Ele Liiv (eesistuja), liikmed Liis Arrak, Kaupo Paal
Otsuse tegemise aeg ja koht
31.05.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-110027
Tsiviilasi
MS hagi UM vastu võlgnevuse nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.10.2016 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
5000 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
MS apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja MS (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja Kaspar Kamsakann Kostja UM (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 17.10.2016 otsus. Teha uus otsus, millega rahuldada MS hagi UM vastu ning mõista UM-lt välja MS kasuks 5000 eurot.
2.MS apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Poolte maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse
lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.MS (hageja) esitas 07.05.2015 maksekäsu kiirmenetluse avalduse UM (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Seoses avaldusele esitatud vastuväitega anti 07.07.2015 määrusega nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 04.09.2015 esitas MS hagiavalduse, milles palus UM-lt välja mõista võlgnevuse 5000 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt laenas RS kostjale 07.05.2012 5000 eurot, mille üleandmise kinnitamiseks esitas kostja omakäeliselt kirjutatud võlatunnistuse. Kuigi dokument on pealkirjastatud avaldusena, vastab see täielikult nii vormilt kui sisult võlatunnistuse tingimustele (VÕS § 30 lg 1 ja 2). Dokumendist nähtub üheselt, et kostja on RS-lt raha saanud ehk kostja tunnistab kohustuse olemasolu summas 5000 eurot. Päev pärast võlatunnistuse saamist (s.o 08.05.2012) võõrandas RS kostja vastu oleva nõude hagejale. Kuivõrd laenu tagastamise tähtajas puudus pooltevaheline kokkulepe, on hageja 2014. ja 2015. aastal üritanud korduvalt kostjaga telefoni teel ühendust saada, leppimaks kokku laenu tagastamise tingimustes, kui see pole õnnestunud. Sellest johtuvalt ei pidanud hageja vajalikuks kostjat ka nõude omandamisest teavitada. Kostja ei ole oma võlgnevust tasunud ei hagejale ega ka endisele võlausaldajale RS-le. Hagi eseme osas sõlmiti suuline laenuleping juba 2012. a maikuus. Seega on käesolevaks hetkeks möödunud VÕS § 82 lõikes 3 sätestatud kohustuse täitmiseks mõistlik vajalik aeg. Lähtuvalt asjaolust, et kostja eitas hagi vastuses pooltel laenusuhte olemasolu, esitas hageja kostja vastu alternatiivse nõude alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1028 lg 1). Kostja vastuväited
3.Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.Kostja ei saanud RS-lt 5000 eurot eraisikuna, vaid OÜ K juhatuse liikmena OÜ XXX allüürilepingust tulenevate kohustuste täitmisena OÜ-le K. 5000 eurot oli mõeldud OÜ XXX poolt OÜ-le K, et viimane tasuks üüri ruumide eest, kus asus OÜ-le XXX kuuluv ning tegutsev restoran. OÜ K ja OÜ S vahel sõlmiti 08.07.2009 üürileping, mille alusel üüris OÜ K OÜ-lt S ruume asukohaga Harku vallas Tabasalu alevikus Teenuste tn 2 asuvas majas. K OÜ andis ruumid 07.05.2012 allüürile OÜ-le XXX. Kostja oli OÜ XXX osanik, RS tegevjuht, kes andis OÜ XXX eest 5000 eurot allüürimaksena äriühingu OÜ K juhatuse liikmele ehk kostjale. Nimetatud summa pidi OÜ K tasuma üürileandjale OÜ-le S. 5000 eurot oli 3 kuu üürisumma ettemaks. Kuna RS ja kostja tegutsesid seltsinglastena ühise äriühingu ja ettevõtmise hüvanguks, siis tuleb seda koostööd käsitleda seltsingulepinguna VÕS § 580 lg 1 alusel. Kostjal oli ülesanne tegeleda OÜ XXX üüripinnaga, mille olemasolu korraldas kostja läbi OÜ K. RS ülesanne oli restorani igapäevane juhtimine. Seega oli kostja ja RS vahel selge tööjaotus OÜ XXX poolt peetava restorani igapäevase tegevuse ja töö korraldamisel. 5000 euro vastuvõtmisel omandas kostja õigusi ja kohustusi üksnes OÜ-le K, mitte iseendale. Seega on hagiavaldus esitatud vale isiku vastu, ühtlasi on OÜ K poolt raha saamisel õiguslik alus.
2(12)
Alternatiivselt, kui kohus peaks asuma seisukohale, et tegu on RS poolt kostjale laenulepingu alusel tehtud maksega, siis ei ole laenulepingut üles öeldud. Kohtumenetluses ei ole võimalik laenulepingut üles öelda. Maakohtu lahend
5.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Puudub vaidlus, et kostja on allkirjastanud 07.05.2012 dokumendi, mis kannab pealkirja avaldus ja milles kostja kinnitab, et ta on saanud RS-lt 5000 eurot. Kostja poolt 07.05.2012 antud avalduses ei viita miski sellele, et kostjal oli tahe luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Tegemist ei ole võlatunnistusega, sest lauses „Avaldan, et olen saanud RS-lt 5000 (viis tuhat) eurot“ ei väljendu mitte kohustuse tunnistamine, vaid kostja kinnitab, et on saanud RS-lt 5000 eurot.
7.Asjas kohaldub TsMS § 230 lg-s 1 sätestatud tõendamiskoormis. RS poolt kostjale 5000 euro andmine ei tähenda seda, et RS on rahasumma andnud kostjale laenuna ja sõlmitud oleks tähtajatu laenuleping. Avaldusest ei nähtu, et kostja oleks rahasumma saanud hagejalt laenuna. Ühtlasi ei käsitleta raha üleandmist laenuna ka 08.05.2012 hageja ja RS vahelises nõude loovutamise lepingus. Pigem on tegemist täitmise kviitungiga. Suulise laenulepingu olemasolu on väitnud üksnes tunnistaja RS. Samas raha üleandmise juures viibinud tunnistaja KP ütlustest nähtub, et RS andis 5000 eurot XXX OÜ tegevjuhina XXX OÜ eest allüürilepingu järgse üüri ettemaksena üle kostjale kui K OÜ juhatuse liikmele. Tõendamata on raha andmine kostjale laenuna.
