Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

2-06-28323

Hageja ja kostja leppisid kokku, et kostja tasub kasutatud mobiilsideteenuste eest hageja arveldusarvele esitatud koondarvel näidatud maksetähtajaks. Kostja ei ole tasunud hageja esitatud arveid ning sellest tulenevalt võlgneb hagejale 2 434,06 krooni. Kostja on nimetatud summa ulatuses kasutanud hageja poolt pakutud mobiilsideteenust selle eest tasumata ning rikkunud sellise käitumisega kostja ja hageja vahel sõlmitud liitumislepingu tingimusi. Hageja ja kostja vahel sõlmitud liitumislepingute lahutamatuks osaks on teenuste kasutamise üldtingimused. Liitumislepingut sõlmides kinnitas kostja, et on tutvunud ja nõustub hageja teenuste kasutamise üldtingimustega. Üldtingimuste p 3.2.2 kohaselt kohustus kostja õigeaegselt arveid tasuma. Arvete maksetähtaeg on 14 kalendripäeva, kui arvele ei ole märgitud pikemat tähtaega (p 5.4.). Arved loetakse kättesaaduks, kui need on saadetud kostja näidatud aadressile (p 3.4.). Hageja võib nõuda kostjalt võlgnevuse sissenõudmisega kaasnenud kulutuste hüvitamist (p 4.1.13). Üldtingimuste p 5.13 näeb ette, et hageja võib nõuda kostjalt viivist 0,15% päevas. Võlgnevuse arvutamisel on hageja lähtunud järgmisest valemist – võlgnevus x 0,15% x viivitatud päevade arv. Tasumata on kostja jätnud 2 434,06 krooni ja viivitusperiood on 01.01.2005.a-15.09.2006.a. Hageja nõuab kostjalt viiviste tasumist summas 2 ́303,15 krooni. Kostja vastuväited Kostja tunnistab hagi põhinõude s.o 2 434,06 krooni osas, kuid viivistenõudele vaidleb vastu. Kostja leiab, et hageja ei ole lähtunud hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning ei ole pidanud silmas Eesti Vabariigi kohtupraktikat ja TsMS § 133 lõikes 2 sätestatut. Kostja palub viiviseid vähendada 500 kroonini. Kohtuotsuse õiguslik põhjendus Kohus, tutvunud esile toodud asjaoludega ja uurinud esitatud tõendeid, hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on oaliselt põhjendatud ja kuulub osalisele rahuldamisele. Materiaalõiguslikuks aluseks hagi rahuldamisel on võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1, mis sätestab kohustuse täitmise vastavalt lepingule või seadusele ja sama seaduse § 108 lg 1, mis sätestab võlausaldaja õiguse nõuda võlgnikult raha maksmise kohustuse täitmist kui võlgnik seda rikub. Põhivõlgnevuse osas on kostja hagi omaks võtnud ning võlgnevuse 2 434,06 krooni väljamõistmisele vastu ei vaidle. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS-i §-s 94 (s.o poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga 1.jaanuar ja 1.juulit) sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga ei ole ette nähtud kõrgem intressimäär, kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Üldtingimuste p-ga 5.13 loeb kohus tõendatuks, et pooled on leppinud kokku viivise tasumises 0,15% päevas võlgnevuselt. Kostja omaksvõtuga loeb kohus tõendatuks, et kostja võlgnevus 15.09.2006.a oli 2 434,06 krooni. VÕS § 113 lõikest 8 tulenevalt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Vastavalt VÕS § 162 lõikele 1 kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. 2 (3)

2-06-28323

Põhivõlgnevus on 2 434,06 krooni ja kokkuleppeline viivis 0,15% päevas võlgnetavalt summalt. Viivis päevas on seega 3,65 krooni (2 434,06 x 0,15 %). TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited ja vastuväited. Viivis on leppetrahv eelkõige rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest, mida arvestatakse protsendina põhivõlalt (intressina). Vaidluse all ei ole, et kostja oma maksekohustust rikkus ja selle eest oli teenuste kasutamise üldtingimustes (t.l 17) ette nähtud viivise arvestamine 0,15% päevas (lepingu p 5.12). Ka ei ole kostja väitnud, et ta ei saanud kohustust täita (VÕS § 113 lg 4). Seega on viivisenõude üldised eeldused täidetud ega ole vaidluse all. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Viivise eesmärgiks on lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Eesti Vabariigi kohtupraktikast tulenevalt ei ole üldjuhul põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse (VÕS § 113 lg 1). Kohus leiab, et kuna kostja ei ole tõendanud, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Kuna viivise vähendamist taotles kohtult kostja, on nimelt tema kohustus TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Kostja on leidnud, et viivis ei tohiks olla suurem kui 500 krooni, kuid ei ole tõendanud, et hageja kantud kahju on väiksem, kui viivisega nõutud summa. Arvestades asjaolu, et hageja on nõudnud kostjalt viivise väljamõistmist summas 2 303,15, mis on väiksem kui põhinõue, on hageja nõue ka viivise 2 303,15 krooni osas põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb hagimenetluse kulud: riigilõiv ja hageja õigusabikulu jätta kostja kanda. Mai Grauberg kohtunik

3 (3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.