Hageja: VM (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Marina Smirnova Kostja: JS (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jevgeni Tverdohlebov
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Harju Maakohtu 08.04.2016 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Võtta tõendina asja materjalide juurde Harju Maakohtu 12.04.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-15-13182.
Välja mõista VM-lt ringkonnakohtu menetluskulud 240 eurot JS kasuks.
6.Välja mõista VM-lt JS kasuks viivised ringkonnakohtu menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlaksmäärava kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni.
7.Välja mõista VM-lt riigilõiv summas 1100 eurot riigituludesse. Riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest vastavalt otsusele lisatud makseinfolehele. Riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.VM (hageja) esitas 02.10.2015 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus JS-lt (kostja) hageja kasuks välja mõista 60 000 eurot ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni nõude tasumiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt elasid hageja ja kostja 5 aasta jooksul ühise perena ning nende kooselust on sündinud poeg. Pooled läksid lahku 01.08.2012. ning kostja jäi elama hagejale kuuluvasse korterisse aadressil XXX, Tallinn. 06.11.2012 andis hageja kostjale volikirja, millega volitas kostjat müüma hagejale kuuluva korteriomandi asukohaga YYY, Tallinn hinnaga vähemalt 60 000 eurot, sh volituse teha volikirjas nimetatud tehinguid iseendaga. 20.07.2015 sõlmiti hageja, keda esindas volikirja alusel kostja ja kostja vahel müügi- ja asjaõigusleping nr 2058, mille p 2 kohaselt müüja müüb ja ostja ostab lepingu eseme hinnaga 60 000 eurot, milline summa on ostja poolt kantud müüja kontole enne käesoleva lepingu sõlmimist ja millise summa tasumist kinnitab müüja esindaja oma allkirjaga käesoleval lepingul. Hagejal ei ole vastuväiteid sellele, et korteriomand võõrandati kostjale hinnaga 60 000 eurot. Ebaõige on aga kinnitus, et müügihind on enne lepingu sõlmimist hagejale üle kantud. Kostja on jätnud oma maksekohustuse täitmata ning on tekitatud sellega hagejale kahju summas 60 000 eurot, mille väljamõistmist hageja VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1 ja § 208 lg 1 alusel kostjalt taotleb.
3.Hageja vaidles vastu kostja väitele, et poolte vahel oli kokkulepe, mille kohaselt tasus kostja hagejale korteriomandi eest varem antud laenude arvel. Pangakonto nr EE752200221017697418 kuulus kostja emale AP-le, kes suri 21.02.2011. 16.03.2016 menetlusdokumendis nõustus hageja tasaarvestusega ulatuses, mis puudutab 16.06.2011, 28.06.2011 ja 25.07.2011 kostja arvelduskontolt tehtud ülekandeid summas 7424 eurot. Hageja vaidles vastu väitele, et ülejäänud summad olid kostja ema AP poolt kantud hagejale üle laenuna. Tegelikult oli hageja ja kostja vahel suuline kokkulepe, mille kohaselt kandis hageja kõik tema pangakontole ülekantud summad kostjale kuuluva äriühingu OÜ A pangakontole. Seega oli poolte vahel käsundusleping, mille alusel on hageja täitnud kostja korralduse. Selleks, et OÜ A saaks kostjalt veel rahalisi vahendeid, palus kostja minna hagejal notarisse ja allkirjastada kinnistu ostu-müügilepingu, mille alusel müüs OÜ A hagejale kinnistu CCC, Tallinn 7 700 000 krooni eest. Kostja avaldas hagejale, et kinnistu
