2-16-110838/15 - Võlaõigus - Sideteenuste osutamise lepingud - Tartu Maakohus Võru kohtumaja Põlvas - lahend.ee

6.Menetluskuludelt tuleb tasuda alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest s.o 12.veebruarist 2016.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. TsMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Hageja nõue ja selle põhjendused Hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt loovutas Elisa Eesti AS OÜ-le Aktiva Finants 2.12.2014.a. kostja V. L. 12.12.2012.a. sõlmitud liitumislepingust ja samal kuupäeval sõlmitud liitumislepingu lisast (järelmaksuga vara müügilepingust) tulenevad nõuded koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid (viivist). Elisa Eesti AS on esitanud kostjale osutatud telekommunikatsiooniteenuste eest igakuiseid arveid, millised kostja jättis arvetel märgitud tähtaegadeks tasumata. Arvetel oli olemas vajalik informatsioon maksete sooritamiseks. Järelmaksulepingust tulenevalt oli järelmaksu summade mittetähtaegsel tasumisel Elisa Eesti AS-l õigus nõuda kliendilt kogu kauba eest tasumata järelmaksu summade korraga tasumist. Vastavalt lepingule ja lepingu lahutamatuks lisaks olevatele teenuste kasutamise üldtingimustele on arvete tähtajaks tasumata jätmisel Elisa Eesti AS-l õigus nõuda viivist 0,15 % tähtajaks tasumata summalt iga maksmisega viivitatud päeva eest. Neil asjaoludel ja toetudes võlaõigusseaduse (VÕS) §-dele 76 lg 1, 82 lg 1 ja 7, 100 ,101 lg 1 p 1 ja 6 ning 113 lg 1 taotleb hageja kostjalt võla, summas 537,66 eurot ja viivise, summas 537,61 eurot väljamõistmist, olles viivist vähendanud hea usu põhimõtte alusel põhinõude suuruseni. Kostja vastuväited ja hageja seisukoht kostja vastuse osas Kostja ei ole 16.09.2016.a. kohtule esitatud vastuses hagile (tl.38) hagiga nõustunud. Vastuväidete kohaselt ei ole ta enda tarbeks kunagi mingeid lepinguid sõlminud ning ei ole saanud enda valdusse mobiiltelefoni. Liitumislepingus kliendi andmetes märgitud e-maili aadress [email protected] kuulub isikule, kes sooritas tehingud kostja nimel. Kostja ei ole teadlik selle isiku kontaktandmetest. Seoses asjaoluga, et tegemist on lihtmenetluses menetletava hagiga, on kostja taotlenud enda ärakuulamist.

Kohus on kostja ära kuulanud 14.11.2016.a. Ärakuulamisel (protokoll tl.42) on kostja andnud asja kohta seletuse, mille kohaselt on ta ostnud telefoni teisele isikule – kellelegi Võrust pärit noormehele, kes viis ta selleks Tallinnasse ja seletas ära, mida rääkida. Kostja ei eita lepingu allkirjastamist, sest eelnimetatud kostjale võõras isik pidi hiljem telefoni kinni maksma. Telefon ja kõik paberid jäid selle isiku kätte. Kostja ei eita ka arvete saamist, kuid ta lootis telefoni saanud isiku lubadusele, et viimane toob raha, mille arvelt saab teha ülekanded. Ta uskus seda inimest, kuid hiljem ei saanud teda enam kätte. Ärakuulamise ajal ei olnud kostjal muud sissetulekut, kui Põlva valla poolne toetus, sest tervise tõttu ei saa ta töötada. Kostja oli esitanud taotluse töövõimetuspensioni määramiseks. Hageja esitas 15.11.2016.a. kirjaliku seisukoha kostja vastuse kohta hagiavaldusele (tl.43), milles leiab, et kostja ei ole tõendanud, et lepingute sõlmimisel Elisa Eesti AS-ga on tema dokumente kuritarvitatud. Hageja on toetunud TsMS § 230 lõikele 1, mis sätestab, et hagimenetluses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded või vastuväited. Seetõttu tuleb hageja nõuded rahuldada. