Xxxxhagi xxxxOÜ vastu 292 602.16 euro ja viivise nõudes
Menetlusosalised ja nende
hageja Xxxx(xxxx); hageja esindaja advokaat Kaarel Berg (Advokaadibüroo Eversheds Ots & Co, e-post: [email protected]); kostja xxxx(endised ärinimed OÜ xxxx ja xxxx OÜ, registrikood xxxx, asukoht xxxx); kostja lepinguline esindaja Raul Talts (advokaadibüroo Talts & Partnerid, e-post [email protected]).
esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta hagi rahuldamata.
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja kanda.
Edasikaebamise kord Harju Maakohtu otsuse peale on pooltel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
I Hageja nõue
2-15-19630
1.Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja olnud pikaajalises müügilepingulises suhtes, mille alusel hageja tarnis kostjale kaupu. Hagejal ei ole säilinud poolte vahel sõlmitud kirjalikku lepingut. Samuti ei ole hageja teadlik, kas kirjalik leping üldse sõlmiti, mis iseenesest ei tähenda õigussuhte puudumist, kuna tehing võis olla vormivaba. Hageja on tarninud kostjale kaupu ja esitanud nende eest arveid, kuid kostja on arved ainult osaliselt tasunud. Kostja on osaliselt tunnistanud võlgnevuse olemasolu. Hageja leiab, et kirjeldatud asjaoludest nähtub, et poolte vahel oli sõlmitud müügileping, mille kohaselt tarnis hageja müüjana kostjale kaupu ja viimane oli ostjana kohustatud nende eest rahas tasuma. Kostja rahas tasumise kohustust täielikult ei täitnud, vaid tasus kaupade eest vaid osaliselt. Viimased kauba tellimused, mis kostja poolt hagejale esitati, toimusid 2009. a. Nende tarnitud kaupade alusel esitas hageja kostjale 7 arvet, millest kostjal on tasumata 4 arvet: arved nr CPGVF090323, CPGVF090419, CPGCVF090418 ja CPGVF090426. Esialgses hagiavalduses esitas hageja ekslikult nõude suuruse. Õigeks tuleb lugeda, et hageja palub kostjalt välja mõista põhinõude suuruses 222 397.30 USD ehk 204 277.85 eurot. Kostja esitas 21.08.2012 hagejale e-kirja, milles kinnitas, et 31.03.2012 seisuga oli tasumata arvete summa 151 327.79 eurot. Hageja esitas 18.12.2015 kostjale nõudekirja võlgnevuse tasumiseks, millele samal päeval saadetud vastuses teatas kostja, et ei tunnista võlgnevust. Hageja on seisukohal, et poolte vaheline õigussuhe kvalifitseerub müügilepinguks VÕS § 208 lg 1 mõttes. Hageja on seisukohal, et kohaldamisele kuulub VÕS § 94 tulenev viivisemäär ja seetõttu on hagejal lisaks põhinõudele kostja vastu sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 111 330.30 eurot. Samuti soovib hageja kostjalt viivise, mis ei ole veel sissenõuetavaks muutunud, väljamõistmist kuni põhinõude täitmiseni, arvestusega 8,05% aastas. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt välja mõista põhinõudena 204 277.85 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 111 330.30 eurot ja viivis kuni põhinõude täitmiseni arvestusega 8,05% aastas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja leiab vastuseks kostja seisukohale CISG-i kohaldamise kohta, et CISG-i II osas sätestatud lepingu sõlmimise regulatsioon on sarnane VÕS §-s 9 sätestatud regulatsiooniga. Mõlema õigusakti järgi on lepingu sõlmimise peamiseks eelduseks ofert ja aktsept, nagu kostja on välja toonud. Samuti on CISG ülejäänud osas sarnane VÕS-i sätetega müügilepingut reguleerivas osas. Sarnaselt VÕS-i regulatsioonile on ka CISG-i järgi müüja peamiseks kohustuseks kauba üleandmine või tarnimine ning ostja peamiseks kohustuseks on kauba hinna tasumine ja kauba vastuvõtmine. Juhul, kui ostja ei täida enda kohustust kauba eest tasuda, on müüjal mh õigus nõuda tasumiskohustuse täitmist. Seetõttu leiab hageja, et CISG-i kohaldamine ei mõjuta hageja õigust nõuda kostjalt tasumiskohustuse täitmist. Hageja leiab, et kostja väide selle kohta, et hageja lepingupartneriks ei olnud mitte kostja Eesti Vabariigis registreeritud äriühing, vaid Ukrainas registreeritud samanimeline ettevõte Xxxx. Hageja järeldab kostja vastusest, et kostja ei vaidle vastu asjaolule, et hageja tarnis kaupu, kuid leiab, et hageja müügilepinguliseks partneriks ei ole kostja, vaid Ukraina äriühing, kes müüs kaupu kostjale edasi. Hageja ei nõustu selle arvamusega, sest kostja ei ole esitanud ühtegi sellekohast tõendit, et hageja ja Ukraina ettevõtte Xxxx vahel oleks
lepinguline suhe. Hageja kinnitab, et pole esitanud ühtegi arvet Ukraina ettevõttele Xxxx, kuna tal ei ole selle ettevõttega ühtegi müügilepingulist suhet. Hageja leiab, et kuna kostja möönab, et ta tasus ise kaupade eest, mitte ei tasunud Ukraina ettevõte ja kuna hageja esitas arved kostjale, siis tasus kostja nende eest osaliselt ning kuna Ukraina ettevõte Xxxx ei ole arveid saanud ega ka kaupade eest tasunud, siis põhjendab see hageja väidet, et müügilepinguline suhe oli hageja ja kostja vahel. Hageja leiab, et tema nõue ei ole aegunud olenemata sellest, kas kohaldamisele kuuluvad VÕS-i või CISG sätted.
II Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu, kuna nõue on põhjendamatu. Kostja vastuse kohaselt esitas hageja kostjale 18.12.2015 nõude ja pankrotihoiatuse. Esitatud nõudes märkis hageja, et kostja on jätnud tasumata võlgnevuse summas 217 957.88 USA dollarit, mis põhineb arvetel: CPGVF090323, CPGVF090419, CPGVF090420, CPGVFCN09020, CPGVF090425, CPGVF090418 ja CPGVF090426. Kostja juhatuse liige vastas samal päeval hagejale e-kirjaga, et ei tea firmat CPAP Europe ja võib kinnitada, et ei ole kunagi töötanud sellise firmaga, samuti eitas kostja võla olemasolu hageja ees ning palus esitada asjassepuutuv informatsioon. Kostja ei ole hageja nõuet tunnustanud ja märgib, et hagi on esitatud vale kostja vastu. Juhul, kui eeldada hageja nõuete põhjendatust, on hageja nõuded aegunud. Kostja rõhutab siinkohal, et aegumise vastuväide on esitatud täiendavalt ja seda juhuks kui kohus peaks tuvastama, et hagi on esitatud õige kostja vastu. Kostja leiab, et vaidluse pooleks on Belgia Kuningriigis registreeritud ja tegutsev äriühing ning Eesti Vabariigis registreeritud ja tegutsev äriühing. Eesti Vabariik on liitunud 10.04.1980 vastu võetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooniga kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (CISG), millega on liitunud ka Belgia Kuningriik Seega on tegu Eestile ja Belgiale siduva välislepinguga. CISG artikkel 1 kohaselt rakendatakse konventsiooni kaupade ostu-müügi lepingute kohta poolte vahel, kelle kommertsettevõtted asuvad eri riikides: a) kui need riigid on kokku leppivad riigid. Kostja hinnangul on käesoleval juhul tegemist vaidlusega, mis tuleneb poolte vahelisest kaupade ostu-müügi lepingu täitmisest. Vaidluse poolteks on kommertsettevõtted, kes asuvad erinevates riikides, mis on CISG mõttes kokku leppivad riigid, s.o osalevad riigid. Arvestades Eestile siduvate välislepingute ülimuslikkust, leiab kostja, et hageja pidanuks esitama oma nõuded kostja vastu CISG alusel ning antud vaidluse lahendamisel tuleb lugeda kohalduvaks õiguseks CiSG ja lähtuda selle regulatsioonist. Kostja on seisukohal, et hagi on esitatud vale kostja vastu, kuna kostja eitab lepingu sõlmimist hagejaga. Hagiavalduse lisade kohaselt on hageja lepingupartneriks olnud OÜ Xxxx, mis on kostja varasem ärinimi. Kostja arvates on hageja lepingupartneriks siiski äriühing nimega Xxxx, mis on Ukrainas registreeritud ettevõte ja mis on hetkel likvideerimisel. Kostja on sellisel arvamusel seetõttu, et kostja on ostnud Ukrainas registreeritud eraettevõttelt Xxxx erinevaid kaupu, mille viimane on soetanud hagejalt. Kostja soetas kaupu Ukrainast ja kokkuleppel müüja eraettevõttega Xxxx tasus nende eest otse kaupade algsele tarnijale xxx.