8.Hageja leiab, et tal on alternatiivselt nõue kostja vastu alusetu rikastumise regulatsiooni alusel, kuna hagejal puudus kohustus kostjale nimetatud rahasumma andmiseks. Kõiki tõendeid kogumis hinnates on usutavam kostja käsitlus sellest, et kostja sai 07.05.2012 RS-lt 5000 eurot OÜ K juhatuse liikmena ning tegemist oli OÜ XXX poolt OÜ-le K allüürilepingu alusel tehtud ettemaksuga. Äriregistri väljavõttest nähtuvalt on kostja alates 13.04.2005 OÜ K juhatuse liige. OÜ S ja OÜ K vahel on 08.07.2009 sõlmitud üürileping, mille kohaselt OÜ K üüris OÜ-lt S ruume asukohaga Harku vald Tabasalu alevik Teenuste tn 2. Vaidlust pole selles, et OÜ K opereeris nimetatud ruumides restorani XXXXXXX. Äriregistri väljavõttest nähtuvalt 02.05.2012 on äriregistrisse kantud OÜ XXX, mille osanikud on MB ja kostja. OÜ XXX juhatuse liige 02.05.2012 kuni 09.07.2013 oli MB ja alates 09.07.2014 on IK. Vaidlust pole selle üle, et MB, praeguse nimega MS, kes oli OÜ XXX asutamise ajal RS elukaaslane ning praegu on RS abikaasa, ei ole ise sisuliselt kunagi OÜ XXX tegevusega seotud olnud ja OÜ XXX tegevjuht oli tegelikult RS. Asjaolu, et OÜ XXX tegevjuht oli tegelikult RS kinnitavad ka restoran XXXXXXX arved klientidele, kus on juhatajana märgitud RS. OÜ XXX ja OÜ K vahel oli sõlmitud allüürileping, mille kohaselt OÜ B üüris OÜ-lt K ruume asukohaga Harku vald Tabasalu alevik Teenuste 2 üüritasuga 1755,05 eurot, millele lisandusid kommunaalkulud. Kostja vande all antud ütluste kohaselt sõlmis OÜ K allüürilepingu OÜ-ga XXX. Üürisumma oli sama, mida OÜ K tasus OÜ S ees. Kostja võttis OÜ K juhatuse liikmena OÜ XXX eest RS-lt 5000 eurot 07.05.2012. Samal päeval viis kostja raha panka ja tasus OÜ K arvele 4000 eurot ning tasus samal päeval OÜ S arvele. Kohtule esitatud OÜ K arveldusarve väljavõttest nähtuvalt on kostja 07.05.2012 teinud OÜ K arveldusarvele sissemakse summas 4000 eurot ja samal päeval on OÜ K arveldusarvelt tasutud OÜ-le S 3567,92 eurot selgitusega arved 212020063/212030091/212035022 ja kreeditarve 212030002. Kohtule ei ole küll nimetatud arveid esitatud, aga OÜ K arveldusarve
3(12)
väljavõttest nähtuvalt on tasutud kolme arve ja ühe kreeditarve alusel. Kostja UM vande all antud ütluste kohaselt võisid OÜ-l K olla mais 2012 rahalise raskused. Seega on kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt OÜ K kasutanud RS-lt saadud raha üüri tasumiseks S OÜ-le. Kuna OÜ-l K oli üürivõlgnevus OÜ S ees, siis juhul kui OÜ XXX ei oleks üüri ettemakset teinud, oleks OÜ S võinud üürilepingu üles öelda, millest tulenevalt ei oleks OÜ XXX saanud üüritud ruumides hakata restoani XXXXXXX pidama. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja KP ütluste kohaselt oli kostja aastaid pidanud restorani XXXXXXX ja otsis sellele restoranile ostjat. Ühel hetkel ilmus välja RS, kellel oli huvi restorani osta. Toimusid läbirääkimised ja jõuti kokkuleppele, et RS võtab XXXXXXX üürile. Oli kokkulepe, et OÜ XXX on üürnik ja hakkab restoraniga opereerima. Senini oli restorani pidanud OÜ K, kellel oli üürileping OÜ-ga S ja kokkulepe oli, et üürisumma on sama, mida OÜ K peab maksma OÜ-le S. Selleks, et näidata, et RS-l on tõsine huvi restorani vastu, maksis ettemaksuna üüri. Summa oli 5000 eurot ja see anti üle samal päeval, tunnistaja ise nägi raha üleandmist. Kokkulepe oli, et see ettevõte, kes hakkab üürima OÜ K restorani ruume, maksab üüri ja kommunaalkulud. Üürileping sõlmiti samal päeval. Ka tunnistajana üle kuulatud RS ütluste kohaselt sai ta ühise tuttava kaudu teada, et restorani omanike ringi otsitakse partnerit. Mai alguseks oli restoran väga armetus seisus. Oli kaks varianti, kas panna uksed kinni või minna uues variandis restoranis edasi, millega oli tunnistaja päri. Nende ühine siht oli panna OÜ XXX korralikult tööle. Seega võib tunnistaja RS ütlustest järeldada, et ta andis 5000 eurot kostjale seoses OÜ XXX poolt restorani XXXXXXX opereerimisega. Seda seisukohata kinnitab ka asjaolu, et RS ja kostja olid 02.05.2012, st 5 päev varem asutanud koos OÜ XXX, mis hakkas rentima OÜ-lt K ruume Harku vallas Tabasalu alevikus Teenuste tn 2 ja hakkas seal opereerima restorani XXXXXXX. Eluliselt ei ole usutavad tunnistaja RS ütlused selle kohta, et tulenevalt soovist oma koostööpartnerit aidata võttis ta kodust oma laste raha ja andis selle kostjale isiklikult tähtajatu laenuna. Olukorras, kus RS-l endal on 2012 sügisel välja kuulutatud füüsilise isiku pankrot, on eluliselt ebausutav, et viimane annab tähtajatult laenu kostjale, kellega ta tutvus alles 2012. a veebruarikuus ja kellega igasugused muud eraelulised suhted peale ühise restorani XXXXXXX opereerimise puudusid. Väited, et tegemist oli RS poolt kostjale isiklikult antud laenuga on ümber lükatud tunnistaja RS enda ütlustega, mille kohaselt 2012 hilissügisel oli ta ise pankrotis, 5000 eurot ei tahtnud panna sinna, kus ei oleks kasu olnud, vaid sinna, kus see kasvaks. Ta ei soovinud laste raha kasutada oma isiklikuks otstarbeks, vaid nägi võimalust, et see raha toodab kasumit. Asjaolu, et hageja pole pöördunud kostja poole raha tagastamise nõudega enne käesoleva tsiviilasja algatamist, kinnitab kostja väidet, et RS ei andnud talle laenu eraisikuna, vaid ta sai RS-lt 5000 eurot OÜ K esindajana. Hageja on küll väitnud, et ta on üritanud telefoni teel kostjat kätte saada 2014. ja 2015. aastal, kuid need väited on paljasõnalised ja tõendamata. 