Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

krooni. 4.B-G.Ei apellatsioonkaebus rahuldada ning A-O.M apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võivad apellatsioonimenetluse pooled esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt laenas hageja aastatel 1993, 1994 ja 1995 kostjale kokku 965 000 Rootsi krooni, mille pooled vormistasid 15.07.1995 X kirjaliku laenulepinguna. Kuivõrd laenulepingus ei olnud kokku lepitud laenu tagastamise tähtpäeva, edastas hageja kostjale tähitud postiga 26.09.2003 nõude võlasumma tasumiseks 14 päeva jooksul. Kostja nimetatud posti vastu ei võtnud ja see tagastati hagejale hoiutähtaja möödumise tõttu. 17.12.2003 pöördus hageja esindaja Tartu notari M. A poole, et edastada kostjale meeldetuletus koos hoiutähtaja möödumisel tagastatud võlanõudega. Meeldetuletusega anti kostjale täiendav 14-päevane tähtaeg võla tasumiseks. Jaanuaris 2004 võttis kostja hagejaga ühendust ja avaldas tahet tasaarvestada nimetatud võlasumma 24.01.2000 dateeritud hageja võlakirjast kostja kasuks tuleneva summaga 240 000 Rootsi krooni, millele lisandub intress 20 %. Koos intressiga võlgneb hageja kostjale antud võlakirja järgi 288 000 Rootsi krooni. Hageja nõustus tasaarvestuse ettepanekuga ning palus kostjal vahesumma kanda võlanõudes esitatud arveldusarvele. Kostja nimetatud kohustust ei täitnud. Tulenevalt rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 33 lg-st 2 tuleb pooltevahelisele lepingusuhtele kohaldada Eesti õigust. Eesti Vabariigi seaduse kohaselt tuleb kohustused täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele ning kohustise täitmisest ühepoolne keeldumine on lubamatu. Poolte vahel 15.07.1995 sõlmitud laenulepingu alusel võlgneb kostja hagejale 677 000 Rootsi krooni, see on 965 000 Rootsi krooni, millest on maha arvatud 24.01.2000 võlakirjast tulenev hageja võlg kostja ees summas 288 000 Rootsi krooni. Hageja palus sundida kostjat kohustise täitmisele ja mõista kostjalt välja võlg 1 160 310,30 Eesti krooni ümberarvutatuna 08.03.2004 Rootsi krooni ostukursi järgi Hansapangas. 14.02.2005 esitas hageja avalduse nõude suurendamiseks seadusjärgse viivise võrra VÕS §-s 94 ja § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates notariaalselt edastatud võlanõudega antud täitmise tähtaja lõppemisele järgnenud päevast 06.01.2004. Lõpliku nõudena palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla koos vähendatud viivisega kokku 1 200 000 krooni ulatuses. Kostja vastuväited hagile ja vastuhagi Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja väitel ei ole ta hagi aluseks olevat laenulepingut sellisel kujul allkirjastanud. A-O.M arvates võib tegemist olla tema poolt 1995. a. suvel seoses äriühingute asjaajamisega allkirjastatud tühjadele paberilehtedele laenusuhtele viitava teksti hilisema kandmisega või tema allkirja võltsimisega. Kostja ei ole hagejalt aastatel 1993-1995 raha laenanud, samuti ei nähtu laenulepingust, et lepingujärgseks valuutaks oleks Rootsi kroon. Kostja palus

2(13)

