Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue

arvelduskontolt arvelduskontole, organiseeris hageja kinnisasja asukohaga XXX, Tallinn müügilepingu sõlmimise OSAÜHING Q ja kostja vahel. Lepingu tingimused rääkis notariga läbi hageja. Võimalik, et eelnev oli vajalik rahapesuks või muul sarnasel eesmärgil. Hageja ja kostja vahel oli kokkulepe, et kui kostja aitab hagejat raha ülekandmisega ühingu pangakontole, siis kinnistu soetamiseks hagejalt saadud raha ei loeta laenuks ja soetatud kinnisasi jääb kostja omandisse. Kostja täitis enda osa kokkuleppest (käsunduslepingust või alternatiivselt seltsingulepingust) ja kandis kõik saadud summad (kokku 454 916 eurot) OSAÜHING Q arvelduskontole. Isegi kui eelneva näol oli tegu laenuga, sai laen tasutud summa ülekandmisega OSAÜHING Q arvelduskontole. 2012. aasta augustis läksid hageja ja kostja lahku. Kuni 2015. aasta augustini ei pöördunud hageja kordagi kostja poole palvega tagastada raha või kinnistu. Kostja otsustas kinnisasja võõrandada, sest see oli halvas seisukorras ja sinna kogunesid narkomaanid. Ostja pöördus ise kinnistu ära ostmise ettepanekuga kostja poole. 2015. aasta augustis helistas hageja kostjale ja ütles, et ta sai teada kinnistu võõrandamisest. Hageja tegi ettepaneku tehing vaidlustada, sest kinnisasja ostja pettis kostjat kinnistu hinna määramisel. Kostja andis nõusoleku esitada kohtusse hagi kinnisasja ostja vastu, kuid enne seda esitas hageja kohtule käesoleva hagi kostja vastu. Kui ka hageja ja kostja vahel oli laenuleping, oli sellest tulenev hageja nõue kostja vastu aegunud, sest viimane ülekanne kostja arvelduskontolt OSAÜHING Q arvelduskontole toimus 15.08.2011, kuid hageja esitas kohtusse hagi alles 05.09.2015. Maakohtu otsus

Esiteks nõudis hageja kostjalt 344 780,73 euro tasumist, kuid tegelikult tehti kostjale ülekandeid selgitusega „laen“ või „võlg“ suurema summa ulatuses. Oli ebausutav, et olukorras, kus hageja on andnud kostjale kinnistu ostmiseks laenu umbes 350 000 – 400 000 euro ulatuses ja saades teada, et kostja on kinnistu tema teadmata maha müünud, ütleb üles mõned laenulepingud, kuid teisi sama kinnistu ostmiseks sõlmitud laenulepinguid üles öelda ei soovi.

 

 

Teiseks kandis kostja OSAÜHING Q arvelduskontole vähem raha, kui oli kinnisasja müügihind. Nimelt kandis kostja ühingule üle 451 444 eurot, kuid kinnistu müügihind oli 492 119,69 eurot. Kolmandaks oli ebausutav, et parajasti lapsehoolduspuhkusel viibiv ja seni õpetajana töötanud naine soovis oma elukaaslaselt laenu 7 700 000 krooni eesmärgiga alustada äritegevust ja osta tehase ehitamiseks maatükk. Tõendamata oli kostja väidetav kogemuste pagas ettevõtlusega tegelemisel. Veel oli ebausutav, et väga suure summa laenamisel ei leppinud pooled kokku laenu tagastamise tingimustes. AA viibis ülekannete tegemise ajal Iru Hooldekodus dementsete klientide üksuses, mistõttu ei olnud usutav, et tema sõlmis kostjaga laenulepingu ja tegi selle täitmiseks ülekanded.