2-15-19630
Kostja tasus üksnes nende kaupade eest, mida ta ostis Ukraina ettevõttelt Xxxxja tegi seda kokkuleppel eraettevõttega Xxxx, sest viimasel oli võlgnevus hageja ees ja ta soovis võlgnevust vähendada. Nende kaupade eest, mida kostja ei ostnud Ukraina ettevõttelt Xxxx, kohustus ikkagi tasuma Ukraina ettevõte Xxxx. Summad ja arvete numbrid, millele maksekorralduses viidata, teatas kostjale eraettevõte Xxxx. Kostja hinnangul on hageja nõuded aegunud, olenemata sellest kas ja mis ulatuses käesolevas vaidluses loetaks kohalduvaks õiguseks CISG või Eesti õigus. Kuivõrd hageja on esitanud oma nõude Eesti siseriikliku õiguse alusel, selgitab kostja nõuete aegumist esmalt Eesti tsiviilõiguse mõistes. Hagiavalduses, selle täpsustuses ja arvetes esitatust nähtub, et kauba müümine toimus aastal 2009, arved kauba eest tasumiseks esitati aastal 2009 ning kõik esitatud nõuded muutusid arvete alusel sissenõutavaks aastal 2009. Arvete esitamise ja nõude sissenõutavaks muutumise tähtajad on toodud järgnevad: Arve nr CPGVF090323 tasumise tähtaeg 23.10.2009 (60 päeva); arve nr CPGVF090419 tasumise tähtaeg 29.10.2009 (30 päeva); arve nr CPGVF090418 tasumise tähtaeg 29.10.2009 (30 päeva); arve nr CPGVF090426 tasumise tähtaeg 30.10.2009 (30 päeva). Puudub teave, et pooltevahelises suhtes oleks lepitud kokku mingis teistsuguses nõuete sissenõutavaks muutumise arvestuses. Seega tuleb lähtuda sellest, et nõuded muutusid sissenõutavaks arvetel märgitud kuupäevadel. Seega tuleb lugeda, et tulenevalt TsÜS § 147 lõikest 3 hageja esitatud nõuete aegumistähtaeg hakkas kulgema alates 01.01.2010. Kuivõrd sellised nõuded aeguvad kolme aasta jooksul, aegusid hageja nõuded 01.01.2013 ja TsÜS § 144 kohaselt aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. Hageja väidetel on poolte vahel 21.08.2012 aset leidnud e-kirjasuhtlusele. Kostjale on teadmata Xxxx-nimeline isik. Selline isik ei ole kordagi töötanud kostja juures ega olnud ka kunagi kostja lepinguline esindaja. Rahvastikuregistri ja Sotsiaalkindlustusameti vastuste kohaselt ei ole Eestis registreeritud sellenimelist isikut toetuse saajana ega ka elanikuna. Enamgi, hageja poolt tõendina esitatud e-kirjavahetusest ei saa järeldada, et kostja xxxx OÜ oleks tunnustanud hagiavalduses esitatud nõudeid. 21.08.2012 e-kirjas on kinnitanud üksnes seda, et ettevõtte, mida esindab Xxxx, saldo on 31.03.2012 seisuga 151 327.79 eurot hageja kasuks. Samas ei nähtu sellest kirjavahetusest, milliste nõuete või tehingutega on see saldo seotud või et üldse käsitletaks käesoleva vaidluse esemeks olevaid nõuded. Üksnes anonüümsest saldoandmestiku korrigeerimisest ei saa järeldada nõuete tunnustamist, seda eriti olukorras, kus pole selge, milliseid nõudeid saldoandmestiku võrdlus hõlmas. Kostja on käesolevale vastusele lisanud hageja 12.07.2011.a audiitorpäringu Ukraina äriühingule Eraettevõte Xxxx, milles hageja teatab, et 31.03.2011 seisuga oli Eraettevõtte Xxxxvõlgnevus hageja ees 151 327.79 eurot. 12.07.2011 audiitorpäringus toodud summa on identne hageja poolt hagiavalduses ja hagiavalduse lisades 9 ja 10 kajastatud summaga. Seega on tõendatud, et hagejale on võlgnevust kinnitanud Ukraina äriühing Eraettevõte Xxxx. Asjakohane on viidata, et Xxxx poolt kasutatud e-posti aadressi domeen wdtrading.com ei ole kuidagi seotud xxxx OÜ-ga. Kostja rõhutab, et kuna 1.08.2012 e-kirjavahetust käsitleda kostja tahteavaldusena, siis on nõue ikkagi aegunud. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Seega isegi kui eeldada, et kostja oleks tunnustanud haginõude moodustavaid nõudeid 31.03.2012 seisuga, hakanuks nende järjekordne
2-15-19630
aegumistähtaeg kulgema alates 01.04.2012 ja nõuded aegunuks 01.04.2015. Hageja esitas hagiavalduse alles 31.12.2015, so enam kui neli kuud pärast nõuete aegumist. Seega on hageja nõuded igal juhul aegunud, sõltumata sellest, kes on Xxxx või mida ta on hagejale kinnitanud ja kelle nimel. Arvete osaline tasumine kostja poolt ei tõenda kuidagi seda, et kostja oleks olnud hagejaga sõlmitud lepingu pooleks. Kostja tasus kokkuleppel Ukraina äriühinguga XxxxLtd hagejale nende kaupade eest, mille XxxxLtd müüs kostjale. Kostjale arusaadavalt ei ole tegemist mitte ühe nõudega vaid nelja eraldiseisva nõudega, mis muutusid sissenõutavaks eraldiseisvate arvete alusel. Seejuures väärib märkimist, et isegi juhul kui leida, et kostja on 04.03.2013 tasunud hagejale vaidlusaluseid nõudeid, toimunuks see pärast nõuete aegumist (nõuded aegusid 01.01.2013) ega omaks mingit mõju, millest järeldada, et hageja nõuded ei oleks hagi esitamise hetkeks aegunud. Kostja märgib siinkohal, et täita võib ka aegunud nõudeid, kuid võlausaldaja ei saa nõuda nende täitmist. Kostja leiab, et ka juhul, et kui käesoleva vaidluse puhul lugeda kohalduvaks õiguseks CISG, on hageja nõuded ikkagi aegunud. CISG ei reguleeri nõuete aegumist, mistõttu tuleb nõude aegumisele kohalduva õiguse väljaselgitamiseks pöörduda 19.06.1980 Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni ning selle konsolideeritud versioonide C 334/1 poole. Eesti Vabariik ja Belgia Kuningriik on mõlemad Rooma Konventsiooniga ühinenud. Rooma Konventsiooni artikkel 1 lõige 1 sätestab, et konventsiooni sätteid kohaldatakse lepinguliste kohustuste suhtes igas olukorras, kus tuleb valida eri riikide õiguse vahel. Rooma Konventsiooni artikkel 10 alapunkt d kehtestab, et konventsiooni artiklite 3–6 ja 12 alusel lepingu suhtes kohaldatav õigus reguleerib eelkõige: d) kohustuste lõppemise mitmesuguseid viise ning aegumistest ja tähtaja möödumisest tulenevat õiguste kaotamist. Rooma Konventsiooni artikli 4 lõike 1 esimese lause kohaselt, kui lepingu suhtes kohaldatavat õigust ei ole artikli 3 kohaselt valitud, kohaldatakse lepingu suhtes selle riigi õigust, millega leping on kõige tugevamalt seotud. Hageja esitatud arvete ja nende tõlgete kohaselt tarniti müüdav kaup Ukrainasse, mis nähtub arvete päisetes olevas kirjelduses: „Ult Delivery jaoks Ukrainasse“ ja arvetes märgitul: „Lõplik sihtpunkt Ukraina“. Seega tuli lepingule iseloomulik kohustus, so asja müümine ja omandi üleminek, täita Ukrainas. Rooma Konventsiooni artikli 4 lõige 2 kehtestab: Kui käesoleva artikli lõike 5 sätetest ei tulene teisiti, eeldatakse, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus on lepingu sõlmimise ajal selle poole harilik viibimiskoht, kes peab täitma lepingule iseloomuliku kohustuse, või juriidilise isiku või organiseeritud isikute ühenduse puhul selle juhtorgani asukoht. Kui leping sõlmitakse kõnealuse poole majandus- või kutsetegevuse käigus, loetakse selleks riigiks siiski riik, kus toimub põhitegevus, või kui lepingu tingimuste alusel tuleb lepingule iseloomulik kohustus täita tegevuskohas, mis ei ole põhitegevuskoht, siis riik, kus see teine tegevuskoht asub. Rooma Konventsiooni artikkel 2 sätestab, et käesolevas konventsioonis määratletud õigust kohaldatakse sellest olenemata, kas tegemist on lepinguosalise riigi õigusega või mitte. Eeltoodu põhjal leiab kostja, et aegumise küsimuses tuleks kohaldada Ukraina õigust. Lähtudes Ukraina tsiviilkoodeksis sätestatust aegusid hageja nõuded mitte hiljem kui aastal 2012. Kostja kinnitab, et ta pole kunagi tegutsenud Ukrainas või omanud seal kontorit ja bürooruume. Kostja on esitanud tõendina hageja pöördumine Ukraina äriühingu XxxxLtd
2-15-19630
poole, kus hageja kinnitas hageja ja Ukraina ettevõtte XxxxLtd vahelist saldot, mis oli hageja kasuks. Kostja leiab, et nimetatu kinnitab hageja ebaloogilist väidet, et hagejal ei olnud Ukraina ettevõttega lepingulist suhet. Kostja hinnangul on äärmiselt ebatõenäoline, et erinevates riikides asuvad isikud sõlmivad omavahel suusõnalisi rahvusvahelisi müügilepinguid tehingutes, mille väärtus ulatub sadadesse tuhandetesse eurodesse. Suulise lepingu puhul on oluline tõendamisrisk ja nii suure riski võtmine sedavõrd mahukates ja rahvusvahelistes tehingutes ei ole loogiline ega usutav. Kostja soetas erinevaid kaupu Ukrainas registreeritud eraettevõttelt Xxxxja tasus nende eest otse isikule, kes tarnis kaubad eraettevõttele Xxxxehk hagejale. Kostja tasus üksnes kaupade eest, mida ta ostis Ukraina ettevõttelt ja tegi seda kokkuleppel Ukraina ettevõttega, sest viimane oli võlgnevuses hageja ees ja soovis oma võlgnevust hageja ees vähendada. Nende kaupade eest, mida kostja ei ostnud Ukraina eraettevõttelt Xxxx, kohustus ikkagi tasuma Ukraina ettevõte ise. Kostjal ei ole lepingulist suhet hagejaga, kostjal oli lepinguline suhe üksnes Ukraina eraettevõttega Xxxx. Kostja rõhutab, et tema poolt tasutud maksete summad, arvenumbrid ja maksevaluuta andmed esitas kostjale Ukraina eraettevõte Xxxx. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud lepingu sõlmimiseks vajalike ofortide ja aktseptide olemasolu, mis on lepingulise suhte tõendamise eelduseks. Kostja tehtud ülekanded võivad tõendada käsutustehingu olemasolu, kuid ei tõenda kohustustehingu olemasolu.