esitatud laenulepingut käesolevas asjas tõendina mitte arvestada, kuna see on võltsitud. Väidetava laenulepingu allakirjutamise päeval 15.07.1995 viibis kostja Eestis AS A aktsionäride üldkoosolekul, mitte Rootsis x. 15.06.2005 esitas kostja Pärnu Maakohtule vastuhagi hageja vastu 1 824 236 krooni saamiseks. Vastuhagi kohaselt on hageja hagiavalduses omaks võtnud 24.01.2004 võlakirjast tuleneva võla kostja ees summas 240 000 Rootsi krooni, millele lisandub intress 20 % aastas. Hageja on tunnistanud võlga kostja ees 288 000 Rootsi krooni ulatuses. Vastavalt võlakirjale oli nimetatud võla tasumise tähtpäev 31.12.2000. Kuivõrd hageja ei ole kostjale seda raha tagastanud, on kostjal hageja vastu nõue, mis koosneb põhivõlast 240 000 Rootsi krooni, intressist 5,397 aasta eest (alates 24.01.2000 kuni 13.06.2005) summas 259 056 Rootsi krooni ja seadusjärgsest viivisest 71 448 Rootsi krooni sama ajavahemiku eest, kokku 570 504 Rootsi krooni, mis Eesti Panga 13.06.2005 ametliku valuutakursi kohaselt ümber arvutatuna moodustab 965 589 Eesti krooni. Lisaks on kostja tasunud hagejale 15.01.2000 240 000 Rootsi krooni ja 25.10.2000 430 000 Rootsi krooni. Nimetatud summadest 295 000 Eesti krooni on tasutud tegelike kohustuste täitmiseks (100 000 Eesti krooni on hüvitis AS A aktsiate eest ning 195 000 Eesti krooni AS A ja hageja vahelise laenulepingu järgne tagasimakse) ning ülejäänud summa on kostja tasunud hagejale ilma õigusliku aluseta. Seega leidis vastuhagi esitanud kostja, et tal on õigus hagejalt TsK §-le 477 tuginedes tagasi nõuda alusetult omandatud 507 319 Rootsi krooni, mis Eesti Panga 13.06.2005 valuutakursi kohaselt moodustab 858 647 Eesti krooni. Kokku palus kostja esitatud vastuhagis mõista hagejalt välja 1 824 236 Eesti krooni ning hagi rahuldamisel teha kostja nõude tasaarvestus hageja nõudega. Hageja vastuväited vastuhagile Hageja vaidles vastuhagile vastu ja jäi hagis esitatud seisukoha juurde, et 24.01.2000 võlakirjast tulenev kostja nõude suurus on 288 000 Rootsi krooni, sellest 240 000 Rootsi krooni põhivõlga ja 48 000 Rootsi krooni intressi. Intressimäär oli võlakirjas fikseeritud ühekordse muutumatu suurusena 20 % laenusummalt, sõltumata laenu tagastamise ajast. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige ka viivise arvestus vastuhagis. Kostja esitatud vastuhagi nõuet põhihagiga tasaarvestada ei saa, sest hageja on oma nõudes seda juba teinud. Vastuhagis alusetu rikastumise nõude alusena esitatud kviitungid 15.01.2000 summale 240 000 Rootsi krooni ja 25.10.2000 summale 430 000 Rootsi krooni ei tõenda võlasuhte olemasolu, vaid selle lõppemist. Nimetatud dokumendid kajastavad pooltevahelist võlasuhet aastatel 1997-1999 ning kinnitavad hageja poolt kostjale antud laenude tagasimaksmist kviitungi vastu. Seega on tegemist täidetud ja lõppenud võlasuhtega, millele tuginemine on alusetu. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Pärnu Maakohus tegi 17.04.2006 otsuse, millega jättis hagi täies ulatuses rahuldamata ja rahuldas vastuhagi osaliselt, mõistes B-G.Eilt A-O.M kasuks välja 965 589 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt kuulub hagis esitatud laenuvõla nõude lahendamisel kohaldamisele Eesti NSV tsiviilkoodeks (TsK). Vastavalt TsK § 272 lg-le 2 loetakse

3(13)

laenuleping sõlmituks raha üleandmise momendist ja TsK §-st 273 tulenevalt peab laenuleping olema kirjalik. Hageja kinnitas kohtule, et raha üleandmisel laenulepingut ei sõlmitud ja nõude aluseks oleva laenudokumendi koostamisel raha üle ei antud. Eeltoodu põhjal tegi maakohus järelduse, et poolte vahel puudus laenusuhe. Hageja ei ole oma nõuet tõendanud. Hageja ei nimetanud kohtule, kus ja millal ning millistel asjaoludel ja eesmärgil ning millise summa ta kostjale laenuks andis. Hageja osundas umbmääraselt ajavahemikule aastates ja paikkonnale ega toonud esile laenusumma suurust. Eeltoodust järeldas kohus, et hageja ei ole tõendanud raha üleandmist kostjale. Kuivõrd hageja viitas asjaolule, et oli raha laenamise perioodil kostjaga lähedastes suhetes (II kd tl 245) ja on teinud kostjale kingitusi ning abistanud rahaliselt, leidis maakohus, et hageja võis raha anda kingitusena, mistõttu antut ei vormistatud koheselt kirjaliku lepinguga ja hagejal ei olnud raha üleandmisel kavatsustki käsitleda kostjale antud vahendeid laenuna. Hageja väitel oli kostja laenudokumendi sõlmimise ajal 15.07.1995 Rootsi Kuningriigis x. Kostja poolt kohtule esitatud AS A 15.07.1995 üldkoosoleku protokollist nähtuvalt viibisid pooled nimetatud kuupäeval Eestis x. Antud dokumendile on kostja alla kirjutanud ilmselt dokumendil oleval kuupäeval, kuna teistsuguste asjaolude kohta tõendid puuduvad. Eesti Vabariigi Piirivalveametil puudub võimalus kontrollida kostja piiriületamist. Pooled ei ole esitanud Rootsi piirivalvest informatsiooni piiri ületamise kohta kostja poolt. Seega ei ole hageja kohtule tõendanud, et kostja viibis laenudokumendi sõlmimise ajal Rootsi Kuningriigis, ja pole teada, millal kostja laenudokumendi allkirjastas. Hageja esitatud laenudokument on koostatud rootsi keeles käsikirjaliselt ruudulisele paberile. Hageja väitis, et laenudokumenti on parandatud seetõttu, et see kulus rahakotis pooleks. Ilma eriteadmisteta on näha, et laenudokument on pooleks rebitud, mitte pooleks kulunud. Maakohtu hinnangul taheti rebimisega väljendada laenudokumendi kehtetust. Kuna ekspertiisiga on kindlaks tehtud, et laenudokumendile on alla kirjutanud kostja, siis käsitles kohus nimetatud dokumenti võlatunnistusena. Kuid käesolevas asjas ei kuulu kohaldamisele VÕS § 30 ja hagi ei saa seetõttu rahuldada. Seoses vastuhagiga märkis Pärnu Maakohus järgmist. Hageja on omaks võtnud 24.01.2000 võlatunnistuse kostjalt 240 000 Rootsi krooni laenamise kohta. Vastuhagi nõue 240 000 Rootsi krooni saamiseks kuulub rahuldamisele hageja omaksvõtule tuginedes ja kohtul ei ole vaja nõude rahuldamist põhjendada. Ekslik on hageja seisukoht, et võlatunnistuses kokkulepitud intress 20 % on ühekordne kindlaksmääratud summa. Oma vastuses osundab hageja pooltevahelises lepingus väljendatud seisukohale, et intress kuulub tasumisele laenu tagasimaksmisel ja intress on arvestatud aasta peale. Kuna laenu tähtaegselt tagasi ei makstud, siis kuulub intress tasumisele vastuhagi esitamise aja seisuga. Seetõttu nõustus kohus vastuhagi põhjendustega intressi arvutamisel ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 259 056 Rootsi krooni intressi. Samuti on põhjendatud viivise arvestus vastuhagis. Viivis tuleneb seadusest ja on arvestatud vastuhagi esitamise aja seisuga. Hageja ei ole esitanud taotlust viivise vähendamiseks. Seega kuulub hagejalt väljamõistmisele viivis summas 71 448 Rootsi krooni.

