kättetoimetamisest alates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud ja menetluse käik
1.A.R esitas 27.06.2006 I. S vastu Pärnu Maakohtule hagi tervisekahjustuse tekitamisest ja vara rikkumisest tuleneva kahju hüvitamiseks.
2.01.05.2006 ründas kostjale kuuluv koer hageja alaealist last. Ründe tõttu tekkisid lapsele füüsilised vigastused, oluline psüühika- ja närvitegevuse häire, kasutamiskõlbmatuks muutusid lapse rõivad ja ründe hetkel tema valduses olnud asjad. Samal kuupäeval sõlmisid pooled kokkuleppe, et kostja hüvitab 10.05.2006 kahju kogusummas 8000 krooni. Kostja ei ole pooltevahelist kokkulepet täitnud.
3.Kostja hagi ei tunnista. Kostja ei eita, et temale kuuluv koer ründas hageja last. Kokkuleppe 8000 krooni tasumiseks koostas kostja hageja dikteerimisel, olles šokis koera rünnakust. Samuti kinnitas hageja kokkuleppe sõlmimisel, et avaldust kostja karistamiseks ei esita, kuid tegelikult oma lubadust ei järginud ja esitas politseile avalduse ning kostjat karistati 900 kroonise rahatrahviga. Kostja sõlmis hagejaga tehingu pettuse mõjul ja seetõttu on pooltevaheline kokkulepe tühine.
4.Kostja võttis omaks, et lapse teksad võisid koera ründe tõttu puruneda ja need maksid 500 krooni. Esimese astme kohtu otsus
5.Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja I. S A.R kasuks 500 krooni.
6.Hageja ei tõendanud, et kostja tegevuse läbi on tema lapsele osaks saanud kannatused, millega kaasnes oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Seega on tõendamata moraalse kahju tekkimine hageja lapsel, kelle seaduslikuks esindajaks hageja on.
7.Hageja ei tõendanud, millest kostja poolt tekitatud kahju koosneb. Ei saa eristada, milline osa kogukahjust on materiaalne, milline moraalne. Puuduvad tõendid, mis tõendaks kahju olemasolu.
8.Kostjalt kuulub väljamõistmisele lapse teksapükste väärtus 500 krooni, sest kahju on tõendatud poole omaksvõtuga. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
9.A.R esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada.
10.Kohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud ja materiaalõigusnormi vääralt kohaldanud.
11.Hageja palus välja mõista kostjalt 01.05.2006 poolte vahel eelnevalt kokkulepitud rahalise hüvituse 8000 krooni, mitte tuvastada moraalse ja varalise kahju suurust. Moraalse ja varalise kahju suurust ei palunud tuvastada ka vastustaja. Kahju oli poolte poolt visuaalselt fikseeritud ja kahju hüvitamine poolte poolt kokku lepitud 01.05.2006 vastustaja poolt koostatud ja allkirjastatud kokkuleppes. Kostja ei ole vaidlustanud kirjalikku kokkulepet ega kokkuleppest taganenud. Kostja ei ole tõendanud asjaolusid, et tehing oleks tehtud eksimuse või pettuse teel. Seega on kostja poolt koostatud kokkulepe võlatunnistusena kehtiv ning kuulub rahuldamisele.
12.Kohus, arvestades kostja oletatavat seisundit, jättis samas arvesse võtmata hageja võimaliku seisundi peale tema lapse suhtes toimunud koera rünnet. Arvamus kostja seisundi kohta, ei tugine tõenditel ning tegelikel asjaoludel ja ei ole aluseks pooltevahel 2(4)
eelnevalt kirjalikult fikseeritud kokkulepe (võlatunnistuse) arvesse võtmata jätmiseks. Hageja poolt võlatunnistuses hüvitiseks pakutud summa 8000 krooni kujunes välja hageja, kostja ja kostja abikaasa arutelu kestel, ega olnud esimeseks hüvitise suuruseks, millega kostja šoki tõttu nõustunuks. Pooled jõudsid summa osas kokkuleppele vastastikkuse arutelu teel. Nii on alusetu seisukoht, nagu kasutanuks apellant ära vastustaja moraalset seisundit.