jääks hageja omandisse tänuks osutatud teenuste eest raha ülekandmisel. Kuna 5 aasta jooksul seisis kinnistu hooletusse jäetud olukorras, otsustas hageja selle võõrandada hinnaga 35 000 eurot. Pärast seda ilmus välja kostja, kes avaldas, et hageja võõrandas kinnistu alla turuhinna ja hageja peab tagastama kinnistu soetamiseks saadud raha. Kostja esitas hageja vastu tsiviilasjas nr 2-15-13182 hagiavalduse 350 000 euro nõudes. Hageja esitas eelnimetatud asjas vastuväited, et tegelikult ei olnud poolte vahel laenusuhteid, vaid käsundusleping. Lisaks väidab hageja eelnimetatud asjas, et 16.07.2010 hageja ja OÜ A vahel sõlmitud ostu-müügileping on näilik tehing, kuna kinnistu reaalseks turuhinnaks on 35 000 eurot, mitte 492 120 eurot. Hagejal on TsÜS § 84 lg 1 tulenevalt kohustus tagastada kostjale summa, mis vastab kinnistu CCC tegelikule turuhinnale. Seega võib tasaarvestuse osas rääkida üksnes sellest summast. Kuna hageja on tsiviilasjas nr 2-15-13182 esitanud vastuväite AP nõudele ja tuginenud aegumisele, siis puudub käesolevas asjas õigus teostada tasaarvestust. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei olnud nõus väitega, justkui ei ole kostja hagejale enne müügilepingu sõlmimist 60 000 eurot üle andnud. Hageja ja kostja vahel olid sõlmitud suulised tähtajatud laenulepingud, mille alusel olid hageja arvelduskontole kantud üle erinevad summad järgnevalt: 250 000 krooni (15 977,91 eurot), mis oli hageja pangakontole üle kantud 06.04.2009; 200 000 krooni (12 782,33 eurot), mis oli hageja pangakontole üle kantud 19.04.2010; 300 000 krooni (19 173,49 eurot), mis oli hageja pangakontole üle kantud 04.05.2010; 10 010 eurot, mis oli hageja pangakontole üle kantud 01.06.2011; 10 000 eurot, mis oli hageja pangakontole üle kantud 11.07.2011; 10 000 eurot, mis oli hageja pangakontole üle kantud 11.08.2011, kõik kokku summas 77 943,74 eurot. Nimetatud summade tagastamine pidigi poolte hilisema suulise kokkuleppe kohaselt toimuma hagis viidatud korteriomandi müügi arvel ja ajal. Seega on kõik kostja kohustused hageja ees täidetud. Osad maksetest on tehtud kostja ema AP arvelduskontolt. Kõik kõnealuste ülekannete ja laenudega seotud õigused on üle läinud kostjale. Saadud laenude arvel maksis hageja OÜ-le A hageja poolt omandatud kinnistu eest. Juhuks, kui hageja eitab suulist kokkulepet, mille kohaselt laenu tagastamine pidi toimuma ülalmärgitud viisil ja ajal, esitas kostja alternatiivse vastuväite. Kostja märkis, et esitab käesolevaga ülesütlemisavalduse, millega ütleb tähtajatud laenulepingud üles ning esitas tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestab hageja nõude kostja nõudega hageja vastu 60 000 euro ulatuses.
5.Menetluse käigus täpsustas kostja oma tasaarvestusavaldust ning palus tasaarvestada hageja nõude järgmiste kostja nõuetega hageja vastu: 1) 06.04.2009 tehtud ülekanne summas 250 000 krooni (15 977,91 eurot); 2) 19.04.2010 tehtud ülekanne summas 200 000 krooni (12 782,33 eurot); 3) 04.05.2010 tehtud ülekanne summas 300 000 krooni (19 173,49 eurot); 4) 22.07.2011 tehtud ülekanne summas 5000 eurot (antud summa oli algselt kasutatud tsiviilasjas nr 2-15-13182, kuid kostja vabastas selle summa sealt, vähendades nõuet); 5) 16.06.2011 tehtud ülekanne summas 3000 eurot; 6) 28.06.2011 tehtud ülekanne summas 3000 eurot; 7) 25.07.2011 tehtud ülekanne summas 1424 eurot, kokku summas 60 357,73 eurot. Eelnimetatud summad olid kantud hageja pangakontole suuliste tähtajatute laenulepingute alusel. Kostja esitas varem esile toomata laenude osas ülesütlemisavalduse ja palus nõuded hageja nõudega tasaarvestada. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
6.Harju Maakohus jättis 08.04.2016 otsusega hagiavalduse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 2140 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses.
7.Maakohtu otsuse kohaselt puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: - Hageja andis 06.11.2012 kostjale volikirja nr 2842, millega hageja volitas kostjat müüma hagejale kuuluva korteriomandi (registriosa nr YYYYYYYYY) asukohaga YYY Tallinn hinnaga vähemalt 60 000 eurot, sh teha volikirjas nimetatuid tehinguid iseendaga. - Kostja müüs 20.07.2015 hagejale kuuluva korteriomandi asukohaga YYY, Tallinn iseendale hinnaga 60 000 eurot. - Hageja on saanud kostjalt (ja osaliselt kostja emalt AP) seitsme maksega kokku 60 357,73 eurot perioodil 2009 aprill - 2011 august. - Hageja omandas 16.07.2010 osaühingult A kinnistu aadressil CCC Tallinn.
