ei põhjustanud vara turuväärtuse langemine, vaid hageja tegevusetus. Hageja nõutav kahju tekkis hagejast endast tulenevate asjaolude tõttu. Isegi kui auto hinna langetamise tingis väidetavalt mittetöötanud istmesoojendus, ei kuulu see asjaolu kostja vastutusalasse. Auto üleandmisel teostatud põhjalikule ülevaatusele järgnenud vastuvõtmise-üleandmise aktis see puudus ei kajastu ja automüüjale eeldatava hoolsusega käitudes oleks selline viga pidanud ilmnema, kui see oleks olnud olemas üleandmise hetkel. Juhuks kui kohtumenetluses peaks leidma tuvastamist, et turuväärtuse langemise tingis pärast auto üleandmist tekkinud viga istmesoojenduses, esitas kostja tasaarvestuse vastuväite, sest kostjal tekkib siis sama summa ulatuses kahju hüvitamise nõue hageja vastu. Kuna auto ostis OÜ A ise, on kostjal tekkinud kahtlus, et auto müümise passiivsus ja hinna langetamine on olnud taotluslikud. Hageja esitab kostja vastu nõudeid, mida tal oleks õigus esitada juhul kui kostja oleks liisingulepingut rikkunud. Hageja ja kostja sõlmisid liisingulepingu lõpetamise kokkuleppe ja tegemist ei ole lepingu rikkumisega. Kostja tundis auto müügiprotsessi vastu huvi, kuid hageja ei edastanud talle infot. Auto hinda alandati 180 000 kroonile pärast liisingulepingu lõpetamise kokkuleppe allkirjastamist. Kostja ei saa aru, kuidas on nõue kujunenud. Kostja arvestuse kohaselt peaks tal olema tasumata 19 061,12 krooni. Maakohtu otsuse põhjendused

Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Puudub vaidlus, et kostja kasutas 15.12.2003 sõlmitud liisingulepingu alusel hagejale kuuluvat sõiduautot Jeep Grand Cherokee Limited (tl 8-14); lepinguperioodi kestel avaldas kostja soovi liisingulepingu lõpetamiseks enne lepingu tähtaja möödumist, pooled sõlmisid rendilepingu lõpetamise kokkuleppe (tl 21); 22.08.2005 andis kostja auto müügiks üle hageja osundatud isikule OÜ-le A; sõidukile määrati 02.09.2005 hinnaks 199 000 krooni (tl 22), 20.09.2005 alandati hinda 189 000 kroonile (tl 23) ja 21.10.2005 alandati hinda 180 000 kroonile (tl 24); sõiduk müüdi 21.10.2005 hinnaga 180 000 krooni A OÜ-le (tl 25-26); kostja on hagejale hüvitanud sõiduki müügiga tekkinud müügikulud 6750 krooni ja turuväärtuse languse hüvitamiseks maksnud 33 370,66 krooni. Vaidlus on asjaolu üle, kas kostja on kohustatud tasuma müüdud sõiduki turuväärtuse hüvitamiseks hagejale täiendavalt 16 600 krooni. Rendilepingu lõpetamise kokkuleppe kohaselt hüvitab liisinguvõtja sõiduki raamatupidamisliku jääkväärtuse ja realiseerimishinna vahe ning sõiduki realiseerimise kulud. Õige on hageja seisukoht, et liisingulepingu lõpetamisel aktsepteeris kostja turuhinna languse riski. Samas ei saa rendilepingu lõpetamise kokkuleppest tuleneda kostjale kohustust tasuda ka sõiduki turuhinnast odavamalt müümisel tekkinud kahju. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik hüvitama kahju üksnes juhul kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Sõiduki turuhinnast odavamalt müümine peab olema põhjendatud, et kostjal tekiks kahju hüvitamise kohustus, kuna kostja ei saanud kontrollida auto müügi protsessi. Sõiduk kuulus hagejale ning kostjal ei olnud õigust seda ise müüma asuda. Poolte elektronkirjadest ei nähtu, et kostja oleks võtnud endale kohustuse tasuda kahju, mis tekib sõiduki turuhinnast odavamalt müümisel, kui hinna alandamine ei toimunud kostja süül. Hagiavalduse kohaselt alandati sõiduki hinda 20.09.2005 seetõttu, et vara ei õnnestunud müüa u 3 nädala jooksul. Hageja nimetas kogu menetluse jooksul sõiduki hinna alandamise põhjuseks mittetöötavaid istmesoojendusi. Muude hinna alandamist tinginud objektiivsete näitajate olemasolu hageja esile ei toonud. Kohtule ei esitatud tõendeid, millest nähtuks sama marki ja mudeli ning samases seisukorras ja lisavarustusega sõidukite müüki võtmisele järgneva kahe kuu jooksul toimuv üldine hinnalangus. Hageja ei tõendanud, et istmesoojenduse rike oli olemas enne sõiduki üleandmist OÜ-le A, ega seda, et kostja teadis või pidi teadma istmesoojenduste rikkest ning et riket sai pidada sõidukil selle üleandmise hetkel olnud varjatud puuduseks. 