13.Ebaõigesti on hinnatud patsiendikaarti nr 06/21496, milline on kohtu seisukohalt loetamatu ja tuli jätta tõendina kõrvale. Nimetatud tõend sisaldus Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna väärteoasja nr 2670,06,005278 materjalides ning oli väärteoasjas üheks tõendiks asjaolude kindlaks tegemisel. Vastustaja seisukoht
14.I.S ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
15.Kohtukolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu 14.11.2006 otsus tuleb tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata. Nimetatud osas on võimalik teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada.
16.Põhjendatud on kaebuses toodud väide, mille kohaselt on maakohus ebaõigesti leidnud, et hageja peaks hakkama eraldi tõendama kahju tekitamist. Hagiavalduses on hageja tuginenud kostja poolt 01.05.2006 antud kirjalikule võlatunnistusele ja palunud sellel alusel hagi rahuldada. Hageja on hagis tuginenud VÕS §-le 30, 1043 ja 1060. Kirjaliku võlatunnistuse kohaselt kohustus I.S maksma 8000,00 kr tema koera poolt G. K. Rle tekitatud kahju hüvitamiseks hiljemalt 10.maiks 2006. Kuna kostja kohustust ei täitnud, siis esitas hageja kostjale pretensiooni, milles palus kohustus täita hiljemalt 05.06.2006. Kuna kostja ikka kohustust ei täitnud, siis esitas hageja hagi kohtusse.
17.Kohtukolleegium leiab, et 01.05.2006 kostja I. S poolt allkirjastatud kokkulepe on käsitletav võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 ja 2 mõttes (t.l.9). Maakohus on tuvastanud asjas, et kostja ei ole tõendanud, et nimetatud võlatunnistus oleks tehtud eksimuse või pettuse teel ja on seega kehtiv. Selles vaidlus puudub.
18.VÕS § 30 lg 1 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Sama paragrahvi lõike 2 järgi peab kohustatud isiku antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nendest sätetest tuleneb, et võlatunnistus on kohustatud poole kirjalikult esitatud tunnistus võla olemasolust. Kohustatud isiku poolt kirjalikult võla tunnistamine, millega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, ei nõua õigustatud isiku samas võlatunnistuses väljendatud kirjalikku nõusolekut. Vorminõuded on 01.05.2006 antud võlatunnistuse puhul järgitud (t.l.9). Õigustatud poole nõusolek võlatunnistuses sisalduvaga seisneb nõude esitamises kohustatud poole vastu, nagu hageja on seda teinud. Seega on hageja õigesti leidnud, et 01.05.2006 kostja I. S poolt allkirjastatud dokument on võlatunnistus.
19.Kolleegium märgib, et lepingu ühepoolset allakirjutamist võimaldab ka VÕS § 11 lg 4. Selle sätte teise lause kohaselt võib seaduses sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool.
20.Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et võlatunnistuse kehtivuse üle otsustamisel on vaja tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, on tegelikult olemas ja kui suures määras. VÕS §-is 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Isegi juhul, kui võlatunnistusega tunnistatakse
3(4)
näiteks tehinguga võetud kohustuse olemasolu, ei sõltu võlatunnistuse kehtivus selle võimalikuks aluseks oleva tehingu kehtivusest. Seetõttu ei ole vaja võlatunnistuse olemasolu korral tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. Küll aga on võlatunnistuse järgi kohustatud isikul võimalik hagi korras VÕS § 1028 lg 1 ja 1032 lg 1 järgi võlausaldajalt nõuda viimasele võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist juhul, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei ole.
21.Seega puudus maakohtul õiguslik alus ise muuta võlgnetava summa suurust ning hagi tuleb ülaltoodu alusel rahuldada täies ulatuses.
22.Hageja A.R on esitanud maksekorralduse, millest nähtub, et kulutused õigusabile on olnud apellatsiooniastmes 1500,00 krooni. Kõik menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja I. S kanda.
23.Apellatsioonkabus rahuldada.
R. Allikvere
U. Loonurm
U. Reinola
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.