8.Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt tasaarvestas kostja hageja nõude järgmiste kostja nõuetega hageja vastu. Kostja väidab, et hageja ja kostja vahel olid sõlmitud tähtajatud suulised laenulepingud, millede alusel oli hageja pangakontole üle kantud erinevad summad selgitusega „laen” ja „võlg” kokku 60 357,73 eurot: 1) 250 000 krooni (15 977,91 eurot), mis oli hageja pangakontole üle kantud 06.04.2009; 2) 200 000 krooni (12 782,33 eurot), mis oli hageja pangakontole üle kantud 19.04.2010; 3) 300 000 krooni (19 173,49 eurot), mis oli hageja pangakontole üle kantud 04.05.2010; 4) 5000 eurot, mis oli hageja pangakontole üle kantud 22.07.2011 (antud summa oli algselt kasutatud tsiviilasjas nr 2-15-13182, kuid kostja vabastas selle summa sealt, vähendades nõuet); 5) 3000 eurot, mis oli hageja pangakontole üle kantud 16.06.2011 6) 3000 eurot, mis oli hageja pangakontole üle kantud 28.06.2011; 7) 1424 eurot, mis oli hageja pangakontole üle kantud 25.07.2011.
9.Kohus märkis, et asjaolu, et eelnimetatud seitsmest maksest neli olid tehtud kostja surnud ema kontolt, ei oma tähtsust, kuivõrd kostja on tõendanud, et on oma ema ainupärija. Kostja väidab, et eelnimetatud summad olid kostja ja kostja ema AP poolt antud hagejale kinnistu CCC soetamiseks OÜ-lt A. Hageja väidab, et eelnimetatud summad ei olnud antud kostja ja AP poolt hagejale kui laen, vaid et kõik kostjalt ja AP-lt saadud summad kandis hageja OÜ A pangakontole, kuivõrd tegelikkuses oli poolte vahel käsundusleping, mille alusel hageja on täitnud kostja korraldust üle kanda kostjalt ja AP-lt saadud raha kostjale kuuluvale OÜ A pangakontole. Hageja väidab, et tal puudus vajadus osta endale kinnistu otstarbega tootmismaa ning samuti puudusid hagejal eelnimetatud kinnistu soetamiseks rahalised vahendid. Selleks, et OÜ A saaks veel rahalisi summasi kostjalt, palus kostja minna hagejal notari juurde, kus ta palus allkirjastada kinnistu ostu-müügilepingu, mille alusel kostjale kuuluv firma OÜ A müüs hagejale kinnistu CCC Tallinn hinnaga 7 700 000 krooni eest. Hageja väidab, et vaatamata eeltoodud nö skeemile jäi kinnistu hageja omandisse põhjusel, et see oli kostja kink või tänuavaldus hagejale, ning et kostja ei ole enam kinnistu vastu huvi tundnud. Hageja võõrandas hiljem kinnistu kolmandale isikule.
10.Kohus leidis, et hageja väide kostja korralduste täitmise osas on jäänud paljasõnaliseks, kuivõrd hageja ei ole oma vastavat väidet kuidagi tõendanud. Samuti on jäänud paljasõnaliseks hageja väited, et kostja firmale kuulunud kinnistu võõrandamine hagejale oli vajalik kostjale. Vaidlust ei ole asjaolus, et eelnimetatud rahasummade ülekandmisel oli ülekande põhjenduseks märgitud “laen” ja „võlgu“, mistõttu oli kohtu hinnangul pigem usutav, et hageja sai perioodil 2009 aprill - 2011 august kostjalt ja AP-lt laenu, mida kasutas
16.07.2010 kinnistu aadressil CCC Tallinn soetamiseks. Hageja väide, et hagejal puudusid kinnistu soetamiseks rahalised vahendid, pigem kinnitavad hageja poolt laenu võtmist. Seejuures ei ole vaidlust, et hageja jäi kinnistu omanikuks, hageja enda hinnangul isegi põhjendatult ning hageja sai veel kinnistu hilisemast võõrandamisest kolmandale isikule raha, mis jäi hagejale. Kohus leidis, et asjaolu, et hageja poolt kostjalt saadud rahaga omandatud kinnisasi jäi hageja omandisse, hageja sai selle vabalt võõrandada ja kinnistu eest saadud raha endale jätta, muudab hageja väited kostja käsundi all tegutsemisest ebaloogiliseks ja ebausutavaks.