4(13)

Kogusummas rahuldas Pärnu Maakohus vastuhagi 570 504 Rootsi krooni ehk 965 589 Eesti krooni ulatuses vastavalt Eesti Panga 13.06.2005 valuutavahetuskursile. Vastuhagi nõude alusetult omandatu tagastamiseks jättis maakohus rahuldamata. Analüüsides nõuet tõendavat kviitungit (I kd tl 215), leidis kohus, et hageja tegutses [raha maksmisel] juriidiliste isikute AS A ja AS V nimel ja huvides. Kviitungitel osundatakse otseselt, et hageja on saanud kostjalt 240 000 Rootsi krooni ja 430 000 Rootsi krooni makse ja osamaksena V eest. AS A 15.07.1995 üldkoosoleku protokollist tuleneb, et pooled olid nimetatud juriidilise isiku kaasomanikud ja eksisteeris ka juriidiline isik AS V, millele oli suunatud käsitletud pooltevaheline toiming. Kostja omandas maksete kaudu osaluse nimetatud juriidilises isikus. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub tühistada Pärnu Maakohtu 17.04.2006 otsuse hagi rahuldamata jätmise ja vastuhagi osalise rahuldamise osas ning teha asjas uus otsus. Hageja palub jätta kohtukulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus ebaõigesti tuvastanud 15.07.1995 laenudokumendiga seotud asjaolud ja ebaõigesti kohaldanud tsiviilkoodeksi sätteid. Laenusuhte tekkimise seisukohalt on laenudokumendi hindamisel oluline, et kostja on omakäeliselt kinnitanud hagejalt 965 000 Rootsi krooni saamist aastatel 1993, 1994 ja 1995. Asjaolude tuvastamine, kus, millal, millistel asjaoludel ja eesmärgil hageja kostjale raha laenas, ei ole laenusuhte tekkimise seisukohalt relevantne. Raha üleandmise asjaolude kohta andis hageja 01.02.2006 kohtuistungil seletuse. Samas ei pidanud TsK § 276 lg-st 1 tulenevalt raha üleandmist tõendama hageja, vaid kostja, kes tugines laenulepingu rahatusele. Kohtu järeldus, et raha üleandmine ei ole tõendatud, ei põhine tõenditel. Kostja allkirja ehtsus laenulepingul on tõendatud eksperdiarvamusega ja samas dokumendis on kostja kinnitanud raha kättesaamist. Vastupidise tõendamise koormus lasus kostjal. Maakohus väljus hagi piiridest ja rikkus TsMS § 5 lg 1 järeldusega, et hageja esitatud laenudokument võib tõendada pooltevahelist kinkesuhet, kuna kumbki pool sellisele asjaolule menetluses ei tuginenud. Nimetatud järelduse põhjendamiseks kajastas kohus ebaõigesti dokumentaalsete tõendite sisu, väites, et 15.07.1995 laenudokumendis on öeldud, et kostja „on saanud“ raha, kuigi dokumendi originaalis ja tõlkes esineb sõnastus „on laenanud“. Pealegi oli kinkeleping tsiviilkoodeksi järgi reaalne leping, mis on vastuolus kohtu varasema tuvastusega, et raha ei ole üle antud. Maakohus tuvastas samuti ebaõigesti 15.07.1995 laenudokumendi terviklikkuse kaoga seotud asjaolud ja tegi sellest eksliku järelduse dokumendi kehtetuse kohta. Hageja ei ole väitnud, et dokument oleks rahakoti vahel pooleks kulunud, ning kumbki menetluspool ei ole tuginenud asjaolule, et dokument oleks tahtlikult pooleks rebitud (hävitatud). 01.02.2006 kohtuistungil seletas hageja, et ta hoidis laenudokumenti rahakoti vahel ning tõmbas selle kogemata katki, pidades seda vanaks kulunud paberiks. Apellant nõustub iseenesest esimese astme kohtu järeldusega, et kostja on tunnistanud laenuvõlga hageja ees, kuid asjaolu tuvastamine, et 15.07.1995