III Kohtu põhjendused
3.Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta.
4.Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste väited ja tutvunud asjas kogutud tõenditega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
5.Hagiavalduse kohaselt on pooled olnud pikaajalises müügilepingulises suhtes, mille alusel hageja tarnis kostjale kaupu. Hagejal ei ole säilinud poolte vahel sõlmitud kirjalikku lepingut. Samuti ei ole hageja teadlik, kas kirjalik leping üldse sõlmiti, mis iseenesest ei tähenda õigussuhte puudumist, kuna tehing võis olla vormivaba. Hageja on tarninud kostjale kaupu ja esitanud nende eest arveid, kuid kostja on arved ainult osaliselt tasunud. Kostja on osaliselt tunnistanud võlgnevuse olemasolu. Hageja leiab, et kirjeldatud asjaoludest nähtub, et poolte vahel oli sõlmitud müügileping, mille kohaselt tarnis hageja müüjana kostjale kaupu ja viimane oli ostjana kohustatud nende eest rahas tasuma.
2-15-19630
Kostja vaidleb hagile vastu, kuna leiab, et poolte vahel ei ole kunagi lepingulisi suhteid olnud. Hageja esitatud arvete ja nende tõlgete kohaselt tarniti müüdav kaup Ukrainasse sealsele eraettevõttele Xxxx, mitte hagejale. Kostja soetas erinevaid kaupu Ukrainas registreeritud eraettevõttelt Xxxxja tasus nende eest otse isikule, kes tarnis kaubad eraettevõttele Xxxxehk hagejale. Kostja tasus üksnes kaupade eest, mida ta ostis Ukraina ettevõttelt ja tegi seda kokkuleppel Ukraina ettevõttega, sest viimane oli võlgnevuses hageja ees ja soovis oma võlgnevust hageja ees vähendada. Nende kaupade eest, mida kostja ei ostnud Ukraina eraettevõttelt Xxxx, kohustus ikkagi tasuma Ukraina ettevõte ise.
6.Kohaldatav õigus
6.1.Hageja tugineb hagiavalduses asjaolule, et poolte vahel on sõlmitud müügileping ja leiab, et kohaldatavaks õiguseks on Eesti võlaõigusseadus. Kostja leiab Rooma Konventsiooni artiklite 2, 4 lg 2 ja 5 alusel, et lähtuda tuleb lepingu täitmise kohast ja kuna selleks on Ukraina, siis kuulub kohaldamisele Ukraina õigus. Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel olnud pikaajalised müügilepingulised suhted. Hagejal ei ole säilinud poolte vahel sõlmitud kirjalikku lepingut, samuti ei ole hageja teadlik, kas kirjalik leping üldse sõlmiti, mis iseenesest ei tähenda õigussuhte puudumist, kuna tehing võis olla vormivaba. Kostja väidetel ei ole poolte vahel mingeid müügilepingulisi suhteid ja neid ei ole kunagi olnudki. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et pooled vaidlevad kohaldatava õiguse üle.
6.2.Kohus leiab, et kuna hagi on esitatud tulenevalt väidetavast poolte vahelisest pikaajalisest müügilepingulisest suhtest, siis tuleb asjas kohaldatav õigus kindlaks määrata Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määruse nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I määrus) järgi, kuna määruse artikkel 1 lõike 1 kohaselt kohaldatakse määrust seaduste konflikti korral lepingulistele võlasuhetele tsiviil- ja kaubandusasjades. Kohus on tuvastanud, et tegemist ei ole määruse artiklis 1 lõikes 2 nimetatud määruse kohaldamist välistava vaidlusega. Rooma I määruse artikkel 3 reguleerib lepingupoolte valikuvabadust kohaldatava õiguse valikul. Pooled on avaldanud, et on ühiselt seisukohal, et kohaldamisele kuulub CISG. Kuna poolte vahel on vaidlus müügilepingulise suhte olemasolu üle, siis kuulub Rooma I määruse artikkel 10 lg 1, mille kohaselt määratakse lepingu või lepingutingimuse olemasolu ja kehtivus kindlaks selle õiguse alusel, mis kehtiks lepingu või lepingutingimuse suhtes käesoleva määruse alusel, kui leping või lepingutingimus kehtiks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et asja lahendamisel kuulub kohaldamisele Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioon kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (CISG).
6.3.Poolte seisukohtadest tulenevalt leiab kohus, et küsimustes, mida CISG, ei reguleeri (v.a aegumise küsimus), tuleb lahendada vastavalt Eesti õigusele, kuna poolte vahel puudub selle kohaldamise osas vaidlus.