26.04.2014 on hageja ja kostja müünud oma osad OÜ-s XXX B OÜ-le. Seega on hageja ja kostja kohtunud vähemalt 26.04.2014 notari juures. Juhul kui hagejal oleks olnud nõue kostja vastu eraisikuna, oleks ta saanud selle esitada 26.04.2014 notaribüroos. Asjaolu, et hagejal puudub nõue kostja vastu eraisikuna kinnitab ka asjaolu, et hageja ei ole enne kohtusse pöördumist kostjat teavitanud, et tal peaks olema mingisugune nõue kostja vastu. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kostja ei ole alusetult rikastunud, vaid kostja on RS-lt 5000 eurot saanud OÜ K juhatuse liikmena. Seega on RS-lt 5000 euro vastuvõtmisel omandanud õigusi ja kohustusi üksnes OÜ K. Kuna OÜ K ei ole käesolevas tsiviilasjas kostjaks, siis on hagi esitatud vale kostja vastu.
4(12)
9.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.
10.Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Hagejalt tuleb välja mõista kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude katteks 2524,80 eurot ning viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud korras. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
11.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagiavaldus rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
12.Jääb ebaselgeks, millised poolte väited ja esitatud tõendid ning millisel põhjusel asja lahendamisel tähendust ei oma, ning kuidas selline kohtu järeldus on kujunenud.
13.Maakohus on jätnud tähelepanuta hageja väite, et 07.05.2012 dokumendis, mille kostja koostas omakäeliselt, on osapoolteks kostja ja RS, mitte äriühingud OÜ XXX ja OÜ K. Seetõttu ei saa sellekohase avalduse alusel rahalise soorituse tegemisel sisustada ühegi teise isiku vahelisi õigussuhteid. Samal ajal ei saa nimetatud avaldust jätta tähelepanuta ainuüksi põhjusel, et selles ei olnud konkretiseeritud raha üleandmise alust.
14.Maakohus ei ole hinnanud hageja alusetu rikastumise nõuet. Kuna maakohus leidis, et 07.05.2012 avaldus võib olla laenusuhte (või mõne muu suhte) raames kostja antud täitmise kviitung ja et RS loovutas hagejale nõude just kostja vastu (kuigi selle alust täpsustamata), on loogiline ja ilmne, et nii 07.05.2012 avaldus kui ka 08.05.2012 nõude loovutamise leping tõendavad vähemalt seda, et 07.05.2012 avalduse alusel antud rahasumma anti üle eesmärgiga fikseerida rahasumma tasumine sellel täitmise kviitungil märgitud RS-lt kostjale, mitte OÜ-lt XXX OÜ-le K ning et RS pidas ka nõuet loovutades silmas seda, et tal on olemas ja ta loovutab hagejale nõude just kostja, mitte OÜ K vastu.
15.Maakohus jättis tähelepanuta hageja väited, et OÜ-l XXX puudus OÜ K ees üüri ettemaksu tasumise kohustus nagu ka kohustus tasuda üüri perioodil juuni kuni august 2012. Maakohus ei tuvastanud, millise üüriperioodi katteks väidetav ettemaks üldse tasuti või millise perioodi katteks seda arvata oleks saanud. Perioodi 01.06.2012-31.09.2012 kohta ei esitanud kostja ühtegi K OÜ väljastatud üüri arvet, mille katteks oleks saanud ettemaksu teha. Põhjendus, et arved anti K OÜ raamatupidamisdokumentidega kostja enda kaasatud tunnistajale IK-le, on otsitud, kuivõrd K OÜ juhatusse asus IK alles käesoleva vaidluse ajal pärast hagi kättesaamist kostja poolt. Kostja pole enda ütluste kohaselt arvete saamiseks IK poole pöördunud. Lisaks ei klapi kostja enda avaldatud üüri suurus kuidagi 5000 euro ja kolme jagatisega, teisisõnu kostja enda poolt väidetud kolme kuu üüri, s.o 1755,95 euro kolmekordne korrutis ei ole mitte 5000, vaid 5267,85 eurot.
16.Maakohtul tulnuks tuvastada esmajärjekorras RS tahe 5000 euro suuruse rahalise soorituse tegemisel, ehk millise kohustuse katteks ja kelle kasuks hageja rahalise soorituse tegi. Nähtuvalt kostja poolt 23.09.2016 vande all antud ütlustest oli kostja teadlik juriidiliste isikute sularahaarvelduste fikseerimise vajadusest vastavate orderitega. Olukorras, milles selline isik kinnitab vaatamata sellele mina-vormis raha saamist teiselt eraisikult ilma ühtegi sularaha orderit
5(12)
vormistama, on ilmne, et see isik ei saa raha vastuvõtmisel mõista selle vastuvõtmist äriühingu nimel.