5(13)

allakirjutatud dokumendi puhul on tegemist võlatunnistusega, ei oma õiguslikku tähendust, kuna võlatunnistuse õiguslik regulatsioon hakkas kehtima 01.07.2002 võlaõigusseaduse jõustumisega. See muudab ka kohtuotsuse õiguslikult vastuoluliseks, mis ei ole menetlusnormide järgi lubatav. Asjaolu, et kostja on võlga tunnistanud, ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Kohtu järeldus, et pooled viibisid laenudokumendi allakirjutamise ajal Eestis x, ei põhine esitatud tõenditel. Tõendeid tuleb hinnata kogumis. Hageja vaidles vastu AS A 15.07.1995 üldkoosoleku protokolli tõendina aluseks võtmisele, kuna sellel on ainult kostja allkiri ning see tähendaks kostja enese koostatud dokumendiga kostjaga seotud asjaolude tõendamist. 15.07.1995 laenudokumendile on Rootsis x alla kirjutanud mõlemad pooled. Apellant leiab, et dokumendi allakirjutamise koht ei muuda kehtetuks sellest tulenevat nõuet. Apellandi arvates rahuldas kohus kostja vastuhagi alusetult, kuna 24.01.2000 võlatunnistuse alusel kostjal saadaoleva võla oli hageja hagihinnaga juba tasaarvestanud enda poolt omaksvõetud ulatuses 288 000 Rootsi krooni, sellest põhivõlg 240 000 Rootsi krooni ja intress 48 000 Rootsi krooni. Sellest tulenevalt puudus hagejal hagi esitamisel võlakohustus kostja ees. Apellant ei nõustu kohtu intressiarvestusega ning jääb seisukoha juurde, et intress 20 % on võlatunnistuses antud tähtajaga 2000. aasta lõpuni ning intressi arvestamine ei jätku pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Kohtu tõlgendus selles osas on ebaõige ega põhine seadusel. Intressi oli poolte vahel kokku lepitud arvutada vaid laenuperioodi eest ning ka intressivõlg on tasaarvestatud. Kuivõrd maakohus ei ole kaevatavas otsuses märkinud kohaldatud seadusi, siis on otsus vastuolus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetega. Samuti on kohus rikkunud tõendamise korda ja tõendite hindamise nõudeid (TsMS § 230 lg 1 ja § 232). Vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada Pärnu Maakohtu 17.04.2006 otsuse hagi rahuldamata jätmise põhjenduste ning vastuhagi osalise rahuldamata jätmise osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega muuta maakohtu otsuse põhjendusi hagi rahuldamata jätmise osas ning rahuldada vastuhagi täies ulatuses, mõistes B-G.Eilt A-O.M kasuks täiendavalt välja 858 647 krooni. Juhul kui B-G.Ei hagi rahuldatakse, palub kostja tasaarvestada poolte vastastikused nõuded ning mõista hagejalt kostja kasuks välja tasaarvestuse järgne B. G. Ei võlgnevus A. O. M ees. Kostja palub hagejalt välja mõista enda menetluskulud esimese astme kohtu menetluses summas 259 113 krooni ja apellatsioonimenetluse kulud ning jätta hageja menetluskulud tema enda kanda. Samuti palub kostja tagastada eksperditasu ettemaksuna kohtu deposiitarvele kantud summa jääk 3 380 krooni. Kostja palub menetlusliku taotlusena ringkonnakohtul määrata kolm ekspertiisi ning põhjendab seda menetlusõiguse normide rikkumisega esimese astme kohtu poolt. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus hagi õigesti rahuldamata jätnud, kuid rikkunud sealjuures oluliselt menetlusõiguse norme, mistõttu tuleb kohtuotsuse põhjendusi selles osas muuta. Maakohus on ebaõigesti

6(13)