6.4.Poolte vahel on vaidlus kohaldatava õiguse üle hagi aegumise küsimuses. Kohus leiab, et kuna pooled ei ole kokkuleppel valinud kohaldatavat õigust aegumise küsimuses, siis on kauba müümise leping vastavalt Rooma I määruse artikkel 4 lg 1 lit a reguleeritud selle riigi õigusega, kus on müüja harilik viibimiskoht. Kuna poolte vahel on vaidlus müügilepingulise suhte aegumise üle, siis kuulub Rooma I määruse artikkel 10 lg 1, mille kohaselt määratakse lepingu või lepingutingimuse olemasolu ja kehtivus kindlaks selle õiguse alusel, mis kehtiks lepingu või lepingutingimuse suhtes Rooma I määruse alusel, kui leping või lepingutingimus
2-15-19630
kehtiks. Eeltoodust tulenevalt tuleb poolte vaidluse lahendamisel kohaldada kauba müüja ehk hageja asukoha riigi õigust. Kuna hageja on Belgia Kuningriigis registreeritud äriühing, siis poolte vahel tekkinud vaidluses hagi aegumise üle kuulub kohaldamisele Belgia õigus.
7.Müügilepingu pooled
7.1.Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja olnud pikaajalises müügilepingulises suhtes. Hagejal ei ole säilinud poolte vahel sõlmitud kirjalikku lepingut, samuti ei ole hageja teadlik, kas kirjalik leping üldse sõlmiti, mis iseenesest ei tähenda õigussuhte puudumist, kuna tehing võis olla vormivaba. Kostja eitab igasugust lepingulist suhet hagejaga ja seetõttu ei ole ta asjas kohane kostja. Kostja hinnangul on hageja lepingupartneriks Ukrainas registreeritud eraettevõte Xxxx. Eeltoodust tulenevalt puudub poolte vahel vaidlus selles, et pooled ei ole sõlminud kirjalikku müügilepingut. Nimetatust tulenevalt tuvastab kohus lepingu tingimused tulenevalt asjas kogutud tõenditest.
7.2.CISG artikli 14 lg 1 kohaselt on ühele või mitmele konkreetsele isikule adresseeritud pakkumine ofert, kui see on piisavalt selge ning väljendab oferendi kavatsust pidada end aktsepti puhul seotuks. Pakkumine on piisavalt selge, kui selles on märgitud kaup ning otseselt või kaudselt määratud kogus ja hind või ette nähtud nende kindlaksmääramise kord. CISG artikli 18 lg 1 kohaselt on oferdi adressaadi avaldus või muu käitumine, mis väljendab nõusolekut oferdiga, aktsept. Vaikimine või tegevusetus ei ole iseenesest aktsept. CISG artikli 23 kohaselt loetakse leping sõlmituks hetkel, millal oferdi aktsept kooskõlas käesoleva konventsiooni sätetega jõustub.
7.3.1.Hageja hinnangul on ilmne, et poolte vahel toimus pakkumuse esitamine ja nõustumuse andmine, sest vastasel korral poleks toimunud kauba tarnimist ja selle eest tasumist. Kostja hinnangul puudus poolte vahel ofert ja aktsept ning hageja ei ole tõendanud lepingu sõlmimiseks vajalike ofertide ja aktseptide olemasolu.
7.3.2.Hageja tõendab kostja müügilepingu pooleks olemist 15.06.2009 e-kirjaga (tl 146, tõlge tl 147), milles XxxxLtd teatab hagejale, et alates 01.06.2009 ei osta nad kaupu enam Küprosel registreeritud ettevõte XxxxLimited kaudu, vaid uueks ostjaks on OÜ Xxxx, registrikoodiga 10972552 ehk kostja. Kirja selgituste kohaselt loetakse Ukraina hiljutiste seadusmuudatuste tõttu Küpros n.ö offshore tsooniks ehk madala maksumääraga piirkonnaks, mistõttu maksustatakse sealt tulnud kaupu kõrgema maksuga. Seetõttu soovitakse edaspidi osta kaupu Eesti ettevõttele, s.o kostja kaudu. Hageja hinnangul kinnitab nimetatud tõend, et kauba ostis hagejalt varasemalt Küprose ettevõte, kuid alates 01.06.2009 kostja. Ühtlasi kinnitab see tõend hageja arvates müügilepingulist suhet kostjaga.
7.3.3.Kostja hinnangul ei tõenda hageja esitatud 15.06.2009 e-kiri poolte vahelist lepingulist suhet. Hageja ei ole esitanud vaidlusaluse e-kirja originaalfaili, vaid skanneering mingist väljatrükist, mistõttu ei ole võimalik kindlaks teha, kas selline e-kirjavahetus ka tegelikult aset on leidnud ning kas see dokument on autentne ja muudatusteta. Samuti leiab kostja, et isegi siis, kui selline e-kiri oleks olemas, ei ole see hageja ja kostja vaheline suhtlus. Tegemist on kellegi Lada Molchanova e-kirjaga. Nimetatud isik on kostjale tundmatu. Ka ei saa sellest ekirjast järeldada, et kostja oleks sõlminud hagejaga müügilepingu. Kostja leiab, et juhul, kui pidada seda e-kirja tahteavalduseks, tuleb lugeda see tühiseks. Lada Moltchanova ei ole olnud kostja esindusõigusega isikuks. Alternatiivselt leiab kostja, et kostja ei ole kunagi olnud
2-15-19630
lepingupooleks, vaid xxxx (Küpros) võis soovida kasutada kostjat selleks, et varjata tegelikke tehinguid ja maksukohustuse teket Ukrainas. Hageja esitatud arvetest ilmneb, et kaup saadeti otse Ukrainasse ja see ei ole kunagi läbinud Eesti Vabariiki.
