2-04-803/10 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Hageja nõue ja põhjendused OÜ * esitas 05.07.2004 Tallinna Linnakohtule hagi, milles palus OÜ-lt S välja mõista võla 156 680 krooni ja viivise 48 380 krooni, kokku 205 060 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 21.07.2003 töövõtulepingu, mille alusel hageja töövõtjana kohustus valmistama teraskarkassid ja need paigaldama kostja tellimusel Paldiski Rahuoperatsioonide Keskuse (Paldiski ROK) toidulao ehitamiseks. Töövõtulepingu aluseks oli hinnaküsimine, mille peale hageja esitas hinnapakkumise. Pooled leppisid tööde maksumuseks kokku 410 000 krooni, millele lisandus käibemaks 73 800 krooni. Tööd tuli teha 15.08.2003-01.09.2003. Tegelikult alustati töödega 08.09.2003, sest kostja ei saanud kokkulepitud tähtajaks valmis ehitusobjekti põrandat. Esialgu kokkulepitud tööd lõpetati kahe nädala jooksul. Lepingus kokkulepitule lisandusid 27.08.2003 täiendavad tööd. Kostja jättis 16.10.2003 maksmata arve nr 230084 summas 148 184 krooni ja 03.11.2003 arve nr 230108 summas 8496 krooni. Kuna kostja hilines arvete tasumisega, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist töövõtulepingu p 8.3 alusel tähtaegselt tasumata summadelt 0,1% päevas, s.o 48 380 krooni. Hageja esitas õiendi nr 1 tööde kohta ja arve nr 230076 452 113 krooni tasumiseks 25.09.2003. Kostja tasus 152 113 krooni 07.11.2003, s.o 21-päevase hilinemisega, ning 300 000 krooni 27.11.2003, s.o 20-päevase hilinemisega, viivis on seega 22 546,49 krooni. Õiendi nr 2 tehtud tööde kohta ja arve nr 230084 148 184 krooni tasumiseks esitas hageja 06.10.2003. Kostja jättis selle arve maksmata, viivis on seega 20 005,25 krooni. Täiendavate tööde kohta esitas hageja õiendi ja arve 76 078 krooni tasumiseks 03.11.2003. Kostja tasus nimetatud arve 22-päevase hilinemisega, s.o 16.12.2003, viivis on seega 1673,72 krooni. Hageja esitas neljanda õiendi täiendavate tööde kohta ja arve 8496 krooni tasumiseks 03.11.2003. Arvel märgitud summa on kostjal maksmata, viivis on 4154,54 krooni. Viienda õiendi täiendavate tööde kohta ja arve 6726 krooni tasumiseks esitas hageja 09.11.2003. Kostja tasus arve 15.12.2003, s.o 16-päevase hilinemisega, viivis on 6726 krooni. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja nõustus 25.09.2003 arve ja tehtud tööde õiendiga 24.10.2003. Arve esitamisel rikkus kostja töövõtulepingu p-s 10.2 kokkulepitut. 06.10.2003 õiendis toodud tööd sisaldusid töövõtulepingu hinnas. Kostja on need tasunud. 03.11.2003 arve aluseks olev õiend edastati kostjale alles 27.11.2003. Kostja nõudmisele vaatamata ei ole hageja arve aluseks olevaid dokumente ja neljandat õiendit esitanud. Hageja on viivise arvutamisel lähtunud viivisemäärast nii 0,1% kui ka 0,02%, mis on vastuolus töövõtulepingu p-ga 8.3. Hageja pidi teraskonstruktsioonide paigaldustööd lõpetama 01.09.2003, kuid lõpetas need 108-päevase hilinemisega, st 18.12.2003.