tuvastanud, et 15.07.1995 võlatunnistusele on alla kirjutanud kostja. Asjas viidi sellel dokumendil oleva kostja allkirja ehtsuse suhtes läbi kaks käekirjaekspertiisi (Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse 23.07.2004 ekspertiisiakt nr DK-0292-04/5806 ja 09.03.2005 ekspertiisiakt nr DK-0095-05/1252), mis andsid erineva tulemuse. Kostja väited kordusekspertiisi tulemuste ebausaldusväärsuse kohta jättis maakohus põhjendusi esitamata tähelepanuta ja tugines kaevatavas otsuses ainult hilisemale ekspertiisiaktile, jättes 23.07.2004 ekspertiisiakti tõendite hulgast välja. Maakohus jättis rahuldamata kostja taotlused uute, sealhulgas teist liiki ekspertiiside läbiviimiseks ja jättis tähelepanuta kostja vande all antud seletuse, et tema ei ole sellise sisuga võlatunnistusele kunagi alla kirjutanud. Eeltooduga rikkus kohus TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 nõudeid. Kuna ekspertiisitaotluste rahuldamata jätmine oli kostja arvates põhjendamatu ja vastuolus TsMS § 91 lg-ga 1, §-ga 92 ja § 129 lg-ga 1, siis palub vastuapellatsioonkaebuse esitaja apellatsioonikohtul määrata 1) käekirja kordusekspertiis, tuvastamaks, kas 15.07.1995 võlatunnistusele on kostja omakäeliselt alla kirjutanud või mitte; 2) ajaekspertiis, tuvastamaks, kas 15.07.1995 võlatunnistusele on tekstiosa ja allkirjad kantud samal ajal või mitte; 3) ajaekspertiis, tuvastamaks 15.07.1995 võlatunnistuse paberi vanus. Kostja palub määrata eksperdid Rootsi Kuningriigi riiklikust ekspertiisiasutusest vastavalt Euroopa Liidu Nõukogu määrusele nr 1206/2001 liikmesriikide kohtute vahelise koostöö kohta tõendite kogumisel tsiviil- ja kaubandusasjades, kuna Eestis ajaekspertiise ei tehta. Vastuapellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata tema vastuhagi 2000. aastal allakirjutatud kviitungitega seotud nõude osas. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja on kviitungitel nimetatud kuupäevadel ja summades kostjalt raha saanud. Kostja on vastuhagis põhjendanud, et sellest 507 319 Rootsi krooni (858 647 Eesti krooni) sai hageja õigusliku aluseta. Hageja väited selle kohta, nagu oleks kostja raha maksmisega tagastanud temale varem antud laenu, on vastuolulised ja tõendamata. Kostja on vande all antud seletuses eitanud hagejalt laenu saamist. Tunnistaja M. E ütlustega ei saa laenu andmist tõendatuks lugeda, kuna TsK § 273 kohaselt pidi laenuleping olema sõlmitud kirjalikus vormis. Tulenevalt TsK § 276 lg-st 2 ja TsMS § 238 lg-st 2 ei saa laenu andmist seega tunnistaja ütlustega tõendada. Kuna B. G. E ei ole tõendanud, et A. M maksis temale raha mingi kohustuse täitmiseks ehk õiguslikul alusel, on hageja kostja arvel alusetult rikastunud. Vastuhagi rahuldamata jätmise põhjendused on kaevatavas otsuses ebaselged ega vasta TsMS § 436 lg 1 nõuetele. Otsusest ei nähtu, millest tulenevalt jõudis kohus järeldusele, et kõnealused kviitungid kajastavad tehingut AS V aktsiatega. Kumbki pool sellist väidet esitanud ei ole, mistõttu on tegemist tsiviilkohtumenetluse dispositiivsuse printsiibi rikkumisega (TsMS § 5 lg 1 ja 2, § 436 lg 4). Ka on kohus jätnud käsitlemata poolte väited nimetatud kviitungite kohta, millega rikkus kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet.

Vastuväited vastuapellatsioonkaebusele Hageja vaidleb kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu ja leiab, et vastuhagi rahuldamata jätmine Pärnu Maakohtu 17.04.2006 otsusega oli õige ning vastuapellatsioonkaebus tuleb tervikuna rahuldamata jätta. Seoses 15.07.1995 laenudokumendil kostja allkirja ehtsuse tõendatusega palub hageja ringkonnakohut jätta rahuldamata kostja taotlus uute ekspertiiside määramiseks. Hageja nõustub

7(13)