7.3.4.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 34 lg 1 sätestab, et juriidilise isiku juhatus või seda asendav organ loetakse suhetes teiste isikutega juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks müügilepingu pooleks ehk ostjaks. Kohtu hinnangul ei tõenda hageja tõendina esitatud 15.06.2009 e-kiri, et kostja on müügilepingu pooleks. Kohtule tõendina esitatu 15.06.2009 e-kirja on edastanud XxxxXxxxLtd esindajana (tl 146), kuid hageja ei ole tõendanud, et nimetatud isik on seotud kostjaga või et tal oleks õigus kostjat esindada lepinguliste suhete sõlmimisel. Kostja juhatuse liikmed ja allkirjaõiguslikud isikud alates 2005. a kuni tänaseni Xxxxja Xxxx(tl 159).
7.3.5.TsÜS § 129 lg 1 sätestab, et teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja juhatuse liikmed oleksid heaks kiitnud Xxxxvõi XxxxLtd 15.06.2009 e-kirjas tehtud tahteavalduse, millest võib järeldada, et hageja ja kostja vahel on müügilepingulised suhted. Eeltoodust tulenevalt on tühine Xxxxvõi XxxxLtd, kui kostja esindusõiguseta isiku tahteavaldus, mille kohaselt kostja loeti hagejaga sõlmitud müügilepingu pooleks.
7.3.6.Kohus nõustub kostjaga selle, et vaidlusalune e-kiri on esitatud kohtule koopiana ja puudub selle originaalfail, mis takistab hindamast tõendi ehtsust. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud müügilepinguliste suhete olemasolu, s.h müügilepingu sõlmimist, kostjaga.
8.Muud müügilepingu tingimused
8.1.Kohus hindab poolte vahelise müügisuhte tuvastamiseks, kas pooled on kokku leppinud müügilepingu olulistes tingimustes ja kas neid on poolte poolt täidetud.
8.2.Müüja kohustus kaupa tarnida
8.2.1.CISG artikkel 30 kohaselt on müüja kohustatud tarnima kauba, andma üle selle juurde kuuluvad dokumendid ning kauba omandiõiguse kooskõlas lepingu nõuetega ja CISG-iga.
8.2.2.Hageja leiab, et on võimalik, et kostja võõrandas kaubad edasi Ukraina ettevõttele Xxxx, kuid see ei muuda asjaolu, et esmalt müüdi kaup hagejalt kostjale. Kostja leiab, et kaubad on tarnitud Ukrainasse ja need ei ole kunagi läbinud Eesti Vabariiki.
8.2.3.Hageja on tõendina esitanud kaubaveo saatelehed (CMR) (tl 172, 173). Kostja vastuväite kohaselt ei ole esitatud tõendid loetavad, v.a käsikirjaline tekst, millest ei ole võimalik järeldada kostja seotust vaidlusaluse lepinguga. Saatelehe lahter nr 16 on täitmata, sellel puudub saaja allkiri, tempel ja kinnitus selle kohta, kellele ja kuhu kaup kohale toimetati.
8.2.4.Kohus leiab, et asjas tõendina esitatud kauba saatelehtedelt (tl 172, 173) ei nähtu rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioon (CMR) artiklites 5-9 sätestatud
2-15-19630
andmed, s.h olulisi andmeid saatedokumendi koostamise aja ja koha, saatja, vedaja ja vastuvõtja kohta. esitatud tõendid on üldjoontes loetamatud. Viidatud tõendite lahtritest 14 ja 15 nähtuvad allkirjad, kuid neid ei ole tõendi halva kvaliteedi tõttu võimalik siduda ühegi konkreetse isikuga. Saatelehtede lahter nr 16, mis peaks sisaldama kauba vastuvõtja kinnitust kauba kättesaamise kohta, on täitmata. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna tõendina esitatud saatelehelt ei nähtu kauba saatmist Eestisse ja selle üleandmist kostjale või kostja volitatud isikule, siis ei ole hageja tõendanud müüja poolse kauba tarnimise kohustuse täitmist ostjale. Kuna hageja ei ole tõendanud müügilepingu olulise tingimuse – müüja kohustus kaupa tarnida – täitmist müüja ehk hageja poolt kostjale, siis leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud vaidlusaluse kauba tarnimist kostjale ehk asjaolu, et kostja oleks saanud müügilepingus kokku lepitud kauba, mille eest tal oleks tekkinud tasumise kohustus.