Vastuhagi põhjendused Kostja esitas 16.06.2005 vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista tööde üleandmisega viivitamise eest 48 380 krooni. Hageja lõpetas teraskonstruktsioonide paigaldustööd 18.12.2003, s.o 108-päevase hilinemisega ega esitanud töövõtulepingu p-s 7.3 ettenähtud õiendit tööde tegemiseks ajapikenduse saamiseks. Lepingujärgseks tööde maksumuseks oli 483 000 krooni, viivis 0,1%, s.o 483 krooni päevas, on 108 päeva eest 52 164 krooni. Töövõtulepingu p 8.1 järgi on kostjal õigus nõuda hagejalt viivist 48 380 krooni. Vastuväited vastuhagile Hageja ei tunnistanud vastuhagi ja palus selle jätta rahuldamata. Kõik esialgu kokkulepitud tööd lõpetati kahe nädala jooksul. Täiendavate tööde tõttu muutusid tähtajad, kuid see ei puuduta teraskonstruktsioonide paigaldamist. Dokumentatsioon anti kostjale üle pärast kõigi tööde, s.h lisatööde lõpetamist. Hageja sai töödega alustada alles pärast projekti üleandmist. Maakohtu otsuse põhjendused Tallinna Linnakohus rahuldas 05.12.2005 otsusega hagi ning jättis vastuhagi rahuldamata. Kostja on tööd vastu võtnud ning peab nende eest ka tasuma. Kuna kostja on arvete tasumisega viivitanud, mõistis kohus välja ka viivise. Kostja viivisenõude jättis kohus rahuldamata, sest leidis, et kostja on nõustunud hageja tehtud töödega nende eest osaliselt tasudes, mistõttu ei ole tal õigust nõuda hagejalt viivist. Poolte suhted lähtuvad 21.07.2003 sõlmitud töövõtulepingust, mis oli võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 kohaselt täitmiseks kohustuslik. Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja tööde kohta kokku 5 õiendit, mis loeti kostja poolt vastuvõetuks töövõtulepingu p 7.6 alusel, ning vastavalt õienditele 5 arvet. Hageja nõuab kostjalt 06.10.2003 arve alusel 148 184 krooni ja 03.11.2003 arve alusel 8496 krooni tasumist. Kuna kostja ei teatanud 5 päeva jooksul tööde aktsepteerimata jätmisest, tuli töövõtulepingu p 7.6 alusel lugeda tööd vastuvõetuks. Kostjal on võlaõigusseaduse ja pooltevahelise lepingu järgi kohustus tasuda tehtud tööde eest, seega tuleb temalt hageja kasuks välja mõista kokku 156 680 krooni. Kuna kostja on arvete maksmisega hilinenud, tuleb kooskõlas töövõtulepingu p-ga 8.3 ja VÕS § 94 lg-ga 1 mõista välja viivis 48 380 krooni. Kostja aktsepteeris tehtud töid, tasudes nende eest 25.09.2003, 03.11.2003 ja 14.11.2003 esitatud arvete alusel. Kuna kostja ei ole 06.10.2003 ja 03.11.2003 õiendi järgseid töid ega nende aluseks olevaid arveid vaidlustanud, loeb kohus tööd vastuvõetuks. Seega ei ole kostja õigustatud viivist nõudma, kuna jättis ise tehtud tööde eest tähtajaks tasumata ning vastuhagis taotletud viivist 48 380 krooni ei ole alust saada. Apellatsioonkaebuse põhjendused Kostja palus apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ning rahuldada vastuhagi. Kohtuotsuses ei ole käsitletud ühtegi kostja vastuväidet hagile ega hinnatud neid põhistavaid tõendeid. Kostja ei tellinud ega aktsepteerinud 06.10.2003 ja 03.11.2003 õiendites loetletud lisatöid. Teises õiendis loetletud tööd (Z-roovide paigaldus) olid hõlmatud lepingu maksumusega ning neljandas õiendis loetletud töid ei ole kostja tellinud. Otsusest ei nähtu, millisel alusel peab kostja tellimata tööde eest tasuma. Kuna pooled ei ole tööde kallinemises ning lisatöödes ja nende hinnas eraldi kokku leppinud, on hageja 156 680 krooni nõue alusetu. Seetõttu järeldas kohus põhjendamatult, et tööd saab lugeda kostja poolt