22.08.2005 rendilepingu lõpetamise kokkuleppe kohaselt on üleandmise-vastuvõtmise aktis „fikseeritud asja kompleksus, seisukord, puudused selles, üleantavad päraldised ning dokumendid, muud asjaolud“. 22.08.2005 sõiduki üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt, mis koostati sõiduki üleandmisel OÜ-le A, oli ainsaks kahjustuseks märgitud „esiklaasil kivitäke“. Lahtris „märkused“ kanded puuduvad. Hageja püüdis asjaolu, et kostja oli istmesoojenduse rikkest teadlik, tõendada AS T kinnitusega (tl 110), kuid võttis kohtumenetluse käigus omaks kostja väite (tl 124), et sõiduk ei käinud AS-is T hoolduses enne sõiduki üleandmist OÜ-le A. Seega ei ole tõendatud, et kostja varjas sõiduki puudust ning et rike oleks reaalselt olnud olemas enne sõiduki üleandmist. Asjaolu, et sõiduki üleandmisel teostati vaid visuaalne vaatlus, ei saa tekitada kostjal vastutust puuduste eest, mis oleksid võinud tulla ilmsiks põhjalikuma ülevaatuse teostamise korral. Kostja osundas õigesti, et liisinglepingu lisaks olevate liisinglepingu üldiste tingimuste p 12.2 (tl 12) kohaselt oli hagejal õigus nõuda sõiduki vastuvõtmisel selle tehnilist ülevaatust kostja arvel. Hageja väide, et sõidukite vastuvõtmisel liisinguvõtjatelt ongi tavapäraseks ülevaatuseks vaid visuaalne

ülevaatus, kinnitab üksnes hageja loobumist talle lepingust tulenevate õiguste kasutamisest. Kuna hageja möönis, et istmesoojenduste rike tuvastati AS-is T toimunud hoolduse ajal 18.10.2005, ei saanud see olla 20.09.2005 toimunud hinna langetamise põhjuseks. Ei ole tõendatud, et sõiduki hind alanes sõltumatult istmesoojenduse rikkest nt üldise turuväärtuse languse tõttu. Seega tuleb asuda seisukohale, et hinna alandamist ei ole tinginud kostjast lähtunud asjaolud. Hageja nõue kahju hüvitamise osas tuleb jätta rahuldamata. Vara jääkmaksumus oli hageja väitel lepingu lõpetamise hetkel 204 074,15 krooni. Kostja seda ei vaidlustanud. Auto turuhind ehk tegelik realiseerimishind pidi olema 199 000 krooni. Kostja on tasunud hagejale turuväärtuse languse hüvitamiseks 33 370,66 krooni. Seega on kostja oma kohustuse VÕS § 76 kohaselt täitnud. Kuna kostjal puudub hageja ees täitmata rahaline kohustus, puudub hagejal ka nõudeõigus viiviste osas ning ka esitatud viivisenõue tuleb VÕS § 113 alusel jätta rahuldamata. Kohus ei hinnanud AS-i Ü ja S. T vahel sõlmitud laenulepingut (tl 68-73), kuna see ei ole asjakohane. Asjakohased ei ole poolte väited selle kohta, kas hageja volitatud OÜ A tegeles sõiduki müümisega piisavalt aktiivselt. Pikem müügiperiood oleks toonud hagejale õiguse nõuda kostjalt suuremate müügikulude hüvitamist, kuid auto turuhinna langust peab hageja sellest hoolimata tõendama. Apellatsioonkaebuse põhjendused AS R palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kohus hindas vääralt tõendeid, kohaldas vääralt materiaalõiguse norme ja rikkus menetlusõiguse norme. Kohtu järeldus, et sõiduk kuulus vastavalt liisingulepingule hagejale ning kostjal ei olnud õigust seda ise müüma hakata, ei vasta asjas kogutud tõenditele. Kohus ei andnud hinnangut hageja esitatud e-kirjadele, mille kohaselt hageja kliendihaldur tundis huvi, kas kostja ei sooviks ise auto müügiga tegeleda ja kostja esindajal ei ole aega auto müügiga tegeleda, et ta ei taha auto müügiga tegeleda ja võimalik majanduslik kahju jääb ikkagi kostja kanda. Lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest pidi kostja ilmutama huvi ja olema teadlik auto müügiprotsessist ning kostjale ei saanud tulla üllatusena hageja poolt auto müügihinna alandamine võrreldes algse müügihinnaga. Lepingu lõpetamise kokkuleppe sõlmimise ajal 20.10.2005 pidi kostja olema teadlik, et hageja leidis autole ostja ja saavutas kokkuleppe auto müügihinnas. Poolte kokkuleppe kohaselt ei olnud hageja kohustatud küsima kostjalt nõusolekut hinna langetamiseks. Kostjal oli võimalik saada hagejalt infot auto müügi kohta. 