Seevastu oli usutav kostja versioon, et OSAÜHING Q oli majanduslikes raskustes ja hageja soovis osaühingule kuuluva kinnistu vormistada oma elukaaslase nimele eesmärgiga hoida kõrvale kohustuste täitmisest ja muuta äriühing varatuks. Alates 12.10.2012 oli osaühingul maksuvõlg 25 831,1 eurot Maksu- ja Tolliameti ees, millele lisandus intressivõlg 15 196,12 eurot. Viimane majandusaasta aruanne esitati äriregistrile 2011. aasta majandusaasta kohta ja selle kohaselt oli osaühingu ärikahjum 2011. aastal 98 094 eurot ja aruandeaasta kahjum 422 eurot. Ühingul oli 2010. aastal kohustusi võlausaldajate ees, kuid kinnisasja müümisest saadud raha ei kasutatud võlausaldajatele tasumiseks. Hageja ja tema äripartner MM võõrandasid 12.12.2012 oma osaluse osaühingus Panamal registreeritud äriühingule T ja ühing kustutati registrist 02.12.2015 ÄS § 60 lg 3 alusel. Kostja täitis kinnisasja ostmisel ja ülekannete tegemisel hageja korraldusi. Nimelt määras kinnistu hinna hageja ja kostja kuulis sellest alles notari juures. Eelnev oli tõendatud kostja vande all antud ütlustega ja tuletatav erinevate isikute poolt tehtud ülekannetest. Vastupidist hageja ei tõendanud. Samuti oli kostja poolt pelgalt korralduste täitmine tuletatav asjaoludest, et lepingu järgi kohustus kostja kinnistu müügihinna tasuma hiljemalt 16.01.2011, kuid kostja tegi viimase osamakse 25.08.2011 ning kostja tasus osaühingule kokku 451 444 eurot, mitte kinnistu müügilepingus märgitud 492 119,69 eurot. Kinnistuv väärtus 2010. aastal ei olnud 7 700 000 krooni ehk 492 119,69 eurot. Ekspert hindas kinnistu väärtuseks 17.02.2015 seisuga 33 700 eurot. 2010. aastal võis kinnisasja väärtus olla pisut suurem, kuid mitte oluliselt. Isegi kui 2006. aastal, s.o ajal, kui osaühing kinnisasja ostis, oli selle väärtus 7 700 000 krooni, ei saanud see sama palju maksta majandussurutise ajal. Kinnisasja suuremat väärtust ei tõendanud kostja poolt hagejale antud volikiri sama kinnisasja müümiseks, mille kohaselt andis kostja hagejale loa müüa vaidlusalune kinnisasja vähemalt 492 120 euro eest. Kohus ei saanud tuvastada kostja taotletud aegumist, sest selleks oleks kohus pidanud tuvastama võlasuhte olemasolu. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Apellatsioonkaebus

Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja ja kostja vahel laenulepingu sõlmimine oli tõendamata ning tõendatud oli asjaolu, et tehing toimus osaühingu päästmiseks majanduslikest raskustest. Juhul kui üks isik on andnud suulise kokkuleppe alusel teisele raha millegi ostmiseks, on tegemist laenulepinguga (Riigikohtu 17.05.2017 otsus asjas nr 3-2-1-45-17, p 13). Hageja andis kostjale laenu 344 780,73 eurot (maksekorralduste selgituses oli sõna „laen“) Tallinnas XXX kinnisasja soetamiseks, s.t tegu oli laenusuhtega. Olukorras, kus hageja on tõendanud raha ülekandmise, tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Seega pidi kostja tõendama, et tal oli alus hagejalt raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma (Riigikohtu 27. märtsi 2008 otsus asjas nr 3-2-1-11-08, p 11). Hageja oli oma osa tõendamiskoormisest täitnud. Kostja ei tõendanud, et ülekannete näol oli tegu kinkega või muu õigussuhtega. Suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ning seega peab laenusaaja sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu tagastamise tähtaeg (Riigikohtu 17.05.2017 otsus asjas nr 3-2-1-45-17, p 12). Maakohus jagas valesti tõendamiskoormise, kui leidis, et hageja oleks pidanud tõendama asjaolu, et leping oli tähtajatu. Maakohus leidis ekslikult, et poolte vaheliste tehingute eesmärgiks ei olnud kostjale laenu andmine Tallinnas XXX kinnistu ostmiseks. Muu eesmärk oli tõendamata. Üllatuslik oli kohtu järeldus, et laenu andmine oli ebausutav põhjusel, et hageja nõudis kostjalt väiksemat summat, kui oli kostjale väidetavalt laenanud. Ülejäänud laenulepingud, mida hageja praeguses menetluses üles ei öelnud, jäid kehtima. Kostjal ei olnud nii palju vara, mille arvelt kõiki oma kohustusi täita. Asjaolu, kas kostja tasus osaühingule kinnisasja eest summa, mis oli lepingus kinnisasja hinnana märgitud, ei olnud seotud praeguse vaidluse esemega. Maakohus tugines ebaõigesti eelnevale lahendi tegemisel, küsimata selle kohta ka poolte seisukohta. Maakohus jättis tähelepanuta, et kohtu roll on teha lahend tuginedes tõenditele, mitte hinnates asjassepuutumatute väidete usutavust. Asjaolust, et kodune õpetaja soovis osta kinnisasja, oli veelgi ebausutavam, et hageja kinkis kostjale 7 700 000 krooni XXX kinnisasja ostmiseks vastusoorituse kohustuseta ja laenates selleks ise mitmetelt isikutelt raha. Osaühingul ei olnud kinnisasja müümisel rahalisi probleeme, mida tehinguga leevendada. Vastupidine väide oli tõendamata. Samuti oli tõendamata, et ülekannete näol võis tegu olla kinkega. See ei olnud ka eluliselt usutav. Maakohus leidis ebaõigesti tõendite hindamisel, et hageja ja MM ütlused olid ebausaldusväärsed. Arusaamatu oli maakohtu argumentatsioon osas, milles kohus arutles, kas kinnistu sooviti kohe kostjale müüa või mitte. Ebavajalik oli maakohtu analüüs, kas AA tegi ülekanded ise või tegi need keegi kolmas. Pangaülekandeid võib teha ainult pangakonto omanik või tema poolt selleks volitatud isik. Asjas ei esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et keegi kolmas isik tegi ülekandeid hageja ema pangakontolt. Seega esines eeldus, et kõik hagi aluseks olevad ülekanded AA arvelduskontolt tegi ta ise või tema volitatud esindaja (hageja). Kostja sai raha hageja õiguseelneja pangakontolt ja kokkuleppel õiguseelneja huvides tegutsenud hagejaga kasutas saadud raha hagejaga saavutatud kokkuleppel kinnistu ostmiseks ja ei tagastanud raha. Maakohus luges menetlusõigusnorme rikkudes tõenditest välja seda, mida pooled ei soovinud tõendiga tõendada, nt kostja teadmatust kinnisasja ostuhinnast. Kostja oli ostuhinnast teadlik ja tegi sellest juhindudes ühingule ülekandeid. Kohus hindas põhjendamatult kinnisasja turuhinda, milles pooltel ei olnud vaidlust. Just see oli põhjus, miks kohus jättis ekspertiisitaotluse rahuldamata. Ebaõigesti jäi kohtul hindamata asjaolu, et 08.09.2015 tegi kohus hagi tagamise määruse, millega seadis kohtulikud hüpoteegid kahele kostja kinnistule ja määras selle edastamiseks kinnistusosakonnale. Kuid kohtuliku hüpoteegi kanded jäid tegemata ja 17.03.2016 kasutas

kostja tekkinud võimaluse ära, koormates kinnistu uue hüpoteegiga Hüpoteeklaen OÜ kasuks, mis panditi kohe järgmisel päeval Osaühing K kasuks. Jõustunud kohtuotsustega tsiviilasjas 2-15-14717 samade poolte vahel ning samade asjaolude ja tõendite pinnalt tuvastati, et hageja ja AA poolt kostjale tehtud ülekannete aluseks olid sõlmitud tähtajatud laenulepingud ja hagejal oli õigus nõuda laenu tagastamist. Seega tuli kõiki tõendeid kogumis arvestades järeldada, et kostja sai hagejalt vähemalt 344 780,73 eurot. Kostja ostis 16.07.2010 kinnistu. Nimetatud tehingute tulemisena sai kostja XXX kinnistu omanikuks. Kostja müüs kinnistu O ASile 03.03.2015 lepingu alusel, jättes raha endale ja seda enda arvates õigustatult. Sellega kinnitas kostja vaidlusaluste lepingute kehtivust. Vastus apellatsioonkaebusele