11.Kohus asus seisukohale, et raha liikumiseks muud õiguslikku alust, kui tähtajatu laen (kostja väide, mida tõendavad maksekorraldustele märgitud selgitused), tõendatud ei ole ning kuivõrd kostja on nõudnud hagejalt laenu tagastamist, on hagejal kostja ees kohustus tagastada kostjalt saadud laen. Seega on täidetud VÕS § 197 lg 1 kohaldamise eeldused, hageja ja kostja on kohustatud maksma teineteisele rahasumma ja kostja võib oma nõude hageja nõudega tasaarvestada. Hageja on menetluses avaldanud, et on nõus kostja poolt esitatud tasaarvestuse avaldusega osaliselt summas 7424 eurot, mis tuleneb kolmest kostja poolt hagejale sooritatud ülekandest (3000 + 3000 + 1424). Lisaks on hageja leidnud, et ülejäänud tasaarvestuse aluseks oleva nelja ülekande osas, mis on sooritatud kostja ema kontolt, on nõudeõigus aegunud, kuna aegumistähtaeg algas peale hageja poolt käsundi täitmist. Kohus leidis, et kostja ema kontolt sooritatud ülekannete osas ei ole kostja nõudeõigus aegunud, kuivõrd ülekannete aluseks ei olnud mitte käsundussuhe vaid laenusuhe, täpsemalt tähtajatud laenulepingud. Tähtajatu laenu tagastamise nõue hakkab aeguma lepingu lõppemisest. Tähtajatute laenulepingute lõppemise aja osas ei ole hageja vastuväiteid esitanud. Sellest ajast ei ole aga aegumistähtaeg möödunud. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata, kuivõrd kostja on tasaarvestanud hageja nõude omapoolse nõudega täies ulatuses, mistõttu puudub hagejal nõue kostja vastu.
12.TsMS § 162 lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud hageja kanda. Kohus ei nõustunud kostja lepingulise esindaja tunnitasu suurusega 150 eurot (käibemaksuta). Antud asjas ei olnud tegemist keskmisest keerukama või mahukama asjaga, milles oleks põhjendatud arvestada 120 eurot tunnis ületavat lepingulise esindaja tunnitasu. Lepingulise esindaja ajakulu 17 tundi ja 50 minutit pidas kohus toimunud menetlust arvestades kogu ulatuses põhjendatuks ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 2140 eurot ja viivise. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
13.09.05.2016 esitas hageja Harju Maakohtu 08.04.2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagiavaldus summas 52 576 eurot.
14.VÕS § 200 lg 4 kohaselt tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväited. Hageja on kostja nõuetele vastu vaielnud. Tsiviilasjas nr 2-1513182 on menetluses kostja hagi hageja vastu 350 000 euro nõudes. Hagi aluseks on perioodil 2010 märtsist kuni 2011 augustini kostja ja AP poolt ülekantud summad, mida kostja nõuab hagejalt kui laenu tagastamist. Hageja vaidlustab tsiviilasjas nr 2-15-13182 asjaolu, et kõik ülekanded läbi tema pangakonto perioodil 2009 aprill-2011 august olid laenud. Tegelikkuses oli poolte vahel sõlmitud käsundusleping. Lisaks on hageja esitanud viidatud tsiviilasjas taotluse riigi õigusabi saamiseks selleks, et esitada OÜ A vastu vastuhagi kinnistu müügilepingu nr 1209/2010 tühistamise nõudes kinnistu müügihinna osas. Kuna tsiviilasjas nr 2-15-13182 on esitatud hageja poolt taotlus AP nõude aegumise kohta ning hageja taotleb tuvastada, et tegelikult tema ja AP vahel puudusid laenusuhted,
siis käesolevas menetluses puudub kostjal õigus teostada tasaarvestust AP poolt üle kantud summade osas. Käesolevas asjas tuvastas maakohus, et poolte vahel oli laenusuhe. Hageja on kaotanud võimalused esitada oma vastuväited ja tõendada asjaolusid, millele tugineb hageja oma vastuväidetes tsiviilasjas nr 2-15-13182. Hageja on nõus tasaarvestama üksnes summad, mis on tehtud kostja arvelduskontolt, kokku summas 7424 eurot.