17.Maakohus rikkus TsMS § 442 lg 8 järgset kohtuotsuse põhjendamiskohustust ja TsMS § 232 lg 1 järgset tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust ka sellega, et pidas kostja käsitlust OÜ XXX poolt OÜ-le K üüri ettemaksu tasumise kohta usutavamaks hageja käsitlusest, mille kohaselt RS andis eraisikuna kostjale laenu. Maakohtu järeldus, mille kohaselt on OÜ K kasutanud RS-lt saadud rahalisi vahendeid üüri tasumiseks S OÜ-le, oleks eelduslikult põhjendatud juhul, kui eksisteeriks RS-lt raha vastuvõtmise kohta mingigi OÜ K raamatupidamise algdokument või oleks RS tasunud vastava summa OÜ K arveldusarvele. Käesoleval juhul ei olnud kumbki eeldus täidetud. OÜ K konto väljavõttest nähtub 4000 euro suuruse makse tasumine kostja poolt OÜ K arveldusarvele, saaks parimal juhul teha järelduse, mille kohaselt kasutati S OÜ-le üürivõla tasumiseks arvelduskontole sissemakse tegija ehk kostjalt saadud raha või OÜ K enda raha. Võttes arvesse eelkirjeldatud sissemakse tegemise ja RS poolt kostjale raha ülekandmise kuupäeva ühtimist, ei saa välistada seda, et kostja viis panka füüsiliselt RS-lt saadud rahatähed, kuid nimetaud asjaolu ei kinnita RS tahet anda raha OÜ K kasutusse, vaid parimal juhul seda, et kostja kasutas temale kui eraisikule antud raha talle kuuluva ja tema poolt juhitud äriühingu OÜ K kohustuste katmiseks. Maakohtu järeldus, mille kohaselt oleks S OÜ OÜ-ga K sõlmitud lepingu üles öelnud, mis ei oleks võimaldanud OÜ-l XXX XXXXXXX restorani pidada, ei põhine ühelgi asjas esitatud tõendil. Puuduvad asjaolud ja tõendid, et rahasumma üleandmise ajal oli RS OÜ K üürivõlast S OÜ ees teadlik.
18.Maakohus on jätnud tähelepanuta, et KP ütlused koostoimes kostja ütlustega pigem kõigutavad kostja enda versiooni usutavust raha üleandmise ja 07.05.2012 avalduse koostamise asjaoludest. KP ütluste usaldusväärsuse ning kallutatuse kohta pole maakohus seisukohta võtnud. 07.05.2012 avaldus ei saa õigusteadmisi omavale isikule tunduda mingilgi viisil korrektne kahe juriidilise isiku vahelise üüri ettemaksu vormistamisel. Seetõttu ei ole eluliselt usutav, et kostja soovis 07.05.2012 avalduse koostamisel ja allkirjastamisel fikseerida OÜ-le K ettemaksu tasumist, kuivõrd KP õigusnõustajana oleks pidanud sellesse oma õigusliku nõuandega sekkuma. Seda aga aset ei leidnud, mis tõendab pigem seda, et kostja ja tema kaasatud õigusnõustaja juuresolekul avalduse vormistamisel üüri ettemaksu tasumise fikseerimisest juttu ei olnud. KP ütlusi tuleb kriitiliselt hinnata, kuna tegemist on isikuga, keda kostja teab juba lapsepõlvest ning kes on nii kostja pikaaegne õigusnõustaja kui ka äripartner. KP ütlustest nähtuv ja nö kostja versiooni toetav detailne ülevaade poolte väidetavatest soovidest 07.05.2012 avalduse vormistamisel ja avalduse enda sisu, mis on selliste soovide fikseerimiseks õiguslikult kirjaoskamatu, viitab sellele, et avalduse vormistamisel 2012. aastal ei olnud KP-l sellist ülevaadet poolte tahtest nagu ta oma ütlustes avaldas, vaid et see tekkis tunnistajal kostja õigusnõustajana alles käesoleva tsiviilasja menetluse käigus. Tunnistaja RS väitel ei arutanud tema KP juuresolekul kostjaga restoraniga seonduvalt midagi, vaid kostjaga käidi koos KP kabinetis üksnes e-posti aadressi vormistamas ja firmat asutamas. Nimetatud RS ütluse mittearvestamist ei ole maakohus põhjendanud.
19.Maakohus on kohtuotsuses refereerinud RS ütlusi, pidades neid ütlusi tõendiks sellest, et 5000 eurot anti kostjale seoses OÜ XXX poolt restorani XXXXXXX opereerimisega. Ütlustest ei selgu 5000 euro üleandmise eesmärk, kuivõrd ütlustes ei ole raha üleandmisest juttu ning ainuüksi poolte
6(12)
vahelise ärisuhte olemasolu samal ajaperioodil ei ole seostatav raha üleandmisega just selle ärisuhte raames ja selle ärisuhte tarvis. Otsusest ei selgu RS pankroti seos pere-eelarvest võetud raha laenamisega ehk miks on see kohtu arvates ebatõenäoline. Raha üleandmine hagejalt kostjale toimus 2012. aasta mais, RS pankrotistus alles 2012. aasta hilissügisel. Teiseks on RS oma ütlustes kirjeldanud nii seda, kuidas tal kostjaga restorani remonttööde teostamise käigus tekkis usaldus kui ka seda, et RS-le teadaolevalt oli kostja tegev kunstiärimehena, kes oli RS-le avaldanud seda, et tal on Väänas maja, mida plaanib müüa, mille tõttu ei tekkinud RS-l kahtlust selles, et antud laenu kostjalt tagasi saab. Liiatigi olid RS ja kostja alustanud ühist äritegevust äriühingus XXX OÜ, milles kostjale kuulus 50 % osalusest, mis on iseenesest juba märk nende vahelisest usalduslikust suhtest, mille tõttu ei saa neid käsitleda võhivõõraste või juhututtavatena. Maakohus ei ole neid RS ütlusi arvestanud ega nende arvestamata jätmist põhjendanud. Jääb ebaselgeks, millisel põhjusel on maakohus lugenud RS ütlusi selle kohta, et ta ei soovinud kostjale antud raha kasutada oma isiklikuks otstarbeks, vaid soovis seda paigutada sinna, kus see toodaks kasumit, sellisteks ütlusteks, mis lükkavad ümber hageja need väited, mille kohaselt andis RS kostjale raha laenuna. Sellekohased ütlused andis RS kohtu küsimusele vastates ja vahetult pärast kostja küsimustele vastamist, milles RS avaldas, et ta pankrotistus 2012. aasta hilissügisel. Sellekohased ütlused sobituvad konteksti. Sama aasta mais oli RS oma äritegevusega makseraskustesse sattunud. Ta ei soovinud raha panustamist enda nimele registreeritud ja lootusetute väljavaadetega äridesse. Ta pidas mõistlikumaks aidata rahalistesse raskustesse sattunud äripartnerit laenuga, edendades sellega kaudselt ka hageja (RS elukaaslase) nimele registreeritud ühist ja uut äritegevust kostjaga.