vastuvõetuks sellega, et ta ei teatanud tööde mitteaktsepteerimisest. Kohus hindas vääralt töövõtulepingut ja hageja poolt koostatud õiendeid. Lepingu kohaselt pidi hageja kostjale tööd üle andma kirjaliku akti alusel, mille kättesaamist pidi kinnitama kas kostja juhatuse liige A. Z või kviitung tähitud kirja saamise kohta. Hageja ei järginud lepingus ettenähtud teadete (aktide) üleandmise korda. Hageja ei ole tõendanud, et aktid ja arved anti kostjale üle neis märgitud kuupäevadel. Kostja ei hilinenud 25.09.2003 arve tasumisega, kuna kostja aktsepteeris esimese õiendi alles 24.10.2003 ja alles seejärel saanuks hageja esitada arve. Ka ei hilinenud kostja kolmanda õiendi alusel 03.11.2003 esitatud arve tasumisega, sest kostja sai õiendi alles 10.11.2003 ja teatas 14.11.2003 kirjas, et ei aktsepteeri selles loetletud töid neis esinevate puuduste tõttu. 27.11.2003 teatas hageja puuduste kõrvaldamisest. Kuivõrd kostjal oli puuduste kõrvaldamise kontrolliks aega 5 päeva, tuli arve tasuda hiljemalt 25.12.2003. Kostja ei hilinenud 09.11.2003 arve tasumisega, sest hageja ei andnud kostjale õiendit üle 09.11.2003. Õiendi aluseks oleva arve sai kostja 24.11.2003. Kohtu põhjendused vastuhagi rahuldamata jätmise kohta on asjakohatud ja ei tugine seadusele ega pooltevahelisele lepingule. Kostja õigus nõuda hagejalt tööde lõpetamisega seoses viivise tasumist ei sõltu sellest, kas kostja on tehtud tööde eest tasunud või aktsepteerinud tehtud töid. Viivist saab nõuda alles pärast kõikide tööde lõpetamist, sest siis on selge, kui palju on tööde lõpetamisega hilinetud. Hageja ei väitnud, et tema viivitus oli põhjustatud kostja viivitusest raha tasumisel, ning sellega väljus kohus hagi piiridest. Kohus on riigilõivu välja mõistnud 13 000 krooni, kuid oleks pidanud välja mõistma 11 774 krooni, kuna hageja vähendas nõuet. Kostja ei nõustunud temalt hageja õigusabikulude väljamõistmisega, kuna hageja esitatud dokumentidest ei nähtunud seos käesoleva tsiviilasjaga. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja OÜ * peab kohtuotsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palub jätta selle muutmata ning apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vahepealne menetlus 10.07.2006 otsusega rahuldas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse osaliselt ning vähendas kostja-hagejalt hageja-kostja kasuks väljamõistetavat summat 56 876 krooni võrra (viivis 48 380 krooni ja 03.11.2003 arve alusel 8 496 krooni) ning mõistis välja 148 184 krooni ja kohtukulu 8 450 krooni. Ülejäänud osas, sealhulgas ka vastuhagi rahuldamata jätmise osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Riigikohtu 13.12.2006 otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus osas, millega ringkonnakohus mõistis välja OÜ-lt S OÜ OÜ *e kasuks 148 184 krooni ja kohtukulu 8 450 krooni ning jättis rahuldamata OÜ S vastuhagi. Ülejäänud osas jäeti ringkonnakohtu otsus muutmata.

Kuna ringkonnakohtu 10.07.2006 otsusega jäeti rahuldamata hageja-kostja nõue tööde eest tasumisega viivitamise tõttu viivise 48 380 krooni ja 03.11.2003 arve alusel 8 496 krooni saamiseks ning riigikohus selles osas ringkonnakohtu otsust ei tühistanud, siis nende nõuete osas ringkonnakohus käesolevas lahendis enam otsust ei tee. Õige on apellandi väide, et maakohus on rikkunud kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 231 lg-t 4 ja jätnud hindamata kostja-hageja vastuväited hagile, kuid kolleegium leiab, et ringkonnakohtu menetluses on võimalik vastuväidetele anda hinnang. Vaidlust ei ole poolte vahel asjaolus, et 21.07.2003 sõlmiti töövõtuleping nr 23.07.03, mille kohaselt kohustus hageja-kostja teostama tööd vastavalt lepingu lisale nr 1 (töövõtja hinnapakkumine). Teostatavaks tööks oli viilhalli tüüpi ehitisele teraskarkassi valmistamise ja paigaldamine ning Zroovide paigaldus koos materjaliga. Lepingu p-s 8.1 on pooled leppinud kokku tööde maksumuseks 410 000 krooni, millele lisandub käibemaks 73 800 krooni. Seega kokku 483 800 krooni. VÕS § 635 lg 1 järgi kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest kokkulepitud tasu. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti vaidluse lahendamisel lähtunud võlaõigusseaduse töövõtulepingut reguleerivatest sätetest ja pooltevahelisest lepingust. Pooled ei vaidle ka 25.09.2003 õiendi nr 1 alusel üle antud tööde mahus ja selle alusel tasumisele kuuluva 383 147 krooni (ilma käibemaksuta) osas. Õiendite nr 3, 4 ja 5 (lk 33, 35, 37) alusel üle antud tööd on teostatud vastavalt 27.08.2003 kostja-hageja poolt esitatud tellimusele (lk 38) ja hageja-kostja 21.08.2003 hinnapakkumisele (lk. 89) ning need ei puuduta 21.07.2003 sõlmitud töövõtulepingu alusel tehtud töid. 27.08.2003 tellitud lisatööks oli välisseinapaneelide paigaldus, mille eest tasumise osas puudub praeguseks vaidlus. Hagiavalduses on hageja-kostja nõudnud 16.10.2003 arve alusel 8 496 krooni tasumist. Ringkonnakohus on 10.07.2006 otsuses jätnud nõude rahuldamata ja Riigikohtu 13.12.2006 otsuses on jäetud ringkonnakohtu otsus selles osas muutmata. Järelikult on käesolevaks ajaks vaidlus ainult 21.07.2003 lepingu alusel tehtud tööde mahus, hinnas ja tasumises. Kuna 21.07.2003 lepingu p-s 8.1 lepiti kokku tööde hinnas 410 000 krooni (ilma käibemaksuta) ja hageja nõuab kostjat kokku 508 727 krooni (ilma käibemaksuta) tasumist, siis tuleb kohtul tuvastada, kas pooled muutsid 21.07.2003 sõlmitud lepingut. TsÜS § 77 lg 3 järgi saab poolte kokkuleppega ettenähtud vormis tehtud tehingut muuta muus vormis üksnes siis, kui pooled on selles kokku leppinud. VÕS § 13 lg 2 sätestab, et kui leping on sõlmitud lepingupoolte kokkuleppel teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. Seega tuleb kõigepealt kontrollida, kas pooled leppisid kokku, millises vormis võib lepingut muuta. Lepingu p 2.2 järgi lepingu täitmisel ja tõlgendamisel lähtutakse eelkõige lepingust koos nõuetekohaselt vormistatud lisadega. Lepingu p 3.1 kohaselt võisid pooled kokkuleppel muuta lepingus kokkulepitut kaasaarvatud ka lepingu maksumust. Lepingu p-s 3.5 leppisid pooled kokku, et muudatused tööde mahus, viisis ja hinnas tuleb kokku leppida kirjalikult. Ka lepingu p-s 13.1 olid pooled kokku leppinud selles, et lepingu muutmiseks tuleb sõlmida kirjalik kokkulepe, mis hakkab kehtima selle sõlmimise päevast. Seega tuli kokkulepe lepingu p-s 8.1 sätestatud hinna ja tööde mahu muutmiseks sõlmida kirjalikult. Kuna lepingus oli kokkulepitud lepingu muutmine ainult kirjalikult, siis suuliselt lepingut muuta ei olnud võimalik. Kui sellised kokkulepped ka suuliselt sõlmiti, olid need TsÜS § 83 lg 2 järgi tühised. Samas ei tähenda lepingus kokkulepitu kirjalik muutmine ainult seda, et enne tööde teostamist tuleb muutuses kokku leppida, vaid ka hilisem kirjalikus vormis muudatustes kooskõlastamine võib olla