15.Lisaks ei ole hageja nõus kostja menetluskulude suurusega. Hageja ei nõustu sellega, et osutatud teenuste eest võib lugeda põhjendatud ajakuluks 17 tundi ja 50 minutit. Asja keerukust ja kostja lepingulise esindaja poolt koostatud menetlusdokumente arvestades on ajakulu põhjendamatult suur. Vastus apellatsioonkaebusele
16.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
17.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
18.Hagiavalduse kohaselt on hagejal kostja vastu nõue summas 60 000 eurot. Kostja palus hageja nõude tasaarvestada kostja nõudega hageja vastu. Tasaarvestuse avalduse kohaselt on kostja ja tema ema AP arvelduskontodelt tehtud hagejale tähtajatute laenulepingute alusel 06.04.2009 ülekanne summas 250 000 krooni (15 977,91 eurot); 19.04.2010 ülekanne summas 200 000 krooni (12 782,33 eurot); 04.05.2010 ülekanne summas 300 000 krooni (19 173,49 eurot); 22.07.2011 ülekanne summas 5000 eurot; 16.06.2011 ülekanne summas 3000 eurot; 28.06.2011 ülekanne summas 3000 eurot ja 25.07.2011 ülekanne summas 1424 eurot, kokku 60 357,73 eurot. Viimase kolme makse osas (summas 7424 eurot) ei vaidle hageja tasaarvestusele vastu, kuna maksed olid tehtud kostja arvelduskontolt. Kostja on esitanud kohtule pärimistunnistuse, mille kohaselt on ta 1⁄2 suuruses mõttelises osas oma ema AP (surnud 21.02.2011) pärija ning nõude loovutamise lepingu, mille kohaselt on AP pärijad loovutanud kostjale kõik õigused, millised on seotud AP poolt hagejale tehtud rahaülekannetega ja nendega seotud tähtajatute laenulepingutega (tl 57, tl 60).
19.VÕS § 197 lg 1 kohaselt, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostjal on hageja vastu nõue, millega tal on õigus tasaarvestada hageja nõue kostja vastu summas 52 576 eurot. Maakohus tuvastas, et tasaarvestuse avalduses märgitud ülekannete aluseks olid sõlmitud tähtajatud laenulepingud, kostjal on õigus nõuda laenu tagastamist ning asus seisukohale, et kostja võib oma nõude hageja nõudega tasaarvestada. Maakohus ei lugenud tõendatuks hageja väiteid selle kohta, et raha ülekannete aluseks oli käsundusleping, mille alusel hageja täitis kostja korraldust kanda üle kostjalt ja AP-lt saadud raha kostjaga seotud OÜ A pangakontole. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt TsMS § 232 lg-st 1 hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Kolleegiumi arvates ei ole
maakohus tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud ning puudub alus hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale selles, et vaidlusalused summad on antud hagejale laenuna.
20.VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. See tähendab, et on olemas sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (nt nõue ei kehti või on lõppenud) (vt RKTKo nr 3-2-1-93-06, p 18). Hageja väitis apellatsioonkaebuses, et kostja ei saa käesolevas menetluses oma nõudeid hageja nõudega tasaarvestada, kuna tsiviilasjas nr 2-15-13182, milles kostja nõuab hagejalt laenu tagastamist summas 350 000 eurot, on hageja esitanud nõudele vastuväiteid. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et pooled vaidlevad ka tsiviilasjas nr 2-15-13182, ei tähenda, et kohus ei saaks hinnata hageja poolt käesolevas asjas kostja tasaarvestusele esitatud vastuväiteid. Nagu eelnevalt märgitud, ei ole maakohus rikkunud tõendite hindamisel menetlusnorme, kui leidis, et vaidlusalused summad anti hagejale laenuna. Kolleegium nõustub maakohtu tuvastatuga, et tegemist oli tähtajatute laenulepingutega. Tsiviilasjas esitatud asjaoludest nähtuvalt öeldi laenulepingud üles käesoleva menetluse ajal. Seega on põhjendatud maakohtu seisukoht, et kostja nõue ei ole aegunud. Eeltoodule tuginedes ei ole hagejal selliseid vastuväiteid, mis välistaksid kostja poolt tasaarvestuseks kasutatud nõuete maksmapaneku.