20.Maakohus on pidanud kostja versiooni toetavaks asjaolu, et hageja ei ole kordagi pöördunud kostja poole laenu tagasisaamiseks, asudes seisukohale, et hageja ei ole seda tõendanud. Samas nähtub tunnistaja RS ütlustest see, et viimane on kostjaga suhelnud 2014. aasta jõulude ajal ning on laenu küsinud tagasi nii suuliselt kui ka e-kirja teel. Võttes arvesse, et RS ja hageja olid laenu andmise ajal elukaaslased ja on tänaseks abikaasad, laenu andjaks oli algselt RS, on mõistetav, et laenu tagasimaksmise nõudeid esitab RS, mis on viimase poolt antud ütlustega tõendatud.
21.Maakohtul tulnuks olenemata sellest, et ta laenusuhet tõendatuks ei lugenud, tõlgendada 07.05.2012 avaldust kasutades RS tahet raha üleandmisel. Selle tõlgendamise tulemusena oleks olenemata laenusuhte tõendamatusest saanud tuvastada rahasumma saajana kostja, kes raha saamist mina vormis 07.05.2012 avalduses ka kinnitas, mitte K OÜ, keda kostja soovis raha saajana näidata läbi kunstlikult loodud õigusliku konstruktsiooni. Selle konstruktsiooni loomise eesmärgiks oli näidata RS tasutud rahasummat ettemaksuna üürinõude katteks. Samas ei ole sellist üürinõuet kunagi tekkinud ja selle tekkimist ei ole kostja ka ühegi tõendiga tõendanud. Vastus apellatsioonkaebusele
22.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
23.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada seoses materiaalõiguse normiväära kohaldamisega ja menetlusnormide olulise rikkumisega. Ringkonnakohus saab teha asjas uue otsuse (TsMS § 657 lg 1 p 1).
7(12)
24.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei saa jätta hindamata asjas esitatud tõendeid nende kogumis, vaid peab võtma iga tõendi suhtes seisukoha ja selgitama, miks ei ole tõend asjakohane. Nimetatud menetlusliku vea saab ringkonnakohus parandada.
25.Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et 07.05.2012 andis RS kostjale füüsiliselt 5000 eurot üle ja kostja kirjutas järgmise sisuga „avaldusena“ pealkirjastatud dokumendi (edaspidi avaldus): „Avaldan, et olen saanud RS-lt 5000 (viis tuhat) eurot.“ Maakohus leidis, et poolte vahel ei sõlmitud laenulepingut, kuna avalduses ei räägita laenulepingust, nõude loovutamise lepingus ei räägita laenulepingust ja ainsaks tõendiks laenulepingu sõlmimise kohta on RS ütlused. Ringkonnakohus nimetatuga ei nõustu.
26.Maakohus on iseenesest otsuses õigesti leidnud, et avaldus on käsitatav täitmise kviitungina. Avaldus on dokument raha vastuvõtmise kohta, seega saab sellega põhimõtteliselt tõendada laenu andmist ka siis, kui selles laenulepingut otseselt mainitud ei ole. Hageja nõuab raha tagasi kui laenu ja esitab alternatiivselt alusetu rikastumise nõude, raha saanud kostja aga väidab, et RS raha üleandjana täitis talle OÜ XXX kohustuse OÜ K ees. Kostja käsitluse kohaselt võttis kostja vastu OÜ K juhatuse liikmena RS-lt 5000 eurot OÜ XXX allüürilepingu ettemaksuna ehk RS tegi soorituse OÜ K ja OÜ XXX vahelise üürilepingu täitmiseks.
27.Hageja esiletoodud asjaolude pinnalt võib tegemist olla kostja kohustuse (raha tagastada) olemasolu tõendava dokumendiga (võladokumendiga) VÕS § 96 lg 1 mõttes või RS kohustuse (raha väljamaksmise) täitmist tõendava dokumendiga (nn täitmise kviitungiga) VÕS § 95 lg 1 mõttes. VÕS § 96 lg 1 I lause kohaselt, kui võlgnik on kohustuse kohta välja andnud kohustuse olemasolu tõendava dokumendi (võladokument), võib ta kohustuse täitmisel lisaks kviitungile või selle asemel nõuda võladokumendi tagastamist. VÕS § 95 lg 1 I lause kohaselt peab võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). Kuigi maakohus on täitmise kviitungile viidanud, ei ole nimetatud normist tulenevate tagajärgedega tõendamiskoormusele arvestatud. Mõlemad normid toovad endaga kaasa tõendamiskoormuse ümberpööramise.