pooltele siduv. Vaidlus on poolte vahel selles, kas lepiti kokku lepingu mahu suurenemises vähemalt 98 727 krooni (ilma käibekasuta) võrra ja vastavas materjalide mahu suurenemises. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb hinnata lepingus sisalduvat lähtudes poolte tegelikust tahtest. Hageja-kostja väidete kohaselt fikseeriti lisamaterjali vajadus dokumendis terase spetsifikatsioon karkassile (lk. 19-20), kuhu lõppu on käsikirjas juurde kirjutatud „lisatööd juurde 5 205 kg“. Kolleegium leiab, et eeltoodud dokument ei ole käsitatav lisakokkuleppena, kuna sellel puuduvad poolte allkirjad. Lisatööde kohta on hagejakostja saatnud kostja-hagejale 15.09.2003 kirja (lk. 113) ja palunud kostja-hageja kinnitust lisatööde tegemise kohta. Kostja-hageja kirjalikku kinnitust ei ole pooled kohtule esitanud. Seega ei ole ka 15.09.2003 kirjaga pooled lisatöödes kokku leppinud. Järgnevalt tuleb tuvastada, kas pooled võisid kokku leppida lisandunud materjalide maksumuses ja mahus 25.09.2003 vormistatud õiendis nr 1. Õiendile nr 1 25.09.2003 (lk 72) on mõlemad lepinguosalised alla kirjutanud. Õiendis on näidatud tööde kogumaksumuseks ilma käibemaksuta 508 727 krooni, milles sisalduvad ka lisatööd, mille üle käib vaidlus. Kolleegiumi arvates ei välista ainuüksi asjaolu, et tegemist on tööde üleandmise kohta tehtud õiendiga, seda, et pärast tööde tegemist võisid pooled kirjalikult kokku leppida tööde mahtude muutmises. Kirjaliku kokkuleppena on käsitatav ka pärast lisatööde tegemist kirjalikult muudatustega nõustumine. Kolleegiumi arvates on õiendi nr 1 alla kirjutades kostja-hageja nõustunud lepingu mahu ja maksumuse muutmisega. Kostja-hageja on 21.01.2004 vastuses hagejakostja pretensioonile (lk 41-42) kinnitanud, et lepingu kogusummaks oli 676 375 krooni, mis võrdub õiendite nr 1, 2 ja 3 alusel üle antud tööde summaga koos käibemaksuga. Ka nimetatu on kolleegiumi arvates kirjalik dokument, milles väljendub kostja-hageja nõustumus tehtud tööde hinna suurenemisega. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuses märkinud, et tuvastada tuleb, kas töövõtulepinguga kokkulepitud eelarve oli pooltele siduv ja kui oli, siis kas pooled on kokku leppinud eelarve muutmises. Eelarveks nimetatakse eeldatavate kulude arvestust (ÕS 1999, lk 115, Eesti Keele Sihtasutus 1999). Kolleegiumi arvates ei saa eelarvena käsitada mitte lepingu p-s 8.1 kokkulepitud lepingu maksumust, vaid pigem lepingu lisaks olevat hinnapakkumist (lk. 18), kus on tööde eeldatav maksumus välja toodud töölõikude kaupa. VÕS § 639 lg 1 kohaselt loetakse eelarve siduvaks, kui ei ole poolte vahel kokku lepitud vastupidises. Hinnapakkumise viie esimese positsiooni summa moodustab kokku lepingu esialgse maksumuse 410 000 krooni. Kuna pooled ei ole kokku leppinud mittesiduvas eelarves, siis tuleb hinnapakkumises sisalduv eelarve lugeda siduvaks ja seda sai muuta ainult poolte kokkuleppel. Kolleegium leiab, et hinnapakkumises sisalduva muutmist ei saa vaadelda lahus eelnevalt tuvastatut poolte kokkuleppest lepingu mahu ja maksumuse muutmise kohta. Poolte poolt alla kirjutatud õiendis nr 1 on pooled kokku leppinud positsioonide nr 2-4 järgi töödes, mida ei sisalda hinnapakkumine, see tähendab lisatöödes. Kuna kolleegium on eelnevalt leidnud, et pooled on kokku leppinud tööde mahu suurenemises õiendi nr 1 positsioonide 2-4 ulatuses, siis samas ulatuses on pooled kolleegiumi arvates kokku leppinud ka eelarve suurenemises. Ka eelarve muutumisega nõustumus võib kolleegiumi arvates olla vormistatud hilisemalt pärast tööde teostamist, kuid vajalik on, et pooled oleksid sellega nõus. Kokkulepete sõlmimine viisil, kus pooled on hiljem aktsepteerinud teise poole poolt tehtud muudatusi on nähtuvalt asja materjalidest olnud poolte vahel tavaks, mida VÕS § 25 lg 1 järgi pidid pooled järgima. Sellisele tavale viitab näiteks see, et pooled ei leppinud kokku tööfrondi üleandmisega hilinemises ega vormistanud selle kohta lepingu p-s 7.3 sätestatud õiendit, kuid samas on kostja-hageja 21.01.2004 vastuses pretensioonile aktsepteerinud tööfrondi üleandmisega viivitamist kahe nädala võrra. Samas vastuses pretensioonile on kostja-hageja nõustunud tagantjärele ka lepingu mahu suurenemisega. Õiend nr 1 ja arve nr 230076 alusel pidi kostja-hageja tasuma hageja-kostjale 383 147 krooni, mis