vastuapellatsioonkaebuse esitajaga selles, et vastuhagi rahuldamata jätmise põhjendusi tuleks kaevatavas otsuses muuta. Maakohus jättis analüüsimata hageja väited 15.01.2000 ja 25.10.2000 kviitungitega laenu tagasimaksmise kohta hagejale ning tunnistaja M. E sellekohased ütlused, kes ise laenu tagasimaksmist pealt nägi. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, ära kuulanud menetlusosalised, ning tutvunud toimikus olevate materjalidega, leiab, et otsus kuulub tühistamisele materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ning menetlusõigusnormide rikkumise tõttu tõendite hindamisel alljärgnevatel põhjendustel. Esmalt analüüsib kolleegium maakohtu otsust B- G. E hagiavalduse osas. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et vaidluse lahendamisel võla olemasolu üle tuli kohaldada 15.07.1995 kehtinud tsiviilkoodeksi sätteid. Hageja taotles kostjalt võla väljamõistmist, tuginedes 15.07.1995 võlakirjale. Kostja vaidles nõudele vastu põhjendusel, et ta ei ole laenudokumendis märgitud raha saanud ega esitatud tõendile alla kirjutanud ning väidetaval laenudokumendi koostamise ajal 15.07.1995 ei saanud viibida Rootsis x, kuivõrd oli sel ajal hoopis Eestis. Kuivõrd kostja vaidlustas laenudokumendil oleva allkirja ehtsust, siis tuli tuvastada, kas nõude aluseks olev laenudokument on alla kirjutatud kostja poolt või mitte. Laenudokumendi vaidlustamisel selle rahatuse motiivil, lasus kostjal kehtinud TsK § 276 lg 1 alusel tõendamiskoormus oma vastuväidete tõendamiseks. Maakohus asus seisukohale, et 15.07.1995 laenudokumendile on alla kirjutanud kostja ning see on kindlaks tehtud käekirjaekspertiisiga. Kostja vastuväidete kohaselt antud kohtu seisukoht on ebatäpne ning otsusest ei ilmne, millist ekspertiisakti on kohus arvesse võtnud. Kolleegium nõustub A-O. M vastuväitega, et kohus ei ole oma seisukoha põhjendamiseks hinnanud esitatud tõendeid TsMS § 438 nõuete kohaselt, kuid antud puudust on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Toimikust ilmneb, et kostjal esines kahtlus allkirja ehtsuses 15.07.1995 laenudokumendil, mistõttu oli kohtu poolt määratud käekirjaekspertiis. Ekspertiisi teostasid Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse eksperdid H. R ja G. R. Ekspertiisiaktis nr D-0292-04/5806 23.07.2004 andsid eksperdid arvamuse, et ei ole võimalik öelda, kas 15.07.1995 laenudokumendile on alla kirjutanud A-O.M, kuna dokument on esitatud koopiana. Samas ekspertiisiuuringu põhjendavas osas oli toodud: “Eespool märgitud kokkulangevad tunnused viitavad sellele, et vaidlustatud allkiri“ A. M“ võib olla kirjutatud A-O.M poolt, kuid kuna dokument on esitatud koopiana, ei ole arvamuse andmine võimalik.“/I kd. t.lk. 80/. Seega antud ekspertiisiaktis ei välistanud eksperdid kostja allkirja ehtsust, kuid arvamuse andmist takistas originaaldokumendi puudumine. Antud puudused olid kõrvaldatud järgneva käekirjaekspertiisi tegemise ajaks. Maakohus määras 23.02.2005 uue käekirjaekspertiisi, mille teostasid samad eksperdid juba originaaldokumendi alusel ning ekspertiisiaktis nr DK-0095-05/1252 09.03.2005 jõudsid eksperdid arvamusele, et 15.07.1995 laenudokument on allkirjastatud A-O.M poolt/I kd. t.lk.168-169/. Kolleegium ei tuvastanud ekspertiisiaktides vastuolu ning peab ekspertiisiaktis nr DK-0095-05/1252 antud arvamust kostja allkirja ehtsuse osas usaldusväärseks,

8(13)

mistõttu puudub alus korduva ekspertiisi määramiseks. Samuti asub kolleegium seisukohale, et A-O.M taotlus 15.07.1995 laenudokumendi osas ajaekspertiisi määramiseks Rootsis asuva ekspertiisiasutuse poolt ei kuulu rahuldamisele. Kolleegium ei tuvastanud esitatud taotluses sellist vajadust ega õiguslikku põhjendust, mis annaks alust laenulepingu koostamise aja osas ekspertiisi määramiseks teises riigis Euroopa Liidu Nõukogu määruse nr 1206/2001 liikmesriikide kohtute vahelise koostöö kohta tõendite kogumisel tsiviil- ja kaubandusasjades alusel. Kostja vastuväidete kohaselt ei saanud ta viibida 15.07.1995 Rootsis, kuivõrd oli sel ajal Eestis, mida tõendavat AS A üldkoosoleku protokoll/ I kd.t.lk.155/. Nimetatud dokumentaalsest tõendist ilmneb, et protokollile on alla kirjutanud ainult A.M, koosolekul viibinud isikute registreerimislehte ei ole kohtule esitatud. Nimetatud üldkoosoleku protokolli kohaselt võttis sellest osa ka hageja, kes antud asjaolu eitab. Kolleegium leiab, et 10.12.1998 mitterahalise sissemakse ülekandmise lepingus olev märge 15.07.1995 aktsiaseltsi üldkoosoleku toimumise kohta /I kd. t.lk. 196-198/, ei ole piisav tõend selleks, et lugeda hageja mitteviibimist Rootsis 15.07.1995 tõendatuks. Vastavalt 10.12.1998 lepingule on mõlema lepingupoole esindajaks kostja, seega ei ilmne ka antud tõendist, et hageja kinnitas 15.07.1995 üldkoosoleku toimumist. 15.07.1995 äriühingu üldkoosoleku protokollist ei ilmne selle toimumise kellaaega. Seega toimikus puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et kostja ei saanud 15.07.1995 Rootsis viibida. Kolleegium nõustub apellandi väitega, et maakohtu seisukoht on ekslik, et laenudokumendi rebimisega väljendati laenudokumendi kehtetust. Tõepoolest ekspertiisiaktist DK-0095-05/1252 ilmneb, et laenudokument oli keskelt kaheks rebitud ning kleepribaga ühendatud, kuid hageja põhjendas 01.02.2006 kohtuistungil, et laenudokument oli pikka aega rahakotis, oli kulunud ning rahakotist välja võttes läks pooleks / II kd. t.lk 246/. Asjaolu, et laenudokument oli katki, ei tähenda veel selle kehtetust. Laenudokumendi originaaltekst oli laenuandja käes. Vaidlus puudub selle üle, et laenudokumendil olevat summat ei ole kostja hagejale maksnud. Seega vaidlusalusel laenudokumendil olev allkiri kuulus kostjale ning selle tõendi kohaselt olid poolte vahel laenusuhted. Antud tsiviilasjas on kostja esitanud vastuväitena laenudokumendi rahatuse. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud raha üleandmist kostjale ega selle eesmärki. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et TsK § 276 lg 1 järgi peab rahatust tõendama kostja. Sellele on juhtinud tähelepanu ka Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.12.2001 tsiviilasjas nr 3-2-1-150-01. Kostja vastuväidete kohaselt hagejal olid majanduslikud raskused ning tal ei olnud võimalik laenudokumendis olevat summat välja anda. Toimikust ilmneb, et hageja esitas maksevõimet tõendavad tõendid, millest ilmneb, et ta tegutses reas äriühingutes. Hageja tuludeklaratsioonide kohta esitatud andmed näitavad aastatel 1993, 1994, 1995 tulu omamist / II kd. t.lk. 125-225/. Lisaks sellele