Hageja ei tulnud toime laenulepingu sõlmimise tõendamisega. Laenulepingu sõlmimise tõendamiseks ei esitanud hageja muud tõendit kui maksekorraldust. Muude tõendite puudumist kinnitas hageja ka ringkonnakohtus toimunud istungil. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et üksnes maksekorraldus ja sellel märgitud sõna „laen“ ei anna alust lugeda poolte vahel laenuleping sõlmituks, sest maksekorralduse selgituse kirjutas hageja ning kostja ei saanud selle sisu mõjutada (vt ka Riigikohtu 24.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 11). Lisaks on Riigikohus 20.03.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-14-61508 p-s 23 selgitanud, et hinnates kviitung/arvet VÕS § 95 lg 1 mõttes täitmise kviitungina, tähendab selline kviitung aga üksnes eeldust, et kostja on hagejalt kohustuse täitmiseks raha saanud, mitte aga ei loo laenulepingu sõlmimise eeldust. Kuna hageja ei ole praeguses menetluses laenulepingu olemasolu tõendanud, ei ole asja lahendamise seisukohalt tähtsust ja tuleb otsuse põhjendustest jätta välja kohtu arutlus järgmiste teemade üle: kinnistu hind, lapsehoolduspuhkusel viibiva ja seni õpetajana töötanud kostja võimalik eesmärk 7 700 000 krooni suuruse laenu võtmisel oma elukaaslaselt, hageja väidetav õigusvastane tehingu tegemise eesmärk, kokkulepete puudumine raha tagastamise tingimustes, hageja ema viibimine tema arvelduskontolt raha ülekannete tegemise ajal Iru Hooldekodus dementsete klientide osakonnas. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud sarnaselt maakohtuga laenulepingu olemasolu, ei tõusetunud praeguses asjas laenulepingu täitmise küsimust. Laenulepingu olemasolu tõendamata jäämine ei muuda aga asjaolu, et tõendatud oli kostjale ülekannete tegemine 344 780,73 euro ulatuses. Seega tuli kontrollida, kas esineb teistsugune alus hageja nõude rahuldamiseks. Nimelt kohaldab kohus õigust ise. Kuivõrd maakohus seda ei kontrollinud, jäi maakohtu analüüs poolikuks. Vastavalt VÕS § 1028 lg-le 1, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Seega peab VÕS § 1028 kohaldamise eeldusena kostja olema hagejalt saanud midagi ilma õigusliku aluseta. Üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui üleandmisega täideti mittetäielik kohustus, õigus nõuda kohustuse täitmist oli üleandmise hetkeks aegunud, tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga (VÕS § 1028 lg 2). Hageja arvas, et täitis laenulepingust tulenevat kohustust, kui tegi kostjale ülekandeid, kuid tegelikult tal sellist kohustust ei olnud, sest laenulepingut ei olnud sõlmitud. Seega esinesid VÕS § 1028 lg-s 1 kirjeldatud eeldused alusetu rikastumise sätete alusel kostja vastu nõude esitamiseks. Tõendamata oli VÕS § 1028 lg-s 2 nimetatud nõude rahuldamist välistavate asjaolude esinemine. Eeltoodu ei anna aga alust tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni, sest nõue on aegunud. Nõude aegumisele tugines kostja juba maakohtus 19.10.2016 menetlusdokumendis (II kd lk 67). Maakohus leidis kostja aegumise vastuväidet analüüsides, et aegumist ei saanud kohaldada, kuna selle eelduseks oleks pidanud kohus tuvastama võlasuhte olemasolu. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb korrigeerida, sest aegumisele alluvad põhimõtteliselt kõik eraõiguslikud nõuded, mitte vaid lepingust tulenevad nõuded ja üksnes seaduses sätestatud juhtudel nõudeõigus ei aegu (TsÜS § 142 lg 2). Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaja sätestab TsÜS § 151 lg 1. TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust

rikastumisest tulenev nõue. Kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks, tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (VÕS § 82 lg 3) möödumist. Mõistlik aeg eelnimetatud tähenduses algab alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte tekkimisest. VÕS § 1028 lg 1 järgi tekib alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe olematu või kehtetu kohustuse täitmisest, s.o alusetu rikastumise ajast. Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg sõltub muu hulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest (vt Riigikohtu 16.06.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10; 28.04.2009 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-42-09, p 19). Hageja kandis 29.03.2010-11.08.2011 toimunud ülekannete alusel kostja arveldusarvele 344 780,73 eurot. Hageja nõuded hakkasid aeguma raha ülekandmise päevale järgnevast päevast, s.o rikastumise ajast. Hageja väited raha maksmisele suunatud läbirääkimistest olid paljasõnalised ja kostja eitas nende toimumist. Eelnevat silmas pidades oli hagi esitamise ajaks 06.09.2015 hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue aegunud. Maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb täiendada otsustusega tühistada hagi tagamiseks Harju Maakohtu 08.09.2015 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu, millega kohus seadis kohtulikud hüpoteegid kahele kostja kinnistule (I kd lk 34-37). Menetluskulud

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.