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused Kohus lahendab tsiviilasja kirjalikus menetluses, võttes aluseks, et hagihinnast tulenevalt on tegemist TsMS § 405 sätete järgi lihtmenetluses menetletava asjaga. Lihtmenetluses menetletavas asjas võib kohus tulenevalt TsMS § 405 lg 1 p 5, 7, 8 ja 9 kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all; loobuda kirjalikust eelmenetlusest või kohtuistungist; koguda tõendeid omal algatusel ja teha asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Kohus on taganud menetlusosalistele võimaluse esitada menetluses tõendeid ja taotlusi ja realiseerida TsMS § 405 lg 2 sätestatud õigus olla kohtu poolt ära kuulatud. Hagejale on koos kostja vastuse saatmisega selgitatud võimalust olla ära kuulatud (tl.39). 15.11.2016.a. kohtule esitatud kirjalikus seisukohas kostja vastuse kohta on hageja nõustunud kirjaliku menetlusega ega ole avaldanud soovi olla ära kuulatud. Kohus on seisukohal, et hageja nõue kostjalt võla väljamõistmiseks on õiguslikult põhjendatud ja tõendatud. Viivis väljamõistmise nõude osas on kohus seisukohal, et tuginedes VÕS §-dele 113 lg 8 ja 162 lg 1 tuleb taotletud viivist vähendada 0 euroni s.t. viivis tuleb jätta täielikult välja mõistmata. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta on allkirjastanud Elisa Eesti AS-ga sõlmitud lepingud (tl.10 ja 11), millest tulenevate kohustuste täitmata jätmine on nõude esitamise aluseks. Lepingute sõlmimisel on kostja esitanud ka oma isikut tõendava dokumendi, mille koopia on lepingute tagakülgedel. Asjaolu, et keegi kolmas isik veenis kostjat lepinguid sõlmima ning tegelikult kasutas lepingu alusel omandatud seadet ning telekommunikatsiooniteenuseid mitte kostja, vaid seesama kolmas isik, ei muuda tehingut iseenesest kehtetuks, sest kostja selgituste järgi lubas kolmas isik temale raha ära maksta. Iseenesest ei ole keelatud sõlmida lepingut, mille alusel saadut hakkab kasutama kolmas isik. Kostja ei ole esile toonud, et ta tegi tehingu ähvarduse või vägivalla mõjul. Kostja ei ole eitanud ka arvete saamist aadressile Jaama tn.77-1, kus ta varem elas. Ta on jätnud arved lihtsalt kergeusklikult maksmata, kuigi oleks võinud pöörduda teenuse osutaja – Elisa Eesti AS poole ja taotleda teenuse osutamise lõpetamist. Esimese arve, summas 94,66

maksetähtaja saabumise ajaks 17.01.2013.a. pidi kostjal, arvestades mõistlikkuse põhimõtet, olema arusaadav, et teenuse tegelik tarbija ei täida oma lubadust raha maksmiseks. Seega kohus ei kahtle kostja selgitustes, et ta ei ole 12.12.2012.a. sõlmitud lepingute alusel saanud ei kaupa ega teenuseid, kuid kuna ta on lepingud sõlminud ning tehingute kehtetuse aluseid kohtu hinnangul ei esine, oli tal kohustus lepingujärgseid kohustusi täita, s.t tasuda esitatud arved. Seonduvalt hageja nõudega mõista kostjalt välja viivis kuni põhinõude suuruseni märgib kohus, et tulenevalt VÕS § 113 lg 1 võib võlausaldaja tõepoolest nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kuid osundatud paragrahvi 8.lõige sätestab võimaluse viivise maksmiseks kohustatud isikul nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule (leppetrahvi vähendamine). Leppetrahvi (viivise) vähendamisel selle maksmiseks kohustatud isiku nõudmisel mõistliku suuruseni arvestab kohus muuhulgas teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja on osundanud oma raskele majanduslikule olukorrale – kohtus ärakuulamise ajal puudus tal üldse sissetulek ning ta elatus kohaliku omavalitsuse toetustest. Kohus on Sotsiaalkindlustusameti kaudu kindlaks teinud, et käesoleval ajal saab V.Laine töövõimetuspensioni keskmiselt 238,24 eurot ja sotsiaaltoetust 21,22 eurot kuus. Seega ei saa ka käesoleval ajal hinnata kostja majanduslikku olukorda heaks. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-28-17 19.04.2017.a. tehtud lahendi p. 13 öelnud, et VÕS §s 162 sätestatud poolte majandusliku seisundi arvestamine ei tähenda seda, et viivist tuleks vähendada ainuüksi sel alusel, kui viivise nõudja on kohustatud isikust majanduslikult paremas seisus. Arvestada tuleb eelkõige seda, millised tagajärjed on viivise vähendamata jätmisel kohustatud isiku toimetulekusuutlikkusele, ja teisalt seda, kas ja kui oluliselt mõjutaks viivise vähendamine viivise nõudja majanduslikku seisundit. Käesolevas asjas tähendab see kohtu arvates seda, et hageja poolt nõutav viivis tuleb jätta kostjalt välja mõistmata, kuna lisaks põhinõudele viivise väljamõistmisel saaks kostja toimetulekusuutlikkus raskelt kahjustatud. Samas viivise vähendamine 0 euroni ei mõjutaks kohtu hinnangul oluliselt hageja majanduslikku seisundit. Menetluskulude jaotus ja sissenõudmine TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud üldjuhul võrdsetes osades. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et asja menetlev kohus määrab menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 kohaselt määratakse kohtuotsuses kindlaks ka menetluskulude rahaline suurus. Hageja on taotlenud kostjalt välja mõista menetluskuluna riigilõivu summas 200 eurot ning õigusabikulud summas 1250 eurot.

Vastavalt TsMS § 138 lg 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, osundatud paragrahvi 2. lõige sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Hageja on tasunud menetluses riigilõivu 200 eurot, sealhulgas maksekäsu kiirmenetluses 45 eurot (tl.1 pöördel ja 25 pöördel). Tasutud riigilõivu suurus tuleneb riigilõivuseadusest. Kostjal ei ole eeldatavalt menetluskulusid esinenud, kuna ta ei osalenud menetluses esindaja vahendusel. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus esindaja kulud nende rahalise kindlaksmääramise korral välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu tehinguga määratud esindaja. Hageja on õigusabikulude tekkimise tõendamiseks esitanud OÜ Julianuse Õigusbüroo arve OÜle Aktiva Finants esindustasu võlglase V. L. kohtumenetluses summas 1250 eurot tasumiseks (käibemaksuta) (tl 26 pöördel). Kohus leiab, et käesolevas tsiviilasjas osundatud õigusabi keerukusaste ja maht ei õigusta hageja lepingulise esindaja kulude kostjalt väljamõistmist taotletud ulatuses. Hageja esindaja on koostanud kaks menetlusdokumenti hagiavalduse ja seisukoha kostja vastuse kohta. Hagiavalduse näol on tegemist nn.masshagiga, milliseid sarnastel alustel sama hageja on esitanud kohtutele kümneid kui mitte sadu. Seisukoha koostamine kostja vastuse kohta ei ole eeldanud põhjalikku juriidilist analüüsi. Kohus on lahendanud tsiviilasja kohtuistungit pidamata. Eeltoodu alusel leiab kohus, et antud asjas on põhjendatud õigusabikulu 625 eurot. Arvestades hagi osalist rahuldamist jätab kohus menetluskuludest 50 % hageja kanda ja 50 % kostja kanda. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja mõista 412,50 eurot [ ( 200 + 625 )x 50 % ]. Hageja on taotlenud hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt ka viivise tasumist TsMS § 177 lg 2 alusel. Osundatud sätte kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 teises lauses ettenähtud ulatuses. Tulenevalt TsMS § 455 lg 1 toimetab kohus otsuse menetlusosalistele kätte.