28.Olukorras, kus raha üleandmise üle vaidlust ei ole, tuli kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Seega pidi kostja käesolevas asjas tõendama, et tal oli alus hagejalt raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma. Seega tuli kindlaks teha, kas hageja võis täita OÜ XXX kohustuse OÜ K ees ning kas tal on tagasinõudeõigus äriühingu vastu. Problemaatiliseks teeb õigusliku olukorra käesoleva vaidluse puhul asjaolu, et avalduses ei ole mainitud raha andmise ega vastuvõtmise eesmärki. Riigikohus on sellise olukorra puhul selgitanud, et juhul kui raha üleandja on tõendanud raha üleandmise, tuleb saajal tõendada seda, et üleandjal ei ole seda õigust raha tagasi nõuda. Kui saaja oleks nõudnud täitmise kviitungit, oleks tõendamiskoormis ümber pööratud ja raha üleandja peaks tõendama, et tal on õigus raha tagasi nõuda (vt RKTKo 3-2-1-57-13, p 14).
29.Laenulepingu sõlmimise asjaolude kohta on hageja avaldanud, et kostja allkirjastas avalduse, milles kinnitas RS-lt 5000 euro saamist. Hageja selgitas 23.09.2016 laenulepingu sõlmimise asjaolusid järgnevalt: kui raha anti, siis restoran ei olnud veel avatud, restoran avati 2012 suve lõpus. Raha anti laenuna, kuna kostja avaldas hagejale, et tal on rahalised raskused ja temal on raha vaja. Pooled olid äripartnerid. Tegemist oli tähtajatu laenuga, kuna põhimõte oli, et raha tagastatakse siis, kui see võimalik on.
30.Asjaolu põhistamiseks, et RS OÜ XXX tegevjuhina täitis raha üleandmisega kostjale OÜ XXX kohustuse OÜ K ees, esitas kostja järgmised väited:
8(12)
-
-
OÜ-le XXX kuuluv restoran tegutses ruumides, mille talle oli andnud üürile (allüürile) OÜ K; Kostja oli OÜ K juhatuse liige. OÜ XXX üüris OÜ-lt K restorani ruume ja üürileping sõlmiti 07.05.2012 hinnaga 1755,95 eurot kuus. OÜ XXX üürimaksed OÜ-le K olid sama suured kui OÜ K üürimaksed OÜ-le S (1755,95 eurot kuus); OÜ-l K oli restorani pidamiseks üüritud ruumide eest tekkinud võlgnevus OÜ S ees. RS tõi 5000 eurot, et anda see raha OÜ-le K, kuna OÜ XXX ei suutnud siis kohustust täita (vt kohtuistungi protokoll, I kd, tl 200 pöördel); 5000 euro maksmist käsitleti ettemaksuna juuni, juuli ja augusti 2012 eest (kostja 27.04.2016 menetlusdokument p 1, I kd, tl 137-140). Mai kuu eest 2012 aastal OÜ K OÜ-lt XXX üüri ei nõudnud, kuna üüripind vajas värskendust. Alates juunist nõuti üüri ja 5000 eurot pidi katma kolme kuu üüri (juuniaugust) ja osaliselt neljanda kuu üüri (UM seletus 23.09.2016 kohtuistungil, I kd, tl 200 pöördel). Allüürnik jäi 5000 euro tasumisel OÜ-le K võlgu 267,85 eurot, kuid kuna restorani ei saanud õigel ajal avada, siis OÜ K seda allüürnikult ei nõudnud. RS ja kostja eestvedamisel tehti restoranis remonttöid ja need valmisid juuli keskpaigas. OÜ K esitas allüürnikule arveid oktoobri ja novembri 2012 eest, samuti arved, mis koostati 05.01.2013 ja 21.03.2013.
31.Seega tuli maakohtul hinnata, kas OÜ-l XXX võis olla üürilepingust tulenev kohustus OÜ K ees. Selleks tuli esmalt kindlaks teha, kas OÜ XXX ja OÜ K sõlmisid 07.05.2012 suulise üürilepingu kohustusega tasuda üüri alates maist 2012.
32.Ilma tõendeid hindamata on märgata vastuolu kostja väidetes, mis puudutavad avalduses mainitud summa eesmärki. Kostja väitel olid OÜ-u XXX üürimaksed sama suured kui OÜ-u K üürimaksed OÜ-le S. Kostja on tuginenud asjaolule, et OÜ-le S maksti üüri 1755,95 eurot kuus. Kui ettemaks oleks pidanud katma juuni, juuli ja augusti üüri ja sellest pidanuks üle jääma 265 eurot septembri kuu üüriks (mida OÜ K OÜ-lt XXX ei nõudnud), siis oleks üüri suurus olnud umbes 1578,33 eurot.
33.Põhjendatud on apellandi etteheide maakohtule, et maakohus jättis tähelepanuta hageja väited selle kohta, et OÜ-l XXX tekkis üüri maksmise kohustus alles restorani käivitumisest suve lõpul ja OÜ K ei esitanud enne novembrit 2012 (oktoobri kuu eest) arveid. Samuti on põhjendatud apellandi seisukoht, et maakohus ei ole tuvastanud, millise üüriperioodi katteks ettemaks tehti või oleks saanud ettemaksu arvestada. Nimetatud menetlusliku vea saab ringkonnakohus parandada.
34.OÜ S arvetega (I kd, tl 61-75) loeb ringkonnakohus tõendatuks, et OÜ K tasus ajavahemikul 02.05.2012-29.12.2012 OÜ-le S rendimakseid suurusjärgus 1686,54 – 1755,95 ja kommunaalmakseid erinevates summades suurusjärgus kuni 200 eurot. OÜ K konto väljavõttega perioodi 02.05.2012- 31.12.2012 kohta (I kd, tl 78) on tõendatud UM poolt sularaha sissemakse tegemine OÜ-le S 07.05.2012 summas 4000 eurot ja samalt kontolt samal päeval 3567,92 euro ülekandmine OÜ-le S arvete tasumiseks. Viimast tõendab ka filtreeritud väljavõte sama perioodi kohta (I kd, tl 75). OÜ K konto väljavõttega perioodi 01.01.2012 – 31.12.2012 kohta on tõendatud, et UM on teinud äriühingule sularaha sissemakse 4000 euro ulatuses 07.05.2012 ja 1000 euro ulatuses 03.09.2012.