koos käibemaksuga on 452 113 krooni. Eeltoodud arve ja õiendi alusel tuli tasuda ka kokkulepitud lisatööde eest (õiendi nr 1 positsioonid 2 ja 3). Z-roovide paigaldamise eest arve nr 230076 alusel tasu ei nõutud. Vaidlust ei ole selles, et hageja-kostja on arve ja õiendi edastanud kostja-hagejale. Lepingu p 7.4 järgi oli kostja-hageja kohustatud aktis esitatud tööd üle vaatama 5 päeva jooksul ja tal oli õigus mitte aktsepteerida töid, kui need olid tehtud mitte kokkulepitud mahus. Kostja-hageja vastuväidet ei ole esitanud ning on arve ja õiendi alusel 452 113 krooni tasunud. Vaidlus on poolte vahel, kas kostja-hageja peab tasuma õiendi nr 2 alusel üle antud Z-roovide paigaldamise eest. 06.10.2006 õiendi nr 2 (lk 31) alusel anti üle kostja-hagejale Z-roovide paigaldamise tööd. Samal kuupäeval on ka väljastatud arve nr 230084 summas 125 580 krooni, koos käibemaksuga 148 184 krooni. Kostja-hageja tasunud ei ole, väites, et ta on juba tööde eest tasunud õiendi nr 1 alusel. Kolleegium leiab, et kostja-hageja väide ei ole õige. Õiendiga nr 1 ei ole üle antud Z-roovide paigaldamist ega selle töö eest ei olnud ka tasutud. Tegemist 21.07.2003 lepingust tulenevate töödega, mille teostamises oli kokku lepitud lepingu sõlmimisel (lepingu lisaks olev hinnapakkumine lk 18). Eelnevalt on kolleegium tuvastanud, et pooled olid lepingu mahu suurenemises kokku leppinud. Lisaks sellele tuleb tuvastada, kas tasumise nõue on muutunud sissenõutavaks. VÕS § 637 lg 4 sätestab, et kui pooled on töövõtulepingus kokku leppinud töö vastuvõtmise tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Lepingu p 7.4 järgi oli tellija kohustatud töövõtja poolt aktiga vastuvõtmiseks esitatud tööd vastu võtma 5 tööpäeva jooksul akti esitamisest. Punktis 7.6 olid pooled kokku leppinud, et teostatud tööd loetakse tellijale üle antuks, kui viimane 5 päeva jooksul akti saamisest ei teata puudustest töös või akti mitteaktsepteerimisest. Kostja-hageja ei ole teatanud hageja-kostjale 5 päeva jooksul, et ta ei aktsepteeri tehtud töid või et tööd on teostatud puudustega. Seega tuleb lugeda kostja-hageja poolt töö vastuvõetuks. Hageja-kostja ei ole täpsustanud, millal kostja-hageja õiendi nr 2 kätte sai, kuid kostja-hageja ei eita selle kättesaamist ja ka vastuses pretensioonile 21.01.2004 on kostja-hageja möönnud nii õiendi kui ka arve kättesaamist. Järelikult on kostja-hageja kohustatud hageja-kostjale tasuma õiendi nr 2 alusel üle antud tööde eest 148 184 krooni ning eeltoodud osas tuleb hageja-kostja nõue rahuldada. Kostja-hageja on vastuhagis palunud välja mõista leppetrahvi tööde ettenähtud tähtajaks mittelõpetamise eest summas 48 380 krooni. Lepingu p.s 15.2 olid pooled kokku leppinud, et juhul kui töövõtja ei lõpeta töid lepingus ettenähtud tähtajaks, on tellijal õigus nõuda viivist lepingu p-s 8.1 nimetatud hinnast 0,1% päevas , kuid mitte üle 10% lepingu maksumusest. Lepingu p 7.2 kohaselt tuli tööde üleandmisel üle anda ka teostatud töödega seotud dokumentatsioon. Lepingu p-s 7.1 on pooled kokku leppinud tööde üleandmise tähtajaks 01.09.2003. Vaidlust ei ole, et ehitise täitedokumentatsioon anti üle aktiga 18.12.2003. Kolleegium leiab, et tõendatud on lepinguliste tööde lõplik teostamine vastavalt lepingu p-le 7.2 18.12.2003. Hageja-kostja ei ole tõendanud, et kostja-hageja