21.Ringkonnakohus märgib, et kostja tasaarvestuse avalduses märgitud ülekanded, mis on tehtud kuupäevadel 06.04.2009, 19.04.2010 ja 04.05.2010 ei ole tsiviilasjas nr 2-15-13182 05.09.2015 esitatud hagiavaldusest nähtuvalt tsiviilasjas nr 2-15-13182 hagi aluseks (tl 75). Samas on tsiviilasjas nr 2-15-13182 hagi alusena märgitud 22.07.2011 ülekanne summas 5000 eurot, s.o summa, mille osas on kostja teinud ka käesolevas asjas tasaarvetuse. Tsiviilasjas nr 2-15-13182 on kostja 15.03.2016 esitanud avalduse selle summa osas nõude vähendamiseks (tl 119). Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on Harju Maakohus 27.09.2016 määruses tsiviilasjas nr 2-15-13182 üheaegselt lahendanud JS taotlust nõude suurendamiseks 99 780,73 euro võrra ja JS taotlust nõude vähendamiseks 5000 euro võrra. Kohus rahuldas nõude suurendamise taotluse 94 780,73 euro osas ning jättis taotluse, nõude vähendamiseks 5000 euro võrra, rahuldamata. 12.04.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-1513182 jättis maakohus hagi läbi vaatamata (määrus ei ole jõustunud). Ringkonnakohus leiab, et kuna tsiviilasjas nr 2-15-13182 ei ole tehtud otsust VM-lt raha väljamõistmise kohta, siis ei mõjuta see tsiviilasi käesoleva asja lahendamist ning ei takista 22.07.2011 ülekantud 5000 euro osas tasaarvestuse tegemist.
22.Ülaltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on õigesti jätnud hagi rahuldamata, kuna hageja nõue on tasaarvestuse tõttu lõppenud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale.
23.08.05.2017 esitas hageja ringkonnakohtule taotluse võtta täiendava tõendina asja juurde Harju Maakohtu 12.04.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-15-13182, millega maakohus jättis kostja hagi hageja vastu võlgnevuse nõudes läbi vaatamata. Kostja vaidles tõendi vastuvõtmisele vastu ning leidis, et see ei puuduta käesoleva asja menetlust ning lisaks on kostja taotlenud menetluse taastamist. Ringkonnakohus leiab, et kuna käesolevas menetluses on tuginetud tsiviilasja nr 2-15-13182 menetlusele, siis võtab kohus määruse käesoleva tsiviilasja juurde. Menetluskulude jaotus
24.Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).
25.Hageja on vaidlustanud apellatsioonkaebuses hagejalt kostja kasuks väljamõistetud maakohtu menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta. Maakohus on vähendanud kostja lepingulise esindaja tunnitasu 120 euroni, kuid ajakulu on pidanud kogu ulatuses põhjendatuks ja vajalikuks. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hagejalt kostja kasuks väljamõistetud menetluskulu vähendada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole menetlusdokumentide sisu ja mahtu arvestades alust pidada kostja lepingulise esindaja ajakulu 17 tundi ja 50 minutit ülemääraseks. Ringkonnakohus märgib, et menetluskulude vähendamise põhjuseks ei saa olla üksnes vastaspoole seisukoht, et õigusteenuse osutamiseks tehtud toimingutele kulub vähem aega (vt RKTKm 3-2-1-88-11, p 12).
26.Kuna maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahaline suurus (TsMS § 174 lg 3). Kostja on 01.07.2016 esitanud vastuse apellatsioonkaebusele, milles on palunud välja mõista apellatsioonimenetluse kulud summas 360 eurot. Vastuses on märgitud, et apellatsioonkaebusega tutvumise ning sellele vastuse koostamise ajakulu on kokku 2 tundi, ning et kostjale on osutatud õigusabi tunnihinnaga 150 eurot (lisandub käibemaks). Maakohus on pidanud käesolevas asjas kostja esindaja põhjendatud tunnihinnaks 120 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ning lähtub ka apellatsiooniastme menetluskulu kindlaksmääramisel sellest tunnihinnast. Kostja esindaja ajakulu 2 tundi apellatsioonkaebusega tutvumisele ja sellele vastuse koostamisele peab ringkonnakohus kogu ulatuses põhjendatuks. Seega kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele menetluskulu summas 240 eurot. TsMS § 174 lg 8 kohaselt peab menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kuna kostja ei ole seda kinnitanud, ei mõista kohus kostja menetluskulu hagejalt välja koos käibemaksuga. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt ringkonnakohtu menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
27.01.07.2016 määrusega rahuldas ringkonnakohus hageja menetlusabi taotluse ning vabastas ta apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest summas 1100 eurot. TsMS § 190 lg 4 sätestab, et kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb hagejalt välja mõista riigituludesse riigilõiv 1100 eurot. TsMS § 179 lg 5 kohaselt peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. TsMS § 179 lg 9 sätestab, et menetluskulude maksmise nõude
tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.