8.3.1.Hageja väitel toimusid viimased kauba tellimused, mis kostja poolt hagejale esitati, 2009. a. Tarnitud kaupade alusel esitas hageja kostjale 7 arvet, millest kostjal on tasumata 4 arvet: arved nr CPGVF090323, CPGVF090419, CPGCVF090418 ja CPGVF090426 (tl 9-12). Hageja on adresseerinud kõik arved kostjale. Kostja vastuväite kohaselt on talle arusaamatu, miks hageja talle arved adresseeris. Kostja väidetel nägi neid arveid alles selles kohtumenetluses. Hageja ei ole tõendanud arvete esitamist kostjale nende kättesaamist kostja poolt. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tõendamata on arvete esitamine kostjale.
8.3.2.Hageja leiab, et tema esitatud arvete osaline tasumine kostja poolt tõendab poolte vahelise müügilepingulist suhet. Kostja vastuväite kohaselt ostis ta kaupu Ukraina ettevõttelt Xxxxja maksis Ukraina ettevõttelt saadud info alusel arved hagejale (tl 119-121). Maksekorraldusse märkis kostja andmed, mille ta sai müüjalt Ukraina ettevõttelt Xxxx. Kostja leiab, et ilma Ukraina ettevõttelt saadud andmeteta ei oleks ta saanud kolmandale isikule kohustust täita. Kostja selgituste kohaselt eeldas ta, et müüja ehk Ukraina ettevõtte Xxxxon kostjapoolse maksmise hagejaga kooskõlastanud. Kostja on seisukohal, et tema makseid hagejale võib käsitleda käsutustehinguna, kuid need ei tõenda need kohustustehingu olemasolu. Kohus leiab, et kuna hageja ei ole tõendanud müügilepingu sõlmimist ja kauba üleandmist kostjale, siis ei ole hageja tõendanud kostja kohustust maksta tarnitud kauba eest ja seetõttu tuleb asuda seisukohale, et kostja vastuväited on põhjendatud.
8.3.3.Hageja leiab, et kostja on 21.08.2012 e-kirjas (tl 18) hagejale kinnitanud, et 31.03.2012 seisuga oli tasumata arvete summa 151 327.79 eurot. 18.12.2015 esitas hageja kostjale nõudekirja (tl 22-23) võlgnevuse tasumiseks, millele samal päeval saadetud vastuses teatas kostja, et ei tunnista võlgnevust. Kostja vastuväite kohaselt ei ole 21.08.2012 e-kirja saatnud Xxxx kunagi kostja juures töötanud. Kostja teades ei ela sellise nimelist isikut Eestis, mille tõendamiseks on kostja esitanud Harju Maavalitsuse vastuse päringule (tl 89). Samuti ei seondu eelviidatud e-posti aadress kostjaga (tl 97-99). Hageja väidetel ei olnud ta teadlik, et Xxxx nimeline isik ei ole kostja töötaja. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna hageja ei ole tõendanud, et vaidlusalune võla kinnitamine on tehtud kostja töötaja poolt ja kostja e-posti aadressilt ning kostja ei ole Xxxx tahteavaldust heaks kiitnud ja on eelnimetatud väited tõenditega ümber lükanud, siis ei ole tõendatud, et kostja on 21.08.2012 saadetud e-kirjas tunnistanud võlgnevust hageja ees.
8.3.4.Hageja väitel on kostja tunnistanud võlgnevust hageja ees 12.07.2011 saldokinnituses (tl 122). Kostja vastuväite kohaselt ei ole sellelt saldokinnituselt võimalik eristada selle
2-15-19630
allkirjastanud isiku tunnuseid. Kostja juhatuse liikmed ja allkirjaõiguslikud isikud alates 2005. a kuni tänaseni Xxxx ja Xxxx ning kostja väidetel ei kuulu 12.07.2011 pöördumise vastusel olev käekiri ega allkiri kummalegi neist. Saldokinnituse on allkirjastanud keegi Xxxx nimeline isik, kuid kostja juures ei ole töötanud ühtegi Xxxx nimelist isikut. Ka ei ole kostjal kunagi olnud pitsatit. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna hageja esitatud 12.07.2011 saldokinnituselt (tl 122) nähtub, et selle on allkirjastanud Xxxx nimeline isik ja hageja ei ole tõendanud, et kostja allkirjaõiguslikuks isikuks on olnud Xxxx nimeline isik ning kostja seda eitab ja samuti ei ole hageja tõendanud, et saldokinnitusel on kasutatud kostja pitsatijäljendit, mille olemasolu kostja eitab, siis ei ole tõendatud, et kostja on tunnistanud 12.07.2011 saldokinnituses võlgnevust hageja ees.
9.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud poolte vahelist müügilepingut ega muid aluseid, mis tõendavad kostja kohustuste võlgnevuse tasumiseks hageja ees, siis tuleb hageja nõue rahuldamata jätta.
10.Kuna kohus on tuvastanud, et tõendatud ei ole poolte vahelise müügilepingulise suhte olemasolu, siis puudub vajadus hinnata, kas hagi on aegunud või mitte.
11.Muud poolte esitatud seisukohad ja tõendid ei ole asjakohased.
12.Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus leiab, et kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis tuleb tulenevalt TsMS § 162 lg 1 jätta menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Tulenevalt TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 2 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. /digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.