9(13)

võisid hagejal olla ka varasemast ajast säästud. Toimikus olevad dokumentaalsed tõendid ei kinnita kostja vastuväidet hageja maksevõimetusest. A.O. M vastuväide hageja karistamise kohta kriminaalkorras on tõendatud, kuid see ei ole aluseks hageja poolt esitatud tõendite ebausaldusväärseks tunnistamiseks. Maakohtul tuli hinnang anda poolte õigussuhtele, kostja äritegevuse seaduslikkus ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Tsiviilkohtumenetluse üheks oluliseks põhimõtteks on võistlevus, mis paneb pooltele kohustuseks tõendada oma väiteid ja vastuväiteid. Kolleegium leiab, et kostja ei suutnud hageja väiteid ümber lükata. Kolleegium nõustub apellandi väitega, et otsuses olev seisukoht selle kohta, et kuivõrd pooltel olid lähedased suhted, siis võis hageja raha anda ka kingitusena, ei ole asjakohane ning sellele ei ole kumbki pool ka tuginenud. Apellandi väidetel otsus on vastuoluline. Kui kohus asus seisukohale, et laenulepingul olev allkiri kuulub kostjale ning tegemist oli võlatunnistusega, siis tulnuks hagi rahuldada. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga. Õige on, et 15.07.1995 laenudokumendi osas ei saa kohaldada võlaõigusseaduse sätteid, kuid kohus jättis tähelepanuta asjaolu, et ka tsiviilkoodeksi kehtivuse ajal oli võimalik TsK § 272 lg 3 järgi varemsaadud laenude osas vormistada võlakirja. Seega asjaolu, et 15.07.1995 ei toimunud raha reaalset üleandmist, ei oma õiguslikku tähendust. Kostja kinnitas oma allkirjaga, et ta sai laenuks aastatel 1993, 1994, 1995 965 000/ raha vääring märkimata/. Seega tegemist oli poolte vahel laenusuhtega ning TsK § 272 lg 1 alusel oli kostja kohustatud laenu tagastama. Kuivõrd laenulepingus ei ole märgitud laenu tagastamise tähtaega, siis kehtinud TsK § 177 lg 1 kohaselt ning ka VÕS § 82 lg 3 järgi on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist, andes selle täitmiseks tähtaja. Poolte vahel tekkis vaidlus ka selle üle, millise riigi raha on laenulepingu järgi kostja saanud, kuivõrd laenudokumendil puudub vastav märge. Kuna kostja eitab üldse raha saamist ning allkirja andmist laenudokumendile, siis tuleb lisaks hageja väidetele võtta arvesse ka poolte vahel väljakujunenud tava, millise riigi rahas toimusid pooltevahelised arveldused. A-O.M esitas vastuhagi kostja vastu tulenevalt 24.01.2000 võlakirjast/I kd. t.lk.22/ ning sellel tõendil on märgitud võlasummaks 240 000 krooni. Kumbki pool ei ole esitanud vastuväited selle kohta, et tegemist ei olnud Rootsi kroonidega. Vastuhagile lisatud 25.10.2000 ja 15.01.2000 kviitungitest ilmneb, et pooltevaheline arveldus käis Rootsi kroonides/ I kd. lk. 256/. Seega peab kolleegium usaldusväärseks hageja väidet, et 15.07.1995 laenudokumendil on võla suuruseks 965 000 Rootsi krooni/ SEK/. Hageja teatas kostjale tasaarvestuse tegemisest ning hagis teostas tasaarvestust oma võla osas kostjale tulenevalt 24.01.2000 võlakirjast 240 000 SEK, millele lisandusid intressid 20% võlasummalt. Seega tasaarvestuse tulemusena vähendas hageja oma nõuet kostja vastu ning palus välja mõista 1 160 310, 30 krooni, lähtudes põhivõlast 677 000 SEK, so. 965 000 SEK – 288 000 SEK. 14.02.2004 hageja suurendas nõuet viiviste osas ning palus välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 järgi osaliselt 39 689,70 krooni. Selle viivise nõude juurde jäi hageja ka viimasel kohtuistungil. Viivis on arvestatud arvates 06.01.2004.