20.10.2005 kokkuleppe allkirjastamisel oli kostjal võimalik auto müügiprotsessi sekkuda ja ise auto parima hinnaga maha müüa. Ebaõige on kohtu viide VÕS § 127 lg-le 4, sest pooled sõlmisid liisingulepingu lõpetamise kokkuleppe, kus lepiti kokku kostja poolt hagejale makstava hüvitise suuruse – auto jääkväärtuse ja realiseerimishinna vahe. Kokkuleppes ei käsitletud hagejale makstavat hüvitist hagejale tekkinud kahju hüvitisena, tegemist on poolte kokkuleppega, kus eritingimused – hinna kooskõlastamine, hinna alandamise tingimused jne, jäid määratlemata. Hageja ei ole kokkulepet rikkunud ja VÕS § 127 lg 4 kohaldamisele ei kuulu. Pooled olid vabad otsustama, millistel tingimustel leping lõpetada. Ilma kostja hüvitamiskohustuseta ei oleks hageja nõustunud liisingulepingut ennetähtaegselt lõpetama ega oleks autot müüki pannud. Hageja on finantsvahendusteenust pakkuv äriühing, mille peamiseks majanduslikuks huviks on liisingu kaudu antava krediidi intresside pealt kasumi teenimine. Kulud, mis liisinguandja on

sunnitud tegema ja kandma liisingulepingu objektiks oleva sõiduki valduse taastamiseks, müügiks ettevalmistamiseks ning võõrandamiseks, on liisinguandjale täiendavateks ja põhitegevusega mitteseotud kulutusteks ja on tingitud liisingulepingu lõpetamisest. Hageja tasus kostjaga liisingulepingu sõlmimisel auto müüjale 365 000 krooni. Hageja huvi on saada liisingulepingu lõpetamisel auto müügist võimalikult kõrget hinda ja võimalikult kiiresti, sest lepingu lõpetamisest auto müümiseni liisinguandja intressi ei teeni. Seega ei saa eeldada, et hageja oleks pidanud jätkama auto müüki hinnaga 199 000 krooni, kui sellise hinnaga auto vastu ostuhuvi puudus. Väär on kohtu järeldus, et hageja müüs auto turuhinnast madalama hinnaga. Otsusest ei selgu, millistele tõenditele tuginedes leidis kohus, et auto realiseerimishind pidi olema 199 000 krooni. Auto turuhind müügihetkel oli 180 000 krooni. Auto24 väljavõte ei näita tegelikku turuhinda, vaid internetis olevaid müügipakkumisi. Ka AS-i Eesti Konjunktuuriinstituut tõend ei näita sõiduki reaalset müügihinda, sest keskmise turuväärtuse arvutamisel lähtuti internetis olnud müügipakkumiste hindadest ja tõend kajastab üksnes keskmist müügipakkumiste hinda. Kasutatud sõiduautode hinnad on kaubeldavad ja tegelik hind kujuneb välja läbirääkimiste tulemusena. Kasutatud autod pannakse esialgselt müüki võimalikult kõrge hinnaga ning ostuhuvi puudumisel langetatakse hinda. Auto hinna langetamine oli tingitud ostuhuvi puudumisest. Auto müümine hinnaga 180 000 krooni oli parim võimalik müügitehing. Arvestades kasutatud autode müügiprotsessi iseärasusi, ei saa auto turuhind jääda 1,5 kuu jooksul muutumatuks. Hageja ei nõustunud kohtu seisukohaga, et hageja nimetas hinna alandamise põhjusena mittetöötavaid istmesoojendusi ja muid hinna alandamist tinginud objektiivseid näitajaid esile ei toonud. Hageja väitis nii hagiavalduses kui ka kirjalikes seisukohtades, et auto hinna alandamine oli tingitud auto vastu ostuhuvi puudumisega. Mittetöötavad istmesoojendused olid vaid üks hinna alandamise põhjuseid. Vastus apellatsioonkaebusele S OÜ ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab asjas teha uue otsuse, millega tuleb hagi rahuldada. Asja lahendamisel on olulised alljärgnevad asjaolud, milles ei ole poolte vahel vaidlust:

krooni ja 23.01.2006 turuväärtuse languse hüvitamiseks 33 370,66 krooni. Kolleegium leiab, et poolte vahel oli VÕS § 361 sätestatud liisinguleping. Liisingulepingu kui kestvuslepingu võis pool VÕS § 195 lg 1 järgi üles öelda vastavalt lepingus kokkulepitud etteteatamistähtajale. Liisingulepingu p 1.10 kohaselt võis rentnik lepingu ennetähtaegselt lõpetada 47 kuud ette teatades. Kostja on soovinud 2005 augusti alguses lepingu üles öelda ja hageja on nõustunud seda tegema järgimata lepingus kokkulepitud etteteatamistähtaega. Seega oli tegemist lepingu korralise ülesütlemisega. Liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed on sätestatud VÕS §-s 367, kuid käesolevas asjas on kostja kohustus tekkinud mitte VÕS § 367 alusel, vaid poolte vahel sõlmitud rendilepingu lõpetamise kokkuleppest. Kokkuleppe kohaselt kohustus kostja hüvitama hagejale auto raamatupidamisliku jääkväärtuse ehk tasumata liisingumaksete ja realiseerimishinna vahe. Kuna kokkulepe sõlmiti tegelikult 2005 oktoobri lõpus, see on vahetult enne auto müümist (tl. 49), siis oli kostjal võimalik teada saada, milliseks võis kujuneda auto tegelik müügihind ja vastavalt sellele kujundada oma tahe kokkuleppe sõlmimisel. Kuna kokkuleppest tuleneva kohustuse täitmisel ei olnud oluline auto väärtus liisingulepingu lõpetamisel ja auto üleandmisel, siis ei olnud maakohtul vajalik tuvastada auto tegelikku väärtust ja seda, kas auto müüdi alla selle või mitte. Ebaõige on kostja vastuväide, et hageja on esitanud nõude, mille ta oleks saanud esitada juhul, kui kostja on rikkunud lepingut. Hageja nõue tuleneb poolte vahel sõlmitud lepingu lõpetamise kokkuleppe rikkumisest, mitte aga liisingulepingu rikkumisest. Samuti on ebaõige see, et hageja poleks tohtinud müüa autot alla 199 000 krooni. Pooled on kokku leppinud raamatupidamisliku jääkväärtuse ja realiseerimishinna vahe hüvitamises. Realiseerimishinna summat ei ole kokkuleppes määratud, kuid sõlmides sellisel kujul kokkuleppe on kostja võtnud endale riski, et hind võib olla erinev jääkväärtusest. Eeltoodust on kostja olnud teadlik enne kokkuleppe sõlmimist ja olnud sellega nõus (lk. 18). Kostja on väitnud, et auto müüdi odavamalt hageja tegevusetuse tõttu, mis kolleegiumi arvates võiks olla hea usu põhimõtete vastane, kuid kostja oma väiteid tõendanud ei ole ja paljasõnaline kahtlus ei ole piisav hageja tegevuses hea usu vastasuse tuvastamiseks. Vaidlust ei ole selles, et kostja on keeldunud osaliselt tasumast raamatupidamisliku jääkväärtuse ja realiseerimishinna vahet ja hageja väidete kohaselt on võlg 16 600 krooni. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna kostja on hüvitanud kokkulepitud jääkväärtuse ja realiseerimishinna vahe osaliselt ja tasumata on 16 600 krooni, siis tuleb eeltoodu kostjalt välja mõista. Kolleegiumi arvates ei ole oluline see, millal ja kelle valduse ajal tekkis auto istmesoojendustes rike ja kas see võis mõjuda auto väärtusele liisingulepingu ülesütlemisel ja auto realiseerimisel. Toimiku materjalide kohaselt oli auto istmesoojenduste rike kindlaks tehtud hiljemalt 18.10.2005, seega enne kokkuleppe allakirjutamist. Kostja vastuväide tasaarvestuse kohta ei ole samuti aluseks, et jätta nõue rahuldamata. Tasaarvestada on võimalik nõue, mis on sissenõutav, kuid kostja ei ole tõendanud, et tal oleks hageja vastu kahju hüvitamise nõuet. Kostja on väitnud, et hageja nõue ei ole selge, kuna ei ole arusaadav, kuidas on tekkinud nõue summas 16 600 krooni. Kolleegium möönab, et kostja arvetus võimaliku võla suuruse kohta on õige. Samas on hagejal õigus nõuda võlga ka väiksemas määras ja see ei riku kostja õigusi. Liisingulepingu üldiste tingimuste p 6.8 sätestab, et kui liisinguvõtja hilineb ükskõik millise makse või mõne muu lepingujärgse summa maksmisega, maksab ta iga viivitatud päeva eest liisinguandjale viivist 0,3% viivitatud summalt päevas. Liisingulepingu lõpetamise kokkuleppes leppisid pooled kokku, et see on liisingulepingu lahutamatu osa. Seega tuleb viivise väljamõistmisel lähtuda VÕS § 113 lg-st ja liisingulepingu üldiste tingimuste p-st 6. 8. Hageja väljastas kostjale