oleks hoidnud kõrvale töö vastuvõtmisest või et hageja-kostja oleks töö lõplikult varem üle andnud. Hageja-kostja on väitnud, et kostja-hageja hilines tööfrondi üleandmisega kaks nädalat. Lepingu p 7.3 järgi töövõtja saab tööde teostamiseks ajapikendust viivituse ja takistuse korral, mis on tingitud tellijast või tema esindajatest või tellija tarnitud materjalist või muudest töövõtjast mitteolenevatest põhjustest, mille kohta esitatakse õiend. Töid tuli alustada lepingu kohaselt 15.08.2003. Kostja-hageja on oma 21.01.2004 vastuses pretensioonile möönnud, et hilines tööfrondi etteandmisega ja nõustub viivist mitte arvestama kahe esimese nädala eest. Seega oli hageja-kostjal olemas lepingu p-s 7.3 ettenähtud põhjus ajapikenduse saamiseks. Järelikult tulid lepingus kokkulepitud tööd üle anda 15.09.2003. Seega tuleb lugeda, et hageja-kostja oli viivituses tööde üleandmisega alates 16-ndast septembrist 2003. Viivitus kestis kuni 18.12.2003. Seega 94 päeva. 94 päeva eest on lepingu p-s 15.2 ettenähtud viivis (483 X 94) 45 402 krooni. Selles osas tuleb vastuhagi rahuldada ja summa välja mõista kostja-hagejale. Maakohtu otsus vastuhagi

rahuldata jätmise osas tuleb tühistada ja vastuhagi osaliselt rahuldada. Menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel tuleb vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku §-le 3 kohaldada kuni 31.12.2005 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on tehtud otsus, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldatakse osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. TsMS § 60 lg 8 kohaselt kohaldatakse sama põhimõtet ka apellatsioonimenetluses. Hageja-kostja on tasunud hagi esitamisel nõudelt 226 405 krooni saamiseks riigilõivu 13 000 krooni. Hagi rahuldati 148 184 krooni ulatuses, mis moodustab 65 % nõudest. Tasutud riigilõivust on kostja-hageja kohustatud tasuma 8 450 krooni. Kostja-hageja vastuhagist 48 380 krooni saamiseks rahuldati osaliselt summas 45 402 krooni, mis on 94 % nõudest. Vastuhagi esitamisel on tasutud riigilõivu 3 500 krooni, millest 94 % on 3 290, mille on kohustatud tasuma hageja-kostja. Apellatsioonkaebuselt on kostja-hageja tasunud riigilõivu 14 000 krooni, apellatsioonkaebuses oli otsus vaidlustatud 253 440 krooni ulatuses. Apellatsioonkaebus on rahuldatud osaliselt 102 278 krooni ulatuses, mis on 40%. Seega tuleb hageja-kostjalt kostja-hageja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluses makstud riigilõivust 5 600 krooni. Kokku tuleb hageja-kostjal tasuda kostja-hagejale 8 890 krooni riigilõivu ja kostja-hagejal hagejakostjale 8 450 krooni. Asja menetlemisel on pooled teinud kulutusi õigusabile. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 tuleb õigusabi eest hinnaga hagi puhul välja mõista vajalik ja põhjendatud kulu kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Hageja-kostja on kandnud kulusid õigusabile asja menetlemisel maakohtus 20 778 krooni. Kostja-hageja on kandnud kulusid õigusabile maakohtu summas 15 890 krooni. Hageja-kostja nõue rahuldati 148 184 krooni ulatuses ja kostja-hageja nõue jäeti rahuldamata 2978 krooni ulatuses. Kokku 151 162 krooni, millest 5% on 7 558 krooni. Hageja-kostja nõue jäeti rahuldamata 56 876 krooni ulatuses ja kostja-hageja nõue rahuldati 45 402 krooni ulatuses, kokku 102 278 krooni, millest 5% on 5 113 krooni. Kokku tuleb kostja-hagejalt hageja-kostja kasuks välja mõista kohtukulu 16 008 krooni ja hageja-kostjalt kostja-hageja kasuks 14 003 krooni. Tasa arvestades väljamõistetavad kohtukulud tuleb kostja-hagejalt välja mõista 2 005 krooni.