10(13)

Kolleegium leiab, et kuivõrd võlg muutus sissenõutavaks pärast 01.juulit 2002, siis on hageja viivisearvestus VÕS § 113 lg 1 järgi põhjendatud ning selle arvestuse osas puudub ka vaidlus. Arvestades eeltoodut, oli hageja nõue põhjendatud ning kuulub rahuldamisele 1 200 000 krooni osas. Kolleegium leiab, et hageja nõudes on võimalik apellatsioonimenetluses teha uus otsus eeltoodud põhjendustel. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus maakohtu otsust A-O. M vastuhagi osas. 1.15.06.2005 esitas A.M vastuhagi B.G. E vastu 1 824 236 krooni nõudes, mis koosnes järgnevatest nõuetest: 1.24.01.2004 võlatunnistuse järgi 240 000 Rootsi kroonist, mille tagastamise tähtaeg oli 2000.aasta ning intressiks oli 20%, mis moodustab 259 056 SEK ja viivised on kokku 71 448 SEK. Seega kokku 570 504 SEK-i ehk 965 589 EEK-i. 2.15.01.2000 andis A.M B- G. E 240 000 SEK ja 25.10.2000- 430 000 SEK. Hageja väidetel tegelike kohustuste täitmiseks tasuti osaliselt 295 000 Eesti krooni, ülejäänu jäi alusetult kostja kätte. Hageja taotles kostjalt alusetult saadu tagastamist summas 858 647 krooni. Maakohus rahuldas 24.01.2004 võlatunnistusest tuleneva nõude täies ulatuses ning jättis ülejäänud nõuded rahuldamata. Kolleegium leiab, et vastuhagi kuulub osalisele rahuldamisele viiviste nõudes, tulenevalt 24.01.2004 võlatunnistusest, ülejäänud nõuete osas tuleb vastuhagi jätta rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. 24.10.2000 võlakirja tõlkest võib aru saada, et B-G.E annab A. Mle laenuks 240 000 krooni/ I kd. lk.22/. Pooltel puudub vaidlus selle üle, et tegelikult oli olukord vastupidine ning laenajaks oli B. G. E. Seetõttu kolleegium hindab dokumentaalset tõendit poolte endi tõlgenduse kohaselt. Võlakirjas leppisid pooled kokku, et laenuintressi määraks on 20%, mis kuulub tasumisele laenusumma tagastamisel. Arvestades eeltoodut moodustab 20% intressi 240 000 kroonilt 48 000 SEK, mitte aga 259 056 SEK nagu on ekslikult toodud vastuhagis ja millega nõustus maakohus. Ekslik on ka viiviste arvestus. Kuna laen tuli tagastada enne 1.juulit 2002, siis tuleb laenulepingu täitmisega seonduvat hinnata võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-de 2 ja 11 ning 12 lg 2 järgi enne 1.juulit 2002 kehtinud sätete järgi. Kuivõrd poolte vahel puudus kokkulepe viivise suuruse osas, siis oli enne 1.juulit 2002 tekkinud võla tasumisega viivitamisel viivise suuruseks TsK § 231 lg 1 järgi 3% aastas ning see kehtib ka viivituse korral pärast 1.juulit 2002. Sellisele seisukohale asus Riigikohtu tsiviilkolleegium 29. jaanuari 2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06. Kostja on viivituses 240 000 SEK / 406 208,80 EEK-i/ tasumisega arvates 1.jaanuarist 2001. Nii tsiviilkoodeksi § 234 kui ka võlaõigusseaduse § 197 lg 1 andis poolele õiguse vastastikuste rahaliste kohustuste olemasolu korral tasaarvestada oma nõude teise poole nõudega ning selleks piisas ühe poole avaldusest. Sel juhul kohustus lõpeb. B. G. E teatas kostjale tasaarvestuse tegemisest 288 000 SEK-i osas notari kaudu

11(13)

Kohtukulude jaotamine Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 mõtte kohaselt enne 1.jaanuari 2006 alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Nii kehtinud kui kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt kohtukulud kannab see pool, kes kaotab protsessi.

12(13)

Hageja B.G.Ei hagi kuulub rahuldamisele 1 200 000 krooni osas, mistõttu taotlus kohtukulude väljamõistmiseks on põhjendatud alljärgnevas ulatuses. Hageja taotles maakohtus kohtukulude väljamõistmist järgnevalt: 1.riigilõiv 52 000 krooni, 2.õigusabikulu 90 860 krooni, 3.tõlkekulud 18039,74 krooni, 4.apostillid 6500 krooni,

Kai Kullerkupp

Mare Merimaa

Malle Seppik

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.