9(12)
35.Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et kostja oli avalduse koostamise ajal OÜ K juhatuse liige ja osanik (I kd, tl 13-15) ja OÜ XXX osanik (I kd, tl 16-17). Pooled ei vaidle ka selle üle, et MS (endise nimega B) oli OÜ XXX juhatuse liige, kuid äriühingu tegevust juhtis sisuliselt RS. Nimetatut tõendavad OÜ XXX arved klientidele ajavahemikul 19.12.2012-11.02.2013, millest nähtuvalt kirjutas RS arvetele alla juhatajana ja tunnistaja IK ütlused (I kd, tl 202) selle kohta, et osa müügilepingu sõlmimisel oli arusaadav, et OÜ-ga XXX tegeles RS, ka pank ja tarnijad pidasid teda ettevõtte juhiks. Vaidlust ei ole selles, et OÜ K üüris ise samu ruume OÜ-lt S (üürileping I kd, tl 5960) ja viimane esitas OÜ-le K arveid (I kd, tl 61-75). Nimetatud asjaolud on maakohus ka korrektselt tuvastanud.
36.18.07.2012 RS e-kirjast UM-le (I kd, tl 141) nähtub, et RS on saatnud fotosid restoranist ja kirjutanud järgmist: “Õhtust! Natuke vähe valgust on olnud. Sinu tunneb küll ära, nii et ok. Parimat, R“. Tõendist ei ole võimalik järeldada, et restoran oli 18.07.2012 seisuga avatud, piltidel ei paista külastajaid ega kaetud laudu. Puuduvad kirjalikud tõendid, millest võiks järeldada, et restoran oleks olnud avatud juba juuli keskel 2012. UM ja RS ütlused üüri tasumise kohustuse tekkimise algusaja kohta on vastuolulised.
37.Konto väljavõttega perioodi 01.01.2012 – 31.12 2012 kohta (I kd, tl 155-156) loeb ringkonnakohus tõendatuks, et OÜ XXX on nimetatud ajavahemikul tasunud OÜ K arveid alates 20.12.2012. Puuduvad tõendid, et OÜ XXX oleks tasunud üüriarveid ülekandega enne 20.12.2012.
38.Arvetega perioodist 01.11.2012 - 10.06.2013 (I kd, tl 142-148) ja e-kirjadega (I kd, tl 149-154) loeb ringkonnakohus tõendatuks, et OÜ K esitas perioodil 01.11.2012 kuni 21.03.2013 OÜ-le XXX arveid rendi eest summas 1755,95 ja perioodil 21.12.2012 -10.06.2013 kommunaalteenuste eest erinevates summades. Puuduvad tõendid, et OÜ K oleks esitanud OÜ-le XXX arveid enne 01.11.2012. UM vande all antud ütlused, et OÜ K esitas OÜ-le XXX ka suvel 2012 arveid, kuid kohtule ei ole neid esitatud, kuna UM ei ole OÜ K osanik, ei ole kooskõlas asjaoluga, et UM on kohtule esitanud oma väidete tõendamiseks OÜ-le XXX alates 01.11.2012 esitatud arved. Seega ei ole kostja vande all antud seletused nimetatud ulatuses usaldusväärseks tõendiks selle kohta, et OÜl XXX oli üürilepingust tulenev kohustus, mille täitmiseks anti vaidlusalune summa ettemaksuna.
39.Tunnistaja KP ütlustest ei ole samuti võimalik järeldada, milliste konkreetsete kohustuste katteks raha anti. Tunnistaja ütluste kohaselt (I kd, tl 201 pöördel) maksis RS üüri ettemaksuna selleks, et näidata enda tõsist huvi restorani vastu. /.../ Raha oli antud selle kinnituseks, et RS soovib selle restoraniga tegeleda. Nimetatust saab järeldada, et soorituse tegijaks oli RS ja tegemist oli justkui käsirahaga lepingu sõlmimise kinnitamiseks (VÕS § 156 lg 1 mõttes). Sellisele asjaolule ei ole aga kostja tuginenud. Teisalt väidab tunnistaja, et oli kokkulepe, et see ettevõte, kes hakkab üürima OÜ K restorani ruume, maksab ettemaksuna üüri ja kommunaalkulud ning üürileping sõlmiti samal päeval ning raha anti üürilepingu ettemaksuks. Tunnistaja väitel sõlmiti üürileping samal päeval avalduse allkirjastamisega, kuid tunnistaja ei maini seda, millal tekkis OÜ-l XXX üüri tasumise kohustus. Kostja väitel ei tekkinud see üürilepingu sõlmimisest. Samuti ei tulene tunnistaja ütlustest, milliste kuude eest ettemaks tehti ja tunnistaja poolt väidetud raha andmist kommunaalkulude katteks ei ole kostja väitnud. Tunnistaja ütlused ei ole seega kooskõlas kostja väidetuga ja ei tõenda veenvalt kostja väidet, et 5000 eurot tasuti juuni, juuli ning augusti, samuti osaliselt septembri kuu üürimaksete eest.
40.Kokkuvõtvalt pole kostja poolt esitatud tõenditest võimalik järeldada, et OÜ-l K oli nõue OÜ-u XXX või RS vastu, mille RS täitis kostjale raha andmisega. Maakohus ei ole piisavalt põhjendanud oma järeldust, et OÜ XXX asutamine 02.05.2012, st 5 päeva enne avalduse allkirjastamist kostja poolt, kinnitab kostja väiteid, et RS andis 5000 eurot kostjale seoses OÜ XXX poolt resotarni
10(12)
XXXXXXX opereerimisega. Maakohtu järeldus, et OÜ S oleks OÜ-ga K lepingu üles öelnud, on oletuslik ja sellest ei saa teha järeldust RS poolt raha andmise eesmärgi kohta.
41.Hageja on tõendanud oma väiteid avaldusega, kuid ka RS ütlustega (I kd, tl 202). RS andis laenu andmise kohta kostjale järgmisi ütlusi: „Olles UM-ga päevast päeva remonditöid teinud ja eelnevatel kordadel oli tekkinud piisav usaldus, ettevõte oli asutatud, siis UM rääkis minule, et temal on meeletu rahahäda ja palus leida minupoolset lahendust. Tal oli maksta garaaži üüriarved, auto remondiarved, kuuldavasti maamaks oli vaja maksta, elamiseks ka midagi. UM palus minu käest 5000 eurot. Kuna meil oli nagunii minek KP kabinetti, siis ma otsustasin, et ma raha talle autos ei anna. Tahtsin raha andmise kohta tõendit, et ta on raha minu käest saanud. Ja pidasin kõige mõistlikumaks kohaks KP kabinetti laenu andmiseks. /.../ Sain aru, et see raha oli tema isiklikuks tarbeks.“ Maakohus on pidanud RS ütlusi eluliselt ebausutavaks olukorras, kus RS-l kuulutati sügisel välja pankrot, ta oli tutvunud kostjaga alles veebruarikuus ja tal puudusid kostjaga muud eraelulised sidemed. Maakohus jättis ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatult arvestamata RS ütlustega, mille kohaselt tekkis tal kostja vastu usaldus, kuna oli otsustatud hakata koostööd tegema, koos tehti restorani ruumides remonti. Ei ole ebausutav, et isik annab laenu koostööpartnerile, kellega koos käivitatavast ärist loodetakse rahalist edu ka selle osanikust elukaaslasele (MB-le). Tähendust ei oma, millisest allikast RS ise raha sai, sest vaidlust ei ole selles, et tegemist oli RS poolt üleantud rahaga. Maakohtu põhjendustest ei ole arusaadav, miks oleks usutavam, et RS oleks andnud raha OÜ XXX eest, kui selleks ajaks ei olnud viimasele veel käivet tekkinud, vähemalt juuli keskpaigani tehti restorani ruumides remonti ning sellel rahalised vahendid puudusid. Kuivõrd tõendamist ei leidnud raha tasumine üüri ettemaksuna OÜ-u XXX kohustuste katteks OÜ-le K, avaldusega ja RS ütlustega on tõendatud RS poolt laenu andmine summas 5000 eurot kostjale, tuleb hagi rahuldada ja kostjalt hageja kasuks 5000 eurot välja mõista (VÕS §396 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel).
42.Kuna ringkonnakohus tuvastas laenulepingu sõlmimise, ei ole vajalik anda hinnangut raha üleandmisele alusetu rikastumise õigussuhtest tulenevalt.
43.Apellandi etteheiteid maakohtule seoses tunnistaja KP usaldusväärsusega ei pea ringkonnakohus põhjendatuks. Iseenesest on põhjendatud apellandi seisukoht, et õigusteadmistega tunnistaja oleks saanud kostja väidete paikapidavuse korral avalduse korrektselt vormistada viisil, et sellest oleks nähtunud selgemalt poolte tahe. Samas on KP andnud tunnistajana ütlusi, et tema subjektiivse hinnangu kohaselt kajastas avaldus poolte tahet. Üksnes asjaolu, et tegemist on kostja kauaaegse sõbra ja äripartneriga, ei muuda tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseks. Kohus pidigi olukorras, kus tunnistajate ütlused olid vasturääkivad, põhjendama, miks ta peab ühe tunnistaja ütlusi usaldusväärsemaks kui teise omasid. Samas hindab ringkonnakohus tõendid käesoleval juhul ümber.
44.Puudub vaidlus, et hageja ja kostja sõlmisid 26.06.2014 müüjatena OÜ XXX osa müügilepingu B OÜ-ga (I kd, tl 95-100). Seega viibisid nad sellel kuupäeval notari juures. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole samas vaidluse lahendamisel esmase tähendusega küsimus, kas kostjat on esialgse võlausaldaja või hageja poolt informeeritud nõude loovutamisest ja kas kostjalt on nõutud raha tagastamist enne hagiga kohtusse pöördumist käesolevas asjas. Nõude loovutamine on tõendatud dokumendiga selle loovutamise kohta (I kd, tl 30) ja kostja on saanud teadlikuks nõude loovutamisest hiljemalt hagimaterjalide kättesaamisega. Kuivõrd hageja ei nõua raha kasutamise eest intresse ega raha tagastamata jätmisest tulenevalt viiviseid, ei oma tähendust asjaolu, et hageja ei ole esitanud enne hagiga kohtusse pöördumist laenulepingu ülesütlemise nõuet (VÕS § 398 lg 1 mõttes). Hagi esitamist kohtusse saab vaadelda konkludentse laenulepingu ülesütlemisena ja hageja nõue on muutunud sissenõutavaks menetluse kestel. Kostja viidatud üürilepingu ülesütlemist
11(12)
puudutav Riigikohtu praktika ei ole seetõttu asjakohane, kuna puudutab üürilepingu ülesütlemist ja VÕS-i üürilepingut reguleerivas osas on erisätted üürilepingu ülesütlemise vaidlustamiseks (VÕS § 329 lg 1), mis käesolevas asjas ei kohaldu.
45.Ringkonnakohus ei uuri järgmisi tõendeid, kuna pooled ei ole tuginenud asjaoludele, mis nendest tõenditest nähtuvalt oleksid olulised vaidluse lahendamisel, mistõttu on tegemist asjakohatute tõenditega: - OÜ S äriregistri kehtivate andmete väljatrükk (I kd, tl 18); - OÜ K perioodi 01.05.2012 – 31.12.2012 konto väljavõte (I kd, tl 76); - tõendeid, mis käsitlevad poolte suhete halvenemist 2013 aastal, s.o UM 18.03., 20.03., 03.04.2013, 18.07.2013 e-kirju RS-le ning Elion Ettevõtted akti, AS e-kirja 27.05.2013 RSle ja kostjale, 28.04.2014, 23.07.2014, 01.10.2014, 21.10.2014 RS e-kirju kostjale (I kd, tl 80-94).
46.Maakohtu otsuse tühistamisest tulenevalt tuleb tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas. Seoses maakohtu otsuse tühistamisega ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1). Ringkonnakohus poolte menetluskulusid kindlaks ei määra ega neid pooltelt välja ei mõista. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-142-15, p 22 ja 23). /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.